Julia Driver

Allikas: Vikipeedia

Julia Lynn Driver (sündinud 29. oktoobril 1961) on Ameerika Ühendriikide filosoof, kes on spetsialiseerunud moraalifilosoofiale.

Ta on üks konsekventsialistliku vooruseteooria juhtivaid pooldajaid.

Ta sai bakalaureusekraadi 1983 Texase ülikoolist Austinis ja doktorikraadi 1990 Susan Wolfi juhendamisel Johns Hopkinsi Ülikoolist.

Ta on alates 2018. aastast ülikooli University of Texas at Austin professor. Ta on ka St Andrewsi Ülikooli professor ja ajakirja Ethics kaastoimetaja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Teadmatuse voorused[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "The Virtues of Ignorance" püüab Driver näidata, et on olemas voorused, mille juurde käib olemuslikult teadmatus; neid nimetab ta teadmatuse voorusteks. (Herbert Morris ("Lost Innocence") on vaadelnud süütust teadmatusena.) Paradigmaatilise juhtumina vaatleb ta tagasihoidlikkust.

Peaaegu kõik vooruse teooriad eeldavad, et voorust saab omada ainult teadvalt. Näiteks Aristotelese järgi kuulub vooruse juurde praktiline tarkus. Kesktee õpetuse järgi valib praktilise tarkusega inimene keskmise dispositsiooni liia ja puuduse vahel. Sellega on defineeritud vooruslik inimene ja vooruslik tegu. Selleks et inimene toimiks vooruse kohaselt, peab ta teadma, mida ta teeb kirjelduse all, mis teeb teo voorusele iseloomulikuks. Järelikult ei seisne ükski voorus teadmatuses ega põhine sellel. Näiteks ei saa helde inimene heldust praktiseerida teadmatult. Niisiis välistab enamik vooruse teooriaid teadmatuse.

Tagasihoidlikkuseks nimetatakse ka seksuaalset tagasihoidlikkust, mida tavaliselt peetakse naiselikuks vooruseks ja mis seisneb peamiselt karskes ja tagasihoidlikus olekus. Siin tuleb juttu tagasihoidlikkusest selles mõttes, nagu see seostub enesevähendamisega või oma väärtuse alahindamisega. Tagasihoidlik inimene alahindabki enese väärtust. Tagasihoidlikkus sõltub episteemilisest puudusest – oma väärtuse mitteteadmisest. Driver peab seda vooruseks. Selle vooruse olemasolu õõnestab väidet, et ükski voorus ei seisne teadmatuses ega põhine sellel. Võidakse väita, et selline arusaam tagasihoidlikkusest on liiga kitsas, sest me tahame tagasihoidlikuks pidada ka neid, kes on oma eneseväärtusest teadlikud, aga lihtsalt esitavad seda väiksemana. Need inimesed on võltstagasihoidlikud. Kuidas sellega ka ei oleks, möönavad kõik, et on niisuguseid tagasihoidlikkuse juhtumeid, kus inimesel ei ole endast õiget arusaamist.

Iga tagasihoidlikkuse teooria peaks seletama, miks ütlus "ma olen tagasihoidlik" on imelik. Kui keegi nii ütleb, siis heatahtlikud inimesed peavad seda naljaks, teised mõttetuseks.

On kolm esmapilgul usutavat tagasihoidlikkuse teooriat, ja kõik nad seletavad sellise ütluse imelikkust.

Käitumuslik teooria samastab tagasihoidlikkust teatud laadi käitumisega, näiteks kiitlemise vältimisega. "Ma olen tagasihoidlik" on selle teooria järgi imelik ütlus sellepärast, et see on kiitlemine. Ent kui see teooria oleks õige, siis "Ronald ei kiitle, kuid ta pole tagasihoidlik" oleks vastuoluline, ja analoogne lugu oleks teiste käitumistega, mida samastatakse tagasihoidlikkusega. Ent endast võidakse olla väga heal (ja seejuures õigel) arvamusel ka juhul, kui ei kiidelda ega tahetagi seda teha, näiteks pidades kiitlemist maitsetuks.

Väiksemana esitamise teooria järgi esitab tagasihoidlik inimene meelega oma eneseväärtust väiksemana, näiteks tahtes vältida kiidukukk olemist. Ka see analüüs seletab, miks "ma olen tagasihoidlik" on imelik: see, kes nii ütleb, ei esita oma tagasihoidlikkust väiksemana. Ent siin on tegu võltstagasihoidlikkusega, sest inimene teab, et ta on parem, kui ta ütleb.

Driver ise pooldab tagasihoidlikkuse alahindamisteooriat: tagasihoidlik inimene alahindab oma eneseväärtust, ilma et ta seda ise teaks. Nii et ta on oma eneseväärtusest mingil määral teadmatuses. (Tagasihoidlik võidakse olla ka näiteks oma laste eneseväärtuse suhtes.) Ta tunnistab ainult osa oma väärtusest. Tagasihoidlik inimene peab siiski arvama, et tema iseloomul ja tegudel on mingi väärtus. Näiteks kui keegi arvab, et ta on teinud midagi halba, kuigi ta tegelikult on teinud midagi head, siis ta ei ole tagasihoidlik. Nii erineb tagasihoidlikkus enda täielikust hukkamõistust. See teooria tundub Driverile usutav, sest talle tundub, et siirus on ehtsa tagasihoidlikkuse tarvilik tingimus ja see, kes oma eneseväärtust alahindab, teeb seda siiralt. Ka see teooria seletab, miks "ma olen tagasihoidlik" on imelik. Kui keegi midagi väidab, siis ta implitseerib, et ta teab või vähemalt usub seda, mida ta ütleb, aga kui ta on tagasihoidlik, siis ta ei tea, et ta on tagasihoidlik.

