Pietro da Cortona

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pietro da Cortona
Ajaccio Da Cortona Autoportrait.JPG
Sünninimi Pietro Berrettini
Sünniaeg 1. november 1596
Sünnikoht Cortona
Surmaaeg 16. mai 1669
Surmakoht Rooma
Rahvus itaallane
Tegevusala kunstnik, arhitekt
Kunstivool barokk

Pietro da Cortona (kodanikunimega Pietro Berrettini; 1. november 1596 Cortona16. mai 1669 Rooma) oli Itaalia barokiajastu maalikunstnik ja arhitekt.[1]Ta töötas peamiselt Roomas, kuid ka Firenzes. Ta oli omal ajal tunnustatud maalikunstnik ja arhitekt ning koos Gian Lorenzo Bernini ja Francesco Borrominiga üks juhtivaid Rooma barokiajastu arhitekte. Pietro da Cortonad tuntakse ka kui viljakat freskode maalijat, kes on oma laemaalingutega kaunistanud mitmete villade lagesid Itaalias.

Elu ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro da Cortona sündis Toscana väikelinnas Cortona käsitööliste peres. Tema isa oli osav müürsepp, kes andis pojale esmased kunstiteadmised, õpetades teda joonistama ja maalima.[1] Kunstnikukarjääri alustas Cortona Firenzes, kus õppis Andrea Commodi ja Baccio Ciarpi käe all maalima.[2] Noore Cortona maalide temaatikat ja värvivalikut on palju mõjutanud Peter Paul Rubens ja Giovanni Lanfranco, Giovanni, Guercino (Giovanni Francesco Barbieri) ja Simon Vouet.[2] Pietro da Cortona varajastes maalides kerkivad esile tumedamad toonid ning alles hilisemates maalides hakkab domineeerima värvide rohkus.[2] Cortona maalid on jõulised ja figuurirohked, samuti on tema teosed eelkõige mütoloogilise sisuga. Cortona jõuliste ja värvirohkete maalide tõttu peetakse teda koos oma eeskuju Guarcinoga Itaalia kõrgbaroki loojateks. Cortona toob oma teostes esile ka Itaalia kunsti erinevuse Hispaania ja Prantsusmaa kunstist. Nimelt olid Itaalia mõjukad inimesed end alati kujutanud Rooma mütoloogiliste kangelastena, mida Hispaania ja Prantsusmaa kunstis esines harva, sest seal eelistati end kujutada iseendana.[3]Cortona kuulsuse ja ande tõttu oli ta ka valitud aastatel 16341638 Rooma juhtiva akadeemia San Luca presidendiks.[4] Läbi elu oli Cortonal ka mitmeid õpilasi, kellele ta andis oma töid kõrgemas eas lõpetada.[2] Tema tuntumate õpilaste seast leiab Lazarro Baldi ja Ciro Ferri, kellest hiljem said kuulsad maalikunstnikud ja skulptorid.[2]

Rooma[muuda | muuda lähteteksti]

Palazzo Barberini laefresko

Cortona kolis Rooma 1613. aastal olles siis veel võrdlemisi tundmatu kunstnik. Roomas õpetas teda alguses Cassiano del Pollo, kes andis talle lugeda antiikkirjandust, millest ta hiljem oma teostesse motiive võttis. Roomas olles kujunes välja tema maalide temaatika ja stiil, milleks enamasti olid Rooma antiiksete legendide põhjal valminud taiesed. Pietro da Cortona ei olnud oma Rooma esimesel perioodil eriti kuulus. Ta maalis ja õppis, aga laiemat tuntust veel ei saavutanud. Tema murranguliseks teoseks kujunes "Polyxena ohverdus", mille ta valmistas aastal 1623. See äratas tähelepanu ning viis ta kokku paavst Urbanus VIIIga. Üsna pea tutvus ta ka Barberini perekonnaga, kes jäi Cortona patrooniks pikaks ajaks. Cortona põhitööks Barberini perekonnale oli Palazzo Barberini laefresko, mida ta maalis 1630ndatel. Palazzo Barberini laemaalil on kujutatud taevariiki koos Minervaga, kes takistab hiiglasi taevariiki tulemast.[5] Laemaalingu keskel on kujutatud lendlevaid mesilasi, kes põlistavad niiviisi Barberini tunnusmärgina perekonna jumalikku staatust.[5] Cortona laefresko avaldab muljet oma ruumiliste mõõtmete pärast. Vaadates seda laemaali, on taevas justkui avatud ja tekiks nagu ruumiline pilt.

