Pärispea

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib külast Kuusalu vallas; teiste kohtade kohta vaata lehelt Pärispea (täpsustus)

Pärispea

Elanikke: 93 (31. detsember 2011)[1]

EHAKi kood: 6606
Koordinaadid: 59° 39′ N, 25° 42′ E59.65416666666725.693055555556koordinaadid: 59° 39′ N, 25° 42′ E
Pärispea (Eesti)
Pärispea

Pärispea on küla Harju maakonnas Kuusalu vallas Lahemaa rahvuspargis Pärispea poolsaare põhjaosas Hara lahe ääres.

Pärispea neeme kivine rand

Külasse on registreeritud elama enam kui 100 inimest ning talukohti on samuti 100 ringis, aastaringselt elab umbes 70 inimest, suveperioodil vähemalt poole rohkem.

Pärispea on vanim rannaküla[viide?] ning Mandri-Eesti põhjapoolseim küla.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elanike arv:

  • enne Teist maailmasõda: 500
  • 1973: 175
  • 1998: 118
  • 1999: 113
  • 2000: 107 või 110
  • 2004: 116 või 117
  • 2012: 103

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärispea oktoobris 2010

Külas oli Pärispea kalakasvatus, kus kasvatati mereveega kalatiikides forelle. Hetkel teenivad kalandusega elatist 3–4 inimest.

Enamik käib tööl Tallinnas ning on mitmeid eraettevõtjaid.

Pärispeal on avastatud mineraalvee varud.

Nõukogude Liidu ajal oli Pärispeal Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kalasadam, kalatsehh, õmblustsehh ja puidutsehh.

Sadamakai Hara lahes

Varasematel aegadel on tähtis elatusallikas olnud salapiiritusevedu.

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loksale viib asfalteeritud kohalik maantee. Teine kohalik maantee viib Viinistule. Ühistransport on üpriski sage - Pärispealt sõidab päevas läbi ca 8 bussi.

Loksa–Pärispea tee ja Viinistu–Pärispea tee ristumiskohas asub Viinistu tee bussipeatus.

Veevarustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loksa vallavalitsus ja MTÜ Pärispea Veeselts esitasid 2002 Keskkonnainvesteeringute Keskusele taotluse küla veevarustuse süsteemi väljaehitamiseks. Veetrasse oli ette nähtud rajada 4 km ulatuses.

Veebruari lõpus 2003 otsustati toetada Pärispea veevarustuse väljaehitamist veekaitse programmist 1 000 000 krooniga. Projekti kogumaksumus on 1,7 miljonit krooni. Vald lisas 0,1 miljonit krooni, nii et Pärispea elanikud pidid ise tasuma 0,6 miljonit krooni.

Ehitust alustati 2003. Valmis puurkaev ja osa trassidest. Vees oleva metaani kogunemise tõttu pumbamaja plahvatas.

Ehitus jätkus 2004, mil saadi veevarustuse süsteemi väljaehituseks ja puurkaevu kordategemiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt 1,18 miljonit krooni. Valla eelarvest lisati 120 000 krooni. Kaevu paigaldati gaasieraldusseadmed ning jätkati trasside ehitamist.

Veetorustiku projekti jättis Keskkonnainvesteeringute Keskus 2004 finantseerimata.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Külas on tegev MTÜ Pärispea Seltsimaja (juhatuse liige ja kontaktisik on Asko Aug), mis haldab vana koolimaja hoonet ning seda ümbritsevat külaplatsi. Tegutseb naisrahvatantsu rühm Pärispea Tantsumemmed, varasemal ajal tegutsesid ka naisansambel, sõnakunstnikud, pillimehed ja solistid. Seltsimajas asub ühiskondlikel alustel raamatukogu ja külamuuseum.

2012. aasta sügisest on Pärispea seltsimajas lisaks traditsiooniliselt toimuvatele pannkoogipühapäevadele käivitunud kahe treeninggrupi töö. Kristi Karjatse juhendab reedeõhtuti Nia tehnika tundi ning Terje Luts pühapäeviti joogatrenni. Nia treening on Eestis alles populaarsust kogumas, harrastajad kirjeldavad seda kui vaba tantsulist liikumist inspireeriva muusika saatel. Jooga tunni eesmärk on tõsta osaleja teadlikkust, peamiselt praktiseeritakse kriya hatha joogat. Mõlemad juhendajad on Pärispealt ning töötavad treeneritena ka Tallinnas. Kord kuus on seltsimajas pühapäeva pärastlõunal palvetund, kohale sõidab Loksa baptistikoguduse pastor Peeter Valk.

