Stanisław Ignacy Witkiewicz

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Stanisław Ignacy Witkiewicz. Foto ca 1912
Väike Stas Ignacy koos isaga, ca 1893
Witkacy autoportree, 1924
Stanisław Ignacy Witkiewicz Napoleonina. Tadeusz Langieri foto, 1931
Stanisław Ignacy Witkiewicz pronksbüst Kuulsuste alleel Kielces, Poolas
Witkacyt kujutava foto põhjal tehtud stencil-maaling Jarocinis. 2018

Stanisław Ignacy Witkiewicz (poola hääldus: staˈɲiswaf iɡˈnatsɨ vʲitˈkʲɛvʲitʂ; sündinud 24. veebruaril 1885, surnud 18. septembril 1939), kunstniku- ja kirjanikunimega Witkacy, oli Poola proosa- ja näitekirjanik, maalikunstnik ja kunstiteoreetik ning fotograaf.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Stanisław Ignacy Witkiewicz sündis Varssavis. Tema isa oli maalikunstnik Stanisław Witkiewicz ja ema Maria oli muusikaõpetaja. Isa tervise halvenemise tõttu kolis pere 1890. aastal tervislikuma kliimaga Lõuna-Poolasse, väikesse Zakopane linnakesse Slovakkia piiri ääres. Et poeg kasvaks üles suuremas vabaduses, ei saatnud isa teda kooli, vaid õpetas teda kodus ise. Hoolimata sellest, et noormees ei käinud gümnaasiumis, õnnestus tal sooritada gümnaasiumi lõpueksamid eksternina Lvivis 1903. aastal.

Juba enne kümneaastaseks saamist oli Witkiewicz perekonnatuttavatest kunstnike, heliloojate ja kirjanike mõjul alustanud tegelemist maalikunstiga, klaverimänguga ja tekstide kirjutamisega, 16-aastasena debüteeris ta kunstinäitustel, 17-aastasena kirjutas oma esimesed filosoofilised traktaadid "Dualismist" ja "Schopenhaueri filosoofia ja tema suhe eelkäijatesse". Oluliselt mõjutasid Stanisław Ignacy Witkiewiczi kujunemist tema sõbrad Leon Chwistek, hilisem tuntud filosoof ja matemaatik, ja Bronisław Malinowski, tulevane antropoloog. 1904.–1905. aastatel rändas Witkiewicz Austrias, Itaalias ja Saksamaal, külastades muuseume ja tutvudes kunstiga näitustel. Sügava mulje jätsid talle tollal Arnold Böcklini sümbolistlikud pildid. 1905.–1906. aastal õppis Witkiewicz vastu isa tahtmist Krakówi kunstiakadeemias, kust ta lõpuks isa mõjul siiski lahkus ja pöördus tagasi Zakopanesse. 1907. aastal tutvus ta Viinis Paul Gauguini töödega ning võttis maalitunde Gauguini õpilaselt Władysław Ślewińiskilt. Sestpeale hakkas ta maastikumaali asemel looma portreesid ja deformeeritud figuure.

2013. aastal elas Witkiewicz üle raske psüühilise kriisi, arvates, et hakkab hulluks minema. Pärast kihlatu Jadwiga Janczewska enesetappu 1914. aastal sõitis Witkiewicz koos oma sõbra Bronisław Malinowskiga Tseiloni kaudu Austraaliasse, joonistaja ja fotograafina uurimisekspeditsiooni koosseisus. Seal viibides sai ta teada sõja puhkemisest, pöördus tagasi Euroopasse ja astus sama aasta sügisel Peterburis ohvitserikooli. Pere ainukese pojana oli Witkiewicz tegelikult tsaaririigi seaduste järgi sõjaväeteenistusest vabastatud, aga tema sõjaväkke astumist võib vaadelda kui protesti ägedalt tsaarivastase isa suunava käe vastu. 1915. aastal asus ta teenima Pavlovi kaardiväerügementi Peterburis. Neist aastaist pole palju teada, ta maalis palju, vaimustus Picasso kunstist ja eksperimenteeris meelemürkidega. Venemaal viibides elas Witkiewicz üle 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni ja ühel 1918. aasta suvepäeval oli ta üleelatust vapustatuna jälle kodus.

