G. E. M. Anscombe

Allikas: Vikipeedia
Younganscombe.jpg

Gertrude Elizabeth Margaret Anscombe (18. märts 1919 Limerick, Iirimaa5. jaanuar 2001 Cambridge) oli Briti analüütiline filosoof.

Ta on tuntud eelkõige vooruseetika taaselustajana ning tegevusfilosoofia ühe rajajana, kuid ta kirjutas peaaegu kõigist filosoofia valdkondadest. Samuti oli ta Ludwig Wittgensteini tööde tõlkija ning propageerija.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elizabeth sündis Iirimaal teeniva Briti ohvitseri Alan Wells Anscombe'i ja Briti päritolu Gertrude Elizabeth Anscombe'i (neiuna Thomas) kolmelapselise pere noorimana. Kui perekond Inglismaale naasis, töötas isa Londoni koolis Dulwich College loodusteaduste õpetajana.

Elizabeth sai keskhariduse Londonis Sydenhami Keskkoolis, mille ta lõpetas 1937. Kooli ajal pöördus ta pärast kolm aastat kestnud lugemist 15-aastasena katoliku usku. 1937. aastast õppis Oxfordi St. Hugh's College'is, mille lõpetas 1941 (First Class Honours) Literae Humaniorese (klassika ja filosoofia) alal. Ta jäi veel aastaks uuriva üliõpilasena St. Hugh'sisse. Seejärel õppis ta 1942. aastast Cambridge'i Newnham College'is.

Cambridge'i loengutes avaldas talle suurt mõju Ludwig Wittgenstein, kellega tal oli sõprus viimase surmani. Anscombe oli üks Wittgensteini pühendunumaid üliõpilasi. Anscombe'i sõnul vabastas Wittgenstein teda fenomenalismi lõksust. Ka pärast Oxfordi naasmist käis Anscombe Cambridge'is Wittgensteini kuulamas. Anscombe oli tuline Wittgensteini vaadete propageerija: koos Georg Henrik von Wrighti ja Rush Rheesiga toimetas ja tõlkis ta inglise keelde suure osa Wittgensteini töödest. Wittgenstein oli määranud teda üheks oma kolmest kirjanduslikust testamenditäitjast. Aastal 1953 ilmus Anscombe'i tõlkes Wittgensteini "Filosoofilised uurimused". Anscombe avaldas ka sissejuhatuse "Loogilis-filosoofilisele traktaadile" (1959), korrastas "Märkmed värvusest" ja "Sedelid" ning tõlkis veel mitu tema tööd. Wittgensteini biograaf Ray Monk ütleb Anscombe'i kohta: "... üks Wittgensteini lähemaid sõpru ja üks tema usaldaumaid üliõpilasi, erand tema üldisele vastumelsele akadeemiliste naiste ja eriti naisfilosoofide vastu. Temast sai faktiliselt au-mees, keda Wittgenstein hellitavalt kutsus vanameheks."[1]

Aastal 1946 sai ta Oxfordis Somerville College'is uuriva kolleegiumiliikme koha; alates 1964. aastast oli ta seal õpetav kolleegiumiliige.

Aastal 1957 avaldas ta oma tähtsaima teose "Kavatsus" (Intention), kus ta ühena esimestest käsitles tegevusfilosoofia probleeme. Donald Davidson on seda nimetanud parimaks praktilise mõtlemise alaseks tööks pärast Aristotelest.

Anscombe tõi kasutusele termini "konsekventsialism".

Aastatel 19701986 oli ta Cambridge'i ülikooli filosoofiaprofessor. Sellel ametikohal oli varem olnud Wittgenstein. Sealne pidulik avaloeng "Causality and Determination" (1971) on üks Anscombe'i klassikalisi tekste.

Anscombe jätkas filosofeerimist ka pärast pensionile minekut.

Vaated ja ideed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anscombe oli pühendunud katoliiklane ja Ludwig Wittgensteini vaadete pooldaja.

Ta pooldas konseratiivset seksuaaleetikat ning vastustas tuumarelva kasutamist Teises maailmasõjas.

Esimene isik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklis "The First Person" väitis Anscombe Wittgensteini vaimus, et sõna "mina" (esimene isik) ei kasutata tavaliselt mingile objektile osutamiseks. Ta ei osuta hingele ega kehale ega ole nimi, millega ennast nimetatakse, ega üldse nimi, kuigi grammatika jätab niisuguse mulje. Asi on selles, et kui osutatakse mõnele isikule, siis võidakse tema kohta ekslikult väita midagi väära, ajades isikud segi. See puudutab ka iseennast, enda keha. Aga kui öeldakse näiteks "Ma ei tea, mis lahti on," siis niisugune segiajamine ei ole võimalik. See ei saa tulla sellest, et "mina" osutab minu kehale, sest oma keha on võimalik teiste kehadega segi ajada ja "mina" võib öelda ka siis, kui oma keha ei tajuta (sensoorne deprivatsioon). Selleks et öelda, kas ma seisan, ma ei pea vaatama: "mina" ei osuta millelegi nähtavale. Teadmine oma tegevusest ja oma arvamuste teadmine ei ole vaatluslik. Kui nüüd eksimine pole võimalik ja "mina" osutab objektile, peab objekt olema äratuntav meelte abita. Siis võiks arvata, et osutada saab ainult kehatule mõtlevale asjale ("seda mõtet mõtlevale mõtlemisele"), mis võib-olla pole sama mõtlemine, mis eelmisi mõtteid mõtles. Anscombe'i järgi on see absurd, mis näitab, et "mina" ei saa olla osutav väljend. Sellepärast David Hume ei leidnudki oma mina, sest "mina" ei osuta mitte millelegi, isegi mitte ideede ja muljete kimbule, nagu Hume arvas. Et osutust ei ole, siis ei saa olla ka segiajamist. "Mina" on sõna, millel on "tarvitus", kuid puudub osutus. Siin on keel René Descartesile, David Hume'ile jt filosoofidele vingerpussi mänginud.

Põhjuslikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loengus "Causality and Determination" eitab Anscombe valdavat, David Hume'ilt pärinevat vaadet, et tagajärje põhjus peab selle paratamatusega esile kutsuma või olema muul moel sellega seotud seaduse kaudu. Ettenägematu asjaolu võib takistada põhjuse toimimist (tagajärje esilekutsumist). Mis tahes põhjuslik seadus, mis seob põhjuse P tagajärjega T, peab olema kujul "Kui P, siis T, kui teised asjad on võrdsed." Kui teised asjad pole võrdsed, siis ennustamine pole võimalik. Kvantefektide tõttu võib ennustamine olla põhimõtteliseltki võimatu. Richard Feynmani näidet kasutades ütleb Anscombe: "Ilma paratamatuseta toimiva põhjuse näidet mainib Feynman: pomm on ühendatud Geigeri loenduriga, nii et see plahvatab, kui Geigeri loendur registreerib teatud lugemi; kas ta plahvatab või mitte, ei ole determineeritud, sest ta on paigutatud mingi radioaktiivse materjali lähedale nii, et ta võib selle lugemi registreerida või mitte." Siis põhjustatakse plahvatus põhimõtteliselt ennustamatul moel. Põhjuse võib küll tagantjärele kindlaks teha, kuid põhjuse alusel on väga raske tagajärge kindlaks teha. Sellepärast on võimalik teada, et üks asi põhjustas teise, teadmata ühtki tõest seadust, mis sisaldaks paratamatut seost üht ja teist üldist tüüpi sündmuste vahel. See Anscombe'i väljakutse Hume'ile ajendas filosoofe välja töötama tõenäosuslikku põhjuslikkuse teooriat.

Hume ütleb, et põhjustamist ei saa vaadelda, sest me vaatleme sündmusi, mitte paratamatust, millega nad on seotud. Anscombe vaidleb vastu, et me vaatleme näiteks joomist: seda, kuidas kass põhjustab piima lahkumist taldrikult. Siin kutsub üksik põhjus esile üksiku tagajärje. Seda eitatakse ainult filosoofilise eelarvamuse tõttu.

Kavatsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui inimeste käitumine on põhjuslike seadustega täielikult determineeritud, siis võiks arvata, et tegude kavatsetud ja kavatsemata tagajärgedel pole olulist erinevust. Siis ju pole vaba tahet ega vastutust ning loevad ainult tagajärjed. Anscombe eitab nii determinismi kui ka konsekventsialismi. Raamatus "Intention" räägib ta kavatsuse ja tegevuse mõistest ning kavatsusliku tegevuse, ratsionaalse tegevuse ja mitteratsionaalse käitumise erinevusest. Ainult mõned liikumised on toimijate käitumine, ja ainult osa sellest on tegevus. Näiteks kui ma unes rähklen, siis on see inimkäitumine, kuid keegi ei hakkaks küsima, miks ma jalga nii või teisiti tõstsin, sest see polnud tegevus ja mul polnud mingeid põhjendeid. Minu tegevuse puhul aga on mõtet küsida, miks ma üht või teist asja tegin. Sel juhul küsitakse minu kavatsust, st mida ma enda arvates tegin ja mis selle otstarve oli. Kui küsitakse kavatsuse kohta, küsitakse teatud mõttes tähenduse kohta. Need erinevad küsimustest põhjuste kohta: oma vähkremisliigutuste põhjustest ma ei pruugi midagi teada. Mul võib olla hüpotees, et ma magan halvasti sellepärast, et mul on veepuudus, aga kui ma tõusen üles ja lähen vett jooma, siis see ei ole minu hüpotees, et ma lähen köögi poole, et midagi juua. Samuti ei ole see ennustus selle kohta, mis juhtub, kui ma kööki jõuan. See on faktiväide selle kohta, mida ma praegu teen. Minu käitumist kirjeldavad ka teised väited: ma tõstan ühe jala teise ette, ma panen põranda kriuksuma jne. Kuid seda, mida ma teen, aitab kõige paremini mõista kavatsusväide, mis on tihedalt seotud küsimusega, miks ma seda teen. Ja kui ma oma eesmärki ei saavuta, on kavatsusväitest seda rohkem abi, sest mu kavatsus ei paista siis nii hästi välja.

Kavatsuslikud tegevused kuuluvad vaatlemiseta teada olevate asjade hulka. Kavatsuslikel tegevustel on põhjus, nende kohta on mõtet küsida "miks" ning oodata vastust, mis ei esita ainult põhjust, vaid seletab tegevuse tähendust tegija jaoks. Kavatsus ei ole põhjus, sest põhjus on tagajärjest eraldi, aga kavatsus ei ole kavatsuslikust tegevusest eraldi. Kavatsuslik tegevus ei ole kavatsuse põhjustatud tegevus, vaid kavatsus on teo aspekt. Kui kellelgi tuleb kaljul ronides enesetapu impulss, ta ei anna sellele järele, kuid kaotab tasakaalu ja kukub, siis ta ei kuku kavatsuslikult, kuigi tema enesetapumõte või isegi -kavatsus põhjustas kukkumise.

