Ita Ever

Allikas: Vikipeedia

Ita Ever (kodanikunimega Ilse Ever; sündinud 1. aprillil 1931 Paides) on eesti näitleja.

Lühibiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

[1]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa Alfred Ever oli meesterõivaste kaupluses äriteenija, ema Nadežda Ever (neiuna Stepanova) pidas juuksuriäri. Ilse oli pere ainuke laps. Alguses elati Paides. Aastal 1932 koliti Võrru, kust nad lahkusid Tallinnasse kui Ita oli saanud nelja-aastaseks. Tallinn on Ita kodulinnaks tänapäevani. Perekonna varasemad sõidud olid suuresti seotud vanemate töökohavahetustega. Viimane kolimine Tallinnasse võeti ette peamiselt Ita pärast – noor laps hakkas Võrus rääkima ainult kohalikku võru keelt, mistõttu vanemad otsustasid keskkonda vahetada. Püsivat lapsepõlvekodu pole Ital olnud. Kõige meeldejäävam lapsepõlveseik oli Ital Järvamaalt. Kui tüdruk oli kaheteistaastane, viisid vanemad ta maale kaugete sugulaste juurde sõja eest ära. Seal omandas Ita teadmiseid erinevatest talutöödest ning maaelust.

Ita Ever oma lapsepõlvest: „Mul on oma lapsepõlvest ja emast-isast suhteliselt vähe rääkida, kuna ma ei tea sellest väga palju. Mulle ei kõneldud paljudest asjadest, küllap sooviti säästa. 1940. aastatel olin eas, mil üht-teist juba oskasin märgata ja mõista. Kõigepealt meie koolielu: mitu korda vahetati koolimaju, õppeprogramme ja ideid. Mu lapsepõlv ja noorus polnud eriliselt helged. Võin häbenemata tunnistada, et olen tundnud elus kõige suuremat puudust hellusest. Ja kõikide mugavustega kodu mul ka ei olnud. Ikka astusime üldkasutavast esikust otse tuppa, veekraan ja -kausski olid selles külmas ja kõledas esikus. Olen elanud ka keldrikorrusel – aknast muud ei näe kui jalgu! Tuhandeid ja igasuguseid. Kiirustavaid ja lonkivaid, noori ja vanu, väga heades ja väga viletsates jalatsites – või kust mujalt on pärit minu lausa fanaatiline püüe anda oma rollidele neile iseloomulik kõnnak ja jalavarjud?!...“[2]

Vanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa Alfred Ever tegeles äriga. Tegemist oli vähemalt väliselt väga suure härrasmehega, kellele meeldisid erinevad lõbustused – naised, alkohol, piljard. Välimuselt oli ta alati väga peetud ja šikk. Mehe liigne alkoholilembus põhjustas aga palju peresiseseid probleeme. Näiteks mängis ta maha oma naise äri. Elu lõpul töötas Alfred Tallinnas Kevade restoranis šveitserina. Sealsamas tööl olles sai ta infarkti ja varsti pärast seda suri. Ita Ever oma isast: „Isale oli omane sattuda hämaratesse olukordadesse, nii et ta pandi mitmel korral istuma nii Vene kui Saksa ajal. Minu mäletamist mööda kaasteadmise eest. Isale meeldis ka napsi võtta. Ma mäletan, kuidas isa tuli koju joomase peaga, küsis emalt, kus söök on, ja ema viipas, et panni peal on praetud kartulid. Isa vaatas neid ja viskas prauhti! aknast välja. Kui isa suri, elasin mina koos Romaniga Pikal tänaval ja mäletan, kuidas ema tuli mulle ütlema, et isa on surnud. Millegipärast surusin käed Romani kõrvadele, et ta ei kuuleks. Roman hoidis vanaisa Alfredi väga.“[3]

Ema Nadežda Ever pidas juuksuriäri. Tegemist oli lihtsa naisterahvaga, kes peale juuksuriäri oli vahepeal ka kraavitöödel, prokuratuuris koristajana ja ka margariinivabrikus öövalvurina. Temperamentse venelannana oli ta väga võimukas ning range pereema. Oma ainukese lapse eest hoolistes ta väga – ärgitas noorukit liikuma ja sporti tegema ning hankis perele kõik hädavajaliku. Ita Ever oma emast: „Mu ema oli venelanna. Samasuguste tugevate juustega nagu mina. Mängis ilusasti kitarri ja laulis. Kui mu ema oleks saanud rohkem haridust, oleks võinud temast midagi tulla. Ta oli elu hoolega jälgiv, salvestav inimene, tema tähelepanekud olid terased. Tihti ütles ta, et ei saa seda või teist asja väljendada rääkides, parem mängib mulle ette. Näiteks mõne juhtumi trammis või trollis. Mõnikord olen mõelnud, et äkki mingi väike tõuge näitlemise suunas tuli just sealt, emalt. Meil ei ole muidu peres teisi näitlejaid peale minu. Ema püüdis mind säästa, ei rääkinud isa äritehingutest, joomingutest. Mõni asi tuli muidugi hiljem välja. Näiteks ütles ema, et kui isa tuli teist korda vanglast, polnud temast enam mehena asja. Aga üldiselt oli meil ehtne eestlaslik pere, kus keerulistest asjadest ei räägitud, eelistati vaikida.“[4]