Pärispea Seltsimaja eesmärk on PIIRKONNA EDENDAMINE selle ajalugu arvestades ja keskkonnasäästlikku mõtteviisi propageerides ning PAKKUDA siinsele külastajas- ja elanikkonnale KVALITEETAJA veetmise võimalusi ning suurepärast ja omanäolist ELUKESKKONDA!

Seltsimaja hakati rajama 1994 120-aastasesse koolimajja, mis tuli taastada. Koolimaja ehituseks andis materjali Kolga krahv ja selle ehitasid külamehed. Kool suleti 1971. Kuuekümnendatel aastatel tehti seal veel näitemängu. Suur koolimaja rekonstrueerimine algas 2009. aastal. Kolmel aastal järjest investeeriti majasse üle 65 000 euro. Hoonest sai hubane ja omanäoline kooskäimiskoht piirkonna rahvale.

Seltsimaja tegutses algul ainult ühiskondlikel alustel. Aastal 1995 hakati juhatajale palka maksma. Talvel 1995/1996 saadi Kultuurkapitalist 5000 krooni toetust, mille eest korraldati Pärispea päevad. Hetkel tegutseb seltsimaja vaid vabatahtlike toel, palgalisi töötajaid ei ole.

2009. aasta suvel möödus 750 aastat selle vanima teadaoleva kaluriküla esmamainimisest. 1. augustil peetud juubelipäeval esitleti küla ajalooraamatut, mis kajastab nii küla vanemate inimeste meenutusi kui ajaloosündmusi. Skulptor Aivar Simsoni (Seaküla Simson) käe all valmis seltsimaja hoovile vanametallist laevuke, mis tuletab meelde 15. sajandist kuni 18. sajandi alguseni kestnud mererööve ühes aktiivseimas röövide piirkonnas – Pärispeal. Lisaks esietendati humoorikat Pärispea küla ainelist näidendit "Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber", kus osalesid Pärispea näiteringina Eesti esinäitlejad Draamateatrist Mari-Liis Lill, Tiit Sukk ja Ivo Uukkivi ning muusik ja saatejuht Emil Rutiku. Näidendi lavastaja oli Ingomar Vihmar ja dramaturg Martin Algus.

Pärispea on üks väheseid Eesti külasid, millel on oma sümboolika - lipp ja vapp. Lisaks on kasutusel pitsat, mida saab kasutada vabamas kontekstis.

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Külas on III kategooria kaitsealuste taimede kaitseala ja rändrahn Odakivi (rannas). Pärispea rändrahn ehk Taneli kivi asub mõnedel andmetel Suurpea küla territooriumil.

Külas on ka Pärispea männik (Pähknemännik).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärispea on Eesti vanim teadaolev ja kunagi üks suuremaid rannakülasid, kus kunagi oli 100 majapidamist.

Pärimuse järgi rajasid küla 1219 sakslaste eest põgenenud sõjapõgenikud. Küla olevat nimetatud Pärnispeaks kaugele merele paistnud pärnasalu järgi.

Küla mainiti esimest korda 1259 (teistel andmetel 1295) Pernispe nime all. Külas räägiti rootsi keelt. Pärispea külast läks soomepoistena sõdima 29 meest.

Esimesed andmed räimepüügi kohta pärinevad Eestis 13. sajandi lõpust just Pärispea kalurikülast, kust sai väidetavalt alguse tööstuslik räimepüük. Just sellepärast leiab Eesti Kulinaaria Instituudiga eesti köögi eestvedaja, restoranikultuuri grand old man´i Dimitri Demjanovi reptseptivaramust Pärisea kalasupi.

Pähknemännik ja sõjaväerajatised[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL-i sõjaväest jäänud varemed

Küla juurde kuulub 15 hektari suurune alates 1960. aastast looduskaitsealune mereäärne Pähknemännik (ametlikult: Pähklimännik; ka: Pähkneeme männik), kus asuvad liivaluited ja kasvavad männid. See kanti 1937 kinnistusse Pärispea kogukonna maana pindalaga 12...13 hektarit. Tegemist oli külarahva kokkusaamiskohaga. Omandireformi käigus seda ei tagastatud, sest kogukondlikud maad jäid omandireformi alt välja.

