Sularahata ühiskond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sularahata sooritatud maksete hinnanguline osakaal (aastatel 2008–2013 avaldatud uuringute põhjal) [1]
Riik %
Singapur Singapur 61
Holland Holland 60
Prantsusmaa Prantsusmaa 59
Rootsi Rootsi 59
Kanada Kanada 57
Belgia Belgia 56
Suurbritannia Suurbritannia 52
Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid 45
Austraalia Austraalia 35
Saksamaa Saksamaa 33
Lõuna-Korea Lõuna-Korea 29
Hispaania Hispaania 16
Brasiilia Brasiilia 15
Jaapan Jaapan 14
Hiina Hiina 10
Araabia Ühendemiraadid Araabia Ühendemiraadid 8
Taiwan Taiwan 6
Itaalia Itaalia 6
Lõuna-Aafrika Vabariik Lõuna-Aafrika Vabariik 6
Poola Poola 5
Venemaa Venemaa 4
Mehhiko Mehhiko 4
Kreeka Kreeka 2
Colombia Colombia 2
India India 2
Keenia Keenia 2
Tai Tai 2
Malaisia Malaisia 2
Saudi Araabia Saudi Araabia 1
Peruu Peruu 1
Egiptus Egiptus 1
Indoneesia Indoneesia 0
Nigeeria Nigeeria 0

Sularahata ühiskond tähistab majandussüsteemi, kus finantstehinguid ei viida läbi mitte paberraha ja müntidega, vaid tehingu osaliste vahelise digitaalse teabe (tavaliselt raha elektroonilise ekvivalendi) edastamise teel.[2]

Varem on eksisteerinud sularahata ühiskondi, mis põhinesid vahetuskaubandusel ja muudel vahetusviisidel, ja sularahata tehingute tegemise on muutnud võimalikuks ka digitaalse valuuta (näiteks bitcoin'i) esilekerkimine. See artikkel käsitleb sularahata ühiskonda kui liikumist sellise ühiskonna suunas, kus raha asendatakse selle digitaalse ekvivalendiga – ehk teisisõnu seaduslik maksevahend (raha) on endiselt olemas ja seda kajastatakse dokumentides, kuid sellega tehakse tehinguid vaid elektroonilisel kujul.




Kontseptsiooni üle on laialdaselt arutletud. Seda osaliselt seetõttu, et mitmel pool maailmas kogetakse kaubanduses, investeerimises ja ka igapäevases elus raha kasutamise digitaalsete viiside järjest suurenevat kasutamist ning tehinguid, mida ajalooliselt oleks võetud ette sularahaga, tehakse nüüd sageli elektrooniliselt.[3][4] Mõned riigid seavad tänapäeval piiranguid kas tehingutele, mille jaoks üldse võib mitteelektroonilist makset seaduslikult kasutada, või selliste tehingute väärtusele.[5]

On ka leitud, et sularaha käibelt kadumine kujutab ohtu finantssüsteemile, sest jätab riigi haavatavamaks küberrünnakutele.[6]

Sularahata arveldamise esiletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Trend sularahata tehingute ja arveldamiste kasutamise suunas igapäevaste toimingute jaoks algas 1990. aastatel, mil elektrooniline pangandus populaarseks muutus. 2010. aastateks olid digitaalsed makseviisid mitmetes riikides väga levinud – sealhulgas on levinud nii teenuste vahendajad (nt PayPal), digitaalse rahakoti süsteemid (nt Apple Inc. ja teiste sarnaste ettevõtete kasutatavad süsteemid), viipe- ja NFC-maksed elektroonilise kaardi või nutitelefoni abil kui ka elektroonilised arved ja elektrooniline pangandus.[4] 2010. aastateks oli mõnede tehingutüüpide jaoks, mille eest ajalooliselt oleks olnud väga tavapärane füüsilise maksevahendiga tasuda, sularaha aktiivsesse ebasoosingusse langenud ning suuremaid summasid sularahas käsitleti teatud olukordades kahtlasena. Seda nii sularaha mitmekülgsuse tõttu kui ka seetõttu, et seda oli lihtne kasutada rahapesus ja terrorismi rahastamises. Mõned tarnijad ja jaemüüjad on piiranud sularaha kasutamist sel määral[7], et esile on kerkinud väljend "sõda sularahale".[8]