Lasteaed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ita on öelnud, et tema lapsepõlves polnud ühtegi vihjet sellele, et temast võiks saada näitleja. Siiski tegi tüdruk oma esimesi väikeseid samme selle poole juba lasteaias. Lasteaeda pandi väike Ilse Tallinnasse Liivalaia tänavale. Seal õpetasid kasvatajad teda laulma ja salmi ütlema. Kuna Ita oli juba siis julge ja hakkaja tüdruk, haaras ta kinni igast võimalusest ette astuda. „Ma tahtsin! Tahtsin näidata, et oskan ja suudan. Selles on juba midagi „näitlejalikku“ peidus, eks ole?“ kommenteerib Ita oma lasteaia-esinemisi.[5] Mõnikord läksid Ilse esinemised sassi ka, kuid tüdruku trumbiks oli, et ta kunagi alla ei andnud – jätkas nii, nagu midagi polekski juhtunud. Lasteaiapiltidel istub Ilse teiste kõrval väga graatsiliselt jalg üle põlve. Teised lapsed tema kõrval suruvad jalgu kokku. Ema Nadežda on pilte kommenteerinud nii: „Teised on nagu lapsed ikka, aga tema proovis juba lasteaias endast midagi kujutada!“[6]

Õpingud alg- ja keskkoolis[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Ta oskas laste hinge jõuda oma isiksuse ja aine käsitlusviisi „sulamiga“, ta oskas teha kõik temaga seotu huvitavaks,“ meenutab Ita oma esimest lemmikõpetajat.[7] Selleks oli proua Sillar 8. algkoolis. 1940. aastal kaotati erakoolid ja lapsed jagunesid n-ö. mikrorajoonide järgi. Ita sattus Kevade tänavale majja, kus praegu asub laste kunstikool. Sellel ajal oli see 8.algkool, mis liideti 1944. aastal Tallinna 4. keskkooliga, mille Ita lõpetas 1950. aastal.

Keskkoolis kujunes tal välja kindel punt sõbrannasid, kellega lävitakse tänini. Sõjaaeg lähendas noori tüdrukuid ja tekitas ühtsustunnet. Üheskoos kogeti palju ning sellest ajast on Ital ja ta klassiõdedel ilusaid mälestusi. Tema kõige lähedasemad sõbrannad kirjeldavad Itat keskkooliajast kui väga entusiastlikku ja hakkajat neiut. Ital ei puudunud, aga ka tema teine pool – juhtus nii mõnigi kord, et ta mõnest kontrolltööst poppi tegi.

Popitegemist meenutab Ita klassiõde Lia Kaljuste (neiupõlvenimega Saare): „Itaga tegime mõnikord matemaatika kontrolltööde ajal poppi. Käisime näiteks loomaaias ja sõime ahvipuuride juures oma võileibu. Siis hääletasime, et kellel on kõige maitsvam võileib. Tuli välja, et Ita kiluvõileib, sest see sai kõige rutem otsa. Samal ajal palus ahv läbi võre võileiba ja meil oli hirmus hea meel.“[8]

Kõige raskem aine oli Ita jaoks kindlasti matemaatika. Selle kirjutas ta viimastes klassides kõik oma pinginaabri pealt maha. „Me olime isegi nii nahaalsed, et vahetasime vihikuid. Lahendasin kõigepealt ära oma töö ja seejärel tema omast nii palju, kui jõudsin. Ita ütleb, et me olevat töid vahetanud ka küpsuseksamil, siis me istusime üksteise taga. Seda ma ei kinnita ega lükka ümber – lihtsalt ei mäleta,“ räägib Ita pinginaaber Silvi Kaugema (neiupõlvenimega Lents).[9]

Ilse muutumine Itaks oli samuti suuresti sõbrannade mõjutus. Koos käidi laagrites: ühel aastal Võsul, teisel Vääna-Jõesuus. Ita oli seal muidugi näiteringi koosseisus. Seal loeti palju romaane ja ilmselt nendest inspireerituna tundus tüdrukutele, et nad peaksid enestele vahvamad nimed võtma. Ilse sai ühe raamatu järgi nimeks Ita – selle valis talle välja sõbranna ja praegune tuntud klaasikunstnik Pilvi Ojamaa. Ita jäi tüdrukule ruttu külge ning tema emagi ei mäletanud lõpuks, et tütar kunagi Ilse oli.[10]

