Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond

Allikas: Vikipeedia
Churfürstentum Braunschweig und Lüneburg
Kurfürstentum Hannover või Kurhannover
Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond
Hannoveri kuurvürstkond
1708–1814
Flag of Hanover (1692).svg   Coat of Arms of George I Louis, Elector of Hanover (1708-1714).svg
Hannoveri kuurvürstkonna lipp Hannoveri kuurvürstkonna vapp
Kft B-L 1789.png
Hannoveri kuurvürstkond aastal 1789.
Valitsusvorm monarhia
Osa Saksa-Rooma riik
kuurvürst {{{riigipea-nimi}}}
kuurvürst {{{riigipea-nimi2}}}
pealinn Hannover
Religioon kristlus, protestantism
Ajalugu
 –ülendamine kuurvürstkonnaks
 –ülendamise ametlik kinnitus
 –riiklus katkestatud Vestfaali ja Prantsuse keisririik poolt
 –Rahvastelahing
 –Viini kongress

1692
1708
1803 - 1813
19. oktoobril 1813
12. oktoobril 1814
Riigikeel(ed) saksa
Calenbergi vürstkond
Osnabrücki peapiiskopkond
Calenbergi vürstkond
Osnabrücki peapiiskopkond

Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond (mitteametlikult Hannoveri kuurvürstkond; saksa keeles Churfürstentum Braunschweig und Lüneburg, kõnekeeles Kurfürstentum Hannover või lihtsalt Kurhannover) oli Saksa-Rooma riigi üheksas kuurvürstkond. See oli monarhia Põhja-Saksamaal, mida valitses Hannoveri dünastia, Welfide suguvõsa haru, mis valitses siis ja oli ka varem valitsenud arvukalt vürstkondi, mis olid mitu korda jagunenud mitmete pärijate vahel varasest ühtsest territooriumist nimega Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond, mis sai nime Braunschweigi ja Lüneburgi linnade järgi. Kuurvürstkond moodustati Calenbergi dünastilise liini territooriumitest. Seoses kuurvürsti tõusmisega Suurbritannia kuningaks aastal 1714 hakati kuurvürstkonda valitsema personaalunioonis Suurbritanniaga ja seoti seega sügavalt Briti välispoliitikaga. Siiski jäi see sisemiselt eraldi valitsetavaks territooriumiks oma valitsusaparaadiga. Aastal 1814 ülendati see Hannoveri kuningriigiks personaalunioonis Briti krooniga aastani 1837.

Ametlik nimi ja teised nimeversioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1692 ülendas keiser Leopold I Braunschweig-Lüneburgi Calenbergi liini hertsogi Ernst Augusti keisririigi kuurvürstiks tasuks abi eest Pfalzi pärilussõjas. Uue kuurvürsti lisamise vastu oli proteste ja ülendamine ei saanud ametlikuks enne Riigipäeva poolt kinnitamist aastal 1708. Siis oli Georg I Ludwig juba asendanud oma lahkunud isa ja edaspidi päris ka Lüneburgi vürstkonna, mille dünastiline liin hääbus aastal 1705. Calenbergi pealinn Hannover sai kõnekeeles kuurvürstkonna nimeks; ametlikult kasutati siiski hertsogidünastia nime. Aastal 1700 võtsid kurvürstkonda moodustavad territooriumid vastu - nagu kõik keisririigi protestantlikud territooriumid - parandatud kalendri, nagu protestandid seda kutsusid, et mitte mainida paavst Gregorius XIII nime. Nii järgnes pühapäevale 18. veebruarile esmaspäev 1. märts.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hannoveri ajalugu

Seos Suurbritanniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1714 sai Georg I Ludwig Suurbritannia kuningaks, nii et kuurvürstkonda ja Suurbritanniat valitseti personaalunioonis. Kuurvürstide valdused Saksamaal kasvasid, kuna nad ostsid aastal 1719 endised Rootsile kuulunud Bremeni hertsogkonna ja Verdeni vürstkonna. Aastal 1728 läänistas keiser Karl VI Georg II Augustile, kes aastal 1727 asendas oma lahkunud isa Georg I Ludwigit, ametlikult Saksi-Lauenburgi, mida aastast 1689 valitseti de facto personaalunioonis Hannoveriga ja selle eellase Lüneburgi vürstkonnaga.

