Egon Nuter
Egon Nuter (sündinud 23. septembril 1955 Tallinnas) on eesti teatri- ja filminäitleja ning teatrilavastaja.
Ta lõpetas aastal 1973 Tallinna 21. Keskkooli ja aastal 1980 Tallinna Pedagoogilise Instituudi.[1]
Aastatel 1981–2002 oli Tallinna Vanalinnastuudio näitleja.[1]
Aastast 2002 oli ta vabakutseline näitleja, töötas Vana Baskini teatris, Endla teatris, Kuressaare Linnateatris.[1]
2005. aasta märtsis asutas Eino Baskin pärast Vanalinnastuudio reorganiseerimist NO99-ks Vana Baskini Teatri, millega andis tööd 14 näitlejale, kes pärast Vanalinnastuudio reorganiseerimist töötuks jäid, sealhulgas Nuterile.[2]
Nuter on mänginud filmides[1] "Nipernaadi", "Привет с фронта", "Hundiseaduse aegu", "Русалочьи отмели", "Kummaline missis Savage", "Surmatants", "Salongis ja kongis", "Слеза Князя тьмы", "Minu Leninid", "Kallis härra Q", "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", "Oli mis Oli", "Georg", "Den store trollkarlen", "Hajameelselt abielus", "Teisel pool", "Tuulepealne maa", "Punane elavhõbe", "Lumekuninganna", "Võta või jäta" ning teleseriaali "Riigipiir" VII osas "Soolane tuul".
Nuter on kaasa teinud huumorisaates "Wigla show" ja Eesti Televisioonis mitukümmend hooaega jooksnud seriaalis "Õnne 13".
Alates 2019. aastast on Nuter Tallinna Linnateatri näitleja.[3]
Lennart Mere kehastajana[muuda | muuda lähteteksti]
Teatud välise sarnasuse tõttu on ta sageli imiteerinud president Lennart Merd. Esimest korda teatrilaval kehastus Nuter Mereks Vanalinnastuudios 1990ndatel, siis piirdus ta osatäitmine mõne lausega. [4] Kuid seda tegelast kehastas ta ühe peaosalisena juba ülimenukalt ka Andrus Kivirähki näidendi põhjal loodud lavastuses "Meri ja Orav" (2009). [5] Lennart Mere rollis oli ta ka Heidi Sarapuu lavastuses "Lennud" (2017). [6]
"Ta [Lennart Meri] ükskord helistas mulle ja ma vabandasin, et härra Meri, peab teid jälle parodeerima, Kivirähk on kirjutanud uue loo "Orav ja Meri", mille peale president ütles, et no kuule, tööd peab ikka tegema," meenutas Nuter." [7]
Rollid teatris[muuda | muuda lähteteksti]
- 1981 Pierre Chenot "Kes aevastas?" (Atropos)
- 1982 Aleksandr Suhhovo-Kobõlin "Toimik" (Omega)
- 1983 Enn Vetemaa "Ikka veel püha Susanna" (Jaan)
- 1984 Jean Anouilh "Tuuleiil" (Ajakirjanik)
- 1984 Aleksandr Tšhaidze "Kolmest kuueni" (Gia)
- 1985 Eduardo de Filippo "Silinder" (Antonio)
- 1986 Oskar Luts/Mati Unt "Raha!" (Mart)
- 1987 Eduard Radzinski "Kena naine lillega" (Fedja)
- 1987 Nikolai Gogol "Revident" (Dobtšinski)
- 1988 Joseph Kesselring "Hapu vein ja sinihape" (Teddy)
- 1990 Neil Simon "Jumala soosik" (Ben)
- 1990 Hugo Raudsepp "Salongis ja kongis" (Mikk Mihkelson)
- 1990 Felicien Marceau "Presidendi sõber" (Jasquet)
- 1991 Hugo Raudsepp "Ameerika Kristus" (Alfred Männik)
- 1992 Ferenc Molnár "Riviera" (Misch ja Caselle)
- 1993 Toomas Kall/Eino Baskin "Prügikast ehk Alguse asi" (osaline)
- 1993 Jonnie Mortimer/Brian Cooke "Kui kass on kodunt ära, siis..." (Georg Roper)
- 1994 Toomas Kall "Prügikast 2 ehk Põhi paistab"
- 1995 Guy de Maupassant/Ago-Endrik Kerge "Mina, Bel-Ami" (Georges Duroy (Bel-Ami))
- 1996 Oskar Luts/Toomas Kall "Tagahoovis" (Pastelli)
- 1996 Marcel Pagnol "Härra Topaze" (Tamise)
- 1997 Toomas Kall/Eino Baskin "Raadio Null" (osaline)
- 1997 Ray Cooney "Raharalli" (Vic Johnson)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Эгон Нутер
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 352
- ↑ "Egon Nuter". Kasutatud 30.01.2019.
- ↑ Nuter: mind ikka seostatakse Meri rolliga, aga ega ma vastu ka ei võitle. ERR Menu, 29.03.2018.
- ↑ Lavastus "Meri ja Orav". Eesti Televisioon (2009)
- ↑ Egon Nuter lavastusest "Lennud": Lennart Meri kehastamisel ei vea üksi välja. ERR Kultuur, 22.04.2017.
- ↑ Nuter: mind ikka seostatakse Meri rolliga, aga ega ma vastu ka ei võitle. ERR Menu, 29.03.2018.
