Vikipeedia:GLAM/Poola-Eesti suhted/8

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lugu 1   Lugu 2   Lugu 3   Lugu 4   Lugu 5   Lugu 6   Lugu 7   Lugu 8   Lugu 9   Lugu 10    

Poola kui aken Euroopasse[muuda lähteteksti]

Poola oli kahe maailmasõja vahelisel ajal Eesti jaoks mitmes kultuurivaldkonnas aknaks Euroopasse. Poola teater oli Lääne-Euroopaga tihedais sidemeis, Eestis lavastati aga poola dramaturgiat väga palju: selle vastu tunti huvi juba vabariigi alguses 1920. aastatel. Üks Eesti teatriajaloo nimekamaid näitlejaid ja lavastajaid Ants Lauter tõi 18. detsembril 1938. aastal Estonia teatri lavalaudadele Włodzimierz Perzyński (1877–1930) näidendi “Kergemeelne õde” (“Lekkomyślna siostra”). Selles mängisid mitmed Eesti kuulsad näitlejad, näiteks Ants Eskola (Janek Topolski) ja Kaarel Karm (Olzevski). Sama näidendit lavastati ka Nõukogude ajal 1957. aastal Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris (lavastaja Arnold Sikkel).

Poola dramaturg Włodzimierz Perzyński (1877–1930)

Teine oluline 20. sajandi poola näitekirjanik oli Gabriela Zapolska, kelle dramaturgiat lavastati Eesti teatrites kahel korral: Töölisteatris toodi lavale “Preili Maliczewska” (“Panna Maliczewska”) ja Vanemuises “Moraalne proua” (“Moralność Pani Dulskiej”). Lisaks lavastas Leo Kalmet 1940. aastal, mil Poola oli juba okupeeritud, Draamateatris poola näidendi “Tseesar ja inimene” (“Cezar i czlowiek”). Need on vaid mõned näited poola dramaturgiast Eesti lavalaudadel. Arvestades seda, kui suure osa Eesti teatri repertuaarist moodustas poola dramaturgia, võib veendunult öelda, et poola kultuur mängis eesti teatri kujunemisel suurt rolli.

Poola filmilavastaja Andrzej Wajda (1963).
"5 ja 50 vahel", portree Leszek Kołakowskist tema 50. sünnipäeval, 1978.

Siinkohal tasub rääkida Hendrik Lindepuust, kelle teened on poola kirjanduse tõlkimisel väga suured. Lindepuu tõi 1996. aastal eesti keelde kahe maineka poola teatrikriitiku Małgorzata Semil ja Elżbieta Wysińska “Tänapäeva teatri leksikoni” (“Słownik współczesnego teatru”). Tema sõnul on poola teater väga mõjuv ning eripärane, milles mängib oma rolli poolakate kuninglik ja katoliiklik ajalugu. Kokku on Lindepuu tõlkinud sadu poolakeelseid teoseid nii dramaturgiast kui ka kirjandusest laiemalt. Tema huvi poola kultuuri vastu tekkis 1980. aastatel eelkõige kirjaniku Henryk Sienkiewiczi, lavastaja ja teatriuuendaja Jerzy Grotowski ning režissööri Andrzej Wajda filmi “Tuhk” mõjudel, mille järel hakkas ta iseseisvalt poola keelt õppima. Andrzej Wajda panus poola filmikunsti on olnud väga viljakas: koguni neli tema lavastatud filmi kandideerisid võõrkeelsele Oscarile. Viimane neist oli "Katõn", mis räägib 1940. aastal Punaarmee kätte vangi langenud poola ohvitseridest. Eesti president Toomas Hendrik Ilves andis "Katõni" valmimise järel Wajdale Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi. Lindepuu sõnul on tema vaimne eeskuju ka Poola kirjanik Czesław Miłosz, kelle suur mustvalge foto asub tema töölaua ees seinal. “Kui olen väga väsinud, tõstan pilgu Miłoszile, vaatame veidi tõtt ja… tõlgin edasi. Tema fotosid on mul seintel kõige rohkem, tegemist on minu jaoks kõige suurema autoriteedi ja eeskujuga, tõelise kirjandustitaaniga!” sõnab Lindepuu Eesti Päevalehe intervjuus. Lisaks peab ta lugu veel kirjanikest nagu Marek Hłasko, Gustaw Herling-Grudziński, Stanisław Ignacy Witkiewicz ja Leszek Kołakowski.

Huvitaval kombel on eesti keelde tõlgitud koguni viis Poola filosoofi Leszek Kołakowski teost, samas kui meie naabrite läti, leedu ja soome keelde pole tema teosed pea üldse jõudnud. Seega võib öelda, et eestlastel on ses osas vedanud. Lindepuu sõnab: “Miks ma olen Kołakowskit nii palju tõlkinud ja tõlgin kindlasti ka edaspidi? Seepärast, et tema traditsioone väärtustav mõttemaailm ja tema metafüüsiline skeptitsism on mulle lähedased; seepärast, et ta kirjutab keerulistest asjadest lihtsalt ja kirjutab paganama hästi.” Lindepuu esimene kokkupuude Kołakowskiga oli seotud hoopis teatriga: 1989. aastal käis Lindepuu vaatamas Wrocławi Poola Kaasaegse Dramaturgia Festivalil Kołakowski näidendit.

