Silvi Vrait

Allikas: Vikipeedia
Silvi Vrait
Sünniaeg 28. aprill 1951
Surmaaeg 28. juuni 2013 (62-aastaselt)
Tegev 1972–2013

Silvi Vrait (ka Wright; 28. aprill 1951 Kehras28. juuni 2013 Tallinnas) oli eesti laulja, pedagoog ja astroloog[1].

Aastal 1968 lõpetas ta Kehra lastemuusikakooli klaveri erialal, 1969 Kehra keskkooli, 1974 Tartu Ülikooli inglise filoloogia erialal.

Aastast 1994 töötas ta inglise keele õpetajana Tallinna Prantsuse Lütseumis.

Ta oli 15.09.1992 – 30.05.1993 ning 10.01.1994 – 31.08.1999 õpetaja ka Tallinna Georg Otsa nimelises Muusikakoolis.

Aastatel 19761983 tegutses Vanemuises, kus üheks suuremaks tööks ja osatäitmiseks kujunes Andres Valkoneni ja Raimo Kangro rokkooper "Põhjaneitsi". Aastal 1986 mängis naispeaosa Raimo Kangro teleooperis "Sensatsioon" (Eesti Telefilm, reźissöör Irene Lään).

Oma lauljakarjääri alustas Silvi Vrait aastal 1972, esinedes nii telesaadetes "Kaks takti ette" kui ka "Käokava". Vrait oli mitmetes eesti ansamblites solist. Aastail 19731975 laulis ta Tartu Kultuurihoone ansamblis Suuk, hiljem 19751984 ja 19952003 ansamblis Fix. 1994. aastal esindas Vrait Eestit 1994. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel lauluga "Nagu merelaine", mis pälvis 24. koha.

Silvi Vrait osales mitmetes muusikalides, kus tal oli suuri rolle: "Helisev muusika" (abtiss), "Zorbas" (jutustaja), "Chicago" (Mamma Morton), "Kuningas ja mina" (leedi Thiang), "Kabaree" (preili Schneider) jm. Tema viimaseks lavatööks paar kuud enne surma jäi samuti muusikal, milleks oli Kaari Sillamaa Muusikateatri lavastus "Jane Eyre" (Ms Reed).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Plaadid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1986 "Silvi Vrait" 12" LP, Meloodia
  • 1989 "Silvi Vrait" 12" LP, Meloodia
  • 1994 "Mõnus ja soe" Silvi Vrait & Justament CD MC, Aivar Joonas & BG Country Music
  • 2001 "Hümn armastusele" CD MC, Hitivabrik
  • 2002 "Eesti kullafond" 3CD 3MC, Hitivabrik

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Silvi Vraidi nime hakkab kandma Kaarli kiriku 84 registriga oreli üks vile.[2] See Eesti suurim orel ehitati 1923. aastal Ludwigsburgis Württembergis Walcker & Cie vabrikus.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=314283
  2. "Silvi Vraidi hääl elab edasi Eesti suurimas orelis", Delfi.ee, 5. juuli 2013
  3. [1], EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse koduleht

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]