Kavatsuse ja kavatsusliku tegevuse mõistmine on oluline, sest mittekavatsuslikku käitumist kiputakse pidama eetikasse mittepuutuvaks, seevastu kavatsusliku tegevuse kohta peetaksegi eetikat käivaks. Peale selle, kavatsuse mõistmine aitab aru saada, mis toimub. Inimesed tegutsevad üldiselt mingitel põhjenditel, mis peavad olema seotud sellega, mis on nende meelest hea. Muidugi ei ole kõik mis tundub hea, tegelikult hea, aga kõik ei saa isegi mitte paista heana. Kui näiteks kellegi põhjend on toimetada kõik oma rohelised raamatud katusele, siis me ei saa ikka aru, miks ta niimoodi käitub. Me peame saama inimeste käitumist seostada teatud ettekujutustega selle kohta, mida võib heaks pidada.

Anscombe pole nõus, et kavatsused on vaimuobjektid, vaimuseisundid või vaimusündmused, mis tekitavad teatud tüüpi käitumist. Kui see nii oleks, ei pruugiks me oma kavatsusi teada. Ometi pole usutav, et me tavaliselt ei tea täpselt oma kavatsusi. Peale selle, põhjused peaksid igas inimeses ühtemoodi toimima, aga kavatsuste puhul see nii ei tundu olevat. Ma ei saa kavatseda teha midagi, millest mul pole aimu, kuid põhimõtteliselt saab mind põhjustada seda tegema. Kui me tahame mõista teiste inimeste käitumist, siis me ei saa vaadelda selle põhjusi, ja seda ei tulegi teha. Meil on tarvis teada, mida nad enda arvates teevad. Ja seda nad teavad ilma oma käitumist vaatlemata. Nad teavad, mida nad teevad, isegi juhul, kui neil ei õnnestu seda ära teha. Asi on selles, et nad teavad oma kavatsusi. (Nad võivad küll eksida selles, kas nad selle tegelikult ära teevad. Näiteks kui keegi tahab kirjutada tahvlile "Anscombe", aga kriit ei kirjuta, siis ta võib öelda "Ma kirjutan "Anscombe"," kuigi ta tegelikult ei kirjuta. Siis ei ole tal ka õige öelda "Ma proovin kirjutada "Anscombe"," sest see implitseerib, et ta arvestab sellega, et kirjutamine ei pruugi õnnestuda." Kavatsus on nagu ostunimekiri: ma ei saa eksida oma kavatsuses, vaid ainult täideviimises, nii nagu ma saan mõne asja ostmata jätta või vale asja osta. Siis on täideviimine halb. Aga ka kavatsus ise võib halb olla.

Konsekventsialism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et tegu võib olla halb (ja seda on võimalik teada ilma teo ja selle tagajärgede vaatlemiseta), siis Anscombe eitab paljusid eetikateooriaid. Ta võttis kasutusele sõna "konsekventsialism" eetikateooriate kohta, mille järgi ei ole olulist moraalseid erinevusi tegude nende tagajärgede vahel, mida kavatsuslikult esile kutsutakse, ja nende vahel, mida nähakse ette, kuid ei kavatseta. "Konsekventsialismi" peetakse sageli "utilitarismi" sünonüümiks, kuid Anscombe võttis selle artiklis "Modern Moral Philosophy" kasutusele teatud tüüpi moraaliteooria eristamiseks utilitarismist. Anscombe'i meelest ei olnud Jeremy Benthamil ega John Stuart Millil koherentset moraalifilosoofiat, sest mõlemad tuginesid lootusetult lihtsustatud õnne või naudingu mõistele.

Anscombe'i peamine vastuväide konsekventsialismile on, et kui loevad ainult tagajärjed, siis on lubatud parimate tulemuste saavutamiseks teha mida iganes, näiteks võib paljude sõdurite elu päästmiseks mõrvata hulga lapsi. Midagi niisugust Hiroshimas ja Nagasakis tehtigi, ja see on Anscombe'i meelest moraalselt mõeldamatu, ning see oleks Anscombe'i arvates olnud mõeldamatu kõigi Peter Sidgwicki eelsete oluliste moraalifilosoofide, sealhulgas utilitaristide meelest. Mill oli mõnede inimeste meelest reegliutilitarist,ja reegliutilitaristid kaitsevad tavaliselt mõrva keelavaid reegleid. Anscombe ei öelnud, miks ta Benthamile ja Millile sellise seisukoha omistas. Igatahes leidis ta, et suurima arvu suurim õnn on mõttetus (täpsustamata, miks), eriti kui pole selge, mis "õnn" tähendab.

Peale selle, konsekventsialism ignoreerib kavatsust. Tegude üle võib küll konsekventsialistlikult otsustada, kuid me ei saa järjekindlalt elada konsekventsialismist lähtudes, nagu kavatsused ei loeks, isegi kui me seda teesklesime tegude valimise ja hindamise puhul. Seega on konsekventsialistid vältimatult halvas usus, sest nad teesklevad, et usuvad seda, mida nad ei usu ega saagi uskuda.