Jõudmine teatri juurde[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ita klassijuhatajaks sai teatri- ja luulelembeline Alice Kriisa. Õpetaja Kriisa oli näitlejavõimega – ta mängis tundides ette katkendeid Kitzbergi „Libahundist“. Temalt sai Ita huvi kirjanduse vastu ning oskuse analüüsida kirjandusteost. Samuti tutvustas Kriisa Ita klassile Tuglase teoseid, mida küll tol ajal kooliprogrammides ei olnud. Tema oli ka see, kes pani Ita luuletusi lugema ning deklameerima linna ja vabariiklikel olümpiaadidel. Klassiõde Lia Kaljuste (neiupõlvenimega Saare) meenutab Ita keskkooliaegseid etteasteid: „Kooliõpilaste seas sai Ita kuulsaks ja tuntuks luuletusega „Raudtee“. Ita tegi seda hiigla hästi. „Rattad läksid, rattad läksid, üles-mäge, üles-mäge.“ Matkis rongi, selle erinevaid rütme ja temposid. Ta oli ka väga hea konferansjee: teda võeti ka üle vabariigi teadustama, kui olid koolinoorte üritused. Ta oli lausa tuntud selles vallas.“ [11]

10. klassis saatis Alice Kriisa Ita järgmisele olümpiaadile esinema. Selle žürii esimees oli Kaarel Toom, kes soovitas Itat Enn Toonale. Ta oli töönduskooperatsiooni näiteringi juhendaja ning kutsus noore Ita nendega liituma. Samal aastal tegi ta talle ettepaneku mängida nimiosa Arbuzovi „Tanjas“. Sealt sai alguse Ita tee teatri poole. Järgnes rida teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi – noori naisi. Enne esietendust toimusid proovid Draamateatris, aga sinna said nad minna alles siis, kui õhtune etendus läbi oli. Seega proovid toimusid öösiti. Pinginaaber Silvi Kaugema meenutab seda aega nii: „Hommikul tuli ta kooli, aga oli muidugi niivõrd unine ja väsinud, et... Igatahes oli Ital kena võime haigutada sedasi, et silmadest hakkasid pisarad jooksma. Sügava haigutamise peale tulid suured, ehtsad pisarad. Eelviimases klassis istusime esimeses pingis. Õpetaja vaatas talle otsa ja oli sunnitud küsima: „Ever, te vist olete haige?“ Ita noogutas innukalt, mille peale ta lastigi koju magama.“ [12]

18-aastase Ilse Everi Tanjat on kommenteeritud ühes tolleaegse Õhtulehe numbris: „Nimiosa kehastaja Ilse Everi ilmekas, haarav mäng, antud noorusele omase siira ning usutava elamuslikkusega, köitis eriti. Ja pärast etendust avaldati tänu Ilse Everile, kes nii julgelt kandnud oma noortel õlgadel näidendi raskemat osa, näidanud veenvalt Tanja kujunemist mittemidagi-tegijast töötavaks naiseks, julgeks võitlejaks inimese tervise eest.“[13]

Ita sai oma esimese lavarolli eest palju kiita. Pärast üht järjekordset etendust tuli tema juurde rekvisiitor August Viienõmme, kellega hiljem Draamateatris veel pikalt kokku puututi, ja ütles: „Kallis laps, teist saab näitleja!“ Ita aga ei võtnud seda ütlust tõsiselt, kuna unistas tollel ajal hoopis arstiametist.[14] „Neile aegadele tagasi mõeldes usun, et minus äratas teatrihuvi Enn Toona. Ta tutvustas mulle kõige algelisemaid teatritõdesid, õpetas nägema-kuulama partnerit, töötama kujuteldava rekvisiidiga... Ja ta tegi kõike nii oskuslikult, ma ütleksin – võrgutavalt – et ma sukeldusingi sellesse maailma, mis mind on suutnud oma haardeis hoida tänini,“ kommenteerib Ita tööd Enn Toonaga.[15]