Kuurvürstkonna skeem-kaart u. 1720. aastast koos selle naabritega, teiste seas Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond. Georg I Ludwig omandas kuurvürstkonnale Saksi-Lauenburgi (läänina aastal 1727) ja Bremen-Verdeni (de facto aastal 1719). Georg II August omandas Land Hadelni (1731), kaardil eraldiasuv osa Elbe suudmes. Georg III ajal omandas kuurvürstkond Osnabrücki peapiiskopkonna (1803).

Aastal 1731 sai Hannover ka endise Saksi-Lauenburgi eksklaavi Land Hadelni (aastani 1689 keiserliku järelvalve all), mis anti edasi Bremen-Verdenile. Georg II Augustil kulus aega aastani 1733, et saada keiser Karl VI-lt endale ka Bremeni hertsogkond ja Verdeni vürstkond, mida kõnekeeles kutsuti Bremen-Verdeniks. Mõlema valduse puhul vandus Georg II August, et austab olemasolevaid privileege ja kinnisvara korraldust Bremen-Verdenis ja Hadelnis, kinnitades seega 400 aasta vanuseid traditsioone kinnisvara osalemisest valitsemises.

Hannoveris, kuurvürstkonna pealinnas, asutas Hannoveri Riiginõukogu (kuurvürstkonna valitsus) uue ministeeriumi tänuks keiserliku kinnisvara eest, mida kuurvürstid valitsesid personaalunioonis. Seda kutsuti Bremen-Verdeni, Hadelni, Lauenburgi ja Bentheimi ametkonnaks. Siiski veetsid kuurvürstid suurema osa oma ajast Inglismaal. Otsene side kuurvürstkonnaga säilitati Saksa Kontori kaudu, mis asus Londonis Püha Jamesi palees.

Seitsmeaastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise-Prantsuse ja indiaanisõja (1754 – 1763) jooksul Põhja-Ameerika kolooniates kartis Suurbritannia Prantsuse sissetungi Hannoveri. Seega moodustas Georg II August liidu oma Brandenburgi-Preisi nõbu Friedrich Suurega, kombineerides Põhja-Ameerika konflikti Brandenburgi-Preisi–Austria kolmanda Sileesia või seitsmeaastase sõjaga (1756 – 1763).

1757. aasta suvel tungisid prantslased Hannoveri ja alistasid Hastenbecki lahingus Georg II Augusti poja Cumberlandi hertsogi Wilhelm Augusti, kes juhatas Inglise-Hannoveri väge, ning ajasid ta ja tema väe kaugemale Bremen-Verdenisse, kus ta endises Zeveni kloostris 18. septembril kapituleerus. Kuid Georg II August ei tunnistanud seda. Järgmisel aastal ajas Brandenburgi-Preisi, Hessen-Kasseli ja Braunschweig-Wolfenbütteli vägedega toetatud Briti armee okupandid välja.

Hannover jäi ülejäänud sõjaajaks puutumata ning pärast selle lõppu kestis rahu kuni Prantsuse revolutsioonisõdade alguseni. Esimese koalitsiooni sõda Prantsusmaa vastu (1793 – 1797) Suurbritannia-Hannoveri ja teiste koalitsiooni moodustanud liitlaste poolt ei mõjutanud Hannoveri territooriumi, kuna esimene Prantsuse vabariik võitles mitmel rindel, isegi omaenese territooriumil. Siiski värvati 16 000 Hannoveri sõdurit võitlema brittide juhtimisel Madalmaades Prantsusmaa vastu. Aastal 1795 kuulutas Saksa-Rooma riik, sealhulgas Hannover, oma neutraliteeti. Rahuleping Prantsusmaaga oli arutluse all luhtumiseni aastal 1799. Brandenburg-Preisimaa lõpetas oma osa sõjas Prantsusmaaga Baseli rahuga (1795), mis nägi ette, et Brandenburg-Preisimaa kindlustab Saksa-Rooma riigi neutraliteedi kõigil aladel põhja pool Maini jõge, sealhulgas Briti mandrivaldustes Hannoveris, Bremen-Verdenis ja Saksi-Lauenburgis. Selleks pidi ka Hannover niinimetatud demarkatsiooniarmeesse vägesid andma, säilitades relvastatud neutraliteedi.

