Gooti teooria
Gooti teooria oli esimene teaduslik Eesti ja Põhja-Läti ala etnilise ajaloo käsitlus, mille kohaselt elas 2.–4. sajandil pKr selles piirkonnas ka goote, kes olid ülejäänud rahvastikust märksa kõrgemal arengutasemel. Pärast gootide väljarännet olevat piirkonda saabunud eestlaste ja liivlaste esivanemad. Gooti teooria tekkis 1870. aastatel Constantin von Grewingki tööde põhjal ja muutus laialt tunnustatuks, kuid hüljati uue teadlaste põlvkonna poolt 20. sajandi alguses.
Teooria kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti teooria oli esimene teaduslik Eesti ja Põhja-Läti ala esiajalooliste etniliste suhete käsitlus.[1] Selle loojaks oli Tartu Ülikooli mineraloogia ja geoloogia professor Constantin von Grewingk. Ta jõudis oma 1870. aastatel alustatud ja 1880. aastatel edasiarendatud töödes järeldusele, et Baltikumi põhja- ja lõunaosa algasukad olid vastavalt "ugri" ja "leedu-slaavi" hõimud, kes elasid kuni 1. aastatuhande keskpaigani pKr kiviaja kultuurilisel ja majanduslikul tasemel. 1. aastatuhande esimese poole kohaliku metallikultuuri muistised kuulusid tema arvates kõrgemini arenenud gootidele, kes olevat saabunud Visla suudmealalt hiljemalt aastaks 200 pKr ja lahkunud sama aastatuhande keskpaigas. Nende asemele olevat aastatuhande teisel poolel ida poolt tulnud eestlaste ja liivlaste esivanemad.[2][3]
Kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti teooria lähtekohaks on gooti ajalookirjutaja Jordanese 551. või 552. aastast pärinevad väited, et gootide riik ulatus Läänemerest Musta mereni ning idagootide kuningas Ermanaric allutas oma võimule veneedid ja aistid. Jordanese teadet liialt usaldades ja modernistlikult tõlgendades püüdsid 19. sajandi arheoloogid oma leide sellesse konteksti sobitada ja arvasid, et goodid moodustasid kogu selle ala elanike seas juhtiva kihi.[4] Idee gootide rändest Baltikumi sobis tolleaegse üldlevinud arusaamaga, et inimajalugu koosneb erinevate rännete jadast ning mõnedel kultuuriliselt ja rassiliselt „parematel“ või kõrgemalt poolt antud missiooniga rahvastel (sealhulgas gootidel) on eriline koloniseerimispotentsiaal. Ühtlasi oli levinud gootidesse imetlusega suhtumine.[5] Baltisakslaste jaoks oli gootide küsimusel ka poliitiline tähtsus – selle abil püüti näidata, et germaanlased on Baltimaades juba ammusest ajast kultuurikandja rollis ja nii võidelda Venemaa valitsuse soovi vastu Balti aadli privileege tühistada.[6]
.jpg)
Esimene, kes oletas gootide kohalolu Baltikumis, oli Taani keeleteadlane Wilhelm Thomsen, kes dateeris läänemeresoome keeltes leiduvad vanimad germaani laenud esimestesse sajanditesse pKr ja seostas need Soome ja Eesti rannikul asunud gooti kolooniatega. Constantin von Grewingk viis ajaloo- ja keeleteaduse seisukohad kokku arheoloogilise materjaliga.[7] Tema teooria otseseks algtõukeks olid 1870. aastatel tuntuks saanud Kuramaa laevakujulised kivikalmed. Kuna sellised kalmed olid Skandinaavias tavalised, siis võisid neid Grewingki meelest ka Baltikumis rajada vaid seal elavad germaanlased, täpsemalt goodid. Ka Eesti- ja Liivimaal leiduvaid rooma rauaajast pärit tarandkalmeid hakati algelise arheoloogilise väljakaevamise meetodi vigade ja soovmõtlemise tulemusel gootide laevkalmeteks pidama. Oma osa oli ilmselt sellel, et tarandkalmetest avastatud ehete eeskujusid ja analooge leidus Läänemere kagurannikul, kus teadaolevalt goodid elasid. Oma seisukoha kinnitusena nägi Grewingki ka väidetavalt gootidega seotud kohanimesid nagu Kodavere ja Kodijärve. Järeldust soodustas baltisaksa uurijate rassistlik hoiak: ei usutud, et eestlaste ja lätlaste esivanemad võinuks olla suutelised rajama nii suuri ja monumentaalseid rikkalike panustega kivikalmeid.[8] Eestlaste vaatenurgast kirjutatud muinasaja käsitlused sel ajal peaaegu puudusid.[7]
Gooti teooria leidis laialdast tunnustust nii erialateadlaste (nt Johan Reinhold Aspelin) kui teaduse populariseerijate hulgas (nt Jakob Hurt, Jaan Jung, Matthias Johann Eisen).[9]
Hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesena esitas kahtlusi Grewingki teooria kohta kirjandusteadlane ja Tartu Ülikooli professor Pavel Aleksandrovitš Viskovatov, kes 1880. aastatel tutvus isiklikult mitmete väidetavate Baltikumi laevkalmetega ja leidis, et enamik neist tegelikult seda pole, erinedes märgatavalt Skandinaavia laevkalmetest. Viskovatov pidas neid tarandkalmeid kohaliku rahva esivanemate poolt rajatuks. Ka Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia ja arheoloogia professor Georg Loeschcke jõudis kalmeid uurides järeldusele, et need pole laevakujulised. Soome uurija Alfred Hackman asus seisukohale, et ka valdav osa tarandkalmetest saadud arheoloogilistest leidudest pole germaani päritolu. Nende tööde mõjul gooti teooriast täielikult siiski ei loobutud – gootide suurt kultuurilist mõju ja teatud määral asustust eeldati endiselt. Gooti teooria ideede jätkuvat nõrgenemist soodustas aga lisaks sellega sobimatutele arheoloogilistele leidudele ka Eesti riigi teke, mille rahvusidentiteediga ei sobinud enam kokku germaanlaste kujutamine ainsa rooma rauaaja kultuurrahvana. Lõplikult loobuti isegi gooti mõjude mainimisest pärast 1956. aasta Harri Moora programmilist artiklit, kus ta pidas gootide tähtsust Baltikumi alal tühiseks.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 26
- ↑ Andres Tvauri (2003). Balti arheoloogia maailmaajaloo pöörises ehk gooti teooria saatus. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2003, 7, 38–71, lk 41–43
- ↑ Valter Lang 2018, lk 26–27
- ↑ Andres Tvauri 2003, lk 44–45
- ↑ Andres Tvauri 2003, lk 43–44
- ↑ Andres Tvauri 2003, lk 45–46
- ↑ 7,0 7,1 Andres Tvauri 2003, lk 45
- ↑ Andres Tvauri 2003, lk 42–43
- ↑ Valter Lang 2018, lk 27–28
- ↑ Andres Tvauri 2003, lk 46–53