Õpingud Moskva Teatriinstituudis GITIS-es[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast keskkooli lõppu tahtis Ita Tartusse arstiks õppima minna. Kuid ununenud ei olnud ka August Viienõmme sõnad ja inspireeriv töö Enn Toonaga. Otsustavaks sai tutvus Jaanus Orgulasega, kes õppis sellel ajal Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Eestis ringi liikudes otsis ta stuudiost väljalangenute või teistele erialadele läinute asemele asjasthuvitatud noori. Tema abil oli GITIS-esse läinud teiste seas Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Aksel Orav ja Ervin Abel. Nüüd soovitas ta proovida ka Ital. Kuna 1950. aastal oli aeg, mil kardeti ringi sõita, oli konkurents GITIS-e eesti stuudiosse väike. Sinna sattus väga palju juhuslikke inimesi. Õppetöö käigus langes välja 11 üliõpilast ning nende asemele võeti uued. Olgugi, et Ita ema ei olnud tüdruku plaanist vaimustuses ja kodus olid isa tõttu rasked ajad, otsustas tüdruk siiski minna. Moskvas pedagoogide ees pidi ta tegema etüüdi ja lugema proosat. Ita meenutab: „Pedagoogid käskisid teha sellise etüüdi: olete üksinda toas, loete ja näete hiirt. Mu meelest oli see rumal... Ja pealegi, hiirt ma üldse ei karda. Kuid ma mõistsin, et kui ma nüüd hiirt „ei karda“, on lõpp. Noh „ehmusin“ kangesti ja hüppasin kiljudes toolile. Siis paluti lugeda proosapala ning sellega mu võimeteproov piirduski. Olin vaba. Sõitsin Tallinna tagasi teadagi millises meeleolus. Vähe sellest, mis juhtus. Tähtsam oli, mis saab edasi: kuhu lähen? Kelleks kõlban? Läksin Pärnu maantee raamatukauplusesse ja tahtsin hakata raamatumüüjaks. Kuid mind pandi lattu, mis asus keldris. Pidin võtma raamatuid pakkidest välja ja tassima üles kauplusesse. Niiviisi möödus kaks-kolm kuud.“[16]

Kooli algus oli Itale väga raske – kesine vene keele oskus andis kõvasti tunda. Uutele üliõpilastele määrati küll šefid, kes neile keelt õpetasid, kuid rohkem kasu oli siiski kursusekaaslastest ja praktikast. Sõnavara suurendamiseks oli Ital oma kindel tehnika: nimelt kirjutas ta paberilehe ühele poolele vene teisele poolele eesti keelse sõna ja igal vabal momendil kordas ta uusi sõnu paberilipakate pealt. Oktoobriks suutis ta juba enam-vähem konspekteerida.

Ita elas Sobinovski põiktänava ühiselamus. Peale tema olid toas veel Virve Kiple, Karin Serpe, Leili Blumer ja Aasa Käsi. Tuba oli neil väga kaunis ja soe: suured raudvoodid, puhas valge pesu, mida vahetati regulaarselt. Igal tüdrukul oli oma öökapp, akendel olid ees valged kardinad, põrandal põrandariie, seinal suur peegel, kust võis end täispikkuses vaadata.

Õppeainetest kuulusid programmi näitlejameisterlikkus, lavaliikumine, ballett, soololaul, lavakõne, grimeerimine, muusikaajalugu, teatriajalugu, kujutava kunsti ajalugu, poliitökonoomia, vene keel, marksismi-leninismi põhialused. Ita lemmikaineteks olid näitlejameisterlikkus, tants ja grimm.[17]

Aastad Draamateatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1953. aastal, kolm aastat pärast GITIS-es õppimist, ootas kahtekümmend nelja lõpetanut Tallinna Draamateater. Moskvast võtsid nad kaasa viis lavastust: Veniamin Kaverini „Kaks kaptenit“, Konstantin Simonovi „Noormees meie linnast“, Maksim Gorki „Barbarid“, Beaumarchais' „Figaro pulm“ ja August Jakobsoni „Võitlus rindejooneta“. „Figaro pulm“ ja „Noormees meie linnast“ olid lavastused, milles olid Ita diplomirollid. Kõige menukamalt läks nimetatud lavastustest „Figaro pulmal“, kus esmakordselt ka kahekümnekaheaastane näitlejaharidusega Ita särada sai. Nendele lavastustele järgnesid Itale uued rolliväljakutsed, esimesed viis aastat olid nendeks enamasti noored neiud.

