Rahasüsteem

Rahasüsteem on turumajanduse vältimatu osa, mis loob raamistiku turul tegutsevate subjektide omavahelistele suhetele, kujundab ühiskondlike suhete arengut ja rikkuse jagunemist ning määrab riigi jätkusuutliku arengu piirid.

Raha emissioon ja riigi areng sõltub rahasüsteemi haldamiseks loodud asutuste tegevusest. Vana-aja linnriikides täitis seda funktsiooni tempel, keskaja militaarriikides lääniisand ja territoriaalriikides on see ülesanne jagunenud keskpanga, seadusandlikku ja täitevvõimu teostavate asutuste vahel. Modernses riigis lisandusid neile veel erapangad ja muud makseid vahendavad ettevõtted.

Raha vorm

Kaup-raha

Ajalooliselt kõige vanem raha on kaup, millel on tarbimisväärtus ja mille järgi on turul nõudlust. Peenrahana kasutati teravilja, kuivatatud puuvilju (datlid jms), soola, tubakat (Ameerikas), kakaouba (Aafrikas), värvaineid (nt ooker) jms. Suuremate tehingute puhul olid maksevahendiks loomad, loomanahad, metallitükid või kangid jms. Inimese rikkust hinnatigi karja suurusega.

Kokkuleppeliselt kasutati rahana ka esemeid, millel polnud otseselt tarbimisväärtust, näiteks merekarpe, vääriskive ja -metalle jms, mis tihti aeti nööri otsa ja riputati mugavaks kaasaskandmiseks kaela. Sellest arenes ajapikku välja tava demonstreerida oma rikkust kallitest materjalidest tehtud ehetega.

Kuningaraha

Standardse suuruse ja kujundusega metallmüntide kasutuselevõtuga pandi alus riiklikule, ühtsele rahasüsteemile, kusjuures nende valmistamiseks kasutati nii väärismetalle (elektrum, hõbe , kuld) kui ka tavalisi metalle (vask, raud ja ka metallisulameid (pronks jms). Mündi kujundamisel pressiti sellele algul valitseva jumaluse, hiljem aga valitseja enda kujutis.

Kuna raha emiteerija andis sellele suurema nimiväärtuse, kui kasutatud materjalil tegelikult oli, siis pakkus see raha emiteerijale võimalust saada selle emissioonist täiendavat maksevõimet ja seeläbi muidugi ka kasu. Seda kasu märgitakse inglise keeles sõnaga seigniorage. Kui müntide materjali väärtus oleks selle nimiväärtusest suurem, siis kaoksid mündid kiirelt käibelt ja leiaksid teistsuguse kasutusotstarbe – just nii juhtus 2007. aastal Indias, kus käibelt kadusid roostevabast terasest mündid.

Esindusraha

Esindusraha (ingl representative money) mõiste märgib ükskõik millist asja, mida kasutatakse väärtusmõõduna ja väärtuskandjata turumajanduslikes tehingutes. Esindusraha rollis on kasutatud tarbimisväärtuseta asju, nagu limuskite karbid, märgistatud saviplönnid, kivist rattad, murtud puupulgad jms. Paberraha tuli väärismetallist müntide asemel kasutusele valdavalt kahel põhjusel: väärismetallidest müntidega on röövimise ohu tõttu ohtlik ringi liikuda ja valitsejatel polnud piisavas koguses väärismetalle, et rahuldada müntide vajadust. Olemuslikult väärtusetu paberraha usaldusväärsuse tagamiseks tuli luua süsteem, milles raha omanikul on igal ajahetkel õigus vahetada tema valduses olev raha seadusega fikseeritud väärtuses tagatiseks oleva kauba vastu. Alates paberraha kasutuselevõtust oli selle tagatiseks (kui 1935. aastani) hõbe, hiljem kuld – siit ka nimetused "hõbedastandard" ja "kullastandard". XX sajandil kehtestasid mõned riigid nn topeltstandardi, s.t paberraha tagatiseks olid hõbe ja kuld korraga. Kuid eri aegadel ja kohtades on arutletud ka selle üle, kas tagatiseks võiks olla puhas vesi, nafta, süsinik ja muud sellised kaubad.