Aastal 2016 Suurbritannias läbi viidud uuringust selgus, et üks britt seitsmest ei kanna enam kaasas ega kasuta sularaha.[9] Samal aastal Ameerika Ühendriikides läbi viidud tarbijauuringu järgi eelistas 75% vastajatest makseviisina krediit- või deebetkaarti ja vaid 11% vastajatest eelistas sularaha.[10]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Sularahata ühiskonna ideed on kirjeldatud ka ülimalt vastuolulise ja kohati pahaendelise käiguna. Sularahata ühiskonda kui kontseptsiooni on peetud seotuks negatiivsete intressimäärade, pangatehingute maksu ja ülemaailmse maksusüsteemiga[11][12][13], sest selline muutus oleks potentsiaalselt nii kasulik kui ka ühiskondlikult ohtlik ning sellel oleks ühiskonnale laialdane mõju. Süsteemil on potentsiaali olla väga kasulik keskvalitsustele ja majandustele üldiselt – seda ülemaailmse deflatsiooni ja kvantitatiivse lõdvendamise ning ka rahapakkumise keskse juhtimise kontekstis. Ent kuna üksikisik ei saa vältida seda, et tema raha hoitakse reguleerimis- ja kontrollimisvõimelises välises süsteemis, annab sularaha kadumine täieliku kontrolli tehingute, intressi ja raha individuaalse kasutamise üle koos kõige selle kohta käiva teabega riigi või kolmandatest osapooltest teenusepakkujate kätte.

Paljud riigid on reguleerinud ja piiranud digitaalsete privaatvaluutade, näiteks bitcoin'i kasutamist või selle üldse keelanud. Kuigi eeldatakse, et see on kasulik nii globaalsele majandusele kui ka kuritegevuse ning terrorismi vastu võitlemisel[14], on tõstatatud siiski mitmeid probleeme seoses selle ohtlike tahtmatute tagajärgedega.[15] See tähendaks muuhulgas, et negatiivseid intressimäärasid saaks täielikult jõustada ja raha saaks väga üksikasjalikult kontrollida. Näiteks võidakse teatud tüüpi raha määrata järk-järgult devalveeruma või aeguma ja väärtusetuks muutma juhul kui seda ei kulutata konkreetsetel viisidel või teatud ajaks. Sularahata ühiskonnas muutuks igale andmetele ligipääsu omavale osalisele ligipääsetavaks isiklikud säästud ning andmed üksikisikute sissetulekute ja tehingute kohta. Seda kas seaduslikult (politsei ja maksudega seoses) või mitte (häkkerid ja isikud, kellel on ligipääs andmetele) ja see lihtsustaks järelevalvet rahvastiku üle.[16] See tähendab ka, et eri rühmi, üksikisikuid ja ettevõtteid on võimalik rahast ilma jätta, takistades neile juurdepääsu sularahata tehingute sooritamise vahenditele.[11]




Sularahata ühiskond on küll mugav ja kiiresti toimiv, kuid samas suurendab see teadmatust isiklike kulutuste asjus ja haavatavust pettuste suhtes.[17] Kui tehingu sooritamiseks tuleb pangakaardiga vaid viibata, siis tarbija teadmatus oma kulutuste suhtes suureneb. Ka krediitkaardipettusi võib rohkem tulla, sest erinevalt sularahas sooritatud tehingutest peavad korporatsioonid krediit- ja deebetkaardiga sooritatud tehingute üle arvestust.[18]

Ringluses oleva sularaha hulk[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata sularahata ühiskonda puudutavatele aruteludele enamik riike hoopis suurendab valuutavarusid. Aastatel 2011–2015 suurendasid enim oma valuutavarusid Türgi (12,1%), Lõuna-Korea (11,9%), Mehhiko (8,0%) ja India (7,9%). Erandid olid Lõuna-Aafrika Vabariik, kus paberraha varud kõiguvad enamike riikidega võrreldes väga palju, ning Rootsi, mis on valuutavarusid alates 2007. aastast järsult vähendanud.[19]

Sularahata tehingud ja sularaha vähenenud hulk[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud näitaja selle kohta, kui lähedal riik sularahata ühiskonnaks muutumisele on, on sularahata maksete arv või inimeselt inimesele tehingute hulk seal riigis. Näiteks sooritatakse Põhjamaades teiste Euroopa riikidega võrreldes rohkem sularahata tehinguid. "Euroopa maksekaartide aastaraamatu 2015–2016" (European Payment Cards Yearbook 2015–16) järgi oli uuringuga hõlmatud 33 riigi keskmine kaardimaksete arv elaniku kohta 88,4. Võrreldes sellega tegi keskmine taanlane 268,6, keskmine soomlane 243,6, keskmine islandlane 375,5, keskmine norralane 353,7 ja keskmine rootslane 270,2 kaardimakset aastas. Seega on Põhjamaades kaardimaksete keskmine arv Euroopa keskmisest 2,5 korda kõrgem.[20]

Ent sularaha võib sama moodi kui teemantid, kuld, hõbe, plaatina, kinnisvara ja antiikvara toimida väärtuse säilitajana. Ringluses oleva sularaha hulk võib suuresti erineda ka kahe sarnase sularahata tehingute määraga riikide vahel. Näiteks Taanis on Rootsiga võrreldes ringluses peaaegu kaks korda rohkem sularaha ja seal on ka märgatavalt suurem sularahast suurima vääringuga paberraha (1000-kroonine paberraha).

