Gian Lorenzo Bernini

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Gian Lorenzo Bernini
Gian Lorenzo Bernini, self-portrait, c1623.jpg
Sünninimi Gian Lorenzo Bernini
Sündinud 7. detsember 1598
Napoli
Surnud 28. november 1680
Rooma
Rahvus itaallane
Tegevusala skulptor, arhitekt
Kunstivool barokk

Gian Lorenzo Bernini (Giovanni Lorenzo Bernini) (7. detsember 1598 Napoli28. november 1680 Rooma) oli 17. sajandil, barokiajastul üks silmapaistvamaid itaalia skulptoreid ja arhitekte. Bernini lõi barokkstiilis skulptuure, millele pühendas kogu oma elu. Bernini skulptuurid olid eelkäijatega omadega võrreldes ilmekamad, kontrastsemad ja voolavamad, väljendades paremini emotsioone. Bernini lõi skulptuure, purskkaeve, hauamonumente, kirikuid, kabeleid ja palju muud. Oma ilmeka ja elulähedase stiili tõttu oli ta võrreldav Michelangeloga.[1]

Perekond ja noorusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Bernini sündis Napolis. Tema vanemad olid napollane Angelica Galante ja Firenze skulptor Pietro Lorenzo. Pietro oli kolinud Firenzest Napolisse asekuninga soovil, et dekoreerida kuninglikku San Martino kirikut. Lapsepõlves jälgis noor Bernini oma isa tööd ning kaheksa-aastaselt voolis ta oma esimese skulptuuri, milleks oli väike marmorist puto pea. Isa oli poja saavutuse üle õnnelik ja ennustas talle suurt tulevikku. Jälgides poja pädevust igal alal, otsustas Pietro leida sellise töö, mis poja andega sobituks. Ta palus abi peretuttavalt ja San Martino mungakloostri abtilt, kes noort Berninit vaatlema hakkas. Abt vestles poisiga paljudel teemadel ning lasi tal jutujärge vabalt suunata selleks, et jälgida, millised huvid ja kalduvused vestlusest ilmnevad. Abt pidi Pietrole tunnistama, et noor Bernini oli andekas ning ükskõik mis eriala ta valima peaks, oli tal kindlasti ees helge tulevik. Seetõttu lubas isa pojal valida ameti enda eelistuste järgi. Bernini soovis isa eeskujul teha karjääri skulptorina, seega palus ta isal ennast õpetada, mida isa tegi suurima rõõmuga.[2]

Õpingud ja loometee algus[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Paulus V kutsus isa Pietro Rooma, et ta valmistaks suure narratiivstseeni Püha Peetruse basiilika Pauline kabeli fassaadile. Rooma tuli kaasa kogu pere, seal hulgas ka Bernini. Roomas kutsus kunstiarmastaja kardinal Scippone Caffareli, paavsti õepoeg, isa Pietro vastuvõtule ja käskis kaasa võtta noore Bernini, kelle intelligentsuse ja andekuse kohta ringlesid kuulujutud. Vaid kümneaastane Bernini avaldas kardinalile nii suurt muljet, et viimane soovis teda kohe paavstile tutvustada. Paavst palus tal joonistada inimese pea ning oli Bernini teose üle hämmingus. Ta lausus kõrval seisvatele kardinalidele, et sellest poisist saab tema aja Michelangelo. Paavst kinkis noorele Berninile kohtumise tähistamiseks 12 kuldmedaljoni.[2]

Paavstiga kohtumise kaudu sai Bernini tuntuks kogu linnas, mille tõttu sai ta alustada tööd iseseisva skulptorina. Tema esimene töö oli marmorist büst Santa Potenziana kirikus. Tema väiksemate skulptuuride kohta lausus Annibale Carracci, et poiss oli saavutanud taseme, milleni teised kunstnikud jõuavad alles oma eluea lõpus.