Ehtsa tagasihoidlikkuse segiajamine väiksemana esitamisega on nagu valetamise segiajamine vääruse ütlemisega. Ehtsa tagasihoidlikkuse juurde ei käi alati väiksemana esitamine, ja väiksemana esitamise puhul pole alati tegu ehtsa tagasihoidlikkusega. Need käivad küll sageli koos, aga on eri asjad. Ehtne tagasihoidlikkus seisneb alahindamises, millest sageli tuleneb eneseväärtuse väiksemana esitamine.

Selleks et inimene oleks tagasihoidlik, peab ta olema oma eneseväärtuse suhtes teadmatuses, ta peab pidama end vähem vääriliseks või väärtuslikuks, kui ta on. Võib-olla tagasihoidlikkuse juhtumeid, kus inimene lihtsalt ei mõtle üldse endast. Ent kuigi neil juhtudel pole alahindamist, on seal siiski teadmatus. Et tagasihoidlikkust peetakse üldiselt vooruseks, siis tundub, et see voorus rajaneb episteemilisel puudusel. (Aristoteles ei pea seda iseloomujoont vooruseks. Kui ta arutab uhkuse voorust, siis ta vastandab uhket inimest ebakohaselt alandlikule. See on "inimene, kes peab end vähem väärt olevaks, kui ta on" (1123b9). Aristoteles peab nii arvama oma keskteeõpetuse tõttu. Ebakohaselt alandlik inimene ei hinda end õigesti ja seetõttu ei vasta keskteele. Aristoteles usub, et vooruse juurde ei käi teadmatus ja seetõttu ei pea tagasihoidlikkust vooruseks, aga see pole ei klapi tavalise arusaamaga voorusest.)

Võidakse vastu väita, et see arusaam tagasihoidlikkusest on liiga kitsas: on ka niisugust tagasihoidlikkust, kus inimene on oma eneseväärtusest teadlik, aga lihtsalt ei taha sellest rääkida. Võib-olla ta pingutab, et mitte endast rääkida, sest peab seda piinlikuks. Ent siis ta ei ole tagasihoidlik. Tagasihoidlikule käitumisele viib teadmatus iseenda kohta. Siin aga on tegu tagasihoidlikkusega seostatava käitumisega, mis iseenesest ei ole tagasihoidlikkus. Kui pidada käitumist tagasihoidlikkuse piisavaks tingimuseks, siis läheb sisse ebasiiras "tagasihoidlik" käitumine; kui pidada käitumist tagasihoidlikkuse tarvilikuks tingimuseks, siis jäävad välja juhtumid, kus inimene on tagasihoidlik või vähemalt tagasihoidlike dispositsioonidega, kuid ei käitu tagasihoidlikult, kuigi ka mitte ebatagasihoidlikult. Põhjus, miks enamik inimesi arvab, et tagasihoidlikkus on suuresti käitumuslik, on see, et käitumine on hea tõend selle kohta, kas inimene on tagasihoidlik. Tagasihoidlik käitumine ei ole sama mis tagasihoidlikkus.

Võidakse vastu väita, et inimene võib olla tagasihoidlik, ilma et ta endast üldse räägiks, kusjuures asi pole lihtsalt käitumises. Nimelt tuleb see käitumine kalduvusest vältida endast rääkimist, kuigi ta hindab oma saavutusi ja iseloomu õigesti. Driveri meelest on ka see võltstagasihoidlikkus, mitte tegemise, vaid tegematajätmise läbi.

Võidakse ka väita, et see analüüs on liiga lai, sest see võtab sisse ka mittetagasihoidlikkuse juhtumeid. Oletame, et keegi tegeleb väga tähtsa projektiga, aga ei saa aru, et tal on selles oluline osa, et ta teeb väga head tööd jne. Aga kui keegi ütleks talle, kui tähtis ta on, siis tal tekiks endast ülespuhutud arusaam, sest tal on kalduvus upsakusele. Enamik inimesi ei nimetaks seda tagasihoidlikkuseks. Ent tagasihoidlikkuse jaoks ei piisa faktilisest eneseväärtuse mitteteadmisest, on tarvis ka dispositsiooni selleks. Tagasihoidlikkust võiks nimetada dogmaatiliseks dispositsiooniks eneseväärtust alahinnata.