Samal aastal kohtus ja abiellus Ita oma esimese mehe Eino Baskiniga, kes oli samuti Draamateatri näitleja. Järgmist hooaega Ever ei alustanud, kuna 1954. aasta 25. detsembril sündis nende perre poeg Roman Baskin.
1955. aastal oli Ita tagasi lavalaudadel. Järjekordse eduka hooaja avaetenduseks oli Ita jaoks Aleksei Arbuzovi „Majakeses äärelinnas“, kus Ita mängis peaosa.[18]

1958. aastal esietendus Viktor Rozovi „Rõõmu otsinguil“, mille lavastajaks Ita GITIS-e koolivend Arvo Kruusement. Ita mängis seal Leena rolli, mis jäi silma nii publikule kui ka arvustajatele. Samal aastal aset leidnud noorte lavalejõudnute ülevaatusel tunnistati just see roll üheks eredamaks kõigi seast. „Roll oli avar. Ainult täida! Tekkis mingi eriline vabadus- ja vabanemistunne. Minu sees nagu käis raksatus – ilmselt sain oma soone peale,“ kommenteerib rollitäitmist Ita ise.[19]

1984. aasta aprillis kuulutati Ita Ever "Balti teatrikevade" parimaks naisnäitlejaks ning Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia laureaadiks. Sama aasta juunis sai Ever Aino Talvi käest Liina Reimani mälestussõrmuse.[20]

Eesti Draamateatri näitlejaks on Ita Ever tänini. Viimane roll Violet Weston – Tracy Letts „Augustikuus“. [1]

Ita ja film[muuda | redigeeri lähteteksti]

1978. aastal hakkas Ita GITIS-e kursusekaaslane Arvo Kruusement tegema filmi „Naine kütab sauna“. Selleks ajaks oli Ita juba pikka aega olnud Draamateatri juhtivaid näitlejaid. Kruusement kutsus Ita ilma proovivõteteta pearolli mängima. Oma esimese filmirolli suutis Ita suureks mängida. Filminäitlejana on Ita väga pedantne – režissööri märkustele on ta äärmiselt vastuvõtlik ja pikkadel võttepäevadel vastupidav ning kannatlik. Filmitegijatel on Itaga lihtne töötada, kuna Ita on oma rolli suhtes väga nõudlik. Samuti on režissöörid kiitnud Ita äärmist fotogeenilisust. Ei ole karakterit, mida Ita näost luua ei saaks – grimmi jaoks on tal oivalised näojooned ja -kuju.[21]

Ita ise kommenteerib filmis ja televisioonis näitlemist järgnevalt: „Ma armastan kaameraid. Eriti telekaameraid – need on oma loomult kuidagi heatahtlikumad. Räägitakse näitlejatest, kes olevat hea kaameratunnetusega, maagilise kaameratunnetusega. Kuidas seda mõista? Ma ei tea... Minu jaoks on maagilisus selles, et kaamera mu nina ees nagu sunniks mind endasse süvenema ja ma tunnen end kaamera ees hästi ka partnerita; teatrilaval on vastupidi.“[22] Viimane film, milles Ita üles astus, oli tema poja, Roman Baskini lavastatud "Vana daami visiit" aastal 2006. Režissöör Arvo Kruusement kommenteerib filmi järgmiselt: „Romani töö on kummardus emale ja vanale daamile.“[23]

Teised Itast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolleeg Maria Klenskaja:[muuda | redigeeri lähteteksti]

"1974. aastal mängisin Draamateatris „Möödunud suvel Tšulimskis“ ja siis sattusime Itaga esimest korda stseenis kokku. Ega siis olnud nii, et astusid teatri uksest sisse ja said kohe endale garderoobi. Mina näiteks käisin punanurgas Lenini büsti juures riideid vahetamas, aga kui algasid lavaproovid, tuli Ita punanurka ja ütles: „Nüüd on niimoodi, et lähme garderoobi!“ Ma ehmatasin alguses ära, aga tema võttis käest kinni, viis kohale, näitas, et see on minu plats, ja ütles sõnad, mis on mulle eluks ajaks meelde jäänud: „Siin garderoobis võid teha, mida tahad! Sellega mis on väljapool, pead ise hakkama saama, aga siin garderoobis võid olla, nagu hing ihkab.“

Ita on tüüpiline kitse aasta Jäär. Ta on nii hea suhtleja, nii hea kambajõmm, et leiab kergesti inimestega ühise keele. Aga ta ei lase kedagi oma kapsamaale. Seda ta hoiab nii, et ära proovigi ligi tulla. Tugev natuur, samas soe. Ei tee kunagi teistele liiga, iseendale aga küll. Ja temas on meeletu – üks hea sõna on ja mina teist ei leia – kuraas. Temas on niisugust tüüpilist kuraasi: süttib hästi ruttu, läheb põlema, armub, see võib kõik olla niimoodi – tšahh!"[24]

Poeg Roman Baskin:[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Nooruses ema oli näitlejanna nagu näitlejannad ikka: proov ja etendus, proov ja etendus. Vahel, kui teda õhtul kaua koju ei tulnud, läksin üle Toompea ema Kuku klubist otsima. Pilt, mis seal avanes, oli nagu Viiralti põrgus: suitsuvine, poolhämaras mingid figuurid. Ja siis küsib keegi jämeda häälega: „Poiss, mida sina siit otsid? Keda? Everit?“

Suvesid oleme veetnud neljas kohas. Vääna-Jõesuus ja Kloogal olid teatriinimeste puhkekodud. Karepal olime tänu Ilmar Tammurile ja seal suvitasid ka kõik neli Kõrvitsa poissi. Pärispea oli Kilgase koht. Emal ikka oli neid mehi ja mul seetõttu nii palju „isasid“, et ega ma enam täpselt mäletagi, kellega me kuskil puhkasime. Kloogast on vist kõige eredamad mälestused. Seal käisime pikalt. Oma kümme suve. Tuusad tulid kõik Kloogale kokku.