Paavst usaldas Bernini kardinal Maffeo Barberinile, kes samuti tema võimeid imetles. Bernini joonistas õpingute ajal rohkelt Vatikani palees asuvaid antiikskulptuure, millest kõige suuremat inspiratsiooni pakkusid Antinouse ja Apollo kujud. Bernini uuris ka ümbritsevaid maale, pöörates tähelepanu värvikasutuse asemel teoste ekspressiivsusele.[2]

Õpipoisina pidi Bernini valmistama marmorportreed monsignore Giacomo Motoyast ja kardinal Roberto Bellarminost. Mõlemad marmorportreed olid imetlusväärsed ja elutruud, mis andsid hoogu Bernini karjäärile. Paavst, kes tundis Bernini oskusi, tellis temalt enda marmorportree ning neli skulptuuri Villa Pincianasse. Tulemused oli nii silmapaistvad, et villa külalised vaatasidki Bernini kujusid, ilma et oleksid ülejäänud villale tähelepanu pööranud. Bernini teosed tekitasid huvi ning tõid tema ateljeesse kliente, kes soovisid temaga tutvuda ja lasta endast portree maalida. Üks portreesoovijatest oli monsignore Alessandro Ludovisi, kes tõusis pärast Paulus V surma uueks paavstiks. Ludovisist sai Bernini hea kirjasõber. Paavstina kinkis Ludovisi (Gregorius XV) Berninile tiitli cavalerie ning kutsus teda pühapäeviti õhtusöögile. Kahjuks oli ta võimuperiood lühike ning 30 kuu pärast sai paavstiks Urbanus VIII. Siiski suhtus ka uus paavst Berninisse sõbralikult ja austusega. Urbanus VIII soovis, et kunstnik arendaks oma oskusi nii maalikunstis kui ka arhitektuuris. Ka tema tahtis kasutada Bernini oskusi oma projektides.[2]

Bernini arhitektina[muuda | muuda lähteteksti]

Arhitektina olid Bernini suurimateks inspiratsiooniallikateks antiikehitised, mille puhul pööras ta erilist tähelepanu detailidele ja üksikutele osadele.

Püha Peetri haua baldahhiin (1624–1633)

Bernini esimene arhitektitöö oli Rooma Santa Bibiana kiriku ümberehitus. Ta muutis fassaadi plastilisemaks ning rõhutas keskmist osa orderi ja uhke viiluga. Samal ajal sai Bernini ülesandeks ehitada püha Peetri haua kohale sümboolne struktuur Püha Peetruse basiilikas Roomas. Aastatel 1624–1633 valmiski voluutidega raamistik, mida kaunistavad neli kullatud pronksist inglit ning mis toetab orbi ja risti. Bernini suurendas protsessioonidel kasutatavat baldahhiini, mis on väga hästi struktureeritud ja toestatud. Seda baldahhiini on peetud esimeseks tõeliseks barokkmonumendiks. Pärast baldahhiini oli Bernini ülesanne kaunistada neli tugiposti, mis toetasid püha Peetruse katedraali ja suursuguseid kujusid.[3]

Pärast Carlo Maderna surma 1629. aastal sai Berninist Palazzo Barberini ja Peetri kiriku arhitekt. Uue ametikoha tõttu oli Bernini töömaht nii suur, et ta pidi kasutama hulganisti abilisi. Tema töörežiimi mõjutas märkimisväärselt ka Rooma katoliku kirik ise: ta käis iga päev missal ja kaks korda nädalas armulauas. Bernini uskus, et kunsti ülesanne on olla katoliku kiriku propageerija ning sisendada inimestesse usku ja inspiratsiooni. Bernini arvamuse kohaselt peab kunst olema realistlik ja rahvale arusaadav.[4]

Kõik Berninilt tellitud tööd ei olnud alati edukad. 1637. aastal asus Bernini projekteerima Püha Peetruse basiilikale kellatorne, mis võeti 1646. aastal maha, kuna nende raskus hakkas kirikut lõhkuma. Probleem kellatornidega häbistas Berninit ajutiselt.[4]