Moraalne kohustus ja toored faktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deontoloogilise eetika (Kanti eetika) järgi on mõned teod keelatud või lubatud sõltumata tagajärgedest. Anscombe küsib, kes see keelaja või lubaja võiks olla. Traditsioonilise vastuse järgi on see Jumal. Kuid paljud isegi usklikud filosoofid väldivad Jumalale apelleerimist. Kui Jumal kõrvale jätta, mida võiks tegude lubatus või õigsus või kohustuslikkus või keelatus tähendada? Anscombe'i meelest on iseenda kohustamine mõttetus ning ühiskonna või riigi poolne kohustamine ei ole see, mida moraalifilosoofid silmas peavad. Anscombe jõuab järeldusele, et jutt moraalsest kohustusest, moraalsest kohusest ja olemapidamisest moraalses mõttes on tähendusetu. Mitte et oleks mõistlik sellisest kõnepruugist loobuda. Ta ei keela nende väljendite kasutamist, kuid ta on vastu religioossete mõistete ilmalikule kasutamisele. Kui religioon hüljatakse, siis on vähemalt eksitav küsida, millised teod on keelatud, patused, lubatavad jne. Esiteks on see ebajärjekindel. Teiseks on see ebatäpne, sest pole selge, kas näiteks "lubatav" kohta tähendab 'õiglane', 'tõenäoliselt kasulikkust edendav', 'mõistuspärane' või midagi muud. Selle asemel tulebki kasutada täpseid sõnu. Mõnikord teevad täpsed sõnad asja kohe selgeks. Näiteks on ilmne, et teadaolevalt süütute inimeste surmamõistmine on ebaõiglane. Väide, et kümnete tuhandete süütute mittevõitlejate, sealhulgas laste meelega tapmine on lubatav, on ebamäärane. Väide, et see on õiglane, on ilmselt väär. Väide, et see on kasulik, võib olla ilmselt tõene. Nii on vähemalt näha, et vaidlus käib selle üle, kumb on tähtsam, õiglus või kasulikkus. Kui jääda sõnade "lubatav" ja "väär" juurde, siis võib-olla ei saagi aru, milles küsimus on.

Vooruseetika juurde tõigi suuresti nii konsekventsialismi kui ka kohustusekeskse deontoloogilise eetika hülgamine. Anscombe ei eita siiski igasugust juttu kohustusest. Näiteks lubaduse andmine ja lepingule allakirjutamine toovad kaasa teatud kohustused. Lubaduse puhul võib rääkida moraalsest kohustusest, et eristada seda juriidilisest kohustusest, mille toob kaasa lepingule allakirjutamine. Selline kohustus ei ole absoluutne nagu kohustus mitte mõrvata, sest see kehtib ainult lubaduse andja kohta, lubadust on erandlikel asjaoludel mõistlik ignoreerida ja lubamine ise on kasulik, kuid mitte hädavajalik praktika. Ainult selle praktika taustal on lubadus siduv, aga mõrvamisest hoidumine on kõigile keelatud asjaoludest hoolimata.

Artiklis "On Brute Facts" ütleb Anscombe, et paljude sündmuste või asjade seisude suhtes võib küsida, mis on toored faktid, st faktid, mis teevad ühe või teise kirjelduse tõeseks või vääraks. Näiteks kui ma väidan, et sa oled mulle raha võlgu, siis toored faktid on näiteks, et ma andsin sulle eelmisel nädalal raha ja sa lubasid mulle tagasi maksta. Siin loeb aga kontekst ja erandlikud asjaolud võivad asja muuta. Võlgnevust pole näiteks, kui mõlemale on selge, et me tegime nalja või kui ma olen pärijateta surnud või kui maailma lõpp on kohe tulemas.

Toored faktid on alati toored mõne sündmuse või asjade seisu kirjelduse suhtes. "Toores" ei tähenda siin absoluutne. Ja toored faktid teevad kirjeldused võimalikuks ainult kui teised asjad on võrdsed (ceteris paribus). Lubadused ei ole absoluutsed: nad ei ole eranditeta. Tavaliselt toob lubadus siiski kaasa reaalse kohustuse, kuigi teatud asjaoludel võib seda ignoreerida. Teatud praktikatel on teatud reeglid, mis kohustavad teatud viisil käituma, kuid praktikad ise lubavad erandeid ja neis praktikates osalemine pole kohustuslik (kuigi võib-olla põhjendatud). Selles mõttes pole lubaduse pidamine absoluutne kohustus.

Eetikas on siiski absoluute, nagu mõrva õigustamatus. Kohustus mitte mõrvata ei tulene praktikast, milles ollakse otsustanud osaleda. Artiklis "Murder and the Morality of Euthanasia" ütleb Anscombe, et mõrva keeld on nii fundamentaalne, et on raske vastata, miks mõrv on nii seesmiselt väär.

Sõjaeetika ja topelttagajärje doktriin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anscombe'i esimene filosoofiline publikatsioon (kaasautorluses Norman Danieliga) protestis Teise maailmasõja väljavaate vastu 1939. aastal. Seda oleks peetud tõenäoliselt ebaõiglastel põhjenditel ja ebaõiglaste vahenditega. Poliitikute avalduste järgi oli alust arvata, et minnes sõtta Saksamaaga, rikub Suurbritannia traditsioonilisi sõja reegleid, nähes ette näiteks tsiviilisikute ründamist.

Anscombe juhtis proteste Oxfordi Ülikooli audoktori kraadi andmise vastu Harry Trumanile, kes oli andnud korralduse kasutada tuumarelva Jaapani vastu.

