Kapillaar (anatoomia)
|
See artikkel räägib veresoontest; lümfisoonte kohta vaata artiklit "Lümfikapillaarid" |
Kapillaarid ehk juussooned (ladina keeles ains vas capillare; mitm vasa capillaria) on peenimad vere- või lümfisooned, mille sooneseina moodustavad endoteel (endoteelirakud) ja basaalmembraan.[1]
Kapillaarides toimivad mikrovereringe ja kapillaarrõhk.
Kapillaaride ülesanneteks on vere ja koevedelike vahetuse vahendamine, toitainete ja hapniku transport ning osalemine termoregulatsioonis.
Enamasti peetakse kapillaaride all silmas juussooni, mis ühendavad artereid veenidega ja moodustavad paljudes elundites rete capillare.
Lümfisooni nimetatakse lümfikapillaarideks. Lindudel esinevad ka pneumocapillares.
Verekapillaaride areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Koduloomadel paiknevad verekapillaarid võrgustikuna arterite ja veenide vahel. Elundites on 1 mm3 kohta kuni 6000 kapillaari; kapillaaride läbimõõt on 5–15 µm.[2]
Inimesel[muuda | muuda lähteteksti]
Kapillaaride pikkus on umbes 1 mm. Kapillaari sisemine läbimõõt on enam-vähem sama nagu erütrotsüütidel ja sooneseina läbimõõt on 0,5 µm.[3]
Vere ja koevedelike vaheline ainevahetus toimub osaliselt endoteelirakkude liitekohtade kaudu. Mitte kõik vererakud ei lähe veenidesse läbi kapillaaride, kudedes on ka palju otseteid. Mõned rasvlahustuvad ained ja gaasid difundeeruvad läbi rakkude.[3]
Hapnik ja lahustunud toitained pääsevad läbi kapillaaride seinte keharakkudesse ning süsihappegaas ja jääkained rakkudest verre.
Mitte kõik kapillaarid kapillaarvõrgustikus ei saa verd arterioolide kaudu. Mitmeid kapillaare varustavad verega sooned, mille lõpus paiknevad metarteriole'd, neile järgnevad silelihasest sulgurid – prekapillaarsfinkterid, mis sulgevad ja avavad kapillaare (ingl vasomotion). Kapillaarid töötavad ajuti ja loetakse, et neis on ainult 5% vere koguhulgast. Prekapillaarsulgureid mõjutavad teatud hormoonid ja hormoonitaolised ained, neid avavad ka süsinikdioksiid ja muud ained.[3]
Vererõhk kapillaarides on varieeruv: arterioolipoolses otsas on see umbes 35 mmHg ja veenipoolses otsas umbes 15 mmHg.[3]
Kesknärvisüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]
Verekapillaaride endoteelirakkude tiheliidused moodustavad peaaju mikrokeskkonna teatud piirkondades vere-aju tõkke, mis reguleerib kesknärvisüsteemi homoöstaasi ega võimalda paljudel suur- ja väikemolekulaarsetel ainetel verest ajju imenduda või toimub imendumine märgatavalt aeglasemalt.[4][5][6]
Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Kapillaaride väärareng näonahal, mille korral kapillaari nõrgenenud sein ei ole võimeline oma tavalisse olekusse naasma, avaldub näonaha omapära või seisundina, mida nimetatakse kuperoosaks.
Kapillaarilaienemus on teleangiektaasia.
Osade, inimese suhtes mürkmadudeks liigitatavate madude hammustus võib inimestel esile kutsuda kas raskema või keskmise astme mürgistusseisundeid. Mürgistusseisund võib tekkida, kui süljes leiduvad toksiinid "ründavad" kapillaare ja keha vallandab immuunvastuse, kuid ei jõua lahustunud kapillaaridest tulenevaid mehhanisme õigeaegselt repareerida.[7]
Kapillaaride ja suuremate veresoonte uussoonestumist peetakse oluliseks teguriks osade kasvajate arengul vähiks. Osade pahaloomuliste kasvajate hematogeense metastaseerumise korral kanduvad veresoonte seinu lõhkuvad kasvajarakud algkoldest eemale. Kasvajarakud võivad peetuda uuesti ka kapillaarides (tavaliselt kopsude ja maksa kapillaarvõrgustikus), tekitades nn kaugmetastaase.[8]
Terminoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Verekapillaar on kantud inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica.
Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]
Kapillaaride avastajaks 1661. aastal peetakse Marcello Malpighit.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Meditsiinisõnastik", 328:2004.
- ↑ Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 278, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist, Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6. trükk, lk 218–219, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0
- ↑ NANCY J. LANE, HILARY J . CHANDLER, Definitive Evidence for the Existence of Tight Junctions in Invertebrates, Agricultural Research Council Unit of Invertebrate Chemistry and Physiology, 1980, veebiversioon (vaadatud 15.06.2013) (inglise keeles)(pdf)
- ↑ Laterra, J, Keep, R, Betz,L.A, Goldstein, G.W, Agranoff, B.W, Albers, R.W, et al., Basic Neurochemistry: Molecular, Cellular and Medical Aspects., Lippincott-Raven, Philadelphia, 6. trükk, 1999; Blood-Brain Barrier., Bookshelf ID: NBK28180, veebiversioon (vaadatud 16.04.2013)
- ↑ MAGNUS BUNDGAARD, N. JOAN ABBOTT, https://web.archive.org/web/20131019120441/http://wampumpeag.org/uploads/tx_neofileshare/2009-12-03_06-06-38_Glial_blood-brain-barrier.pdf All Vertebrates Started Out with a Glial Blood-Brain Barrier 4–500 Million Years Ago], GLIA 56:699–708 (2008), veebiversioon (vaadatud 15.06.2013) (inglise keeles) (pdf)
- ↑ RAE ELLEN BICHELL, From Genes To Fangs: Snake Venom Recipes Remain Mysterious, veebiversioon (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
- ↑ Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 208, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
- ↑ Charlotte Hwa , William C. Aird, The history of the capillary wall: doctors, discoveries, and debates, American Journal of Physiology - Heart and Circulatory Physiology, 1. November 2007, 293. köide, nr H 2667-H2679, DOI: 10.1152/ajpheart.00704.2007, veebiversioon (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Vikisõnastiku artikkel: kapillaar |
- Sissekanne "Terminologia Histologicas", lk 87, H3.09.02.0.02001: Vas capillare. Kapillaar
- Calonje E, Mentzel T, Fletcher CD., Pseudomalignant perineurial invasion in cellular ('infantile') capillary haemangiomas. Lühikokkuvõte., Histopathology. 1995 veebr;26(2):159-64. (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
- Toshihito Ebina, Naoto Hoshi, Mikio Kobayashi, Koichi Kawamura, Hiroshi Nanjo, Akihiro Sugita, Tatsuo Sugiyama, Hirotake Masuda ja Chengpei Xu, angiogenesis in electrically stimulated skeletal muscle in rabbits: Characterization of capillary sprouting by ultrastructural 3-D reconstruction study, Pathology International 2002; 52: 702–712 (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
- Goris RC, Atobe Y, Nakano M, Hisajima T, Funakoshi K, Kadota T., The microvasculature of python pit organs: morphology and blood flow microkinetics. Lühikokkuvõte, Microvasc Res. 2003 May;65(3):179-85. (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
- KUPEROOSA JA TELEANGIEKTASIA, veebiversioon (vaadatud 03.08.2014)
- Weerasuriya A, Mizisin AP., The blood-nerve barrier: structure and functional significance. Lühikokkuvõte, Methods Mol Biol. 2011;686:149-73. doi: 10.1007/978-1-60761-938-3_6. (vaadatud 03.08.2014) (inglise keeles)
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Capillary seisuga 03.08.2014.