The Methods of Ethics

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"The Methods of Ethics" ("Eetika meetodid") on filosoof Henry Sidgwicki peateos. See ilmus esimest korda 1874. aastal.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat I[muuda | muuda lähteteksti]

Peatükk I: sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

§ 1[muuda | muuda lähteteksti]

Eetika meetodid on mõistuspärased protseduurid, millega määratakse, mida inimindiviidid peaksid (või mida neil on õige) teha või tahtliku teo abil taotleda. Erinevalt eetikast püüab poliitika määrata valitsetavate ühiskondade õiget põhikorda ja õiget avaliku käitumist. Mõlemad erinevad positiivsetest teadustest selle poolest, et nende spetsiaalne ja esmane eesmärk on määrata, mis peaks olema, mitte ainult, mis on, oli ja tuleb. Sidgwick peab poliitika all silmas õige ja hea seadusandluse uurimist või teadust, kuid poliitika all võidakse mõista ka õigete ühiskondlike suhete teooriat, mis hõlmab ka suure osa eetikast.

§ 2[muuda | muuda lähteteksti]

Eetikat peetakse mõnikord tõeste moraaliseaduste ehk mõistuspäraste käitumiskäskude uurimiseks, mõnikord mõistuspärase inimtegevuse lõppeesmärgi, inimese hüve ehk tõelise hüve ja selle saavutamise meetodite uurimiseks. Esimene tundub olevat uusaja mõtlemises valdavam ning uusaja eetikasüsteemidele üldiselt hõlpsamini rakendatav. Eetika uurib ainult seda hüve, mis on inimlike pingutuste abil mingil määral kättesaadav, sellepärast püütakse eesmärki tunnetada selleks, et kindlaks teha, millised teod on õiged vahendid selle saavutamiseks. Ükskõik kui tähtis koht ülimal hüvel mingis eetikasüsteemis ka pole ja kuidas seda ka ei tõlgendata, saab see olla praktiliselt kasulik ainult juhul, kui jõutakse mingite kindlate käskude, käitumist suunavate reegliteni.

Arusaam eetikast kui olemuslikult inimese ülima hüve ja selle saavutamise vahendite uurimisest ei ole ilma pingeta üldiselt rakendatav intuitiivsele arusaamale moraalist, mis peab käitumist õigeks, kui see on kooskõlas kohuse käskude ja printsiipidega, millest on intuitiivselt teada, et need on tingimusteta siduvad. Selle vaate järgi ei pruugi ülimal hüvel õige käitumise määramisel fundamentaalset tähtsust olla, kui just mitte eeldada, et õige käitumine ise (või õiges käitumises teostuv ja selle läbi arendatav iseloom) ongi inimese ainus ülim hüve. Selline eeldus aga intuitiivsesse arusaama eetikast ei kuulu ega ole Sidgwicki meelest kooskõlas ka tänapäeva kristlaste terve mõistusega. Tavaliselt ju mõeldakse, et inimese hüve või heaolu täielik mõiste peab peale kohuse täitmise sisaldama õnne saavutamist, isegi kui Joseph Butleri kombel arvatakse, et maailma õnn on maailma Isanda ja omaniku asi ning inimestel pole õige teha kohuse täitmise tingimuseks seda, et see viib õnneni. Sellisel juhul ei pruugi sellel, mida inimesed peaksid pidama oma tegude praktiliseks lõppeesmärgiks ja õige käitumise standardiks, olla loogilist seost inimese ülima hüve käsitusega.

§ 3[muuda | muuda lähteteksti]

Tekib küsimus, miks tavaliselt omistatakse eetikas nii suur tähtsus moraalivõime loomuse psühholoogilisele arutamisele. Miks mitte lihtsalt alustada teatud eeldustest, vaatlemata võimet, mille abil nende tõesust taibatakse?

Esiteks sellepärast, et moralistil on praktiline eesmärk: me soovime õige käitumise teadmist, et selle järgi tegutseda. Meis on mõistusevastased tegutsemismotiivid, mis on teadmisega vastuolus ja takistavad selle praktilist realiseerimist; see sunnib meid täpsemalt uurima praktilise otsustuse ja tahte vahelist seost.

