Sookail

Allikas: Vikipeedia
Sookail
Õitsev sookail
Õitsev sookail
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond: Kanarbikulised Ericaceae
Perekond: Rhododendron
Liik: Sookail
Ladinakeelne nimetus
Rhododendron tomentosum
Harmaja
Sünonüümid

Ledum palustre

Sookail (Rhododendron tomentosum) on kanarbikuliste sugukonda rododendroni perekonda kuuluv kääbuspõõsas.

Traditsiooniliselt on taim paigutatud perekonda Ledum ja kandnud teaduslikku nime Ledum palustre.

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Sookail kasvab Alaskal, Kanadas, Gröönimaal, Põhja- ja Kesk-Euroopas, Venemaal, Mongoolias, Põhja-Hiinas, Koreas ning Jaapanis.

Ta kasvab tundras, soometsades, samblasoodes ja lehisehõrendikes, sageli koos kääbuskaskede ja sinikaga, moodustades sageli raskesti läbitavaid rägastikke. Kasvukohana eelistab ta happelisi muldasid (oksülofüüt).

Eestis on sookail tavaline [1].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ledum palustre bluete.jpeg
Sookail pärast õitsemist

Sookail on kääbuspõõsas, mis kasvab kuni 50 cm, harva kuni 120 cm kõrguseks.

Sookailu lehed on lühikese rootsuga ja lineaalsed, igihaljad, 12–50 mm pikad ja 2–12 mm laiad. Pealtpoolt on need nürid või pisut teravad, nahkjad, pruunikasrohelised ja läikivad, alt roostekarva. Leheserv on sirge, kergelt allapoole kõverdunud.

Õied on väikesed, 5 valge kroonlehega, 5 tupplehega ja 10 tolmukaga ning kuni 8 mm läbimõõduga ning moodustavad 3–5 cm läbimõõduga pöörise, mis asub taime varre (oksa) tipus. Sookail õitseb juunis-juulis. Õied levitavad tugevat lõhna ning meelitavad niimoodi ligi mesilasi ja teisi putukaid, mis sookailu tolmeldavad. Sigimiku ümber on nektariketas.

Vili on 5-osaline pöördellipsoidne kupar, mille pikkus on 3–8 mm. Seemned on väikesed ja värtnakujulised. Viljad valmivad juulis-augustis. Lisaks seemnetele suudab sookail paljuneda vegetatiivselt.

Sookailu võsud sisaldavad 1,5–7% eeterlikke õlisid. Avastatud on ka arbutiini, parkaineid ja flavonoide.

Sookailu kõik osad on mürgised, sest nad sisaldavad terpeene. Terpeenid mõjutavad kesknärvisüsteemi. Sookailu söömisel tekivad iiveldus ja liikumishäired, raskematel juhtudel krambid, nohu ja teadvusekaotus. Mõnel inimesel võib juba üksnes sookailu lõhnast peavalu tekkida. Sellepärast ei tohi sookailuõisi korjata, isegi kui nad ilusad tunduvad, veel vähem koju viia. Mõnel pool on sookailu segatud koduõlle hulka, sest see paneb rohkem purju, kuid sellist õlut on parem mitte juua.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sookailu kasutatakse parfümeeriatööstuses, naha parkimisel ning meditsiinis. Kuigi ta on meetaim, toodetakse temast ka putukatõrjevahendeid.

Kasutamine meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Sookailu võsusid kasutatakse meditsiinis. Neid korjatakse augustis-septembris, need peavad olema noored (vähem kui aasta vanused), lehtedega ja puitumata. Nad kuivatatakse temperatuuril kuni +40 °C või varjus ning pärast hoitakse kuivas jahedas kohas. Sookailu droogil on tugev iseloomulik lõhn. Droogist 1,5-7% moodustab eeterlik õli, mis sisaldab ledooli, palustrooli, ß-mürtseeni, ß-pineeni jm. Veel sisaldab droog flavonoide, lihtfenoole, kumariine, tanniine ja muid aineid.[2]

Sookail omab rögalahtistavat ja põletikuvastast toimet, kasutatakse peamiselt köha korral. On ka nõrgalt higi- ja uriinieritust soodustav, tänu millele sobib kasutamiseks ka külmetushaiguste ja reuma korral. Ülemiste hingamisteede põletike korral hingatakse sisse sookailu droogi keetmisel eralduvat auru.[3]

Labradori poolsaare indiaanlased jõid värsketest sookailuvõsudest tehtud tõmmist üldtervendava vahendina. Kuid tänapäeval tohib sookailu sisse võtta üksnes arsti ettekirjutusel.

Ohutus[muuda | muuda lähteteksti]

Sookailu eeterliku õli seespidisel kasutamisel ning vesitõmmise pikaajalise suurtes kogustes kasutamise korral võivad tekkida näiteks maoärritus, iiveldus, oksendamine ja põletik seedetraktis. Välispidiselt kasutamisel võib tekitada naha ja limaskestade ärritust. Sookailu eeterliku õli sissehingamine võib põhjustada peavalu.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 214
  2. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 479 lk.
  3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 479 lk.
  4. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 479 lk.