Silvi Vrait

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Albumi kohta vaata artiklit Silvi Vrait (album).

Silvi Vrait
Silvi Vrait 1989. aastal
Silvi Vrait 1989. aastal
Sündinud 28. aprill 1951
Surnud 28. juuni 2013 (62-aastaselt)
Tegev 1972–2013

Silvi Vrait (ka Wright; 28. aprill 1951 Kehra28. juuni 2013 Tallinn) oli eesti laulja ja pedagoog.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1968 lõpetas ta Kehra lastemuusikakooli klaveri erialal, 1969 Kehra keskkooli, 1974 Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogia erialal. Suunati inglise keele õpetajaks Paide rajooni Retla 8-klassilisse kooli, kus töötas aastatel 1974–1976.[1]

Aastast 1994 töötas ta inglise keele õpetajana Tallinna Prantsuse Lütseumis.

Ta oli aastatel 1992–1993 ja 1994–1999 õpetaja ka Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, kus tema õpilaste seas olid näiteks Kaire Vilgats, Evelin Samuel jmt.

Aastatel 19761983 tegutses Vanemuises, kus üheks suuremaks tööks ja osatäitmiseks kujunes Andres Valkoneni ja Raimo Kangro rokkooper "Põhjaneitsi". Ta oli üks soliste Alo Mattiiseni 1985. aasta risotooriumis "Roheline muna". 1986. aastal mängis naispeaosa Raimo Kangro teleooperis "Sensatsioon" (Eesti Telefilm, režissöör Irene Lään).

Lauljakarjääri alustas Silvi Vrait aastal 1972, esinedes telesaadetes "Kaks takti ette" ja "Käokava". Vrait oli mitme eesti ansambli solist. Aastail 19731975 laulis ta Tartu Kultuurihoone ansamblis Suuk.

Rohkesti kontserte ja suur menu poplauljana kaasnesid tegevusega ansamblis Fix aastatel 19751984 ja 19952003. Koos Fixiga esines ta mitmel aastal ka Tartu muusikapäevadel.

1994. aastal esindas Vrait Eestit 1994. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Ivar Musta lauluga "Nagu merelaine", mis pälvis 24. koha.

Silvi Vrait osales mitmes muusikalis, kus tal oli suuri rolle: "Põhjaneitsi" (nimiroll), "Helisev muusika" (abtiss), "Zorba" (jutustaja), "Chicago" (Mamma Morton), "Kuningas ja mina" (leedi Thiang), "Kabaree" (preili Schneider), "Gypsy" (Rose) jm. Tema viimaseks lavatööks paar kuud enne surma jäi samuti muusikal, milleks oli Kaari Sillamaa Muusikateatri lavastus "Jane Eyre" (Ms Reed). Muuhulgas tegeles astroloogiaga.[2][3].

Teda teati kui hea stiilitunnetuse ja rikka häälematerjaliga lauljat, kes valdas paljusid stiile: džässi, diksiländi, bluusi, poppi, rokki, šansooni, kantrit jne.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Silvi Vraidi isa oli pärit Kanadast. Vraidi poeg on Silver Vrait.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Plaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Silvi Vraidi nime hakkab kandma Kaarli kiriku 84 registriga oreli üks vile.[4] See Eesti suurim orel ehitati 1923. aastal Ludwigsburgis Württembergis Walcker & Cie vabrikus.[5] Augustis 2014 avati Kehras gümnaasiumi ees Silvi Vraidi mälestuspink. Selle kavandas arhitekt Külli Kroon.

Vraidi mälestuseks on pärast lauljanna surma korraldatud kontserte. Näiteks tema 70. sünniaastapäeva kontserdil meenutasid teda Pirita kloostri varemetes tema muusikat lauldes Siiri Sisask, Hedvig Hanson, Kaire Vilgats, Ain Agan, Raivo Tafenau ning ansambli FIX koosseisus Novella Hanson, Priit Pihlap, Vello Toomemets, Evald Raidma, Viljo Tamm, Viktor Vassiljev, Mait Paldra, Taavi Peterson, Riho Lilje, Väino Land ja Silver Vrait.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andri Maimets. Silvi Vrait – staar elu lõpuni. Postimees.ee, 04.02.2006.
  2. Raivo Mõttus, Astroloog Silvi Vrait. Paradoks B, märts 1994, nr. 30, lk. 5–7.
  3. http://www.ohtuleht.ee/314283
  4. "Silvi Vraidi hääl elab edasi Eesti suurimas orelis", Delfi.ee, 5. juuli 2013
  5. [1], EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse koduleht
  6. „Silvi Vrait 70“ Piletimaailm. 2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]