Kvantitatiivne lõdvendamine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kvantitatiivne lõdvendamine (ingl quantitative easing, QE) on mõiste, millega tähistatakse rahapoliitikat, mille kohaselt keskpank ostab etteantud summades kommertspankade kaudu ettevõtete või valitsuse võlakirju jms finantsvarasid, et seeläbi suurendada raha pakkumist.[1] See on monetaarpoliitika ebanormaalne vorm, mida kasutatakse olukorras kus inflatsioon on väga madal ja/või majandus üldises languses. Rahapakkumise suurendamisega tahetakse tõsta finantsvarade hinda ja langetades nende tootlust. See erineb tavapärasest lühiajaliste riigivõlakirjade ostu-müügi poliitikast, mille eesmärgiks on hoida pankadevahelised intressimäärad sihtväärtuses. Kui aga intressimäärad lähenevad nullile või kaovad, siis see meetod enam ei tööta (seda nimetatakse likviidsuslõksuks).

Kvantitatiivne leevendamine võib suurendada turu likviidsusust ja elavdada majandust, kuid see võib viia tasakaalust välja raha/kauba suhte ning lõpuks hakata vähendama usaldust käibeloleva raha vastu. Kvantitatiivset lõdvendamist on rakendanud 2008. aasta ülemaailmset rahanduskriisi järel Föderaalreserv Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Keskpank. Mõlema keskpanga bilanss on aastatel 2008–2019 kasvanud 3,5 korda (!). Aastal 2020. alanud koroonakriisi lahendamine eeldab ilmselt uue kvantitatiivse lõdvendamise programmi käivitamist.

Programmi mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Krediidikanal: suurendades kommertspankade likviidsust, pakub see neile uusi võimalusi laenude väljastamiseks ettevõtetele ja eraisikutele. Lisaks suurendab võlakirjade kokkuost nende hindu.

Portfelli tasakaalustamine: Kui keskpank ostab kokku madalma tootluse ja riskiga valitsuste võlakirju, siis peavad erainvestorid investeerima muudesse finantsinstrumentidesse. Kui keskpank ostab kokku eraettevõtete võlakirju, siis tõstab see nende hindu ja vähendab investorite võimalusi saada kasu nende intressidest.

Vahetuskurss: rahapakkumise suurendamine vähendab finantsvarade tootlust. Intressitulude vähenemine põhjustab kapitali väljavoolu ja see omakorda alandab valuuta hinda teiste selliste suhtes. Kuna koos sellega alanevad põhiliselt selles valuutatsoonis toodetud kaupade ja teenuste hinnad, siis võib see suurendada eksporti.

Fiskaalmõju: valitsuste võlakirjade kokkuostuga alandab see nende intressimäära ja lihtsustab uute võlakirjade müüki, kuid see võib võimendada riigivõla jätkuvat kasvu. Lisaks tähendab see keskpanga otsest abi valitsusele, mis on enamiku riikide seadustega keelatud, kuid kuna see toimub kaudselt – läbi erapankade, siis juriidiliselt on kõik korras.

Signaaliefekt: mõned majandusteadlased väidavad, et kvantitatiivse lõdvendamise programmiga informeerib keskpank turgu, et ta on valmis majanduse elavdamiseks astuma erakorralisi samme. Sellel on taas psühholoogiline mõju investoritele, kes arvavad et nende risk kaotada raha sellega väheneb.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid pärast 2007. aastat[muuda | muuda lähteteksti]

Föderaalreservi Süsteem (Fed) bilansis enne 2008. aastat võlakirju vahemikus 700–800 miljardit dollarit. Alates novembrist 2008. käivitati esimene kvantitatiivse lõdvendamise programm (QE1) ja hakati ostma hüpoteegiga tagatud võlakirju (s.h nn sub-prime võlakirjad) kogumahus 600 miljardit dollarit. 2009. aasta märtsiks oli Fedi bilansis 1,75 triljoni dollari eest riigikassa ja hüpoteegiga tagatud võlakirju, mis kasvas 2010. aasta juuniks 2,1 triljoni dollarini.[2]

2010. aasta novembris kuulutas Fed välja teise kvantitatiivse lõdvendamise programmi (QE2) ja ostis 2011. aasta lõpuks juurde võlakirju mahus 600 miljardit dollarit.[3]