Artiklis "War and Murder" kaitseb Anscombe topelttagajärje doktriini ning hülgab patsifismi. Patsifism eitab igasugust vägivalda, kuid väga vähesed suudavad selle järgi elada. Kui siis ikkagi minnakse sõtta, siis ei nähta enam põhjust mingiteks piiranguteks sõjapidamise viisidele. Sellepärast on patsifism kahjulik. Topelttagajärje doktriini järgi on tegudel kahesugused ettenähtavad tagajärjed: kavatsuslikud ja mittekavatsuslikud (kuigi ettenähtavad). See lubab halbade ettenähtavate tagajärgedega tegusid, kui need tagajärjed ei ole kavatsuslikud, teod ise ei ole keelatud ja teo ettenähtavad head tagajärjed kaaluvad üles ettenähtavad halvad tagajärjed. Sõjas võib ette näha süütute inimeste hukkumist näiteks sõbraliku tule tagajärjel ja tsiviilohvritena. Ja süütute tapmist peetakse kindlasti keelatuks. Ent sellest ei järeldu, et tuleb olla patsifist. Kõrvalkahjude põhjustamine ei tee kedagi mõrvariks, kui peetakse õiglast sõda õiglaste vahenditega, sihitakse kavatsuslikult üksnes sõjalisi objekte ning ei korraldata rünnakuid, mille tagajärjed on tõenäoliselt rohkem head kui halvad.

Mõnikord väidetakse vastu, et selle doktriini järgi saab teha muidu keelatud asja lubatavaks, kirjeldades selle lihtsalt omas mõttes ümber. Ent see vastuväide ei arvesta, et kavatsus ei ole vaimuakt. Tavaliselt tehakse seda, mida kavatsetakse, ja seda on ka näha.

Seksuaaleetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anscombe vastustas aborti, kontratseptsiooni, homoseksuaalset seksi ja homoabielu.

Abort on Anscombe'i järgi kas mõrv või midagi ligilähedaselt sama halba kui mõrv. (Asi oleneb sellest, kas loode on inimene või kas tal on hing, ja kui on, siis mis staadiumis.) See on inimelu alge meelega hävitamine.

Seks on loomulikult seotud häbiga: see kuulub eraellu. Seks on suur asi, ja see on seotud tõsiasjaga, et seksiga tehakse lapsi, ja tõsiasjaga, et lapse elu on suur asi.

Artiklis "Contraception and Chastity" ütleb Anscombe, et teadmine, et juhuslik seks rüvetab keha, on "müstiline tajumus", umbes nagu tajumus, et inimese surnukeha ei tohi prügiga välja visata. Kõik teavad, et seks ei saa olla "juhuslik", sest see ei saa olla tähendusetu. Ent ta ei väida, et saab seda tõestada.

Kontratseptsioon on halb sarnasel põhjusel nagu abort. Seks jaguneb kaheks: kavatsuslikult mitteprokreatiivseks ja mitte selliseks. Esimeses kategoorias on iga seksuaalakt, mis ei saaks kunagi viia prokreatsioonini, näiteks masturbatsioon ja kontratseptsiooniga seks. Seksuaalaktid, mis võiksid viia prokreatsioonini, kuid ei vii vähemalt ühe partneri loomuliku viljatuse tõttu, kuuluvad teise kategooriasse. Esimest tüüpi aktid on suguelundite väärtarvitus, sest uue elu toomise vahendeid koheldakse pelgalt naudingu vahenditena. Teist tüüpi aktid on täiesti lubatavad, kui ei püüta meelega astuda seksuaalvahekorda ainult siis, kui on teada, et rasedus on võimatu, seksuaalsest naudingust ei satuta sõltuvusse ning ollakse abielus, nii et võimalikel lastel on tõenäoliselt isa ja ema.

Homoseksuaalne seks on väär täpselt samal põhjusel nagu masturbatsioon: see solvab elu. Homoabielu ei ole aktsepteeritav, sest see põhineb kokkuleppel tegelda homoseksuaalse seksiga.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uusaja moraalifilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Modern Moral Philosophy

Artikliga "Modern Moral Philosophy" (1958) algatas Anscombe vooruseetika taassünni. Ta heitis deontoloogilisele eetikale ja utilitarismile ette, et need ei pööra tähelepanu voorustele, motiividele, moraalsele iseloomule, moraalikasvatusele, moraalsele tarkusele, sõprusele, perekonnasuhetele, õnnele ning sellele, mis laadi inimene tuleb olla ja kuidas tuleb elada.

Anscombe esitas kolm teesi. Esiteks, moraalifilosoofiaga pole mõtet tegelda, kuni puudub adekvaatne psühholoogiafilosoofia. Teiseks, tuleb loobuda moraalse kohustuse ja kohuse, moraalse õigsuse ja vääruse ning moraalse olemapidamise mõistest, kui see on psühholoogiliselt võimalik, sest tegu on jäänustega suuresti hääbunud eetikakäsitusest või nende tuletistega, mis ilma tolle käsituseta on kahjulikud. Kolmandaks, pärast Peter Sidgwicki ei ole tuntud ingliskeelsed moraalifilosoofid midagi oluliselt erinevat pakkunud.

Aristotelese eetikas paistavad puuduvat uusaja moraalifilosoofia põhimõisted, isegi moraali mõiste. Aristoteles eristab moraalseid ja intellektuaalseid voorusi. Paistab, et mõnel neist intellektuaalsetest voorustest on moraalne aspekt, sest nende puudumine on laiduväärne: näiteks võimetus taibata, kuidas kohalikus omavalitsuses midagi kasulikku korda saata, võib olla laiduväärne. Ent intellektuaalse vooruse puudujääki võib alati laita. Me tahaksime eristada moraalset laiduväärsust, sest intellektuaalne laitus võib olla või mitte olla ka moraalne laitus. Kas Aristotelesel oli eraldi moraalse laituse mõiste, ja kui oli, miks see polnud kesksem? Aristoteles ütleb, et on vigu, mille puhul ei ole tegu tahtmatu eksimise, vaid alatusega. Kas see tähendab, et meil on moraalne kohustus teatud intellektuaalseid vigu mitte teha? Miks Aristoteles ei räägi kohustusest? Kohustuse mõiste ei sobi Aristotelese jutuga kokku. Aristoteleselt ei leia midagi ka moraalse headuse jt uusaja moraalifilosoofia mõistete kohta.

