Saksa-Balti Erakond

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Saksa-Balti Partei)
Jump to navigation Jump to search

Saksa-Balti Erakond oli 19181935 Eestis tegutsenud baltisaksa vähemusrahvuse erakond.

Erakonna loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene baltisakslaste partei rajati 1905. aastal ja kandis nime Eestimaa Konstitutsioonilise Partei. Erakonna eesmärk oli Balti erikorra kindlustamine ja ühtlasi taotles see Baltikumi autonoomiat. Erakonna mõju vähenes Esimese maailmasõja ajal seoses baltisakslaste poliitilise ja majandusliku tegevusvabaduse piiramisega. Partei tegevus lõpetati pärast Veebruarirevolutsiooni.[1]

1918. aasta detsembris asutati Saksa Erakond Eestimaal (saksa keeles Deutsche Partei in Estland), mis nimetati 1919. aasta sügisel ümber Saksa-Balti Erakonnaks Eestis (Deutsch-baltische Partei in Estland).[2] Juhatuse koosolekul 14.12.1918. aastal sai esimeheks Christoph von Mickwitz, aseesimeesteks Hermann Koch, parun Georg Rudolf von Stackelberg-Kurküll ja August Spindler, sekretäriks E.Wilde. Erakond registreeriti Tallinn-Haapsalu Rahukogus 1919. aasta augustis. Registreeriti ka ametlikult osakonnad Rakveres (Rakvere-Paide Rahukogus 1920. aasta oktoobris), Võrus (Tartu-Võru Rahukogus 1923. aasta novembris) ja Valgas (Tallinn-Haapsalu Rahukogus 1924. aasta veebruaris).

Maailmavaade[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Balti erakond hoidis rahvuslikku konservatiivset joont, mille põhiseisukohtade hulka kuulusid näiteks kõigi Eestis elavate rahvaste keelte võrdõiguslik kasutamine riigiasutustes, sakslaste esindatus valitsuses, Eestis elavate rahvaste lepitamine, president riigipeana jne. Põhieesmärk 1920. aastate esimesel poolel oli laialdase kultuurautonoomia saavutamine. Samuti taotles erakond vähemusrahvuste õigust korraldada iseseisvalt oma kirikuasju.[3]

Huvirühmad[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Balti Erakonda rahastasid peamiselt töösturid, pankurid ja kaupmehed, mis suurendas oluliselt nende mõjuvõimu partei ladvikus.[4]

Ideoloogiliselt jagunes Saksa-Balti Erakond kaheks: vanabaltlasteks (Alt-Balten) ja väikesakslasteks (Klein-Deutsche). Vanabaltlased esindasid konservatiivsemat suunda ja pidasid võimalikuks otsida toetajaid ka maailmavaateliselt lähedaste eestlaste hulgast. Nende hulka kuulusid endised aadlikud, kaupmehed ja literaadid. Väikesakslased pooldasid rahvuslikku parteid ja koostööd välissakslastega mujal Euroopas. Nende hulka kuulusid muuhulgas Venemaalt saabunud sakslased, aga ka riigi- ja kadakasakslased, samuti käsitöölised. Väikesakslastel puudusid arvestatavad liidrid ning olles passiivsemad kui konservatiivid, jäid nad parteis esialgu tagaplaanile.[4]

Teise jaotuse järgi oli erakonna sees neli huvirühma: riigi suhtes opositsiooniliselt meelestatud põlisaadel, suurtöösturid ja -kaupmehed, traditsiooniline intelligents ja „demokraadid“.[5] Partei juhtimine oli intelligentsi käes, hästi esindatud oli ka suurtöösturite ja -kaupmeeste hääl. Parteisisest ühtsust aitas 1920. aastate esimesel poolel säilitada võitlus kultuurautonoomia saavutamise nimel.

Asutavas Kogus[muuda | muuda lähteteksti]

Asutava Kogu valimistel 1919. aastal valiti Saksa Erakonna nimekirjast Asutavasse Kogusse jurist Hermann Koch, 1917. aasta Eesti Maapäeva saadik Max Bock ja Tartu günekoloog Johannes Meyer. Viimane vahetati 27. jaanuaril 1920 Georg Rudolf von Stackelbergi vastu.