Tagasihoidlikkust võib pidada Michael Slote'i mõttes sõltuv vooruseks. (Michael Slote arutab raamatus "Goods and Virtues" alandlikkust kui voorust, ja alandlikkus on tagasihoidlikkusega lähedases suguluses. Alandlikul inimesel on kalduvus vältida edevust jne. Aga Slote arutab alandlikkust, nagu see oleks sama mis tagasihoidlikkus. Ta ütleb, et alandlikkus kui voorus sõltub sellest, et alandlikul inimesel on teised soovitavad iseloomujooned, kuid ta otsustab näiteks nendest mitte rääkida või neid mitte tunnistada. Ent erinevalt tagasihoidlikust inimesest võib alandlik inimene maalida endast õige, kuigi võib-olla ebasoodsas valguses näitava pildi, aga tagasihoidlik inimene peab alahindama.) Sõltuv voorus on voorus ainult juhul, kui sellega kaasneb mõni teine voorus: tagasihoidlik inimene peab olema tagasihoidlik millegi suhtes. Selle millegi juurde käib tavaliselt mingi teine soovitav iseloomujoon, näiteks töökus või arukus. Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on tagasihoidlik, peetakse tavaliselt silmas, et ta on tagasihoilik mingi hüve suhtes. Ta võib olla tagasihoidlik kõige suhtes, kuid dispositsioon tagasihoidlikuks käitumiseks seda ei vaja. See kehtib ka teiste väärtuste puhul, sest lapsevanem võib olla arg enda kaitsmisel, kuid olla väga julge, kui lapsed on ohus. Voorustel või pahedel võivad olla objektid, ja need objektid on sageli teised hüved.

Tagasihoidlikkus on sõltuv eetiline voorus, mille eetiline väärtus seisneb enda alahindamises mingis suhtes või mingi soovitava iseloomujoone suhtes. Kuidas on sellel alahindamisel eetiline väärtus? Hindamise puhul tuleb eristada eetilisi ja mitte-eetilisi kaalutlusi. Seda eristust on arutanud Bernard Williams (Ethics and the Limits of Philosophy). Williamsi järgi on eetiliste ja mitteeetiliste kaalutluste piir ähmane. Kohustuse ja kohuse mõiste ning voorused kuuluvad eetiliste kaalutluste valda. Williams ütleb, et kui inimene teeb voorusliku teo, siis ta teeb selle harva ainult sellepärast, et see on vooruslik. Tagasihoidlikkus sobib siia, sest tagasihoidlikul inimesel pole isegi võimalik teada, et ta on tagasihoidlik. Williams ütleb: "on kurikuulus tõde, et tagasihoidlik inimene ei tegutse tagasihoidlikkuse sildi all". Sellepärast ta nõustuks, et ütlus "ma olen tagasihoidlik" on imelik. See kehtib ka näiteks helduse kohta: helde inimene ei tee midagi heldet sellepärast, et ta saab aru, et see on helde, vaid teiste inimeste pärast. See tähelepanek peaks Driveri teooriat kinnitama, kuid kerge keeruga. Tagasihoidlikkuse puhul ei toimi toimija mitte ainult teadmata, et ta on tagasihoidlik, vaid ka teadmata, et ta alahindab ennast. Ta ei saa kasutada enda kohta neid tavalisi kirjeldusi, mida teised tema kohta kasutavad. Helde inimene ei tee tegu mitte sellepärast, et see tegu on helde, kuid eeldatavalt ta saab tegu õigesti kirjeldada ning võib-olla isegi selle tegemise ajal aru saada, et see on helde. Seega järeldub sellest tagasihoidlikkuse ja teiste teadmatuse vooruste analüüsist, et vooruse enesekirjelduse ja teisekirjelduse vahel on asümmeetria. (Margaret Gilbert ("Vice and Self-knowledge") räägib samalaadsest asümmeetriast kurjuse puhul.) Voorus on dispositsioon toimida teatud viisil, ja tavaliselt mitte sooritada tegu ainult sellepärast, et ta on vooruslik. (Williams märgib, et erand on näiteks õiglus. Saab toimida õigluse järgi, tehes otsuseid sellepärast, et need on õiglased.) See tähelepanek peaks välistama võltstagasihoidlikkuse vooruslikkuse: see, kes alaväärtustab eneseväärtust, teeb seda sellepärast, et ta usub, et see on tagasihoidlik käitumine. Võltstagasihoidlikkus võib olla viisakas või kasulik, kuid ei ole moraalne voorus, sest see on liiga eneseteadlik. Parimal juhul võib seda pidada esteetiliseks vooruseks, sest tagasihoidlikku käitumist peetakse viisakaks, kuid väiksemana esitamine ei ole siiras alahindamine. Võltstagasihoidlikkus võib arvesse minna inimese iseloomu hindamisel, kuid see hindamine pole eetilist laadi, kui inimesel just pole põhimõttelagedad või siis täiesti altruistlikud motiivid tagasihoidlikuks käitumiseks. (Aga nendel juhtudel ei laideta ega kiideta inimest võltstagasihoidlikkuse eest, vaid laidetakse põhimõttelageduse eest või kiidetakse altruistlikkuse eest.) Asi on selles, et võltstagasihoidlik inimene käitub nii, nagu ta käitub, vastavalt ootustele tagasihoidlikkuse suhtes. Võltstagasihoidlikkusel on küljes midagi, mis annab sellele ebasiiruse maigu. Seda, miks seda on vooruseks peetud, võib mitmeti seletada. Driver arutab seletust, mis pärineb Aristoteleselt: "... inimene, kes armastab tõde ja on tõearmastaja seal, kus midagi pole kaalul, on seda rohkem tõearmastaja seal, kus midagi on kaalul: ta väldib väärust kui midagi alatut, hoolitsedes selle vältimise eest isegi selle enda pärast; ja niisugune inimene väärib kiitust. Ta kaldub pigem tõde väiksemana esitama; sest see tundub maitsekam, sest liialdused on tüütud."[1] Aristoteles räägib siin muidugi tõe alaväärtustamisest selleks, et vältida kiidukukeks pidamist. Driver pöörab siin tähelepanu sellele, et tagasihoidlikkust (olgu võltsi või siirast) peetakse vooruseks, sest seda vastandatakse pahele, näiteks eneseväärtuse liialdamisele. Selle pahe vältimiseks võidakse püüda olla tagasihoidlik. Ja tagasihoidlikkust peetakse vooruseks, sest (olgu siis võltsilt või siiralt) tagasihoidlik inimene ei ilmuta liialdamise pahet. Ent see teooria on ekslik, sest ta paneb võltstagasihoidlikkuse ja siira tagasihoidlikkuse ühte patta. Driver peab oma teooria üheks vooruseks seda, et ta hoiab need lahus, sest siira tagasihoidlikkuse juurde kuulub teadmatus. Et tagasihoidlikkuse juurde kuulub paratamatult teadmatus, on ta ka loomult paratamatult tashtmatu. (Aristoteles vihjab teisele võimalusele teadmatuse voorusi käsitleda, kui ta kirjutab, et tõearmastaja kaldub tõde alaväärtustama, sest see on maitsekam kui liialdamine. See tähendaks, et tõearmastaja kaldub olema tagasihoidlik, sest tagasihoidlikkus on meeldivam kui hooplevus. Võib-olla saab teadmatuse voorusi vaadelda hoopis esteetiliste voorustena. Nii et kuigi moraalse voorusega teadmatus kokku ei käi, ei kehti see esteetilise vooruse kohta. Seda oleks huvitav edasi arutada, kuid see nõuaks esteetilise vooruse teooriat.)