Tuntumatel uusaja eetikutel Joseph Butlerist John Stuart Millini on Anscombe'i meelest olulisi vigu, mistõttu pole lootust, et nad heidaksid eetikale otsest valgust. Butler ülistab südametunnistust, kuid ei näi teadvat, et südametunnistus võib dikteerida kõige alatumaid asju. David Hume'i järgi ei saa eetiliste otsustuste puhul rääkida tõesusest ning olemisest ei saa järeldada olemapidamist. Millegi eesmärgiks võtmine on kirg. Immanuel Kant räägib iseenesele seaduste andmisest, mis on sama absurdne kui nimetada inimese iga otsust valdava enamusega hääletustulemuseks (1:0). Seaduseandmise mõiste nõuab seadusandja kõrgemat võimu. Kantile ei tulnud pähe, et valet saab relevantselt kirjeldada ainult valena mingitel asjaoludel. Tema universaliseeritavate maksiimide reegel on kasutu, kui pole selge, mida pidada teo relevantseks kirjelduseks. Jeremy Bentham ja John Stuart Mill ei märka naudingu mõistega seotud raskusi. Anscombe ei võta tõsiselt nende süüdistamist naturalistlikus eksituses, sest ta ei selle mõiste selgitusi koherentseteks. Tõsisem on lugu naudingu mõistega. Antiikajal tundus see mõiste segasena. Aristoteles, kes tahtis seda käsitada nauditava tegevusena ja ühtaegu sellest erinevana, ütleb, et see kaasneb tegevusega nagu puna nooruki palgel. Vahepeal tundus see mõiste filosoofidele selgena, alles Gilbert Ryle näitas seda hiljuti jälle problemaatilisena. Alates John Locke'ist käsitati naudingut sisemise muljena. Ent siis on pealiskaudne esitada seda tegude mõttena. Parafraseerides seda, mis Ludwig Wittgenstein ütles tähenduse kohta: "Nauding ei saa olla seesmine mulje, sest ühelgi seesmisel muljel ei saa olla naudingu tagajärgi." Ka Mill ei märka, et tema teoorial saab sisu olla ainult juhul, kui on selge, kuidas tegusid kirjeldada. Talle ei tule pähe, et mõrva või vargust võib teisiti kirjeldada. Ta leiab, et kui tegu on seda liiki, et ta langeb ühe kasulikkuse alusel kindlaks tehtud printsiibi alla, siis tuleb see teha, ja kui ta ei lange ühegi alla või langeb mitme alla, siis tuleb konkreetsed tagajärjed läbi arutada. Aga kui tegu langeb mõne kasulikkuse printsiibi alla, siis ta langeb paljude alla.

Anscombe leiab, et Hume oli särav sofist. Ent kuigi ta jõuab oma järeldusteni sofismide abil, avavad tema kaalutlused sügavaid ja tähtsaid probleeme: sofismide paljastamine nõuab ilmse problematiseerimist. (Selle poolest ta erineb näiteks Butlerist, kelle ajal oli hästi teada, et südametunnistus võib dikteerida alatuid tegusid.) Oletame, et ma ütlen kaupmehele: "Tõde seisneb kas ideede vahekordades, näiteks et üks nael võrdub 20 šillingiga, või tõsiasjades, näiteks et ma tellisin kartuleid, te tarnisite need ning saatsite mulle arve. Järelikult tõesus ei rakendu sellisele propositsioonile, nagu et ma võlgnen teile nii- ja niipalju." Nimetatud faktid on kirjeldusega "X võlgneb Y-ile nii- ja niipalju raha" suhtes, mida Anscombe nimetab "tooresteks selle kirjelduse suhtes". Siin mainitud "toorestel" faktidel endil on kirjeldused, mille suhtes teised faktid on "toored", näiteks "ta laskis kartulid minu maja juurde vedada" ja "need jäeti sinna" on toored faktid kirjelduse "ta tarnis mulle kartulid" suhtes. Ja fakt "X võlgneb Y-ile raha" on omakorda toores näiteks kirjelduse "X on maksejõuline" suhtes. Kui xyz on kirjelduse A suhtes tooreste faktide komplekt, siis xyz koosneb faktidest, millest mõned peavad paika, kui A peab paika; kuid ümberpöördu ei kehti, sest erandlikud asjad võivad vahele tulla; ja mis on erandlikud asjaolud A suhtes, seda saab selgitada ainult näidetega, ja erandlikke asjaolusid ei saa teoreetiliselt adekvaatselt ette näha, sest teoreetiliselt võib alati kujutleda erilist konteksti, mis selle erilise konteksti ümber tõlgendab. Kuigi xyz oleks tavalistel asjaoludel A õigustus, ja selle institutsiooni kirjeldus A ise muidugi ei ole. (Näiteks väide, et ma annan kellegi šillingi, ei ole raha institutsiooni ega mingi riigi valuuta kirjeldus.) Kuigi oleks naeruväärne teeselda, et ei saa olla üleminekut näiteks sellelt, et "on", sellele, et "võlgneb", on selle ülemineku iseloom tegelikult üsna huvitav ja tuleb päevavalgele Hume'i argumentide üle mõtisklemise tulemusena. See, et ma võlgnen kaupmehele nii- ja niipalju, oleks üks faktide komplekt, mis oleks toores kirjelduse "ma olen tasumisest kõrvalehoidja" suhtes. Tasumisest kõrvalehoidmine on ebaaususe või ebaõigluse liik. (Loomulikult ei mõjuta see kaalutlus minu tegusid kuidagi, kui ma ei soovi ebaõiglasi tegusid sooritada või vältida.) Seni kasutab Anscombe sõnu "tasumisest kõrvalehoidmine", "ebaausus" ja "ebaõiglus" puhtfaktilisel kombel. "Ebaõiglust" võib esialgu võtta üldnimena näiteks tasumisest kõrvalehoidmise, varguse, laimu, abielurikkumise ja süütute karistamise kohta.