Erakond kogus valimistel 2,5% häältest.[6]

Valimistulemused Asutava Kogu ja Riigikogu valimistel[muuda | muuda lähteteksti]

Valimised    Esindusorgan    Häälte arv    Esinduskogu koosseis
(Asutav Kogu=120 saadikut)
(Riigikogu=100 saadikut)
   
1919 Asutav Kogu 11 462 häält 3
1920 I Riigikogu 18 444 häält 4
1923 II Riigikogu 15 950 häält 3
1926 III Riigikogu 13 278 häält 2
1929 IV Riigikogu 16 235 häält 3 (koalitsioonis koos 1 rootslaste vähemusrahvuste esindajaga)
1932 V Riigikogu 15 527 häält 3 (koalitsioonis koos 1 rootslaste vähemusrahvuste esindajaga)


Pärast Saksa kultuuromavalitsuse loomist hakkas Saksa-Balti Erakonna toetus langema, kuna ta kaotas ühe seni olulise tegevusväljundi. Sakslaste esindatud Riigikogus vähenes, mistõttu loodi 1929. ja 1932. aasta Riigikogu valimistel valimisliit rootslastega, kellega koostöös saavutati mõlemal korral kolm mandaati. Koostöö rootslastega viis ka erakonna lähenemise eesti parteidele, kuna rootslaste sidemed eestlastega olid tihedamad.[7]

Valitud saadikud[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi Kommentaar
Asutav Kogu 1919–1920
Max Bock Fraktsiooni esimees
Hermann Koch
Johannes Meyer Loobus 27. jaanuaril 1920 mandaadist
Georg von Stackelberg Alates 27. jaanuarist 1920
I Riigikogu 1920–1923
Max Bock Fraktsiooni esimees
Hermann Koch
Walter von Petzold
Georg von Stackelberg
II Riigikogu 1923–1926
Werner Hasselblatt Fraktsiooni esimees
Carl von Schilling
Martin Christian Luther Loobus 1. oktoobril 1923 mandaadist
Gerhard Kress Alates 1. oktoobrist 1923 / loobus 9. aprillil 1924 mandaadist
Axel de Vries Alates 9. aprillist 1924
III Riigikogu 1926–1929
Werner Hasselblatt (Fraktsiooni) esimees
Carl von Schilling
IV Riigikogu 1929–1932
Carl von Schilling Fraktsiooni esimees
Werner Hasselblatt
Hans Pöhl Rootslane, suri 22. jaanuaril 1930
Mathias Westerblom Rootslane, alates 22. jaanuarist 1930
V Riigikogu 1932–1937
Carl von Schilling Fraktsiooni esimees
Hermann Koch
Mathias Westerblom Rootslane

Esimehed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Christoph von Mickwitz 1918–1920
  • August Spindler 1920–1923
  • Harry Koch 1923
  • Gerhard Kress 1923–1924
  • Axel de Vries 1925–1933
  • Martin Christian Luther 1933
  • Victor von zur Mühlen 1933 (lühikest aega)
  • Martin Christian Luther 1933–1935

Tegevuse lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Balti Erakond likvideeriti 1935. aastal, kui Eestis keelustati kõigi poliitiliste parteide tegevus.[7]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mati Graf. Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934 koos eellooga ja järellooga. Tallinn 2000, lk 15.
  2. Kaido Laurits. Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940: monograafia ja allikad. Tallinn 2008, lk 30.
  3. Olev Liivik. Baltisaksa poliitika 1920. aastate algul. Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist: 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 13–30, siin lk 15.
  4. 4,0 4,1 Liivik, Baltisaksa poliitika, lk 18–19.
  5. Michael Garleff. Deutschbaltische Politik zwischen den Weltkriegen: Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, Bd. 2. Bonn – Bad-Godesberg 1976, lk 18.
  6. Õie Elango. Eesti maast ja rahvast: maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn 1998, lk 186–187.
  7. 7,0 7,1 Liivik, Baltisaksa poliitika, lk 28.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]