Poolasse tagasi pöördudes võttis ta endale kunstnikunime Witkacy ning pühendus maalikunstile ja kirjutamisele. Lisaks vormieksperimentidele maalikunstis maalis ta elatise teenimiseks portreesid. Samal ajal kirjutas ta kunstiteoreetilised teosed "Uutest vormidest maalikunstis" (1919) ja "Sissejuhatus Puhta Vormi teatriteooriasse". Witkiewicz oli seotud "formistide" rühmaga 1920. aastate algul ja sel ajal (1918–1925) kirjutas enamiku oma tänapäeval tuntud näidenditest. Umbes 40 näidendist on vähemalt 14 on kadunuks jäänud (peamiselt II Maailmasõja ajal) või on säilinud fragmentidena. Eluajal saavutas Witkiewicz pigem proosakirjaniku kuulsuse, kirjutades kolm romaani, neljas jäi lõpetamata. Tema loomingusse mahuvad veel filosoofilised esseed ja traktaadid, raamat narkootikumidest ja pamflett-traktaat poolakate psühholoogiast ja kultuurist.

1. septembril 1939. aastal, kui Saksa väed tungisid Poolasse, liikus Witkiewicz, kes vanuse ja kehva tervise pärast sõduriks ei kõlvanud, sõja jalust ida poole. Jeziory külas praeguse Valgevene territooriumil sai ta 18. septembri hommikul teada Punaarmee tungimisest üle Poola idapiiri ja sooritas enesetapu. Ta maeti samasse Jeziory külla, alles 1988. aastal maeti ta pidulikult ümber Zakopanesse.[1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstiteoreetilised tööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Nowe formy w malarstwie" (1919) (Uutest vormidest maalikunstis)
  • "Szkice estetyczne" (1922) (Esteetilised skitsid)
  • "Teatr. Wstęp do teorii Czystej Formy w teatrze" (1923) (Sissejuhatus Puhta Vormi teatriteooriasse)

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "622 Upadki Bunga czyli demoniczna kobieta" (1911), ilmus Poolas 1972 – eesti keeles "Bungo 622 langemist ehk deemonlik naine", katkend ilmunud 1998. aasta Vikerkaares, nr 12.
  • "Pożegnanie jesieni" (1927) (Hüvastijätt sügisega)
  • "Nienasycenie" (1930) (Küllastamatus)

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Maciej Korbowa i Bellatrix" (1918) (Maciej Korbowa ja Bellatrix)
  • "Pragmatyści" (1919), eesti keeles "Pragmaatikud", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Mister Price, czyli Bzik tropikalny" (1920), eesti keeles "Mister Price", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Tumor Mózgowicz" (1920) (Tumor Ajuste)
  • "Nowe wyzwolenie" (1920), eesti keeles "Uus vabastamine", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Oni" (1920), eesti keeles "Nemad", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Panna Tutli-Putli" (1920) (Preili Tutli-Putli)
  • "W małym dworku" (1921), eesti keeles "Väikeses häärberis", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 1990
  • "Niepodległość trójkątów" (1921) (Kolmnurkade sõltumatus)
  • "Metafizyka dwugłowego cielęcia" (1921), eesti keeles "Kahepealise vasika metafüüsika", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Gyubal Wahazar, czyli Na przełęczach bezsensu" (1921)
  • "Kurka Wodna" (1921), eesti keeles "Vesikana", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Bezimienne dzieło" (1921), eesti keeles "Anonüümne teos", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Mątwa" (1922)
  • "Nadobnisie i koczkodany, czyli Zielona pigułka" (1922), eesti keeles "Kaunitarid ja karvaahvid", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Jan Maciej Karol Wścieklica" (1922)
  • "Wariat i zakonnica" (1923), eesti keeles "Hullumeelne ja nunn", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 1990
  • "Szalona lokomotywa" (1923), eesti keeles "Pöörane vedur", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Janulka, córka Fizdejki" (1923), eesti keeles "Janulka, Fizdejko tütar", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Matka" (1924), eesti keeles "Ema", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Sonata Belzebuba" (1925), eesti keeles "Peltsebuli sonaat", tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2015
  • "Szewcy" (1931–1934) (Kingsepad)

Muud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Narkotyki" (1932) (Narkootikumid)
  • pamflett-traktaat "Niemyte dusze" (1932) (Pesemata hinged)
  • filosoofiline traktaat "Pojęcia i twierdzenia implikowane przez pojęcie istnienia" (1935) (Olemise mõistest tulenevad mõisted ja teesid)
  • romaan "Jedyne wyjscie" (alustatud 1930. aastate alguses, jäi lõpetamata) (Ainus väljapääs)
  • "Kompozycia fantastyczna"
  • "Pocałunek mongolskiego księcia"

Valik maalidest[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastused eesti teatrites[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hendrik Lindepuu. Autorist. – Järelsõna näidendikogumikule "Hullumeelne ja nunn", Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bernhard Linde. Loova Kesk-Euroopa poole. Kirjanduslikke ja teatrilisi reisimuljeid Lätist, Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist". Noor-Eesti, 1930
  • Hendrik Lindepuu. Autorist. – Järelsõna näidendikogumikule "Hullumeelne ja nunn", Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015