Peale selle, sageli küsitakse: "Miks ma peaksin tegema seda, mida ma näen õige olevat?" Lihtne vastus on, et see küsimus on asjatu, sest sellele saab vastata ainult viidates mõnele muule õige käitumise tunnustatud printsiibile, ning sama küsimuse võib esitada selle printsiibi kohta, jne. Et me aga seda küsimust laialdaselt ja pidevalt esitame, siis on tarvis seletada selle püsivust. Üks võimalik seletus on see, et kuna tegu motiveerivad peale moraaliotsustuse ka soovid ja kalduvused, siis me soovime vastust, mis peale teo õigsuse tõestamise tekitaks meis valdava kalduvuse seda tegu teha. Sidgwick möönab, et see võib mõnedel juhtudel nii olla, kuid leiab, et kui inimene tõsiselt küsib, miks ta peaks midagi tegema, siis ta tavaliselt eeldab endas otsustavust teha seda, mis osutub mõistlikuks, isegi kui see on väga erinev sellest, mida tema mittemõistlikud kalduvused ajendavad. Ja me oleme üldiselt ühel meelel, et mõistliku käitumise peavad määrama printsiibid, mille rakendamisel subjekti kalduvus on vaid üks paljudest asjadest, mida tuleb arvestada, ja tavaliselt mitte kõige tähtsam. Aga kui küsida, mis need printsiibid on, siis me leiame inimeste tavalistest praktilistest arutlustest sellesama lahknevuse, mis on moralistide süsteemides ja alusvormelites. Vahe on ainult selles, et filosoof otsib printsiibi ühtsust ja meetodi järjekindlust, riskides paradoksaalsusega, mittefilosoof aga kaldub pooldavat mitut printsiipi korraga ning rakendama erinevaid meetodeid segases ühenduses. Siis võib püsivat ja rahuldamatut viimse põhjendi nõudmist seletada sellega, et ükski vastus miks-küsimusele ei ole täiesti rahuldav, sest see lähtub ainult ühest vaatest käitumise viimsele mõistlikkusele ning jätab ruumi küsimiseks mõnest teisest vaatest lähtudes. Sidgwick on veendunud, et see ongi põhiline seletus, ja selle traktaadi kava põhineb sellel. Kui kaks meetodit viivad vastupidistele järeldustele, siis tuleb ühte neist muura või üks neist tagasi lükata. Fundamentaalselt tähtis on aga tunnistada, et tavalises praktilises mõtlemises rakendatakse erinevaid meetodeid.

§ 4[muuda | muuda lähteteksti]

