Arhippa Perttunen

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Arhippa Perttunen (1769 Latvajärvi, Arhangelogorodski kubermang – 7. detsember 1841[1] Latvajärvi) oli Karjala runolaulik, kelle lauludel põhineb märkimisväärne osa (umbes üks kolmandik[2]) Elias Lönnroti koostatud Soome rahvuseeposest "Kalevala".[3][4][5][6]

Kokku on Arhippalt kirja pandud ligi 80 laulu – üle 4000 värsirea. Temalt kirjapandud laulude poeetilist väärtust ja täielikkust on hinnanud kõik tema runodega tegelenud teadlased.[3]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arhippa Perttunen sündis 1769. aastal Latvajärvi külas Valge mere Karjalas ja elas seal kogu elu.[3] Runolaulmist õppis ta isalt[7], keda kutsuti Suur-Iivanaks. Iivana oli kala-, põllu- ja laulumees, kes muuhulgas oli tuntud suure kasvu ja jõu poolest.[3]

Arhippa sünniaeg oli pikka aega teadmata. Alguses arvati Lönnröti märkmete põhjal, kus ta kirjeldas Arhippat 80-aastase vanamehena, et ta oli sündinud 1754. aastal, kuid 1962. aastal õnnestus Petrozavodski folkloristil Toivo Väisäsel Arhangelski riiklikus arhiivis kirikuraamatuid uurides kindlaks määrata, et Arhippa tegelik sünniaasta oli 1769.[3]

Arhippa suri 1841. aastal ja on maetud Latvajärvi küla kalmistule.[8]

Kohtumine Lönnrotiga[muuda | muuda lähteteksti]

25. aprillil 1834 kohtus Arhippa Latvajärvil Elias Lönnrotiga, kes oli parajasti sealkandis oma viiendal rahvaluulekogumismatkal. Kahe-kolme päeva jooksul kirjutas Lönnröt üles suure hulga Arhippa ettelauldud repertuaarist (üle nelja tuhande värsirea[7][9]), millest olulisema osa moodustasid mitmed Kalevala-ainelised runolaulud, nende hulgas näiteks "Sampo tsükkel".[10][3] Lönnröt pidas Arhippat kõige meisterlikumaks ja teadjamaks laulikuks, keda ta kunagi kohanud oli.[9] Samuti arvas ta, et neid laule poleks võimalik olnud enam kusagilt mujalt leida.[11] Arhippa ise ütles Lönnrötile, et tema isa oli olnud temast mitu korda võimekam laulik, ja väitis, et isa laulurepertuaari üleskirjutamine oleks võtnud nädalaid. Lisaks avaldas ta arvamust, et runolaulmise ajad olid juba möödas, ning arvas end kuuluvat viimasesse lauluoskajate põlvkonda.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tal oli neli poega, kellest kaks, Miihkali[2] ja Matti, olid samuti laulikud.[3] Matti suri noorelt ja seetõttu on tema laulud jäänud üleskirjutamata.[3] Miihkali aga on Arhippa järel üks tuntumaid runolaulikuid[12], kellelt on üles kirjutatud umbes 70 runot, ühtekokku 3500 värssi, sealhulgas mitmed Kalevala-ainelised.[3]

Arhippa lapselapselaps Tatjana Perttunen (1881–1963) oli samuti tuntud runolaulik.[3]

Arhippat ja tema poega Miihkalit mainitakse põgusalt Lennart Meri 1970. aasta dokumentaalfilmis "Veelinnurahvas", millest osa filmiti Latvajärvi saarel.[8]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema järgi on nimetatud mitmed tänavad Karjala Vabariigi asulates ja Karjala Vabariigi riiklik autasu.

Samuti on tema järgi nimetatud Arhippa Perttuneni fond, mis tegeleb Valge mere Karjala kultuuripärandi uurimise ja kaitsega.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Статьи об Архиппе. arhippaperttunen.ru
  2. 2,0 2,1 Chung 2007, lk 93
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Perttunen - mitu inimpõlve runolaulikuid, mitu rahvaluuletähtpäeva". – Sirp ja Vasar 1969, nr 44 (1351). lk 2.
  4. Laitinen 1994, lk 21–22
  5. Virtanen 1991, lk 154
  6. Virtanen 1988, lk 34–36
  7. 7,0 7,1 Ramnarine 2003, lk 31
  8. 8,0 8,1 Lennart Meri. "Veelinnurahvas". (41:48). YouTube, 1970. Vaadatud 27. november 2017.
  9. 9,0 9,1 "Kalevala kogumismatkad". Soome Kirjanduse Selts. Vaadatud 27. november 2017.
  10. Nestingen 2011, lk 164
  11. Honko 1990, lk 201
  12. Honko 1990, lk 282.
  13. "Toiminta". Arhippa Perttusen säätiön. Vaadatud 28. november 2017. Soome keeles.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Chung Lee Tan (2007). Finland. Marshall Cavendish. ISBN 9780761420736.
  • Honko, Lauri (1990. Religion, Myth and Folklore in the World's Epics: The Kalevala and its Predecessors. Walter de Gruyter. ISBN 9783110874556
  • Laitinen, Kai (1994). Soome kirjanduse ajalugu. Tallinn: Vagabund.
  • Nestingen, Andrew (2011). Crime and Fantasy in Scandinavia: Fiction, Film and Social Change. University of Washington Press. ISBN 9780295989242
  • Ramnarine, Tina K. (2003). Ilmatar's Inspirations: Nationalism, Globalization, and the Changing Soundscapes of Finnish Folk Music. University of Chicago Press. ISBN 9780226704036. ISSN 1543-5512
  • Virtanen, Leea; Virtanen, Merja (1988). Kukkarokivi: Suomalaisen folkloren antologia. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. ISBN 9789517460231
  • Virtanen, Leea (1991). Suomalainen kansanperinne. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. ISBN 9789517175005.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]