Tuleb eristada põhjust, miks mingi iseloomujoon on voorus, ja vooruse objekti (mis vooruse praktiseerijal mõttes on). Tagasihoidlik toimija on tagasihoidlik sellepärast, et ta alahindab ennast, ja see viib mingi hüveni, mida väärtustavad need, kellega ta läbi käib (näiteks pingete leevenemine, armukadeduse puudumine). Aga toimijal on mõttes ainult ennast õigesti hinnata, kui ta üldse ennast hindab.

Tagasihoidlikkus on üks teadmatuse vooruse näide, ja selliseid iseloomujooni võib olla päris palju. Teine näide on pime heatahtlikkus. Selle puhul nähakse teistes head, aga halba ei nähta. See erineb heatahtlikkusest selle poolest, et see, kes on kellegi suhtes lihtsalt heatahtlik, soosib teda mingis suhtes, kuigi ta näeb puudusi või pälvimuste puudumist. Pime heatahtlikkus on dispositsioon mitte näha puudusi ning keskenduda voorustele. Hea näide on Jane Bennet Jane Austeni romaanis "Uhkus ja eelarvamus". Samasugune on Melanie Wilkes Margaret Mitchelli romaanis "Tuulest viidud". Ei saa otsustada olla sel viisil heatahtlik ja seda siis vastu tahtmist teha. See on tagasihoidlikkusega väga sarnane voorus, sest see nõuab millegi mitteteadmist. Nagu tagasihoidlikkuski, võib see olla valikuliselt suunatud. Võib-olla oleks nende vooruste kultiveerimiseks tarvis praktiseerida enesepettust, sest selleks tuleb hakata uskuma midagi mida peetakse vääraks. Võidakse olla seisukohal, et tagasihoidlikkus on moraalne voorus, kui see tekib iseenesest; kui seda kultiveeritakse, siis see pole moraalne väärtus. See on otsustavalt mittekantiaanlik vaade. Siin oleks tegu juhtumiga, kus püüd vooruslikult toimida paratamatult nurjub. Inimesel, kellel on loomulik kalduvus olla tagasihoidlik või pimedalt heatahtlik see õnnestub.

Veel üks teadmatuse voorus on teatud laadi keeldumine vihapidamisest. See, kes on sõbra vastu eksinud, tunneb kahetsust ja soovib siiralt andestust, et sõprust taastada. Sõber tahabki andestada ja püüab juhtumi unustada. Võib-olla eksinu soovibki sellist andestust, millega kaasneb unustamine, et tunda end täielikult andekssaanuna. Ent mitte igasugune unustlikkus ei ole voorus. Sellega peab kaasnema andestamise kavatsus ja tahtmatus viha pidada, isegi kui unustlikkus ise ei ole tahtlik.

