Rooma Il Gesù kirik
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2023) |
Il Gesù kirik (täisnimi Santissimo Nome di Gesù) on Jeesuse Seltsi (Societas Jesu) peakirik Roomas, mis on pühitsetud Jeesuse Pühale Nimele.[1] Kirik ehitati aastatel 1568–1584[2]. Sinna on maetud[1] ordu asutaja, Hispaania aadlik Ignatius de Loyola ehk püha Ignatius[3].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene kirik[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene jesuiitide kirik oli Santa Maria della Strada Roomas,[1] mis asus orduliikmete elu-ja töömaja kõrval.[3] Kui sakraalhoone kitsaks jäi, tehti 1551. aastal otsus uue pühakoja ehitamiseks.
Uus kirik, 16.–17. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Uue kiriku planeerimine peatati samal aastal, aga hiljem seda jätkati.[1] 1554. aasta juulis palgati kiriku arhitektiks Michelangelo.[4] Samal aastal peatati planeerimine teist korda. Kui püha Ignatius 1556. aastal suri, anti projekt üle Vignolale[1] (pärisnimi Giacomo da Barozzi)[4]. Uue pühakoja ehitust, mis algas 1568. aastal[1], rahastas-haldas kardinal Alessandro Farnese, kes oli paavst Paulus III lapselaps.[4] Pärast Vignola surma 1573. aastal võttis ehitustöö üle Giacomo della Porta[1], kelle joonestatud fassaad[4] 1575. aastal kirikule lisati.[5] Uus pühakoda pühitseti sisse 1584. aastal.
17. sajandi II poolel otsustasid jesuiidid Il Gesùt kaunistada ja sakraalhoone ehitati ümber barokseks. Uus välimus pidi illustreerima katoliku kiriku võimu ja ordu levimisedukust:[1] jesuiidid, kelle vooruste hulka kuulus paavsti teenimine igal pool, olid tugevad vastureformatsiooni toetajad.[3]
Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Il Gesù kirik on ühelööviline ladina risti kujuline kirik.[5] Pühakojal on mitu külgkabelit ja apsiid, mille konspektid ilmnesid juba selle esimestes, Michelangelo-aegsetes kavandites.[4]
Hiljem ühendas Vignola pühakoja ehitamisel keskaegse basiilika pikihoone ning kõrgrenessansi tsentraalplaneeringu.[3] Pikihoone ja transeptide ristumiskohas asuvad[5] külglööve asendavad külgkabelid[2] ning ehisviiludega nelitiskuppel[6] – renessansi pärandid, mille barokk üle võttis.[7] Giacomo della Porta baroki- ja renessansi elementidega fassaadi[6], mis on varaseim näide vastureformatsiooni arhitektuurist[1], kaunistavad voluudid, pilastrid ning sammaste ja karniisidega kesktelg peaportaali ning ülemise fassaadi aknaga.[6]
Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku algne interjöör oli cinquecento dekooriga[8] enne, kui see Vignola projekti järgi ümber ehitati.[1] Arhitekti kujundatud ristikujuline siseruum seob selle koos apsiidi ja nelitisega, mille kaared toetavad poolkera kupliga lõppevaid silindertambuure[8], üheks avaraks barokseks kirikusaaliks.[7] Raskuspunktiks olevatele kesklöövi piilarisarnasteks kandetarindudeks liigendatud seintele toetub silindervõlvistik ning seda valgustavad lünetid. Pilastrite vahel asuvad kaaristud, millest pääseb privaatseks palvetamiseks mõeldud külgkabelitesse.[8] Nelitiskupli alaosas asuvad aknad, millest tulev valgus koondub altaripiirkonda kiriku idaosas[2], aidates seda esile tõsta.[4] Algse barokse peaaltari asemele ehitati aastavahemikul 1834–1843 Antonio Sarti projekti järgi uusklassitsistlikus stiilis altar, mida on võimalik kõikjalt näha ning mis on kaunistatud eri värvi marmor- ja kullatud pindadega.[8]
Fresko “Jeesuse nime võit”[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku kesklöövile on maalitud[9] üks barokse dekoratiivmaali meistriteoseid[5] – fresko “Jeesuse nime võit”. Töö teostas Il Baciccia (pärisnimi Giovanni Battista Gaul) toonase jesuiitide orduülema isa Olivia tellimusena aastavahemikul 1676–1679. Freskos kasutas kunstnik trompe-lœil tehnikat, jättes illusiooni, nagu oleks see päriselt "elav". Fresko raamistikku “kannavad” valged inglid. Maalil on kujutatud lunastatud hingi ja kuplialustel viklitel nelja prohvetit. Figuurid ümbritsevad helendavat taevast pildi keskel, millel paistab lapsinglitega ümbritsetud Kristuse monogramm IHS.[9]
Püha Ignatiuse kabel ja altar[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku vasakpoolses transeptis asub Püha Ignatiuse kabel[1] samanimelise altariga, mis on püstitatud Ignatius de Loyola hauale. Altari autor oli Andrea Pozzo[10], kes ise oli samuti jesuiit.[11] Kabel ehitati aastavahemikul 1696–1700.