Tänapäeva filosoofias nõutakse seletust, kuidas ebaõiglane inimene on halb inimene; sellise selgituse andmine kuulub eetikasse; ent seda ei saa alustadagi, kui meil ei ole usaldatavat psühholoogiafilosoofiat. Selleks et tõestada, et ebaõiglane inimene on halb inimene, oleks tarvis positiivset teooriat õiglusest kui "voorusest". Selleks aga on tarvis teooriat selle kohta, mis tüüpi omadus voorus on (mõisteanalüüsi ülesanne) ja kuidas ta on seotud tegudega, milles ta avaldub: seda ei õnnestunud Aristotelesel Anscombe'i meelest päris selgeks teha. Selleks on tarvis teooriat vähemalt selle kohta, mis inimese tegu üldse on ja kuidas selle kirjeldust "selle-ja-selle tegemisena" mõjutab selle motiiv ja kavatsus või kavatsused selles; ja selleks on tarvis nende mõistete teooriat.

Sõnad "peab", "tuleb" ja "vajab" käivad hea ja halva kohta: näiteks masin vajab õli, seda peab õlitama, tuleb õlitada, sest ilma õlita töötamine on talle halb või ta töötab ilma õlita halvasti. Selle käsituse järgi ei kasutata neid sõnu erilises "moraalses" tähenduses. (Sõna "moraalne" (ēthikos) Aristotelese tähenduses kasutatakse neid seoses moraalse ainevaldkonnaga: nimelt inimeste kired ja mittetehnilised teod.) Ent nüüd on nad omandanud erilise "moraalse" tähenduse, milles nad implitseerivad mingi absoluutse kohtuotsuse selle kohta, mida kirjeldavad "peab"-laused teatud laadi kontekstides: mitte ainult nendes, mida Aristoteles nimetaks moraalseteks, vaid ka mõnes kontekstis, mida ta nimetaks intelektuaalseks. Selles kontekstis võrdsustatakse sõna "peab" väljendiga "on kohustatud" selles mõttes, nagu seadus võib millekski kohustada. See pärineb ajaloost: Aristotelese ja meie vahel tuli kristlus oma eetika seadusekontseptsiooniga. Kristlus sai oma eetikamõisted Toorast. (Võiks arvata, et niisugune kontseptsioon võib tekkida ainult väidetavalt jumaliku positiivse õigusega inimestel; ent ka stoikudl leidsid, et kooskõla inimlike voorustega nõuab jumalik seadus.) Kristluse sajanditepikkuse valdamise tagajärjel juurdusid mõisted 'kohustatud', 'lubatud' ja 'vabandatud' meie keeles ja mõtlemises sügavalt. Selleks kõige sobivam kreeka sõna amartanein ('viga, märgist mööda minek, valesti minek') omandas 'patu' tähenduse. Patu kohta oli sobivamgi kreeka sõna peccatum, sest see seostus juba süüga juriidilises mõttes. Sõna illicitus ('seadusevastane'), mis tähendab umbes sama, mis meie "väär", räägib iseenda eest. Huvitav, et Aristotelesel niisugust terminit ei olnud. Tal on küll termin halva inimese kohta, kuid muidugi ei ole keegi halb inimene mõne üksiku halva teo pärast. Sõnale illicitus vastavat sõna tal ei ole, seda saab tema terminites väljendada nii: mõte või nõusolekuga kirg või tegu või tegematajätmine mõttes või teos on illicitus, kui ta on vastupidine mõnele voorustest, mille puudumine et inimene on halb kui inimene. Eetika seadusekontseptsioon on arusaam, et see, mida on tarvis kooskõlaks voorustega, mille puudujääk on inimesena (mitte lihtsalt käsitöölise või loogikuna) halb olemise tunnus, on jumaliku seadusega nõutav. Niisugune käsitus saab muidugi olla ainult neil, kes usuvad, et Jumal on seadusandja. Kui aga see usk on sajandeid valdav ning sellest siis loobutakse, siis on loomulik, et jäävad alles kohustuse mõisted ning sõna "peab" jääb teatud kontekstis 'kohustatuse' tähendusse. Samamoodi jääks sõna "kurjategija" alles, kui kriminaalõigus ja kriminaalkohtud kaotataks ja unustataks. Hume ütleks selle kohta, et on olemas eriline tunne, mida väljendab sõna "kurjategija", ning ainult see tunne annabki sõnale tähenduse. Hume leidis eest olukorra, kus 'kohustuse' mõiste oli säilinud ja sõnal "peab" oli eriline moraalne tähendus, aga usust jumalikku seadusesse oli ammu loobutud, sest protestandid olid selle reformatsiooni ajal hüljanud. (Jumalik seadus oli nende õpetuse järgi mitte kuuletumiseks, vaid näitamiseks, et inimene ei suuda sellele kuuletuda isegi mitte armust; see ei käinud mitte ainult Toora, vaid ka "loomuliku jumaliku seaduse" nõuete kohta.) Kui Hume rääkis võimatusest üle minna sellelt, mis on, sellele, mis peab olema, tõi ta kokku mitu argumenti. Ühe püüdis Anscombe välja tuua märkustega ülemineku kohta sellelt, et on, sellele, et võlgneb, ning faktide suhtelise tooruse kohta. Teine argument selgub, kui uurida üleminekut olemiselt vajamisele, näiteks organismi omadustelt keskkonnale, mida ta vajab. See, et ta vajab teatud keskkonda, ei tähenda, et keegi soovib, et tal oleks selline keskkond, vaid et ta ei saa ilma sellise keskkonnata õilmitseda. Hume ütleks, et kõik sõltub sellest, kas me soovime, et ta õilmitseks. Aga see "kõik sõltub" seisneb selles, kas sellel, kas see taim vajab seda keskkonda, on vähimatki mõju meie tegudele. Aga eeldatakse, et mingi konkreetne "peab" või "vajab" mõjutab meie tegusid: millest tundus loomulik järeldada, et otsustus "peab olema" on möönmine, et see, mis "peab olema", mõjutab meie tegusid. Ja ükski tõde selle kohta, kuidas asjad on, ei saa meie tegusid loogiliselt mõjutada. (Meid ei pane liikuma mitte otsustus ise, vaid otsustus selle kohta, kuidas saada või teha midagi, mida me soovime.) Sellepärast peab olema võimatu järeldada sellest, mis on, seda, mida vajatakse või mis peab olema. Aga näiteks taime puhul ei ole järeldus olemiselt vajamisele vähimalgi määral kahtlane. See on huvitav ja uurimisväärne, kuid üldse mitte ebaõige. Muidugi mõjutab mõte taime vajadusest meie tegusid ainult juhul, kui me soovime, et ta õilmitseks. Nii et ei ole paratamatut seost selle vahel, mida ma oma otsustuse kohaselt vajan ja mida ma soovin. Seos on keeruline; ma võin mitte soovida midagi, mida ma oma otsustuse kohaselt vajan. Mul ei ole aga võimalik näiteks mitte kunagi soovida mitte midagi, mida ma oma otsustuse kohaselt vajan. See tõsiasi ei käi mitte sõna "vajama" tähenduse, vaid soovimise nähtuse kohta. Hume arutlus viib mõttele, et see peab käima sõna "vajama" või väljendi "[millegi jaoks] hea olema" kohta.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1941 pärast Oxfordi ülikooli lõpetamist abiellus Anscombe filosoof Peter Geachiga, kellega ta oli tutvunud esimesel Oxfordi aastal 1938 missal Blackfriarsis. Nad said õpetust samalt dominikaani preestrilt. Neil sündis kolm poega ja neli tütart. Sellegipoolest kutsuti teda miss Anscombe'iks.