See, et ema teine ja võib-olla olulisem kodu oli teater, sai mulle üsna varsti selgeks. Sageli tulin hommikuti üle Toompea mäe ja läksin teatrisse: enamasti leidsin ema mõnest proovist. Veetsin lapsena päris palju aega teatris, kõik staarid tundusid tol ajal hästi suured. Nad olidki suured! Karm istus valvelauas, pohmellis, punane roos rinnas. Härrasmehed kõik järjest: Franz Malmsten, Alfred Mering, Einari Koppel. Hiljem, kui elasime Pikal tänaval Tammuri juures, käisin teatris eriti tihti.

Kodune kasvatus kui selline mul peaaegu puudus. Ema oli täielik boheemlane, tööle ta mind ei pannud ja raha pole ta ilmaski osanud lugeda. Kuigi oma meeste juurest on ta kahe palja käega ära tulnud.

Vasturääkivus Ita olemuses seisneb selles, et ühelt poolt on ta väga iseseisev, teiselt poolt jälle väga mehekeskne tüüp. Kui ta on olnud mõne tugeva mehe mõju all, siis on ta rääkinud selle mehe sõnu. Kui jääb üksi, siis saab jälle ise hakkama. Ta on ju sarmikas naine ja mehed on teda tahtnud. Aga alati on teater olnud eespool ükskõik millist suhet."[25]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1953. aastal kohtus Ever Eino Baskiniga, kellega abiellus samal aastal. 1954. aastal sündis Eino Baskinil ja Ita Everil poeg Roman Baskin, kellest on saanud lavastaja.

Ever on elanud koos lavastaja Ilmar Tammuriga.

1959. aastal lahutas Ever oma abikaasast Eino Baskinist, kellega oli juba kaks aastat lahus elanud.

1960. aastal kohtus Ita Ever näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega, kellega oli koos kuni Kilgase surmani 2005. aastal.

Ita Everil on kaks lapselast – Mirjam ja Alfred Baskin.[26]

Rolle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatrirolle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ever on enamiku oma rollidest teinud Eesti Draamateatri laval, kuid ta on külalisena mänginud ka Vanalinnastuudios.