Napoleoni ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise koalitsiooni sõja ajal Prantsusmaa vastu (1799 – 1802) soovitas Napoléon Bonaparte Brandenburgil-Preisimaal tungivalt okupeerida Briti mandrivaldused. Aastal 1801 tungis 24 000 Brandenburgi-Preisi sõdurit üllatuslikult Hannoveri, mis alistus võitluseta. Aprillis 1801 jõudsid Brandenburgi-Preisi väed Bremen-Verdeni pealinna Stadesse ja jäid sinna sama aasta oktoobrini. Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik eiras alguses Brandenburgi-Preisimaa vaenulikkust, kuid kui viimane ühines relvastatud neutraliteedijõudude Prantsuse-meelse koalitsiooniga, nagu Taani-Norra ja Venemaa, alustas Suurbritannia Brandenburgi-Preisi laevade kaaperdamist. Pärast Kopenhaageni merelahingut (1801) koalitsioon lagunes ja Brandenburg-Preisimaa tõmbas oma väed välja.

Saksamaa mediatisatsiooni osana saavutas kuurvürstkond 25. veebruaril 1803 reaaluniooni Osnabrücki peapiiskopkonnaga, mille iga teine valitseja oli aastast 1662 vaheldumisi Hannoveri dünastiast.

Pärast seda, kui Suurbritannia — seekord ilma liitlasteta — kuulutas Prantsusmaale sõja (18. mail 1803), tungisid Prantsuse väed 26. mail Hannoveri. Vastavalt Artlenburgi konventsioonile (5. juuli 1803), mis kinnitas Hannoveri sõjalise kaotuse, desarmeeriti Hannoveri armee ning selle hobused ja laskemoon läksid prantslastele. Hannoveri Riiginõukogu põgenes Elbe-tagusesse Saksi-Lauenburgi, mida Suurbritannia ja Hannover valitsesid personaalunioonis. Varsti pärast seda okupeerisid prantslased ka Saksi-Lauenburgi.

1805. aasta sügisel, Kolmanda koalitsiooni sõja alguses Prantsusmaa vastu (1805 – 1806), lahkusid Prantsuse okupatsiooniväed Hannoverist sõjakäigule Austria vastu. Briti, Rootsi ja Vene koalitsiooniväed vallutasid Hannoveri. Detsembris loovutas Prantsuse keisririik (aastast 1804 Prantsusmaa uus valitsusvorm) Hannoveri, mida ta niikuinii ei vallanud, Brandenburgile-Preisimaale, kes vallutas selle 1806. aasta algul.

6. augustil 1806 lõpetati Saksa-Rooma riik, kaotades seeläbi kuurvürstide funktsioon keisri valimiseks. Seega muutus Brandenburgi kuurvürsti tiitel Preisi kuningriigi jaoks tähtsusetuks. Pärast Prantsusmaa vastu pöördumist kaotas ta Jena ja Auerstedti lahingu (11. novembril 1806) ning Prantsusmaa vallutas Hannoveri tagasi.

Tilsiti rahu järgi asutati aastal 1807 uus Vestfaali kuningriik, mida valitses Napoléoni vend Jérôme Bonaparte ja mis sisaldas endise Hessen-Kasseli kuurvürstkonna, Braunschweig-Lüneburgi Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonna ja endisi Preisi territooriume. 1810. aasta algul annekteeriti Vestfaali poolt ka Hannover ja Bremen-Verden, kuid mitte Saksi-Lauenburg. Püüdes kehtestada Kontinentaalblokaadi annekteeris Prantsuse keisririik 1810. aasta lõpul kogu Põhjamere ranniku (kuni Taanini) ja alasid piki laevatatavaid jõgesid, sealhulgas Bremen-Verden ja Saksi-Lauenburg ning mõned Hannoveriga külgnevad territooriumid.