Altari vasakul küljel asub Pierre Legros’ barokne figuurigrupp, milles kujutatakse Usu võitu Ketserluse üle. Paremal küljel vastab sellele Giovanni Théodoni skulptuurigrupp, milles Usk Ketserluse sügavikku heidab.[10] Altarit kroonib Püha Kolmainsus, millel Isa hoiab maakera sümbolina käes suurt lasuriiditükki.[1] Altari keskel asub püha Ignatiuse kuju, mis seisab nelja lasuriitsamba vahel.[10] Hõbedast originaal, mille valmistas 1697. aastal Pierre Legros, hävitati 1797. aastal[1], kui paavst Pius VI pidi selle Napoleoni Tolentino lepingu reparatsioonide tasumiseks üles sulatama.[10] Hävitatud kuju asendati hiljem Antonio Canova tehtud pronkskoopiaga.
Altari all asub Alessandro Algardi 1637. aastal valmistatud kullatud pronksurn, milles hoitakse püha Ignatiuse säilmeid.
Il Gesù kõrvalkabelid[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Francisco Xavieri kabel[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Ignatiuse kabeli vastas asub Püha Francisco Xavieri kabel. Aastatel 1674–1678 ehitatud kabelis, mille autor on kas Giacomo della Porta või Pietro da Cortona, asub barokne altar Carlo Maratta maaliga pühaku surmast ning relikviaaria ühe tema käsivarrega.
Püha Südame kabel[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Südame kabelit (Cappella del Sacro Cuore)[6], mis asub Püha Francisco Xavieri kabeli kõrval[12], omistatakse Giacomo della Portale. Seda ehivad Baldassaare Croce freskod 1599. aastast ning 18. sajandist pärinev Pompeo Batoni Jeesuse Püha Südame maal.
Cappella di Santa Maria dela Strada kabel[muuda | muuda lähteteksti]
Santa Maria degli Astallile pühitsetud[1] Santa Maria della Strada kabel (Cappella di Santa Maria della Strada)[6] asub Ignatiuse kabeli kõrval. Selles hoitakse 15. sajandi maali "Madonna della Strada" ehk Tee Madonna, mis illustreerib jesuiitide ordu kasvu. Ikoon oli olemas juba esimeses kirikus.[1]
Püha Francesco Borgia kabel[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Francesco Borgia kabel (Cappella di San Francesco Borgia)[6] asub Il Gesù vasakul küljel peaukse vastas.[12] Kabeli lage kaunistavad Andrea Pozzo 1588. aastal maalitud freskod.
Teised kõrvalkabelid[muuda | muuda lähteteksti]
Il Gesù teiste kõrvalkabelite hulka kuuluvad Püha Andrease kabel (Cappella di San Andrea), Passiooni kabel (Cappella della Passione), Inglite kabel (Cappella degli Angeli), Püha Perekonna kabel (Capella della Sacra Familia) ja Püha Kolmainsuse kabel (Cappella della Santissima Trinità).[6]
Muud kaunistused[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Roberto Bellarmine mälestusmärk[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku vasakul küljel[1] peaaltari kõrval[12] asub püha Roberto Bellarmine[1] mälestusmärk, mida kroonib Lorenzo Bernini 1622. aastal valmistatud büst pühakust.[12]
Il Gesù mõju arhitektuurile[muuda | muuda lähteteksti]
Il Gesù oli mitmete baroki ja vastureformatsiooni aja[1] katoliku kirikute ehituseeskuju[5] ning Vignola loodud sisekujundusest sai Rooma kirikute interjööri prototüüp.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 Nyborg, Chris (2000). "Gesù". web.archive.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2004. Vaadatud 20.10.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Kangilaski, Jaak (1997). Üldine kunstiajalugu. Kirjastus "Kunst". Lk 169. ISBN 9785899201462.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Hintzen-Bohlen, Brigitte; Sorgens, Jürgen (2008). Rooma. Kunst ja arhitektuur. Kirjastus Koolibri. Lk 201. ISBN 9789985020364.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Dinzelbacher, Peter; Hogg, James Lester (2004). Kristlike ordude kultuurilugu. Johannes Esto Ühing. Lk 186. ISBN 9985876474.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Rodriguez, Emily; Tikkanen, Amy (11.06.2017) [20.07.1998]. "Gesù". Britannica. Vaadatud 30.10.2023.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Hintzen-Bohlen, Brigitte; Sorgens, Jürgen (2008). Rooma. Kunst ja arhitektuur. Kirjastus Koolibri. Lk 202. ISBN 9789985020364.
- ↑ 7,0 7,1 Kangilaski, Jaan (1997). Üldine kunstiajalugu. Kirjastus "Kunst". Lk 168. ISBN 9785899201462.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Hintzen-Bohlen, Brigitte; Sorgens, Jürgen (2008). Rooma. Kunst ja arhitektuur. Kirjastus Koolibri. Lk 204. ISBN 9789985020364.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Hintzen-Bohlen, Brigitte; Sorgens, Jürgen (2008). Rooma. Kunst ja arhitektuur. Kirjastus Koolibri. Lk 207. ISBN 9789985020364.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Hintzen-Bohlen, Brigitte; Sorgens, Jürgen (2008). Rooma. Kunst ja arhitektuur. Kirjastus Koolibri. Lk 205. ISBN 9789985020364.
- ↑ Dinzelbacher, Peter; Hogg, James Lester (2004). Kristlike ordude kultuurilugu. Johannes Esto Ühing. Lk 187. ISBN 9985876474.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Hintzen-Bohlen, Brigitte; Sorgens, Jürgen (2008). Rooma. Kunst ja arhitektuur. Kirjastus Koolibri. Lk 203. ISBN 9789985020364.