Mis on need erinevad meetodid ja mis on need erinevad praktilised printsiibid, mida inimkond on esmapilgul valmis viimsena omaks võtma? Siin tuleb kõrvale jätta hüpoteetilised imperatiivid, mis käivad ainult nende kohta, kellel on teatud kindel eesmärk. Nende hulka on usutav arvata ka "kohused iseenda ees", sest need eeldavad, et iseenda õnne peetakse viimseks eesmärgiks. Selline käsitlus ei tundu aga ammendav. Me ei vaata kõik ükskõikselt inimest, kes keeldub õigetest vahenditest õnne saavutamiseks ainult sellepärast, et ta ei hooli õnnest. Enamik inimesi peaks seda teatud halvakspanuga ebamõistuspäraseks, nõustudes Joseph Butleri väitega, et "huvi, omaenda õnn, on ilmne kohustus". Nad leiaksid, et inimene peaks oma õnnest hoolima, ja see "peaks" ei ole enam suhteline: õnn tundub nüüd viimse eesmärgina, mille poole püüdlemine tundub olevat mõistuse poolt "kategooriliselt" ette kirjutatud, vähemalt piirides, mille teise kohused seavad. Ja isegi paljud ortodokssed moralistid leiavad, et kogu moraal põhineb viimselt "mõistlikul enesearmastusel" (Joseph Butler), st moraalireeglid on igale indiviidile viimselt siduvad ainult niivõrd, kui nende järgimine on üldiselt tema huvides. Tavaline moraaliarvamus aga peab prudentsiaalse ettevaatlikkuse kohust või voorust aga ainult osaks kohusest või voorusest üldse: on ka teisi alusreegleid, mida ta peab siduvateks eranditeta ja olenemata tagajärgedest, nagu näiteks õiglus, hea usk ja ausus. Tavapärase intuitsioonil põhinev eetika järgi on need filosoofilisel järelemõtlemisel põhinevad selged reeglid ja vooruslik tegutsemine on nende kõrvalekaldumatu järgimine. Paljud utilitaristid aga väidavad, et kõik käitumisreeglid, mida inimesed üksteisele moraalireeglitena ette kirjutavad, kirjutatakse tegelikult (osalt ebateadlikult) ette vahendina inimkonna (või tundlike olendite kogumi) üldise õnne heaks. Ja veel suurem osa utilitariste usub, et need reeglid kehtivad ainult niivõrd, kui nende järgimine aitab kaasa üldisele õnnele. Kui nüüd kohust võtta eesmärgiks üldine õnn peetakse kõiki teisi kohuseid rakendustena hõlmavaks, siis tundub, et oleme jälle jõudnud selleni, et õnne kui viimset eesmärki kirjutatakse kategooriliselt ette, ainult et see on nüüd üldine õnn. Seda peab Sidgwick utilitaristlikuks printsiibiks. Samas ei pea õige käitumise uurimisel tingimata eeldama, eesmärki määrab või kirjutab ette mõistus; tuleb lihtsalt eeldada, et praktilistes arutlustes võetakse seda viimse eesmärgina. Sest kui keegi peab mingit eesmärki viimseks, siis ta võtab implitsiitselt oma eetikameetodiks mis tahes arutluskäigu, mis võimaldab määrata eesmärgile kõige paremini kaasaaitavad teod. Et aga igale erinevusele eesmärgis vastavad mingid erinevused, siis oleks väga suur ja keeruline töö luua mõistuspärane meetod iga tegelikult viimsena võetava eesmärgi ("juhtiva kire") puhuks. Kui aga piirduda eesmärkidega, mida terve mõistus paistab pidavat mõistuspärasteks viimseteks eesmärkideks, tundub ülesanne jõukohane, sest paljud eesmärgid jäävad välja. Näiteks ohverdavad paljud oma tervise, vara ja õnne kuulsusele, aga keegi pole järele mõeldes väitnud, et kuulsuse poole on mõistlik püüelda selle enda pärast. Kuulsus on püüdlemisväärne kas 1) kas õnne pärast, mida see asjaosalisele toob, 2) tema moraalse või intellektuaalse suurepärasuse märgina või 3) sellepärast, et see annab tunnistust sellest, et ta on ühiskonnale olulist kasu toonud ning ergutab teda ja teisi edaspidigi nõnda tegutsema; ja kasu mõiste tooks meid jälle õnne või inimloomuse suurepärasuse juurde, sest kasu toomine seisneb kas õnnelikumaks tegemises või targemaks ja vooruslikumaks tegemises. Kas peale nende on veel teisi eesmärke, seda tuleb veel uurida, aga esmapilgul võib vast öelda, et ainult õnnel ja inimloomuse täiuslikkusel ehk suurepärasusel on tugeva ja laialdase toetusega pretensioon olla mõistuspärane viimne eesmärk (suurepärasus ei tähenda siin eeskätt teistest parem olemist, vaid inimlikku täiuslikkuse ideaaltüübi osalist realiseerimist või sellele lähenemist). Õnne eesmärk viib esmapilgul kahele eri meetodile: seda püütakse saavutada üleüldiselt või ainult endale. Kuigi sageli edendab omaenda õnne kõige paremini vaevanägemine ja loobumine teiste pärast, tundub meie tavaline eneseohverdamise mõiste eeldavat, et üldisele õnnele kõige rohkem kaasaaitavad teod ei kaldu alati kaasa aitavat asjaosalise suurimale õnnele, vähemalt mitte selles maailmas. Ühed leiavad, et kohane eesmärk on iseenda suurim õnn praegusest hetkest kuni surmatunnini, teiste meelest ei saa mõistus eelistada ühe õnne teisele omale, vähemalt kui mõlemad seda ühtviisi väärivad ja on sellele vastuvõtlikud, nii et poliitikas ja moraalis on õige ja väära tõeline standard üldine õnn. Utilitaristid Jeremy Benthamist saadik on võtnud ülimaks kord ühe, kord teise printsiibi. Võib muidugi võtta ka vahepealse eesmärgi – inimkonna mingi osa õnne, kuid iga niisugune piirang tundub suvaline, ja vähesed peaksid seda mõistlikuks iseenesest, võib-olla ainult jõukohase viisina püüelda üldise õnne või iseenda õnne poole.