Georg Henrik von Wright

Allikas: Vikipeedia

Georg Henrik von Wright [vrikt] (14. juuni 1916 Helsingi16. juuni 2003 Helsingi) oli Soome filosoof. Tema esivanemad olid pärit Šotimaalt ning tema esiisa pälvis 17. sajandil Eestis Rootsi kuningalt aadliseisuse.

Ta oli filosoofiaprofessor Helsingi Ülikoolis aastatel 19461961 ja Cambridge'i Ülikoolis aastatel 19481951 (Ludwig Wittgensteini ametijärglasena). Samuti õpetas ta 12 aastat Cornelli ülikoolis ja oli mitmel pool külalisõppejõud.

Ta on kirjutanud muu hulgas loogikast (eriti modaalloogikast), teadusfilosoofiast, teadusfilosoofiast, vaimufilosoofiast ja eetikast.

Von Wright õppis Helsingi Ülikoolis. Õpingute ajal mõjutasid teda Viini ringi loogilised positivistid, Ludwig Wittgenstein, Jacob Burkhardt ja Oswald Spengler. Aastast 1938 jätkas ta õpinguid Cambridge'i Ülikoolis, kus temast sai Ludwig Wittgensteini õpilane, lähedane sõber, kolleeg, alaline korrespondent ja testamenditäitja. Ta kaitses doktoritöö "The Problem of Induction".

Ta tegeles palju deontilise loogikaga, lähendas analüütilist filosoofiat ja teadusfilosoofiat moraalifilosoofia ja sotsiaalfilosoofiaga ning uuris teadusliku ja kavatsusel põhineva seletuse erinevusi ning loodusteaduse ja sotsiaalteaduse erinevusi. Ta tegeles spetsiaalselt ka poliitika ja väärtusteooriaga.

Soomes oli ta avaliku elu tegelane, esines poliitilises debatis pessimistlike sõnavõttudega, oli skeptiline inimkonna progressi suhtes ning teaduse ja tehnika rolli suhtes poliitikas. Publitsistina kirjutas ta ka vene kirjandusest ja paljust muust.

Aastatel 1959 ja 1960 pidas ta kahe seeriana Giffordi loengud, millest kasvasid välja raamatud "Norm and Action" ja "The Varieties of Goodness".

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Publikatsioone[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Minerva öökull", esseed, Vagabund 1996.
  • "Filosoofia, loogika ja normid", koostanud ja järelsõna kirjutanud Jaan Kangilaski. Vagabund 2001.