Vikipeedia:GLAM/Poola-Eesti suhted/10

Lugu 10

Poola töölised Eestis[muuda lähteteksti]

W. Ziemleviczi, Poolakate Rahvuslise Ühingu juhi andmetel oli Eestis 1930. aastal umbes 1500–2000 poolakat, kellest suur osa tuli Eestisse enne esimest maailmasõda või selle ajal meistrite ja töölistena. Sellest hoolimata oli Poola-Eesti majanduslik (sh kaubanduslik) läbikäimine alles algusjärgus.

Eesti-Poola majanduslikud suhted hakkasid paranema 1930. aastatel, mille taga võib näha mitme soodsa seiga kokku langemist. Esiteks kirjutati 1928. aastal alla Poola-Eesti vahelisele kaubanduslikule lepingule, mille senine puudumine oli suhete arengut takistanud. Teisalt mõjutas suhete arengut 1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis, mis sundis seniseid majanduslikke suhteid (nt Lääne-Euroopaga) tahes-tahtmata muutma. Kolmandaks püüdis Eesti kahe ilmasõja vahel oma naabritega nii poliitilisi kui ka majanduslikke suhteid parandada. Kuigi poliitilisel tasandil kukkus see üritus läbi, võib öelda, et majandussuhetes jõuti enne 1939. aastat edusamme teha.

Lisaks hakkas Eesti majandus 1930. aastate teisel poolel jõudsalt kasvama. Tööjõu vajadus suurenes nii riiklikul tasandil kui ka jõukamates taludes. Siinkohal langes kokku kaks tendentsi: põllumajandustoodangu kasv (mis kohati kutsuti esile riiklikul tasandil) ning tööjõuvõimelise elanikkonna linna kolimine. Sega asus riik otsima võimalikke viise, kuidas tööjõupuuduse probleemi lahendada.

Pärast pikki kõnelusi ja kirjavahetusi Poola, Läti ning teiste rahvusvaheliste ametivendadega allkirjastas riigihoidja Konstantin Päts 8. detsembril 1937 Eesti-Poola vahelise poola põllutööliste kasutamise lepingu, mille tagajärjel tuli Eestisse mitu tuhat poola töölist. Eelkõige loodeti Läti abile, kel oli vastav kogemus juba olemas. Tol ajal oli Schengeni ala alles kauge tulevik ning inimeste liikumine polnud niivõrd lihtne nagu täna. Seega pidid eestlased ja poolakad leppima kokku transpordiküsimustes ka naaberriikidega.

Poola põllutööliste osas on säilinud Eesti Põllutöökoja leping, mis anti välja paralleelselt nii eesti kui ka poola keeles. Selles määratleti lepingu tingimused, näiteks tööaeg, palgad, kindlustus ning hoolekanne.

Kuid mis oli selles lepingus erilist? Lepinguga määrati, et poola töölised ei tohi saada vähem palka kui kohalikud töölised. Lisaks palgale pidi tööandja pakkuma tasuta “nõuetele vastava ja sooja korteri” ning “voodi ühes puhaste heinte või õlgedega täidetud kotiga”. Tööandja kohustus tasuma ka sõidukulud ning vajadusel arstiabi. Lisaks olid poolakad tööst vabastatud näiteks 3. mail ja 11. novembril, mil olid Poola riigipühad. Eesti tööandjad pidid arvestama ka Poola katoliku kiriku traditsioonide ja pühadega.

Kas ja kui suur oli tööjõupuudus päriselt, on iseküsimus. Näiteks ajaleht Tööliskoja Teataja kirjutas 1937. aasta augustis, et “meie põllumeeste juhid nii väga ei varja, et tööliste puudust õieti ei olegi /.../. Põllutöökoja esimees A. Jürman ütles päris avalikul viimasel Põllutöökoja üldkoosolekul, et Poola põllutööliste sissetoomine on oma otstarbe täitnud, kuna see aitas alandada põllutööliste palganõudmisi.”

Kasutatud materjalid[muuda lähteteksti]

Eesti Põllutöökoja Leping (saadaval digaris)
Eesti Rahvusarhiiv
Uus Eesti, nr 53, lk 24. 23. veebruar 1939.

Külalisteraamat →