Üheks Bernini kõige muljetavaldavamaks teoseks võib pidada Rooma Sant'Andrea al Quirinale kirikut (1658–1670), mis koosneb ülikõrgest altarist, kuplist ja ebatraditsioonilisest ovaalsest plaanist. Enne kiriku valmimist oli Bernini meistriteoseks Püha Peetruse basiilika piazza't ümbritsev kolonnaad. Ehitise põhiülesanne oli mahutada piazza'sse kõik inimesed, kes kogunesid erinevate ürituste raames paavsti kuulama. Bernini kavandas kiriku külge hiiglasliku ovaali, kasutades trapetsikujulist esiplaani. Sambarivi kujutas ta kätena emakiriku ümber. Väljak tasakaalustab vaadet Püha Peetruse basiilika laiale fassaadile ja juhib külastaja pilgu kiriku poole. Kompositsiooni loomiseks liigutas Bernini Maderno kavandatud purskkaevu ning ehitas teisele poole vastu kaksikpurskkaevu.[4]

Bernini suurejoonelisim religioosne dekoratsioon on Püha Peetri troon ehk Cathedra Petri (1657–1666). See on pronksist kattega keskaegne puust paavstitroon, mida toetavad pronkskujudest neli teoloogiadoktorit (püha Ambrosius, püha Athanasius, püha Johannes Krisostomus ja püha Augustinus). Trooni kohal on kuldsetel pilvedel lendlevad inglid ning Püha Vaimu kujutavast tuvist tulevad valguskiired. Troon on tehtud paavst Aleksander VII (1655–1667) jaoks, kes oli üks Bernini suurimaid patroone.[4]

Nelja jõe purskkaev (1648–1651)

Purskkaevud ja hauaehitised[muuda | muuda lähteteksti]

Urbanus VIII valitsusajal oli Bernini ülesanne ka hauamonumentide ja purskkaevude ehitamine. Hauamonumentide näideteks on Urbanus VIII haud (1628–47, Peetri kirik, Rooma) ja seeria väikeseid hauaehitisi, millest kõige silmapaistvam on Maria Raggi (1643) haud. Suurimad saavutused olid aga Rooma linna ehitatud purskkaevud. Piazza di Spagnal asub Bernini esimene purskkaev Baraccia (1627–1629), mis on nii arhitektuuri kui skulptuuri segu.[4]

Tritoni purskkaev Piazza Barberinil (1642–1643) kujutab nelja delfiini, kes tõstavad tohutut merekarpi, millel on sarve puhuv merejumal. Purskkaev on märkimisväärne ümberkujundus varasemate Rooma purskkaevudega võrreldes, sest skulptuurid näivad justkui elusatena.[4]

Veel üks silmapaistev Bernini teos on Rooma Navonali väljakul asuv Nelja Jõe purskkaev (1648–1651). Purskkaev toetab iidset Egiptuse obeliski, mis on õõnestatud kivil. Kivi ümbritsevad skulptuurid, mis kujutavad nelja maailma suurimat jõge.[4]

Skulptuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Apollo ja Daphne (1622–1624)

1622–1624 valmis Bernini märkimisväärne skulptuur "Apollo ja Daphne". Skulptuur põhineb Ovidiuse "Metamorfoosidel". Bernini on kujutanud detailselt Daphne muutumist loorberipuuks – nahka, lehti, puukoort ja riiet. Teos on uuenduslik ja realistlik. Esialgu asus skulptuur seina ääres kahe ukse juures, mistõttu nägi siseneja tervet skulptuuri alles ruumi edasi minnes.[5]

Barokkskulptuuri kuulsaim näide Berninilt on Santa Maria della Vittoria kirikus Cornarode perekonna kabelis asuv "Püha Teresa ekstaas" (valminud 1647–1652). Skulptuur kujutab püha Teresa kohtumist ingliga, kes hoiab noolt, mille ta naise südamest läbi laseb. See põhjustab Teresale nii valu kui ka hurma. Bernini valmistas kuju täpselt Teresa nägemuse üleskirjutuse kohaselt. Kuju külgedel asuvates ooperiloožisarnastes boksides näivad Cornarode pereliikmete skulptuurid olevat justkui elavas vestluses. Valgus langeb ülevalt aknast ja jõuab alla pronksist kiirtena. Kogu tervik on vaadeldav ühest kindlast punktist altari ees. Tegemist on religioosse stseeniga, mis koosneb valgusest, maalist ja skulptuurist, ning see võeti pärast valmimist kiiduavaldustega vastu.[6]

Peale suurte teoste valmistas Bernini ka mõned tellitud büstid.[4]