On kolm üldist seletust, miks teadmatuse voorusi väärtustatakse. Esimese järgi on mingi psühholoogiline seisund, mida seesmiselt väärtustatakse ja mille juurde käib paratamatult teadmatus. Näiteks tagasihoidlikkuse puhul võiks see seisund olla vastumeelsus end saavutuste asjus täielikult läbi katsuda, mis viib tagasihoidlikkusega seostatava teadmiseni. Seega ei väärtustata mitte teadmatust ennast, vaid psühholoogilist seisundit, mis toob kaasa teadmatuse. Teine seletus on instrumentaalne: teadmatuse voorusi väärtustatakse hüve tõttu, mida need tekitavad. Tagasihoidlikkuse puhul käivad asja juurde armukadeduse, kadeduse ja inimestevahelise pinge leevenemine. Siiralt tagasihoidliku inimesega kokkupuutumine leevendab neid kahjulikke tundeid. See eeldab teadmatust, sest kui me kahtlustaksime, et see inimene pole tegelikult teadmatu ning hindab end ebasiiralt, siis tema käitumine mõjuks vastupidi, näiteks tekitaks tunde, et ta on meie suhtes üleolev. Kolmanda seletuse järgi, mida Driver peab kõige usutavamaks, väärtustatakse teadmatuse voorusi psühholoogiliste seisundite tõttu, millele need toetuvad, kuid neid seisundeid väärtustatakse instrumentaalsetel alustel. Vastumeelsust oma saavutusi täielikult vastu võtta, enda väärtuse kuhjamise vältimist, võidakse väärtustada sellepärast, et selle iseloomujoone äratundmine teises viib kõige lõhkuvamate võistluslike emotsioonide, nagu armukadeduse ja kadeduse leevenemisele. Tagasihoidlikkus kergendab inimeste läbikäimist, olemata konventsiooni saadus. Asi on selles, et tagasihoidlikkuse juurde käib implitsiitselt võrdlemine. Kui tagasihoidlik inimene teeb vea, siis ta võrdleb oma sooritust teiste omaga ning alahindab seda. See ei ole tema teadlik programm: ta ei arva, et ta võrdleb. Psühholoogilist mehhanismi, mis niisuguse vea tegemist toetab, väärtustatakse sellepärast, et väärtustatakse tagajärgi. Tagasihoidlik inimene ei kutsu esile niisugust armukadedust nagu mittetagasihoidlik, sellepärast ta on vähem tülikas. (Thomas Nagel ütles, et võib teadmatuse voorustega võib olla analoogne Mohan Mattheni "normaalse väärtajuga". Normaalne väärtaju tuleb sellest, et me kasutame ebatäiuslikke näitajaid, mis annavad meile taju paindlikkuse mitmesuguste värviliste pindade hindamisel mitmesuguses valgustuses. Selle võime hind on harvad väärtajud, sest näitajad on parimad, mis saada on, kuigi ebatäiuslikud. Kui näiteks pinna värvus muutuks järk-järgult, nii nagu tavaliselt valgustus, aga valgustus ei muutuks, siis me tajuksime, et värvus ei muutu, aga valgustus muutub. Nii ka teadmatuse vooruste puhul ei väärtustata mitte teadmatust ennast, vaid aluspõhjaks olevat seisundit, mis on teatud laadi olukorras teadmatusega paratamatult seotud.)

Kui keegi tahab ikkagi moraalse vooruse puhul teadmatust välistada, tuleb tal nüüd üle parda heita terve klass iseloomujooni, mis tunduvad olevat väärtused. Intuitsioonivastane on mitte pidada tagasihoidlikkust ja pimedat heatahtlikkust voorusteks. Friedrich Nietzsche vooruseteooria jätaks need probleemideta vooruste seast välja, kuid ta jätaks välja enamiku traditsioonilistest voorustest. Teadmatuse voorused näitavad, et traditsioonilises vooruseteoorias on vähemalt mõni ekslik element.

Tagasihoidlikkus ja teadmatus[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Modesty and Ignorance" vastab Driver George Frederick Schueleri kriitikale tema tagasihoidlikkusekäsituse pihta, arendades oma konstseptsiooni edasi, ja kritiseerib Schuelerit.

Tagasihoidlikkus on osutunud üllatavalt huvitavaks vooruseks (või paheks). Artiklis "Teadmatuse voorused" pakkus Driver välja tagasihoidlikkuse teooria, mille järgi see on dispositsioon eneseväärtust mingis suhtes alahinnata. See on episteemiline teooria, sest see iseloomustab tagasihoidlikkust ebaõige uskumuse, tegeliku teadmise kaudu. George Frederick Schueler ("Why Modesty Is a Virtue") on esitanud intrigeeriva uue teooria tagasihoidlikkusest ja selle väärtusest.

Driver on väitnud, et parim tagasihoidlikkuseteooria on alahindamisteooria, mille järgi tagasihoidlikkuse juurde käib või vähemalt võib käia eneseväärtuse alahindamine mingis suhtes, piiratud ulatuses. Selle ulatus peab olema piiratud, et see erineks enese hukkamõistmisest, mis on pahe. Näiteks naine, kes langeb masendusse ja peab end täiesti küündimatuks emaks, ei ole tagasihoidlik, sest tema hinnang on dramaatiliselt märgist mööda. Aga kui näiteks Albert Einstein pidas end suureks füüsikuks, lihtsalt mitte 20. sajandi suurimaks füüsikuks, siis see on tagasihoidlikkus. Alahindamisteoorial on see eelis, et see eristab tagasihoidlikkust võltstagasihoidlikkusest. Võltstagasihoidlik inimene teab oma väärtust väga hästi, kuid esitab end vähem heana. Vaatlejale, kes pettuse avastab, tundub selline eneseväärtuse väiksemana esitamine sageli üleolevana. Ehtsalt alahindav inimene ei kutsu esile niisugust reaktsiooni. Selle teooria teine eelis on see, et ta katab palju juhtumeid, mis tunduvad tagasihoidlikkusele paradigmaatilised. Näiteks James Clerk Maxwell oli kahtlemata üks oma aja suurimaid teadlasi, ometi ta ise nii ei arvanud.

