Laevkalme
Laevkalme on kivikalme tüüp, kus kalme äärekivid on laotud laevakujuliselt (kivilaev). Surnud on maetud laevkalmesse tehtud kivikirstudesse kas põletatult või laibana.[1] Laeva illusiooni on suurendatud sellega, et kõrgemad kivid on paigutatud otstesse.[viide?]
Oletatud on, et laevkalmeid valmistati soovist varustada surnud teises ilmas kõige vajalikuga. Samuti on arvatud, et laev oli vajalik surnuteilmas Helis.[viide?]
Kivikalmed levisid Põhja-Euroopas alates neoliitikumist, kõige arvukamalt rajati neid nooremal pronksiajal ja viikingiajal.[2] Eriti levinud olid need Ojamaal.[1] Läänemerest ida pool on üksikud laevkalmed leitud Ahvenamaalt, Edela-Soomest, Eestis Tallinna lähistelt ja Sõrvest ning Lätis Kuramaalt.[2]
Kõige suurem laevkalme oli vähemalt 170 m pikkune Jellingi kivilaev Taanis, mis ei ole tervena säilinud. Rootsi pikim laevkalme oli 67-meetrine. Kõige väiksemad laevkalmed on kõigest mõne meetri pikkused.[viide?]
Eesti laevkalmed[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti alalt on leitud kolm laevkalmet, kaks Sõrves (Sõrve laevkalmed) ja üks Tallinna lähedal Väol (Väo kalmed), mille rajamisaeg on dateeritud umbes aastasse 900 eKr. Eesti laevkalmete päritolumaaks peetakse Ojamaad.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 275
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Valter Lang. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003, lk 18