Reis Prantsusmaale[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kuningas Louis XIV mitut kutset läks Bernini 1665. aastal Prantsusmaale. See oli kunstniku kõige pikaajalisem Roomast eemalviibimine. Reisi eesmärk oli kavandada Prantsusmaal uus kuninglik elukoht. Bernini oli selleks ajaks väga tuntud ka väljaspool Roomat ning jutud tema tulekust tõid tema marsruudile jäävatele tänavatele hulgaliselt rahvast. Kohtumisel oma vastuvõtjatega suutis Bernini neid solvata, kui kiitis itaalia kunsti Prantsusmaa arvelt. Need kommentaarid võisid olla ka üheks põhjuseks, miks Bernini Louvre’i lossi kavandeid vastu ei võetud. Siiski leevendas külastusel pingeid kuninga büst, milles kujutatud päikesekuningas oma jumaliku autoriteediga vaatajale pilgu suunab. Sellest büstist sai kuninglike portreede eeskuju terveks järgnevaks sajandiks.[4]

Hilisemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Bernini hilisemad skulptuurid pole enam nii silmapaistvad, kuid on siiski huvipakkuvad. Rooma Santa Maria del Popolo kiriku Chigi kabeli jaoks nikerdas ta kaks skulptuuri: "Taaniel lõvikoopas" ning "Habakkuk ja ingel" (1655–1661). Teostes on näha Bernini hilisemat stiilimuutust: kehad on pikenenud, kujudel on tähendusrikkad žestid ning lihtsamad, kuid endiselt ilmekad näoilmed. Samad tunnused on ka Sant'Angelo silla liikuvatel inglitel, mida hindas paavst Clemens IX (1667–1669) nii kõrgelt, et neid kunagi sillale välja ei pandudki. Nüüd asuvad need Roomas Sant'Andrea delle Fratte kirikus. [4]

Bernini ehitisted on ka ümberehitatud Sant'Angelo sild, mis viib üle Tevere jõe Vatikani, Scala Regia ning Püha Peetri kiriku baldahhiin ja paavstitroon. Järk-järgult muutusid Bernini teosed järjest võimsamateks paavsti võimu sümboliteks, mis toetasid paavsti ning innustasid Rooma katoliku palverändureid läbi tulema. Oma karjääri lõpus konstrueeris Bernini Püha Peetri kirikusse veel viimase dekoratsiooni: Santissimo Sacramento kabeli altari (1673–1674). Inglite inimlik kujutamine ja pronksist tabernaakli ajatu arhitektuur iseloomustavad hästi Bernini hilist stiili.[4]

Õnnistatud Ludovica Albertoni (u 1674)

Tema viimaseks suurtööks jäi Rooma San Francesco a Ripa (umbes 1674) Altieri kabel. Altari kohal asub kuju, mis kujutab õnnistatud Ludovica Albertoni surma. Kuju asub suure ruumi tagaosas. Teda valgustab taevavalgus, mis helgib kuju peale kuhjatud draperiil. Kuju käed rinnal sümboliseerivad valulikku surma.[4]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Bernini suri 1680. aastal 81-aastaselt. Oma eluajal teenis ta kaheksat paavsti. Surmaajal oli ta saavutanud kuulsuse ja armastuse kogu Euroopas ning teda peeti üheks suurimaks kunstnikuks. Bernini pärand on barokkstiili loomine ning selle standardiks muutmine rahvusvahelisel tasandil.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Hibbard, Howard (12.01.2000). "Gian Lorenzo Bernini". Britannica.com. Vaadatud 16.10.2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Bernini, Domenico (2011). The Life of Gian Lorenzo Bernini. United States of America: The Pensylvania State University Press. Lk 93–233.
  3. Toman, Rolf (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Koolibri.
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 "BERNINI, Gian Lorenzo". Web Gallery of Art. Vaadatud 20.10.2019.
  5. Mezzatesta, Michael P. ja Preimesberger, Rudolf (2003). "Bernini family". Vaadatud 20.10.2019.
  6. Harris, Beth ja Zucker, Steven (19.07.2015). "Gian Lorenzo Bernini, Ecstasy of Saint Teresa". Vaadatud 20.10.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]