Alahindamine pole sama mis madal hinnang. Driveri järgi võib tagasihoidlikul inimesel olla endast päris kõrge hinnang, lihtsalt mitte nii kõrge, nagu tal õigupoolest võiks olla. Tundub, et Schueler ajab need asjad segi.

Üks raskus, mille Schueler esile toob, on niisugune: kui tagasihoidlikkuse juurde käib otsustaval kombel teadmatus, miks teda siis väärtustatakse? Tundub, et üldiselt peetakse teadmatust suureks ebaväärtuseks. Owen Flanagani ("Virtue and Ignorance") jaoks sellest piisab, et Driveri teooria kõrvale heita. See on liiga rutakas. Mõnikord teadmatust väärtustatakse. Näiteks öeldakse sageli, et teadmatus omaenda ilust suurendab seda. Sõna "teeskluseta" kasutatakse komplimendina ja see käib selle kohta, et inimene pole oma võlust teadlik. Kindlasti väärtustatakse laste süütust, ja seegi on teadmatus. Nii et tundub, et teadmatus pole alati halb.

Ent küsimus on ka selles, mis teeb tagasihoidlikkuse kui teadmatuse väärtuslikuks. Driveri järgi on asi selles, et tagasihoidlikkus ei lase tekkida raskustel suhtlemises. Kui võtta omaks vooruste korrektiiviteooria (Philippa Foot, Virtues and Vices), siis saab arusaadavaks, kuidas see toimub. Inimestel on üldiselt kalduvus reastada ja hinnata väärtust võrreldes teistega, ja see on lõhkuv. Tagasihoidlik on see, kes ei pühenda reastamisele palju aega, kes ei tunne vajadust seda teha ning seetõttu (piiratud ulatuses) ei tea eneseväärtuse kogu ulatust. Siin aitab analoogia iluga. Tundub, et see, kes ei võrdle enda välimust teiste omaga, või veel parem, tundub seda üldse mitte teadvustavat, kutsub vähem tõenäoliselt teistes esile kadedust. Tagasihoidlik inimene on midagi saavutanud, ja see saavutus on niisugune, mis tavaliselt tekitaks teistes kadedust või armukadedust. Tagasihoidlikkus töötab juhtudel, mil saavutustega inimene on piisavalt sarnane, et tekitada negatiivseid emotsioone. Tagasihoidlikkus aitab meil ületada ülereastamise pahet. Inimesel, kes kaldub reastamist vältima, seda probleemi ei ole. Inimene, kes ei tea oma saavutuste täit väärtust, ei ole ilmselt selle üle palju mõelnud. Sellepärast käib tagasihoidlikkuse juurde teadmatus, ja teadmatus on väärtuslik selle tõttu, mida see näitab inimese reastamiskäitumise kohta.

Oletame, et füüsik Albert on pikalt reastanud ning leidnud, et ta on paremuselt viies füüsik maailmas. Ta teatab seda osakonna koosolekul. Ent osutub, et ta on tegelikult paremuselt kolmas. Tal on ka palju tõendeid selle kohta, et ta on paremuselt kolmas. Sellisel juhul on ta küll tagasihoidlik, kuid sel juhtumil tagasihoidlikkus anomaalsel kombel ei hoia halba ära, sest ta ei toimi tavaisel kombel. Ta on tagasihoidlik, kuigi ta on üliinnukas reastaja.

Kriitik võib öelda, et pole näidatud, et väärtustatakse teadmatust ennast, vaid et väärtustatakse reastamise ohjeldamist või mittereastamist. Algses artiklis tahtis Driver lihtsalt vaielda teesiga, et ühegi voorusega ei saa kuidagi kaasas käia teadmatus. Seetõttu piisab, kui teadmatus käib mõnel juhul tagasihoidlikkuse juurde. Nüüd väidab Driver, et teadmatust väärtustataksegi. Oletame, et keegi usub, et ta on parim, kuigi ta pole reastanud. Ta lihtsalt kuulis seda kuskilt. Ja see ongi õige. Nii et ta teab, et ta on parim. Kui ta vastupidist ütleks, oleks see võltstagasihoidlikkus. Kui keegi saaks teada, et ta teab ja oma väärtust pisutki vähendab, siis ta solvuks. Driver arvab, et see on seotud tundega, et tegu on üleolevusega.

