George II

Allikas: Vikipeedia
George II. Thomas Hudsoni maal (1727)

George II (sünninimi Georg August; 10. november 1683 Hannover25. oktoober 1760 London) oli Suurbritannia ja Iirimaa kuningas ning Hannoveri kuurvürst (Georg II) ja Saksa-Rooma riigi varahoidja alates 1727 kuni surmani.

Ta oli George I ja Sophie Dorothea poeg. Tal oli noorem õde, 1687 sündinud Sophia Dorothea, kellest 1713 sai Preisimaa kuninganna.

Kumbki vanematest rikkus abielu. Isa vihastas ema armuafääri peale, laskis oma abielu 1794 lahutada ettekäändel, et naine olevat ta maha jätnud (kuigi see polnud tõsi), laskis ta vahistada ja vangistada Ahldeni lossi, kus Sophie Dorothea 1726 suri. Arvatavasti ei näinud ema oma lapsi pärast vangistamist enam kunagi.

Kuni neljanda eluaastani rääkis George üksnes prantsuse keelt, mis oli tollal diplomaatia ja õukonnakeel. Alles seejärel hakati talle saksa keelt õpetama. Hiljem õpetati talle ka inglise ja itaalia keelt, genealoogiat, sõjaajalugu ja lahingutaktikat.

1701 võttis Inglise parlament vastu uue troonipärimisseaduse. Selle järgi välistati trooni pärimine katoliiklaste poolt ja lubati see üksnes protestantidel. Seetõttu kõrvaldati hulk isikuid troonipärilusjärjestusest ja George'i vanaema Hannoveri Sophia tõusis tronipärilusjärjestuses teisele kohale. Sophia suri 1711 ja Inglismaa kuninganna Anne 1714, misjärel trooni päris Sophia vanim poeg ja George II isa George I.

1727 suri George I ja George II päris trooni. Briti sisepoliitika üle oli tal vähe mõju, sest selle üle otsustas parlament. Kuurvürstina veetis ta 12 suve Hannoveris, kus tal oli valitsusele suurem mõju.

Austria pärilussõja ajal juhatas ta 1743 Dettingeni lahingus Briti vägesid, olles viimane Briti kuningas, kes ise lahingus oma vägesid juhtis. Selles lahingus võitsid Briti, Hannoveri ja Austria ühendatud väed poolteist korda väiksemat Prantsusmaa sõjaväge.

1745 püüdsid jakobiidid sõjaväega Inglismaale tungides George II kukutada, aga ülestõus kukkus läbi ja see oli viimane kord, kui Britannia saarel maabub vaenlase sõjavägi.

George'i vanim poeg oli Frederick, kellega isa hästi läbi ei saanud, sest Frederick toetas Inglismaa poliitilist opositsiooni, nii nagu George II ise oli isa eluajal teinud. Kuid 1751 suri Frederick ootamatult ja troonipärijaks tõusis tema vanim poeg George III, kellest pärast George II surma 1760 sai Suurbritannia kuningas ja Hannoveri kuurvürst.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

1705. aastal abiellus ta Brandenburg-Ansbachi printsessi Carolinega, kes oli Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Johann Friedrichi ja Saksi-Eisenachi printsessi Eleonore Erdmuthe tütar. Abielust sündisid:

Eelnev:
George I
Suurbritannia ja Iirimaa kuningas
17271760
Järgnev:
George III
Hannoveri kuurvürst
17271760