Inkassonõue

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Inkasso)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Inkassonõue ehk inkasso ehk inkassoarveldus (inglise keeles collection, saksa keeles Inkasso) on rahanduses maksemeetod, mille puhul maksja (ostja) makse väljastatakse nõudjale (müüja) esitajapanga kaudu veksli, tšeki, kviitungi või muu dokumendi alusel. Seega pank või mõni teine juriidiline isik ehk käsundiandja nõuab raha sisse sobiva dokumendi alusel. Inkassofirma on võlglastelt raha sissenõudev ettevõte.[1] Inkasso summa juurde üldiselt arvestatakse intresse, mh ka tasu inkasso nõudmise eest.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Võlg muutus inkassonõudeks siis, kui raha tekkis. Enne seda tehti partertehinguid, kui vahetati üht kaupa teise vastu. Võlga hakati süsteemselt koguma antiikajal Mesopotaamias, kui arvestati võlasummasid hõbedas. Lihtrahval oli õigus tasuda kohustusi teraviljaga või mõne muu vahendiga, mida avalikud institutsioonid aktsepteerisid. Alates antiikajast võis jääda võlaorjusse, kus võlgnik ja tema perekond olid sunnitud loobuma oma vabadusest ja töötama tasuta võlaandjale, tasudes niiviisi oma võla. Suuremad võlad märgiti üles tahvlitele kiilkirjas, mis jäid mõlemale tehingu osapoolele kinnituseks.[3]

Suurimate religioonide sünniga telgajastul tõusis ka raha kui käibevahendi osatähtsus majanduses, mis tähendas müntide ja teiste rahavormide laiemat levikut. Väärismetalle sisaldavad mündid võimaldasid väejuhtidel maksta armeele palka. Sõjakäikudes saadud orjad kaevandasid väärismetalli, millest maksti just sõduritele palka.[3]

Keskajal pöörduti tagasi virtuaalse krediitraha poole, näiteks vekslite vormis. Kirik kehtestas range kontrolli raha- ja laenupoliitika üle ning keelustas võlaorjuse. Üks võlga tõestav dokument oli täkitud pügalpulk, mis lõhestati kaheks ja anti mõlemale osapoolele.[3]

Inkassofirma[muuda | muuda lähteteksti]

Inkassoarvelduse korraldus on sätestatud võlaõigusseaduses. Inkassoarvelduse puhul vahendab inkassofirma ehk makseteenuse pakkuja käsundiandja korraldusel ja kulul käsundiandja jaoks kolmandalt isikult ehk inkassovõlgnikult raha sissenõudmist. Inkasso võib olla ka muu sissenõude või maksekohustuse omaksvõtmine. Inkassofirmal on õigus inkassojuhiste täitmiseks kaasata juurde teine inkassofirma. Käsundiandja juhise täitmata jätmise või puuduliku täitmise korral langeb vastutus inkassofirmale.[4]

Inkassojuhis[muuda | muuda lähteteksti]

Inkasso nõutakse sisse inkassojuhise alusel, mille on koostanud käsundiandja. Inkassojuhist peavad inkassofirmad võlaõiguse seadusest tulenevalt täitma professionaalse hoolsusega. Võlgnik saab inkassojuhise ja teised dokumendid algvormis inkassofirmalt, v.a inkassofirma tehtud märked ja pealdised.[4]

Inkassovõlgniku makstud võlasummad peab inkassofirma kandma viivitamatult üle käsundiandjale, kellelt inkassojuhis saadi. Seetõttu lasub ettevõttel teatamiskohustus. Inkasso sissenõudmisel tekkinud probleemide korral peab inkassofirma teatama käsundiandjat probleemidest ja küsima juhiseid edasise tegutsemise kohta. Lisaks on makseteenuse pakkujal kohustus vastutada inkassonõudega seotud dokumentide seisukorra üle. Inkassofirmad ei vastuta teiste makseteenuse pakkujate inkassojuhiste ja võlgniku kohustuste täitmata jätmise eest. Käsundiandjal on kohustus hüvitada inkassoarveldusega seotud kulutused inkassofirmale.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Inkasso". Eesti keele seletav sõnaraamat, 2009. Vaadatud 18.11.2020.
  2. "Kogu tõde inkasso võlgade sissenõudmisest". Hugo.legal. Vaadatud 15.12.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 David Graeber. "Võlg - esimesed viis tuhat aastat". Vikerkaar, juuli, 2013. Vaadatud 18.11.2020.
  4. 4,0 4,1 4,2 Riigikantselei. "Võlaõigusseadus". Riigi Teataja. Vaadatud 18.11.2020.