Schueler leiab ka, et alahindamist tuleb eristada teistest teadmatuse vormidest, nagu rumalusest ja enesepettusest. Tundub, et on tarvis õigustada, miks alahindamine oleks väärtuslik, need teised teadmatuse tüübid aga mitte. Ehtsal rumalusel on hulk halbu tagajärgi, ja on raske näha, kuidas sellel saaks olla nii hea tagajärg, et see kaaluks üle halvad tagajärjed. See alahindamise vorm, mida Driver peab tagasihoidlikkuse vooruseks, on nii sügavuse kui ka ulatuse poolest piiratud. Inimesed on tagasihoidlikud tavaliselt ainult mõnes suhtes. Tagasihoidlikkuse puhul on alahindamise määr piiratud, et see ei oleks enese hukkamõistmine. Need jooned eristavad teda rumalusest. Enesepettust aga, nagu pettust ennast, saab pidada heaks ja väärtustada olenevalt eesmärkidest. Näiteks kui lapsevanem end petab, pidades hoolimata tõenditest oma lapsi kergelt arenenumaks, kui nad tegelikult on, ning seetõttu lapsi siiralt kiidab ja sellega nende arengule kaasa aitab, siis Driveri meelest seda enesepettust ei peeta halvaks. Samamoodi ei ole tagasihoidlikkusega seotud teadmatus halb. See ei tähenda, nagu teadmatus üldse või enesepettus üldse oleks hea. Lihtsalt piiratud teadmatus võib olla hea.

Tundub siiski, et seni esitatud tagasihoidlikkuse teooria on alamääratud. Seda saab täiendada kolme moodi. Episteemilise tagasihoidlikkuse puhul on tagasihoidlik see, kes eneseväärtust piiratud määral alahindab, kuid seda olemasolevate tõendite suhtes. Objektiivse tagasihoidlikkuse puhul on tagasihoidlik see, kes eneseväärtust piiratud määral alahindab. Kombineeritud tagasihoidlikkuse puhul on tagasihoidlik see, kes kaldub eneseväärtust piiratud ulatuses alahindama, isegi hoolimata olemasolevatest tõenditest. Oletame, et Robert on andekas füüsik, kes on avaldanud mõjukaid artikleid, kuid ükski neist pole olnud tohutu mõjuga. Kolleegid teevad nalja ning lavastavad, et ta on saanud Nobeli auhinna. Tõendid kuhjuvad, ja Robert jõuab järeldusele, et ta on tõesti saanud Nobeli auhinna. Ta hakkab kaaluma, millist oma saavutust ta on alahinnanud. Nüüd ta ülehindab oma eneseväärtust oma saavutuste tegeliku väärtuse suhtes, aga oletame, et ta teeb seda vähemal määral, kui olemasolevad tõendid lubaksid. Siis ta on episteemiliselt tagasihoidlik, objektiivselt mitte. Driver arvab, et see juhtum toetab objektiivse tagasihoidlikkuse kontseptsiooni, mille järgi Robert ei ole tagasihoidlik. Mittetagasihoidlikkust kinnitab see, et kui Robert tõe teada saab, tunneb ta suurt piinlikkust ja isegi häbi. Objektiivse tagasihoidlikkuse kontseptsiooni jaoks valmistab aga raskust juhtum, kus keegi alahindab eneseväärtust, aga ainult sellepärast, et tal pole tõendeid, mis tema arvamust endast parandaksid. See ei tundu ehtsa tagasihoidlikkusena, sest "tagasihoidlik" uskumus tundub juhuslikuna. Siin tuleb appi kombineeritud tagasihoidlikkuse kontseptsioon.

Selline teooria väldib Schueleri vastuväiteid, kuid säilitab intuitsiooni, et siiras ja võlts tagasihoidlikkus on erinevad. Kombineeritult tagasihoidlik inimene on oma eneseväärtusest teadmatuses, langemata enese hukkamõistmise pahesse. See aitab võib-olla ka seletada, miks kärarikas hoopleja, kes end valjuhäälselt ülehindab, salaja end alahinnates, tundub ebatagasihoidlikuna. Ta käitub ebatagasihoidlikult. Kui tema tõelised uskumused päevavalgele tulevad, siis võidakse öelda, et ta ei käitu tagasihoidlikult, aga tegelikult on tagasihoidlik. Ka sel juhul ei toimi tagasihoidlikkus õigesti, et ülereastavat käitumist ära hoida. Nii et tagasihoidlikkuse teadmatusteooria seletab tagasihoidlikkuse väärtust sellega, et see on ebasoovitava käitumise korrektiiv.

Schueler esitab oma teooria selle kohta, mis on tagasihoidlikkus ja miks ta on väärtuslik. See on mõeldud lahendama või vältima Driveri teooria raskusi. Ent tema teoorias on olulisi probleeme. Schueler väidab, et tagasihoidlik, on see, kes ei hooli sellest, kas tema saavutused avaldavad teistele muljet. Lihtsalt mittehoolimisest ei piisa, sest lohakas inimene ei hooli oma välimuse muljest teistele, ning lohakus ja tagasihoidlikkus on eri jooned. Schueler väidab, et tagasihoidlik on see, kellel on mingi tõeline saavutus ja kes ei hooli, kas nende tõeliste saavutuste pärast hinnatakse teda kõrgelt. Tagasihoidlikkusega on ühitatav, et inimene mingil määral hoolib, kuidas asjad teistele paistavad, lihtsalt ta ei hooli sellest, et teistele muljet avaldada. Näiteks võivad tagasihoidlikku kirjanikku kurvastada kriitiku lõikavad märkused tema teose kohta ja ta võib hoolida oma teosest, aga ta ei hooli sellest, mida teised temast selle pärast arvavad, et ta selle kirjutas. Selle teooria järgi ei ole tagasihoidlik inimene teadmatu, puudus on afektiivne.

