Alessandro Algardi

Leo XI hauakivi Püha Peetri basiillikas, Vatikanis

Alessandro Algardi (31. juuli 1595 – 10. juuni 1654) oli Itaalia kõrgbaroki skulptor, arhitekt ja joonestaja. Algardit peeti paavst Innocentius X ajal Rooma suurimaks portree- ja reljeefiskulptoriks. Tema tähtsamad tööd on Püha Peetruse basiilikas asuvad Leo XI hauakivi ning relijeef "püha Paavst Leo ja Attila kohtumine".

Elulugu

Varane elu ja looming

Algardi oli Bologna siidikaupmehe poeg. Õppis joonistamist Ludovico Carracci käe all Bolognas, kus rõhutati klassitsismi ja naturalismi tasakaalustamist maalikunstis. Ta töötas mõnda aega skulptuuride restaureerijana Mantova ja Roomas. 1625. aastal kolis Algardi Rooma elama, kus keskendus esimest korda kivist ja metallist skulptuuride kujundamisele. Rooma saabudes töötas Algardi mõnda aega kardinal Ludovico Ludovisi heaks, kes oli Roomas tuntud kunstikollektsionäär. Algardi esimene iseseisev töö oli aastal 1629, kui ta tegi krohvist skulptuurid evangelist püha Johannesest ja püha Maarjast.

Alessandro Algardit peetakse üheks vähestest barokk skulptoritest, kes tõusis Gian Lorenzo Bernini kõrval Roomas esile. Võrreldes Bernini töödega, on Algardi looming rohkem mõjutatud antiikkunstist, õrnem, rahulikum ja vaoshoitum. . Väidetakse, et tegelikult ei pidanud Algardi ennast kunagi Berniniga võistlevaks. Tiitel "paremuselt teine barokk skulptor Roomas" omistati talle alles pärast tema surma.

1630. aastal valmis skulptoril postuumne kardinal Giovanni Garcia Mellini marmorist hauakivi, mis asub Santa Maria del Popolo kirikus. Skulptuuril on kujutatud kardinali vaatamas altari suunas, vasak käsi südamel ja parem käsi palveraamatul. Kardinali kehahoiakust õhkub siirast austust jumala vastu ning seda teost hinnatakse detailide ilmekuse ja rohkuse poolest.

Algardi sai tuntuks oma elusuuruses skulptuuriga püha Philip Nerist, mis asub Santa Maria in Vallicella kirikus, Roomas. Püha Philip Neri oli 16. sajandil kristlik misjonär ning mitme katoliikliku kogukonna asutaja. Püha Philip Nerit kujutatakse vaatamas lae poole, kuhu kunstnik Pietro da Cortona on maalinud Arma Christi (est.k "kristuse relvad". ing.k "The Instruments of the Passion"). Pühak osutab vasaku käega ingli käes olevale raamatule, kus on kirjas tsitaat evangeeliumist. Selle Algardi skulptuuri inspiratsiooniks peetakse Raphaeli altarimaali "Püha Cecilia ekstaas".

Looming paavst Innocentius X ajal

Alessandro Algardi "Istuva paavsti kuju"

Algardi suurteosed valmisid paavst Innocentius X ajal, mil paavst eelistas Algardi skulptuure Gian Lorenzo Bernini omadele . Kuigi Innocentius X ei olnud huvitatud kujutavast kunstist, järgis ta traditsiooni ja lasi Algardil teha endast mōned skulptuurid. Aastatel 1645–1649 valmis pronksist istuv paavsti kuju, mis asub täna Roomas Kapitooliumi muuseumis . Algardi valmistas terrakotast, marmorist ja pronksist veel mitu paavsti paraadportreed. Paavsti portreedel kujutab Algardi paavsti kui mõtlikut, intelligentset ja tagasihoidliku meest, andes täpselt edasi paavsti näoilmet ja muuhulgas riietust.

1634–1644 valmistas Algardi marmorist paavst Leo XI hauakivi, mis asub Püha Peetruse basiilikas, Vatikanis. Paavst Leo XI kõrval on kujutatud allegoorilisi naiskujusid "Fortitude" ("kindlus") ja "Generosity" ("suuremeelsus"). Reljeefil kujutab skulptor Attila ja paavst Leo kohtumist Püha Peetruse kirikus. Relijeef kujutab stseeni, kus paavst pöördub Attilast eemale ja osutab püha Peetrile ja Paulile, kes on tulnud talle otsuse langetmisel appi. Võrreldes Bernini töödega ei peeta seda nii teatraalseks, kuigi põhisündmused dramaatiliselt edasi antud.. Võrreldes teiste paavstide hauakividega, mis asuvad Püha Peetruse basiilikas, on Algardi looming kõige meeldejäävam oma dekoratiivsete elementide rohkuse poolest: näiteks paavsti pead ümbritsev pärg ning sarkofaagil kujutatud stseen. 18. sajandil hakati võtma Leo XI hauakivi klassitsistliku skulptuuri eeskujuks.

Paavst Leo XI sarkofaagil kujutatud stseen osutus menukaks ning paavst Innocentius X palus Algardilt samal teemal altarirelijeefi. Aastatel 1646 – 1654 valmis Püha Peetri Basiilikas marmor reljeef "püha Paavst Leo ja Attila kohtumine". Algardi eluajal polnud altarirelijeefid populaarsed ning Algardi käsitlus lõi relijeefskulptuuri uue konseptsiooni. Ta jaotas reljeefil tegevus kolmeks osaks: alumises osas on peategelased paavst Leo ja Attila, keskmises teisejärguline sõjavägi ning ülemises jumaliku jõudu esindavad apostlid. skulptor tõi Paavst Leo ja Attila tasapinnast eemale, tehes peategelased ruumiliseks. Tähtsusetumad tegelased on tagaplaanil jäetud ühemõõtmeliseks, samal ajal kui olulist rolli mängivad apostlid on silmatorkavad.

Kunstilised kõrvalepõiked

Tegelikult ulatus Algardi looming maali raamidest kuni arhitektuurielementide kavanditeni. Koos Giovanni Francesco Grimaldiga kavandas Algardi Villa Doria Pamphili, mis kuulus Innocentius X perekonnale. Villa Doria Pamphili aias asub Algardi kujundatud Venuse purskkaev ("Fontana di Venere") ja mõned basreljeefid .

Pärast Diego Velazquesega tutvumist (umbes aastal 1650), sai Algardi vähesel määral tuntuks Hispaania õukonnas. Aranjuezi kuningapalee neli korstent ja aias asuv Neptuni purskkaev on Algardi looming.

Alessandro Algardi üks kuulsamaid õpilasi oli Ercole Ferrata, kelle tuntuimad teosed on "Püha Emerentiana kividega surnuks loopimine" ("Stoning of St Emerenziana") ja "püha Agnese tulesurm" ("St Agnes on the Pyre").