2012. aasta septembris kuulutati välja kolmas kvantitatiivse lõdvendamise programm (QE3) eesmärgiga osta kokku 40 miljardi dollari väärtuses hüpoteegiga tagatud võlakirju. Lisaks teatas Föderaalne Avatud Turu Komitee (ingl. FOMC), et hoiab föderaalsete fondide intressimäärad nulli lähedal. Portaali NASDAQ.com väitel oli see ergutusprogramm, mis võimaldas Fed’il alandada elamuturu võlariski 40 miljardit dollarit kuus. 2012. aasta detsembris suurendati igakuiste ostude mahtu 85. miljardile.[4] 2013. aasta septembris alandati kokkuostu mahtu 65 miljardile kuus ning Fedi juht Ben Bernanke teatas, et plaanib intressimäära tõsta, kuid saavutatakse 2% inflatsioonimäär ja tööpuudus langeb 6,5%-ni. Kuna börs reageeris sellele teatele väga ägedalt, siis otsustati jätkata võlakirjade kokkuostu endises mahus. 2014. aasta jaanuariks oli Fed’i bilanss kasvanud 4,5 triljoni dollarini. Võlakirjade ost jätkus samas mahus vähemalt 2018. aasta lõpuni.[5]

Euroopa Keskpanga poliitika alates 2008. aastast[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Keskpank (EKP) bilansimaht oli enne 2008. aastat u 600–700 miljonit eurot. 2009. aasta mais teatas EKP, ostab tagatud võlakirju kokku kuni 60 miljardi euro ulatuses.[6] Majandusolukorra teravnemise ja turu kokkuvarisemise olukorras kuulutas EKP president Mario Draghi välja „laiendatud varaostuprogrammi“, mille järgi ostab EKP iga kuu alates märtsist 60. miljardi euro väärtuses riikide kesk- ja KO valitsuste ning teiste EL institutsioonide võlakirju. Programm pidi jätkuma, kuni deflatsiooni oht on kõrvaldatud. 2016. aasta märtsis suurendati igakuiste ostude mahtu 80. miljardi euroni, kusjuures ostma hakati ka ettevõtete võlakirju. Lisaks pakuti välja uued 0% intressiga nelja-aastased laenud erapankadele.[7] Võlakirjade kokkuostud on sisuliselt jätkunud samas mahus 2019. aasta lõpuni.

Mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul on keskpankade rakendanud KLP leevendanud vajadust kustutada tasumata laenudeks antud laenud ning suurendanud turu usaldust. Majandusteadlane Martin Feldstein väitis, et QE2 viis aktsiaturu 2010. aasta lõpus tõusule ja see omakorda suurendas tarbimist ja riigi SKP-d.[8] Fedi endine esimees Alan Greenspan leidis, et QE3 mõju majandusele oli väga väike.[9] Fedi president Jeremy Stein leidis taas, et kvantitatiivse leevendamise meetmed on mänginud olulist rolli majandusaktiivsuse säilitamisel.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Bank of England FAQ".[1]
  2. Ali, Abdulmalik. "Quantitative Monetary Easing: The history and impacts on financial markets". academia.edu. Retrieved 14 February 2015.
  3. Conerly, Bill (13 September 2012). "QE3 and the Economy: It Will Help, But Not Solve All Problems". Forbes. Retrieved 13 September 2012.
  4. JeeYeon Park (18 December 2013). "Fed to reduce bond purchases by $10 billion a month". Cnbc.com. Retrieved 13 September 2018.
  5. Wolfers, Justin (29 October 2014). "The Fed Has Not Stopped Trying to Stimulate the Economy". The New York Times.
  6. Duncan, Gary (8 May 2009). "European Central Bank opts for quantitative easing to lift the eurozone". The Times. London.[2]
  7. ECB: ECB announces expanded asset purchase programme". europa.eu.[3]
  8. Feldstein, Martin (24 February 2011). "Quantitative Easing and America's Economic Rebound". project-syndicate.org. Project Syndicate. Retrieved 4 April 2011.[4]
  9. Navarro, Bruno J. (12 July 2012). "CNBC Coverage of Greenspan". Finance.yahoo.com. Archived 18 July 2012 at the Wayback Machine
  10. "Evaluating Large-Scale Asset Purchases," 11 October 2012