Anscombe võttis Wittgensteinilt üle mõned maneerid (pea käte vahel, kulm kipras, pikad pausid) ning väikese Austria aktsendi.

Anscombe oli otsekohene, sageli jäme. Üks tema hüüdnimesod oli "Dragon Lady".

Mõnda aega käis ta monokliga ning laskis seda aeg-ajalt kulmu kergitades rinnale kukkuda. Ta näitas uhkeldavatele üliõpilastele koha kätte, kuid tegeles palju nendega, keda ta pidas tõsisteks. Tema kokkusamised üliõpilastega olid lõbusad, tundidepikkused ja väsitavad. Üliõpilased võisid igal ajal talle külla minna ja mustade mähkmete vahel filosoofiat arutada.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Intention ("Kavatsus"), Oxford: Basil Blackwell 1957, teine trükk 1963.
  • Modern Moral Philosophy. – Philosophy, 1958, 33: 1–19. Veebiversioon
  • An Introduction to Wittgenstein's Tractatus ("Sissejuhatus Wittgensteini "Traktaati""), London: Hutchinson 1959.
  • War and Murder. – Walter Stein (toim). Nuclear Weapons: a Catholic Response, London: Merlin, 1961, 43–62.
  • A Note on Mr. Bennett. – Analysis, 26 (6), 1966, lk 208.
  • Causality and Determination: An Inaugural Lecture, Cambridge: Cambridge University Press 1971.
  • Contraception and Chastity. – The Human World, 9, 1972, lk 41–51.
  • The First Person. – Mind and Language: Wolfson College Lectures 1974, Oxford: Clarendon Press 1975, lk 45–64.
  • Metaphysics and the Philosophy of Mind: Collected Philosophical Papers Volume II, Oxford: Basil Blackwell 1981.
    • The First Person
    • Causality and Determination
    • Intention
  • Ethics, Religion and Politics: Collected Philosophical Papers Volume III, Oxford: Basil Blackwell 1981.
    • Modern Moral Philosophy
    • On Brute Facts
    • War and Murder
    • Mr Truman’s Degree
  • Elizabeth Anscombe, Peter Geach. Three Philosophers: Aristotle, Aquinas, Frege, Oxford: Basil Blackwell 2002.
  • Mary Geach, Luke Gormally (toim). Human Life, Action and Ethics: Essays by G. E. M. Anscombe, Exeter: Imprint Academic, 2005.
    • Does Oxford Moral Philosophy Corrupt Youth?
  • Mary Geach, Luke Gormally (toim). Faith in a Hard Ground: Essays on Religion, Philosophy and Ethics by G. E. M. Anscombe, Exeter: Imprint Academic 2008.
    • Contraception and Chastity.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

An exhilarating philosopher, she took to sporting a monocle and smoking cigars], nekroloog, theguardian.com, 11. jaanuar 2001

  • Ray Monk. Ludwig Wittgenstein: The Duty of Genius, London: Vintage 1991, lk 498.