Arhippa Perttunen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Arhippa Perttunen (1769 Latvajärvi, Arhangelogorodi kubermang – 7. detsember 1841[1] Latvajärvi) oli Karjala runolaulik, kelle lauludel põhineb märkimisväärne osa (umbes üks kolmandik[2]) Elias Lönnroti koostatud Soome rahvuseeposest "Kalevala".[3][4][5][6]

Kokku on Arhippalt kirja pandud ligi 80 laulu – üle 4000 värsirea. Temalt kirjapandud laulude poeetilist väärtust ja täielikkust on hinnanud kõik tema runodega tegelenud teadlased.[3]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis 1769. aastal Latvajärve külas Valge mere Karjalas.[3] Tema sünniaeg oli pikka aega selgitamata. Lönnröti kirjeldas oma märkmetes Arhippat 80-aastase vanamehena, seetõttu arvati ta olevat sündinud 1754. aastal. Petroskoi folklorist Toivo Väisänen tegi 1962. aastal Arhangelski arhiivis kirikuraamatute järgi kindlaks, et Perttuse tegelik sünniaasta on 1769.[3]

Runolaulmist õppis ta isalt[7], keda kutsuti Suur-Iivanaks. Iivana oli kala-, põllu- ja laulumees, kes muuhulgas oli tuntud suure kasvu ja jõu poolest.[3]

Arhippa elas Latvajärvel kogu oma elu, suri 1841. aastal ja on maetud küla kalmistule.[8]

Kohtumine Lönnrotiga[muuda | muuda lähteteksti]

25. aprillil 1834 kohtus Arhippa Latvajärvel Elias Lönnrotiga, kes oli parajasti sealkandis oma viiendal rahvaluulekogumismatkal. Kahe-kolme päeva jooksul kirjutas Lönnröt üles suure hulga Arhippa ettelauldud repertuaarist (üle nelja tuhande värsirea[7][9]), millest olulisema osa moodustasid mitmed Kalevala-ainelised runolaulud, nende hulgas näiteks "Sampo tsükkel".[10][3] Lönnröt pidas Arhippat kõige meisterlikumaks ja teadjamaks laulikuks, keda ta kunagi oli kohanud.[9] Samuti arvas ta, et neid laule poleks võimalik olnud enam kusagilt mujalt leida.[11] Arhippa ise ütles Lönnrötile, et tema isa oli olnud temast mitu korda võimekam laulik, ja väitis, et isa laulurepertuaari üleskirjutamine oleks võtnud nädalaid. Lisaks avaldas ta arvamust, et runolaulmise ajad olid juba möödas, ning arvas end kuuluvat viimasesse lauluoskajate põlvkonda.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tal oli neli poega, kellest Miihkali[2] ja Matti olid samuti laulikud.[3] Matti suri noorelt ja seetõttu on tema laulud jäänud üleskirjutamata.[3] Miihkali aga on Arhippa järel üks tuntumaid runolaulikuid[12], kellelt on üles kirjutatud umbes 70 runot, ühtekokku 3500 värssi, sealhulgas mitmed Kalevala-ainelised.[3]

Arhippat ja Miihkalit mainitakse põgusalt "Kalevala kuulsaimate laulikutena" Lennart Meri 1970. aasta dokumentaalfilmis "Veelinnurahvas", millest osa filmiti Latvajärve saarel.[8]

Arhippa lapselapselaps Tatjana Perttunen (1881–1963) oli samuti tuntud runolaulik.[3] Temaga 1960. aastal toimunud kohtumist kirjeldatakse Aino Perviku ja Eno Raua poolfiktiivses noorsoole mõeldud reisijutus "Rein karuradadel".[13]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema järgi on nimetatud mitmed tänavad Karjala Vabariigi asulates ja Karjala Vabariigi riiklik autasu.

Samuti on tema järgi nimetatud Arhippa Perttuse fond, mis tegeleb Valge mere Karjala kultuuripärandi uurimise ja kaitsega.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Статьи об Архиппе. arhippaperttunen.ru
  2. 2,0 2,1 Chung 2007, lk 93
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Veera Pino. "Perttunen - mitu inimpõlve runolaulikuid, mitu rahvaluuletähtpäeva". Sirp ja Vasar nr 44, 31. oktoober 1969. Lk 2–3
  4. Laitinen 1994, lk 21–22.
  5. Virtanen 1991, lk 154.
  6. Virtanen 1988, lk 34–36.
  7. 7,0 7,1 Ramnarine 2003, lk 31
  8. 8,0 8,1 Lennart Meri. "Veelinnurahvas". (41:48). YouTube, 1970. Vaadatud 27. november 2017.
  9. 9,0 9,1 "Kalevala kogumismatkad". Soome Kirjanduse Selts. Vaadatud 27. november 2017.
  10. Nestingen 2011, lk 164
  11. Honko 1990, lk 201
  12. Honko 1990, lk 282
  13. Aino Pervik, Eno Raud. "Rein karuradadel". Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962. Lk 58–62
  14. "Toiminta". Arhippa Perttusen säätiön. Vaadatud 28. november 2017. Soome keeles.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1988 Leea Virtanen, Merja Virtanen. Kukkarokivi: Suomalaisen folkloren antologia. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. ISBN 9789517460231
  • 1990 Lauri Honko. Religion, Myth and Folklore in the World's Epics: The Kalevala and its Predecessors. Walter de Gruyter. ISBN 9783110874556
  • 1991 Leea Virtanen. Suomalainen kansanperinne. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. ISBN 9789517175005
  • 1994 Kai Laitinen. "Soome kirjanduse ajalugu". Tallinn: Vagabund.
  • 2003 Tina K. Ramnarine. Ilmatar's Inspirations: Nationalism, Globalization, and the Changing Soundscapes of Finnish Folk Music. University of Chicago Press. ISBN 9780226704036, ISSN 1543-5512
  • 2007 Lee Tan Chung. Finland. Marshall Cavendish. ISBN 9780761420736
  • 2011 Andrew Nestingen. Crime and Fantasy in Scandinavia: Fiction, Film and Social Change. University of Washington Press. ISBN 9780295989242

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]