Siiski ei tunnistanud George III valitsus Prantsuse annektsiooni, olles jätkuvalt sõjas Prantsusmaaga läbi kogu perioodi, ja Hannoveri ministrid jätkasid tegutsemist Londoni kaudu. Hannoveri Riiginõukogu säilitas oma diplomaatilise teenistuse, mis säilitas sidemed riikidega nagu Austria ja Preisimaa, kellega Ühendkuningriik ise oli tehniliselt võttes sõjas. Hannoveri armee saadeti laiali, kuid paljud ohvitserid ja sõdurid läksid Inglismaale, kus neist moodustati Kuninga Saksa Leegion. Leegion oli ainus Saksa armee, mis võitles jätkuvalt läbi kogu Napoléoni sõdade prantslaste vastu.

Prantslaste kontroll kestis kuni 1813. aasta oktoobrini, kui territooriumist käisid üle Vene kasakaväed, ja Rahvastelahing Leipzigi all hiljem samal kuul lõpetas Napoléoni vasallriigi Vestfaali, aga ka kogu Reini Liidu, pärast mida Hannoveri dünastia valitsemine taastati. Endisest kuurvürstkonnast sai Hannoveri kuningriik, mille kinnitas Viini kongress aastal 1814.

Hannoveri kuurvürstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hannoveri dünastia

Kuurvürstkond oli seaduslikult kohustatud olema jagamatu: see võis territooriumi kasvatada, kuid ei tohtinud territooriumi võõrandada või pärijate vahel jagada — varem kasutatud reegel põhjustas aegade jooksul mitmeid Braunschweig-Lüneburgi vürstkondi. Selle eesmärgiks oli järgida meessoost esmasünniõigust. Kuna see oli saali tavaõiguse vastu, siis vajas muudatus keiserlikku kinnitust, mille keiser Leopold I andis aastal 1692.

Aastal 1692, kuurvürstkonnaks tõusmise ajal, koosnes selle territoorium Braunschweig-Lüneburgi vürstkondadest Calenbergist ja Grubenhagenist, mille eelnev liin oli pärandanud juba aastal 1665. Kuid kuni kuurvürstkonna kinnitamiseni Riigipäeva poolt aastal 1708 päris Calenbergi liin aastal 1705 veel Celle vürstkonna. Edasi lisandusid varem saavutatud Diepholzi ja Hoya krahvkonnad.

Kuigi Saksa-Rooma riik lõpetati aastal 1806, ei pidanud George III valitsus lõpetamist lõplikuks ning kuningas jätkas "Hannoveri kuurvürstina" aastani 1814.

Hannoveri kuurvürstid
Portree Nimi Valitsemisaeg Märkused
King George I by Sir Godfrey Kneller, Bt (2).jpg Georg I Ludwig või Briti traditsiooni järgi George I 1708–1727 Georg Ludwig, Ernst Augusti poeg. Sai Suurbritannia kuningaks aastal 1714. Omandas Bremen-Verdeni aastal 1719.
George II of Great Britain-01.jpg Georg II August või Briti traditsiooni järgi George II 1727–1760 Eelneva poeg. Omandas Land Hadelni aastal 1731.
George III of the United Kingdom.jpg Georg III 1760–1814 Eelneva pojapoeg. Sai Ühendkuningriigi (sealhulgas Iirimaa) kuningaks aastal 1801. Omandas Osnabrücki peapiiskopkonna aastal 1803. Napoleoni sõdade ajal (1801–1813) kaotas ja taasomandas korduvalt de facto võimu Hannoveris. Loobus kuurvürsti tiitlist ja sai Hannoveri kuningaks aastal 1814.