"Miks ma olen Kołakowskit nii palju tõlkinud ja tõlgin kindlasti ka edaspidi? Seepärast, et tema traditsioone väärtustav mõttemaailm ja tema metafüüsiline skeptitsism on mulle lähedased; seepärast, et ta kirjutab keerulistest asjadest lihtsalt ja kirjutab paganama hästi."


Hendrik Lindpuu Päevalehele antud intervjuus 2019. aastal.

Poola president Aleksander Kwaśniewski annetas 2005. aastal Hendrik Lindepuule viljaka tõlketegevuse eest Poola riigi kõrge autasu I järgu Kuldse Teeneteristi. 2019. aastal pärjati Lindepuu Poola kõige olulisema tõlkeauhinnaga Transatlantyk Award. Samal aastal sai tõlkija August Sanga nimelise luuletõlke auhinna Anna Świrszczyńska poola keelest tõlgitud luuletuse "Talunaine" eest. Luuletus on mõlemas keeles paralleelselt kättesaadav siin.

Poola dramaturgia on Eesti teatrielus tänaseni olulisel kohal. Poolas kuulutati 2004. aasta kirjanik Witold Gombrowiczi aastaks, mistõttu tõi Eesti praeguse aja üks tugevamaid lavastajaid Elmo Nüganen Toruńi teatris lavale Gombrowiczi "Laulatuse". Seda peetakse üheks kõige sügavamaks ja keerulisemaks tekstiks Poola dramaturgias – ka Nüganen nentis, et kui tükk ebaõnnestub, võib kukkumine olla väga kõrge. Nüganeni kätetöö oli aga suurepärane ning see lõi laineid ka Poola teatrielus endas. Kriitikud võrdlesid Nüganeni lavastust Poola teatri korüfeede Jerzy Jarocki ja Jerzy Grzegorzewski töödega ning mitmed arvustajad nimetasid Nüganeni “Laulatust” aasta parimaks lavastuseks.

Poola draamaturg Wojciech Tomczyk

Aare Toikka lavastas 2008. aastal VAT teatris “Nürnbergi” (autor Wojciech Tomczyk). Lavastaja ise on rääkinud, kuidas teatritüki idee sündis. Eesti teatriajaloo üks tugevamaid näitlejaid Aarne Üksküla ja lavastaja Toikka soovisid lavale tuua mõnda poliitilise alatooniga lugu. Nii jõuti “Nürnbergini”, mida üks Poola intendant Toikkale soovitas. Tükk on traagilise varjundiga lugu Poola ametiühingu Solidaarsuse aegsest (1980. aastate) nõukogude reaalsusest. Autor Tomczyk ise sõnas oma teose kohta järgmist: “Mind huvitas psühholoogiline protsess, inimeste vastastikused suhted, samuti nende suhted Poola Rahvavabariigi ajalooga. See viimane on erakordselt huvipakkuv, lausa eksootiline /.../. Mind ei huvitanud siis mitte niivõrd eriteenistused, vaid manipulatsiooni mehhanism, mida kõigele lisaks kasutatakse niisama, ilma põhjuseta. Aga kellegi manipuleerimiseks ei pea olema luureohvitser. Iga päev võime veenduda, et meie avalik elu on mingi kummituslik illusioonide teater, täielik fiktsioon.” Seega võib öelda, et tegu on põneva poola looga, mis tegelikult ei puuduta vaid poolakaid. See lugu räägib kohati igaühest, ka eestlastest.

Poolas mängis polkovnikut (keda Eestis kehastas Üksküla) Janusz Gajos. Gajos on näitleja, keda inimesed kogu endises sotsialismileeris tunnevad Janekina kaasaegsest Poola telesarjast “Neli tankisti ja koer” (1966–1970).

VAT teatri “Nürnbergi” esietendusel oli kohal ka Tomczyk ise. Aare Toikka sõnab: “Ja esimene asi, mida ta [Tomczyk] peale esietendust mulle ütles, oli: “Issand, ma tunnen seda näitlejat [Ükskülat], ma tean teda filmidest!” Võib olla oli see ka viisakusjutt, aga autor arvas, et meie versioon “Nürnbergist” oli parim, mida ta on näinud.” Film, millest Tomczyk näitleja Üksküla ära tundis, oli ilmselt “Saatana pisar” (“Łza księcia ciemności”), mis valmis 1992. aastal Poola-Eesti ühistööna. Filmi režissöör oli poolakas Marek Piestrak. Kuivõrd oli tegu ulmefilmiga, pani linateose helisema Sven Grünberg. Filmist võtsid osa nii Eesti kui ka Poola näitlejad, kusjuures Eesti poolelt pandi mängu tõeline raskekahurvägi (Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Ita Ever, Egon Nuter jpt), mis näitab, et Eesti jaoks oli see film ja ühistöö üsna oluline. Poola näitlejatest mängisid peaosasid Hanna Dunowska ja Tomasz Stockinger.

Kasutatud materjalid[muuda lähteteksti]