  • 1953 Varja – Konstantin Simonov "Noormees meie linnast"
II tüdruk – N. Kaverin "Kaks kaptenit"
mass – A. Jakobson "Kaitseingel Nebraskast"
Suzanne – Beaumarchais "Figaro pulm"
daam – A. Jakobson "Võitlus rindejooneta"
  • 1954 mass – M. Lermontov "Maskeraad"
Bella – Minko "Nimesid nimetamata"
mass – A. Kitzberg "Libahunt"
mass – E. Vilde "Mahtra sõda"
  • 1955 mass – W. Shakespeare "Antonius ja Kleopatra"
Nadežda – A. Arbuzov "Majake äärelinnas"
Muradova – Muhtarov "Lõbus külaline"
Saša – L. Tolstoi "Elav laip"
  • 1956 Mari-Elts – E. Rannet "Südamevalu"
  • 1957 Edvige – A. Gehri "Kuues majakord"
Fosforne naine – V. Majakovski "Saun"
mass – V. Višnevski "Optimistlik tragöödia"
  • 1958 Krõõt – A. H. Tammsaare/A. Särev "Vargamäe"
Lenotška – V. Rozov "Rõõmu otsinguil"
Catherine – A. Miller "Vaade sillalt"
  • 1959 Elli – A. H. Tammsaare "Vanad ja noored"
Röövlitüdruk – J. Švarts "Lumekuninganna"
Tshou Fan-I – Tshao Jüi "Taifuun"
  • 1960 mass – A. H. Tammsaare "Juudit"
Nastja – N. Pogodin "Kolmas, pateetiline"
Jaana – A. Kivi "Nõmmekingsepad"
  • 1961 Anette – P. Kilgas "Ööbik laulis koidikul"
Helmi – A. Liives "Siinpool horisonti"
  • 1962 Roheline tüdruk – H. Ibsen "Peer Gynt"
Diana – E. Alt "Pime mees"
Kattrin – B. Brecht "Ema Courage"
  • 1963 II pruutneitsi – V. Majakovski "Lutikas"
Maret – E. Alt "Võõras"
  • 1964 Karin – A. H. Tammsaare/A. Särev "Pankrot"
Klava – V. Rozov "Pulmapäeval"
Kuues reisija – A. Liives "Trepp"
  • 1965 Inga – E. Rannet "Karikas ja madu"
Vadja Otian – V. Korostõljov "Brigantiin"
Ester Laid – E. Rannet "Veripunane roos"
Markiis Mondecar – F. Schiller "Don Carlos"
  • 1966 Curly – J. Steinbeck "Hiirtest ja inimestest"
Martirio – F. G. Lorca "Bernarda Alba maja"
Krõõt – A. H. Tammsaare "Vargamäe"
Marta – E. Alt "Marta"
  • 1967 Aki – A. Liives "Kallimast kallim"
Tatjana – B. Lavrenjov "Murrang"
  • 1968 Ema – E. Rannet "Kriminaaltango"
Nadežda – M. Gorki "Viimased"
Margareta – J. W. Goethe "Faust I"
  • 1969 Margareta – J. W. Goethe "Faust II"
luulekompositsioon Tagore "Valgus, mu valgus"
Koidula – A. Undla-Põldmäe "Viru Laulik ja Koidula"
  • 1970 Erika – A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"
Niina – V. Rozov "Öö vastu pühapäeva"
Vana naine – A. Kallas "Mare ja ta poeg"
  • 1971 Anna Petrovna – A. Tšehhov "Ivanov"
Izolda – K. Saja "Pühajärv"
  • 1972 Maret – A. H. Tammsaare/V. Panso "Inimene ja inimene"
Marie – H. Bahr "Mees, naine ja kontsert"
  • 1973 Miili – M. Traat "Tants aurukatla ümber"
Elvira – M. Frische "Santa Cruz"
Masha – A. Tshehhov "Kolm õde"
  • 1974 Horošihh – A. Vampilov "Möödunud suvel Tšulimskis"
Mrs. Hitchcock – J. Arden "Seersant Musgrave'i tants"
Genevieve, Pellease ema – M. Maeterlinck "Pelleas ja Melisande"
  • 1975 Veera – V. Šukšin "Energilised inimesed"
  • 1976 Maja Rubek – H. Ibsen "Kui me surnud ärkame"
Kristi – E. Vetemaa "Roosiaed"
Melania – M. Gorki "Päikese lapsed"
  • 1977 Näitejuht – J. Kaplinski "Neljakuningapäev"
Dunka – K. Trenjov "Ljubov Jarovaja"
  • 1978 Rajevskaja, Vjaznikova – A. Gelman "Tagasiside"
Gertrud – W. Shakespeare "Hamlet"
  • 1979 Proua Bódog – K. Szakonyi "Saateviga"
  • 1980 Lemminkäise ema – E. Lönnrut "Kalevala"
Inimese sugulane – L. Andrejev "Inimese elu"
Anna Petrovna – L. Tolstoi "Elav laip"
  • 1981 Memm – A. Kertesz "Lesed"
 Ita Ever-"Igihaljas vaatemäng"
  • 1982 Polkovniku lesk – J. Smuul "Polkovniku lesk"
  • 1983 Sinjoora Frola – L. Pirandello "Nii see just ongi"
Ema (Anna) – J. Kruusvall "Pilvede värvid"
  • 1984 Proua Malmberg – A. H. Tammsaare/M. Mikiver "Armastus ja surm"
Maali, Anna ema – J. Kross "Keisri hull"
  • 1985 Naine – A. Dudarav "Reamehed"
Ustinja Karpovna – A. Mišarin "Seoses üleminekuga teisele tööle"
  • 1986 Krõõt – A. H. Tammsaare/K. Kurg "Tõde ja Õigus (Liigvesi)"
  • 1987 Õnnela Õnneleid – J. Kruusvall "Vaikuse vallamaja"
  • 1988 Maali – R. Saluri "Minek"
Irma – J. Genet "Palkon"
  • 1989 Helen – A. Fugard "Teekond Mekasse"
Labellie – R. Lamoureux "Saatan inimese nahas"
  • 1990 Frank J. Harder – J. J. Bricaire/M. Lasaygues "Silme ees läheb mustaks"
Evy Meara – N. Simon "Piparkoogileedi"
Proua Jourdain – Moliere "Kodanlasest aadlimees"
  • 1991 Viktoria – L. Falli "Lõbus talupoeg"
Vana Teepakk – D. Wood "Piparkoogimehike"
  • 1992 Zinaida Savvišna – A. Tšehhov "Ivanov"
Mrs. Clackett – M. Frayn "Lavalised segadused"
  • 1993 Margot – R. Thomas "Mõrtsukas Freddy"
Juliane Tesman – H. Ibsen "Hedda Gabler"
Carlotta Tyrone – L. Noren "Ja anna meile varjud"
  • 1994 Mary Cavan – E. O Neill "Pikk päevatee kaob öösse"
Vanaema – A. Kivirähk Jalutuskäik vikerkaarel"
  • 1995 Martine, modelliagentuuri direktor – J. J. Bricaire "Tulumaks"
kõrvalosades – M. Lermontov "Maskeraad"
June Buckridge (Õde George) – F. Marcus "Õde George'i tapmine"
Proua Mälberg – A. H. Tammsaare/P. Pedajas "Mauruse kool"
  • 1996 Veika-Eit, pesunaine – O. Luts/T. Kall "Tagahoovis"
Voinitskaja – A. Tšehhov "Onu Vanja"
Proua Pollinger – H. Bahr "Mees, naine ja kontsert"
  • 1997 Åse – H. Ibsen "Peer Gynt"
Ida – I. Menchell "Kalmistuklubi"
Vana naine – E. Albee "Kolm pikka naist"
  • 1998 Rosemary Mortimore – R. Cooney "Pereringmäng"
Kurja Läänenõia kass – A. Bradley "Võlur Oz"
  • 1999 Ida Sundström – M. Kõiv "Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähekleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta"
  • 2000 Abby Brewster – J. Kesselring "Pihlakavein"
  • 2000 proua Gurmõshskaja – Aleksandr Ostrovski "Mets" Vanalinnastuudio
  • 2001 Lear, Briti kuningas – W. Shakespeare "Kuningas Lear"
Maret – A. H. Tammsaare "Tagasi Vargamäel"
Drudge – T. Stoppard "Tõeline inspektor Koer"
Ema – T. Stoppard "Pärast Magritte'i"
  • 2002 Millie, Diana Nichols – N. Simon "Hotell California" Vanalinnastuudio
  • 2004 Kunksmoor Emmeliine – A. Pervik/U. Lennuk "Kunksmoor ja kapten Trumm"
preili Shepherd – Alan Bennett "Õuedaam"
  • 2006 majoriproua Samzelius – S. Lagerlöf "Gösta Berlingi saaga"
  • 2007 Tamaara – A. Kivirähk "Uljas neitsi"
  • 2009 Florence Foster Jenkins – P. Quilter "Hiilgav!"
  • 2010 Violet Weston – T. Letts "Augustikuu"