Driveri arvates on Schueleri teooria ekslik. Ta ei erista seesmist mittehoolimist ja tuletatud mittehoolimist. Näiteks võib Marta seesmiselt mitte hoolida sellest, mida kolleegid temast tema saavutuste tõttu arvavad, kuid tuletatult hoolida, sest see mõjutab tema teeneid. Kui keegi muljest teistele seesmiselt ei hooli, aga tuletatult hoolib, siis ta on ikkahi tagasihoidlik. ("Caesar's Wife: On the Moral Significance of Appearing Good".)

Schueler saab vastata, et tagasihoidlikuse juurde käib sisemine mittehoolimine sellest, kuidas teda tema tõeliste saavutuste valguses hinnatakse. Ent sel juhul jäävad sisse ilmse ebatagasihoidlikkuse juhtumid. Robert on väga andekas kunstnik, keda peetakse Ameerika parimaks uueks kunstnikuks. Ta on veendunud enda ülimas väärtuses ja oma teoste väärtusest, aga ta ei hooli üldse, mida temast seoses nende saavutustega arvatakse, ta ei taha sellega, et ta need lõi, teistele muljet avaldada, sest ta põlastab nende viletsat esteetilise hindamise võimet. Vaevalt on sellist inimest õige tagasihoidlikuks pidada, aga ta rahuldab Schueleri kriteeriume.

Schueler ütleb, et tema vaade seletab tagasihoidlikkuse väärtust, sest tagasihoidlik inimene jätab õigusega enda arvele kirjutamata selle, mis pole tema teene, kuigi tema saavutused on tõelised saavutused. Neid saavutusi põhjustavad paljud tegurid ja tema enda teene on pisike. Tagasihoidlik inimene saab väga hästi aru, et tema saavutused on tõelised, ja ometi ei hooli sellest, kas teda nende pärast kõrgelt hinnatakse. Tal puudub õigustamatu soov, et teda nende saavutuste eest kõrgelt hinnataks, kuigi tal on ahvatlus arvata, et ta väärib tunnustust.

Nii et väärtus tundub seisnevat selles, et ei soovita teenimatut tunnustust. Ent Schueler tundub eeldavat omamoodi determinismi, mis on vaieldav, ja nii tekib küsimus, kas tagasihoidlik inimene peab arvama, et tunnustus tema saavutuste eest teenimatu. Kui see tõesti nii on, siis leidub tõelist tagasihoidlikkust vähe.

Hoolimine sellest, kuidas ise teistele paistetakse või kuidas enda saavutused teistele paistavad, ei tundu üldse paha. Vastupidi, tundub, et see on teisi arvestav. Hoolimine paistmisest ei pruugi olla paheline ega ebavooruslik. On juhtumeid, kus mittehoolimine moraalsest paistvusest on moraalselt küsitav ("Caesar's Wife: On the Moral Significance of Appearing Good"). Näiteks kui kellegi käitumine on teistele eeskujuks, siis isegi näival puudusel võib olla tõsiseid halbu tagajärgi.

See, mida teised arvavad, on omamoodi tõend, mida tuleb arvesse võtta. Tundlikkus teiste arvamuse suhtes võib aidata ohjeldada kalduvust teistega mitte arvestada. Sellepärast ei tundu Driverile, et Schueler on tagasihoidlikkuse väärtust seletanud.

Driver usub, et tagasihoidliku inimese üks tunnus on see, et ta teatud piiratud määral loobub millestki tunnustusesarnasest, millele tal on õigus, või oma eneseväärtuse uskumisest. Nii saab tagasihoidlikkus olla reastamiskäitumise korrektiiv. See tunnus eristabki tagasihoidlikkust sellistest iseloomujoontest nagu huumorimeel, mis tekitab küll teatud seltskondlikku hüve, kuid ei tundu eriti vooruslik. Tagasihoidlikkus, nii nagu Driver seda mõistab, ei ole nõrgestav.

Nii et hoolimata Schueleri ja teiste kahtlustest usub Driver endiselt, et alahindamisteooria on parim tagasihoidlikkuse teooria ja seletab tagasihoidlikkuse väärtust kõige paremini. Nagu valetaminegi, on teadmatus peaaegu alati väga halb ja seda tuleb vältida, kuid see ei ole alati halb, kui eesmärgid seda moraalselt õigustavad.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Julia Driver on abielus filosoof Roy Sorenseniga. Neil sündisid pojad Maxwell ja Zachary.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1127b4-8. William David Ross tõlgib äärmise hooplevuse "pilke-tagasihoidlikkuseks". See lubab arvata, et kui Aristoteles räägib tõe alaväärtustamisest (oma saavutuste suhtes), siis ta peab silmas ka võltstagasihoidlikkust. 1127b23-26.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julia_Driver&oldid=6457022"