Lõuna-Korea võttis 2016. aastal vastu otsuse lõpetada müntide kasutamine seadusliku maksevahendina aastaks 2020. Seega peab tulevikus Lõuna-Koreas sularahaga arveldades arvestama sellega, et väikseima paberraha (1000 vonni) väärtusest väiksema tehingu puhul tuleb loobuda vahetusrahast. See suurendab kindlasti elektrooniliselt tehtud tehingute hulka, kuid suurima paberraha (50 000 vonni) suure ringluse tõttu tähendab see siiski, et kodanikud saavad sularaha endiselt lihtsasti kasutada mugava väärtuse säilitajana.[21]

Suurima vääringuga käibel olevat paberraha seostatakse sageli kriminaalse tegevuse, võltsimise või maksudest kõrvale hoidmisega. Natsi-Saksamaa võltsimise kartuses kuulutas Suurbritannia pärast II maailmasõda välja olukorra, kus seaduslike maksevahenditena kehtisid vaid kuni 5-naelase väärtusega paberrahad. Aastal 1969 teatas Ameerika Ühendriikide valitsus, et kõik paberrahad väärtusega üle 100 dollari jäävad seaduslikuks maksevahendiks, kuid valitsuse käes olevad paberrahad hävitatakse ja tulevikus neis vääringutes uut paberraha ei trükita. Sellises väärtuses paberraha trükiti Ameerika Ühendriikides viimast korda 1945. aastal.

Rootsi trükkis aastatel 1939 ja 1958 ka 10 000-kroonise vääringuga paberraha, kuid kuulutas need alates 1991. aasta 31. detsembrist kehtetuks. Kanada tegi aastal 2000 sama 1000-dollarise rahatähega ja ka Singapur on teatanud, et enam 10 000-dollarilisi rahatähti juurde ei toodeta. Euroopa Keskpank teatas 2016. aasta mais, et 2018. aasta lõpust alates ei hõlma euro paberrahade järgmised seeriad enam 500-eurost paberraha.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Measuring progress toward a cashless society. Vaadatud 31.08.2017.
  2. The Cost of Cash in the United States, lk 9. The Fletcher School Tufts University. Vaadatud 17.12.2016.
  3. Sweden leads the race to become cashless society. The Guardian, 04.06.2016.
  4. 4,0 4,1 UK moves towards cashless society.
  5. Cashless-Society.org. Vaadatud 27.01.2017.
  6. "Keskpangad hoiatavad kaose eest sularahavabas ühiskonnas" ERR, 17. august 2018
  7. A cashless society? Some retailers turn noses up at currency.
  8. Negative Interest Rates and the War on Cash.
  9. One in seven Brits no longer carries cash, as we become increasingly reliant on card and smartphone payments. The Sun, 23.10.2016. Vaadatud 12.11.2016.
  10. 2016 User Consumer Study.
  11. 11,0 11,1 The Cashless Society Is a Creepy Fantasy.
  12. The Sinister Side of a Cashless Society.
  13. Banking Transaction Tax is a Dangerous Idea
  14. The Sinister Side of Cash.
  15. What Happens When We Become A Cashless Society?
  16. Economics Professor: Negative Interest Rates Aimed at Driving Small Banks Out of Business and Eliminating Cash.
  17. Consumers' Attitude and Perception towards Doing Cashless Transactions: An Empirical Study in Vadodara.
  18. Lydia, Segal,; Benjamin, Ngugi,; Jafar, Mana, (2011). "Credit Card Fraud: A New Perspective On Tackling An Intransigent Problem". Fordham Journal of Corporate & Financial Law (inglise keeles) 16 (4). 
  19. Statistics on payment, clearing and settlement systems in the CPMI countries – Figures for 2015.
  20. Financial Cards and Payments in Denmark.
  21. South Korea to kill the coin in path towards ‘cashless society’. Financial Times 01.12.2016.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Cashless society seisuga 23.03.2017.