Rollid raadioteatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ita Ever on esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes jms.

Telerollid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Telelavastustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1975 Surm käib ümber Diana
  • 1978 Kosmogoonia
  • 1981 Evergreen show
  • 1983 Tema Majesteet Komödiant
  • 1987 Viimane suvi
  • 1999 Sa oled koor minu kohvis

Seriaalides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filmirolle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Temast on tehtud film "Olete te õnnelik, Ita Ever?" 1986

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamat Eesti NSV rahvakunstnikust Ita Everist vastab ülesehituselt klassikalisele viievaatuselisele draamale. Selles raamistuses vaadeldakse näitleja loometeed kolmekümne kolme aasta (1953–1986) vältel teatris, filmis, raadios, televisioonis. Raamat on illustreeritud rohkete must-valgete fotodega.
Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.
See raamat oli Eesti Kirjastuste Liidu andmetel Eesti 2006. aastal enim müüdud raamat 12 000 eksemplariga [29].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Haan, Aasalu, Paalma 2000: 81–82)
  2. Tamm 1986: 11–13
  3. Kilumets 2006: 155–159
  4. Kilumets 2006: 155–159
  5. Tamm 1986: 13
  6. Kilumets 2006: 151
  7. Tamm 1986: 13
  8. Kilumets 2006: 146–147
  9. Kilumets 2006: 142
  10. Kilumets 2006: 147
  11. 2006: 148
  12. Kilumets 2006: 143
  13. Tamm 1986: 16
  14. Tamm 1986: 16
  15. Tamm 1986: 17
  16. Tamm 1986: 22
  17. Tamm 1986: 22
  18. Tamm 1986: 45
  19. Tamm 1986: 47–49
  20. Tamm 1986: 225
  21. Kilumets 2006: 115–117
  22. Tamm 1986: 186
  23. Kilumets 2006: 117
  24. Kilumets 2006: 56–57
  25. Kilumets 2006: 56–57
  26. Kilumets 2006: 11–103
  27. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 110
  28. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 379
  29. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 350

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]