Palazzo Phampili[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro da Cortona tegi elu jooksul veel mitmeid laemaale. Näiteks 1650. aastatel tegeles ta kardinal Giambattista Phamphili villa laemaalingutega, maalides sinna „Aenease eksirännaku“ viimase osa, kus Aenas maabub pärast Trooja hävimist Itaalias, vallutab koos kaaslastega Latiumi ning paneb aluse Juliuste suguvõsale.[6] Lähtudes mütoloogilise jutustuse tähtsusest, on laemaalid kas suuremad või väiksemad, rõhutamaks ühe või teise loo olulisust. „Aenaese eksirännaku“ maalimisel on Cortona toetunud põhiliselt jutustusele, kandes Aenase legendi ühelt maalilt teisele edasi. Cortona on teinud ka Santa Maria Vallicella freskod, mille kallal ta töötas aastatel 16471651.

Detail "Aenaese eksirännakust"

Pietro da Cortona põhiliseks rivaaliks ja kolleegiks kujunes Andrea Sacchi. Andrea Sacchile meeldis maalida taieseid vähemate figuuridega, ent näidata nende tegelaste inimlikku tragöödiat, mis erines Cortona tehnikast jäägitult.[7] Cortona kaasaegsed on tema maalidele isegi ette heitnud liigset pateetilisust ja figuurirohkust, mis jätvat vaataja külmaks ega tekitavat mingit emotsiooni ja tundeliigutust, ega vasta seega barokk-kunsti ootustele.

Cortona arhitektina[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks maalikunstile oli Pietro da Cortona tegev ka arhitektina. Koos Borromini ja Berniniga oli ta üks juhtivaid Rooma arhitekte, kes projekteeris nii kirikuid kui ka villasid. Cortona avaldas arhitektina juba varakult muljet rooma kõrgaadlile, tema esimesed teosed jäljendasid antiigi ja kõrgrenessansi teoseid ning ühtlasi äratas Raffaeli maali “Galatea” koopia huvi Rooma pankurile Marcello Sacchettile. Cortona sai Sacchetti juures arhitektina tööd ning tema esimeseks ülesandeks sai projekteerida Sacchetti perekonnale Villa del Pignetto, mis on tänapäevaks hävinud. Hoones eri tasapindade kujutamine viitab Antiik-Rooma Praeneste pühamule ning teljelisust rõhutav põhiplaan Palladiole.[8] Kavand nägi ette mitmeid terrasse, grotte ning kaarduvat treppi, mille suursugusus viitab Firenze maneristi Bernardo Bountalenti eeskujule.[9]

Santi Luca e Martina kiriku fassaad

Cortona arhitektuuri tähtteoste hulka kuulub 1634. aastal laiendama hakatud Accademia di Santi Luca e Martina kiriku krüpt, mille kavandit pidi ta totaalselt muutma, kui selgus, et selles kirikus olid püha Martina jäänused. Barberini laskis ehitada Cortona kavandite järgi täiesti uue kiriku, mis oli kerkis 1644. aastal ning mille interjöör valmis aastal 1655. Cortona kasutas Martina kirikus Kreeka risti, mille kõik otsad lõppevad apsiidiga. Võlvid on kirikus rikkalikult dekoreeritud, kus on kasutatud nii Panteoni kassettlae monoliitset struktuuri kui ka Peetri kiriku ribide põhimõtet. Martina kiriku fassaad on kergelt kaardus – sama võtet kasutas Cortona ka Villa Sacchetti juures. Kaardus fassaad on kooskõlas kiriku siseruumiga, olles kiriku siseseintega paralleelselt kumer.

Arhitektina kavandas Cortona ka Louvre'i idafassaadi, kuid tema kavand ei osutunud valituks.[10]

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro da Cortona on jätnud oma jälje kunstiajalukku kui kõrgbaroki esindaja. Tema jõulised ja liikuvad figuurid annavad hästi edasi suursugusust ja võimsat atmosfääri, mida tol ajal kunstnikult oodati. Kuigi Cortona kaasaegsed kunstikriitikud on talle ette heitnud liigset figuurirohkust ja pateetilisust, on tema laefreskod ajastule kohaselt antiikmütoloogilise sisuga võimsad ja kolossaalsed teosed muutunud 17. sajandi lõpuks eeskujuks Euroopa pompoossetele dekoratsioonidele, mida leidub nii Madridis, Viinis kui ka Londonis.[11] Arhitektina oli Cortona suursugune ja massiivne, lähtudes samas ka Rooma lihtsusest. Santi Luca e Martina kiriku siseviimistlus ja fassaadi lahendus annavad kirikule au olla esimene isikupärane kõrgbaroki näide.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Pietro da Cortona". Vaadatud 28.10.2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Stéphane Loire. ""Rome, Pietro da Cortona (compte rendu)"". Vaadatud 22.10.2019.
  3. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 376. 
  4. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 22. 
  5. 5,0 5,1 "Palazzo Barberini". Vaadatud 28.10.2019.
  6. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 385. 
  7. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 376. 
  8. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 22. 
  9. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 22. 
  10. Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 130. 
  11. "Britannica". Vaadatud 29.10.2019.
  12. Rudolf Wittkower (1958). Art and Architecture in Italy 1600-1750. Yale University Press. Lk 37.