Nõukogude ajast on Pärispeal säilinud sõjaväelinnak kunagise õppekeskuse ümber Pähknemännikus. Sellega suleti külarahvale juudepääs mereranda. Sõjaväerajatised (sõjaväehoone ja lasketiiru) kuulutas Loksa vallavolikogu 20. veebruaril 2003 peremeheta varaks ja võttis valla valdusse. Rahvuspark juhtis sellele maa-ameti tähelepanu. Rajatisi pakuti piirivalvele, kuid see ei olnud neist huvitatud.

Pähknemännikus asuvaid rajatised otsustas vallavolikogu oksjonil maha müüa 2002. aasta suvel. Külaelanike vastuseisu tõttu muutis volikogu erakorraline koosolek selle otsuse enne 19. juuniks väljakuulutatud oksjonit 18. juunil ära (rajatisi otsustati mitte müüa). Asi oli üks 2002. aasta volikogu valimiste teemasid. 18. oktoobril 2002 (päev enne valimisi) pidid rajatised vallavolikogu istungil maha kantama, kuid eelnõu võeti päevakorrast välja.

Küla on vallavalitsuselt taotlenud Pähknemännikus olevate rajatiste lammutamist ning ala jätmist avalikuks kasutuseks, sest taheti säilitada loodusväärtuslikku tervikut ja ära hoida randa pääsemise võimaluste kitsenemine. Kardeti Pähknemänniku kinniseks alaks muutumist.

8. veebruaril 2003 toimus külakoosolek, kus Pärispea elanikud hääletasid üksmeelselt Pähknemänniku sõjaväelasketiiru varemete lammutamise ja maa riigile jätmise poolt. Külaelanikud ei olnud nõus ka oksjonilt teenitud rahaga maanteele musta katte rajamisega.

22. juuliks 2004 kuulutas Loksa vald välja oksjoni Pähknemännikus asuva lasketiiru, punkrite, spordirajatiste ja endise sõjaväehoone müügiks. Need rajatised olid valla bilansis väärtusega 15 000 krooni. Alghinnaks kuulutati 500 000 krooni. Ostjale kuulus õigus erastada hoonete teenindusmaad 0,7 ha ulatuses (Tiiru maaüksus, mille merepoolne piir on rannast 200 meetri kaugusel). Lahemaa rahvuspargi administratsioon kinnitas, et ehitustöödeks ega renoveerimiseks luba ei anta. Rahvuspark väitis, et rajatised kuuluvad riigile ning et looduskaitsealusesse Pähknemännikusse ei saa ega tohi ehitada.

Oksjon toimus Loksa vallamajas. Ostjaid registreeriti 7, sealhulgas Pärispea elanikud, oksjonivastased aktivistid Mäido Rosen ja Alari Lahe, kes ühtegi pakkumist ei teinud. Võitjaks osutus eraisik Heiki Tuul ja ostuhinnaks kujunes 1,1 miljonit krooni.

Oksjonit saatsid külaelanike piketid. Kohal olnud 20...30 inimest kandsid plakateid "Pähknemännik on meie laste ja lastelaste mängumaa!", "Austatud varemete ostja(d), Loksa valla valitsejad petavad teid!" ja "Pähknemännik pole võimuvõitlus!". Oksjoni võitnud mehele hüüti väljumisel "Häbi!".

Pärast oksjoni lõppu lubas Loksa vallavolikogu liige Helle Lootsmann toimunu maavanema juures vaidlustada, sest ta pidas oksjonit protseduurireeglite rikkumise tõttu õigustühiseks. 29. juulil esitas ta Tallinna Halduskohtule kaebuse.

26. juulil kinnitas vallavalitsus oksjoni tulemused. Ostusumma tasuti õigeaegselt.

20. oktoobril 2004 võeti keskkonnaministri käskkirjaga riigi omandisse sihtotstarbelise maatulundusmaana Pähklimänniku maaüksus pindalaga 9,08 hektarit, mis hõlmab ka suurema osa lasketiiru rajatiste alusest maast. Rajatiste juurde jäeti ainult 800 ruutmeetrit. Seega jäi omanik ilma õigusest saada teenindusmaad.

2005. aasta jaanuaritorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005. aasta jaanuaritormi tõttu tõusnud merevesi muutis läbimatuks Piksi külatee. Truubi juurest uhuti ära umbes 20 m teed. Kahju oli umbes 18 000 krooni.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti 2011. aasta rahvaloendus, vaadatud 14. juuli 2014

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]