Asklepios

Allikas: Vikipeedia
"Haige laps tuuakse Asklepiose templisse". John William Waterhouse 1877

Asklepios (ladinapäraselt Aesculapius) oli vanakreeka mütoloogias tervisejumal. Ta oli Apolloni ja tema armukese järvenümf Koronise poeg. Koronis võttis endale Apolloni seljataga teise armukese. Legendi kohaselt tõi sõnumi Koronise pettusest ilusa valge sulestikuga vares, kelle Apollon raevuhoos mustaks muutis[1]. Erinevate legendide kohaselt tappis Apollon ise truudusetu armukese, või saatis oma õe Artemise teda alati tabava noolega tapma. Kui matuseriida leegid Koronist puudutasid, hakkas Apollonil oma sündimata pojast kahju. Ta eemaldas lapse ema surnukehast ja nii sündiski Asklepios.

Asklepios.3.jpg

Apollon viis lapse kentaur Cheironile, kes poisi oma Pelioni mäe koopas üles kasvatas. Cheiron õpetas talle arstimite kasutamist, manamist valude vastu ja võlujookide valmistamist. Asklepios oli peagi võimeline kõigi tõbede vastu abi leidma.

Kord anti Asklepiosele võime üks õnnetu surnuist ellu äratada ja ravitseja tegi seda. Mõne legendi kohaselt oli see Hippolytos, Theseuse poeg, kes ei surnud enam kunagi uuesti, vaid elas igavesti. Teda kutsuti Virbiuseks ja austati nagu jumalat[1].

Zeusile ei meeldinud Asklepiose tegu ja ta tappis ravitseja piksenoolega. Apollon sattus poja surma tõttu raevu ja tappis vibuga kükloobid (teise legendi kohaselt kükloopide pojad). Zeus karistas teda omakorda, pannes jumala teenima kuningas Admetost[1]. Kuningas Admetos oli seesama kuningas, kelle naise Alkestise Herakles Hadesest päästis[1]. Apolloni soovi kohaselt asetati ravitsejajumal tähtede sekka Ophiuchose ehk Maokandja nime all.

Kuulsaim Asklepiose pühamu asus Epidauroses, alates 5. sajandist eKr rajati teisigi asklepieioneid (Kosi saarel, Pergamonis jne). Asklepiost kujutatakse kunstis habetununa, mantlisse rõivastununa ning ravikunsti sümbolit – kepi ümber keerdunud madu – käes hoidvana[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Hamilton, E. Antiikmütoloogia, Eesti raamat, Tallinn, 1975 lk 283
  2. Antiigileksikon, Valgus, Tallinn, 1995, lk 68