Fiat-raha

Fiat-rahaks nimetatakse paberraha, millele on peale märgitud selle nominaalväärtus. Sellist raha hakati nimetama fiat-rahaks, mis sõna-sõnalt tähendab „nii olgu“. Sellise raha väärtuse määras tarbijate usaldus ja nõudluse-pakkumise suhe turul.

Digiraha ja mobiilmaksed

Digitaalne raha (digiraha, e-raha) on õiguslikult sätestamata virtuaalne maksevahend, mille ühikuks on bitt (teave, mis esitab ühe kahest võimalikust väärtusest). Digaraha saab kasutada vaid internetis mobiilmaksete tegemiseks. Digiraha emiteerivad ja kontrollivad selle arendajad ning seda kasutatakse ühe ettevõtte või virtuaalse kogukonna siseste maksete tegemiseks. Digiraha väärtus ja usaldatavus sõltub täielikult ettevõttest või isikust, kes haldab maksete teostamise süsteemi. Digiraha kasutavad pangad, maksete vahendajad, virtuaalkasiinod, internetimängude müüjad, ja paljud teised virtuaalruumis tegutsevad ettevõtted (s.h Facebook, Amazon jt) lojaalsusprogrammides oma püsiklientide premeerimiseks. Kui digraha saab vahetada käibel oleva rahaga, siis nimetatakse seda konverteeritavaks digirahaks.

Digraha on väärtuslik, kuna sellega saab teha mobiilmakseid sõltumata ostja ja müüja asukohast ning tehingu ajahetkest. Tänapäeval on võimalik kasutada maksete tegemiseks iga arvutit või nutitelefoni, milles on vastav programm või äpp. Mõnedes arengumaades, eriti Aafrikas on digirahast ja mobiilmaksetest kujunenud turumajanduse põhialus, sest see süsteem ei vaja panku tehingu läbiviimiseks.

Krüptoraha

Krüptoraha või krüptovaluuta on digitaalses vormis säilitatav vara, mida kasutatakse maksevahendina. Krüptoraha on üks kõige turvalisemaid maksevahendeid, kuna see põhineb plokiahelatel, mida praktiliselt ei ole võimalik võltsida, s.t teoreetiliselt võib see olla küll võimalik, kuid selleks kulutatud ressursid ületaksid kõrgelt saadava kasu. Nii esimene krüptoraha bitcoin, mis tuli käibele 2008. aastal, kui ka kõik hilisemad (2019. aasta lõpu seisuga on neid aktiivses käibes 26) on käibele lastud erainitsiatiivil ning nad toimivad detsentraliseeritud isereguleeriva maksesüsteemina – s.t nad on riikide keskpankadest sõltumatud. Kuna kõigi nende väärtuse määrab turul valitsev nõudluse-pakkumise suhe, siis on nende rahaühikute väärtus muutunud suures ulatuses lühikeses ajaperioodis.

Krüptoraha populaarsus ja nende ühiku väärtuse kiire tõusu põhjuseks on reeglina Fiat-raha väärtuse kiire vähenemine (inflatsioon) ja usaldamatus nende vastu. Kuna rahvusvahelised rahaülekanded globaalses mastaabis, ühest riigist teise on krüptorahas osutunud oluliselt osavamaks, kiiremaks, turvalisemaks ning täielikult bürokraatiavabadeks, siis on need äratanud huvi ka kriminaalsetes ringkondades, kuigi nendes tehtud tehingud on kõigile soovijatele nähtavad.

Raha tekkel põhinevad süsteemid

Raha tekkimisest lähtuvalt võib eristada rahasüsteeme järgmiselt:

rahana kasutatav kaup tekib juhuslikult kogukonna sees, kuna see on antud kohas kõige sobivam vahend (piiratud või kontrollitav saadavus, säilivus jms nõuded) maksete tegemiseks.
raha emiteerimise õigus on ühel institutsioonil (monopol), kes on selle õiguse võtnud enesele jõuga (isevalitseja) või kellele see on antud seadusega (õigusriik).
digiraha tekib tehingu käigus, kuid mobiilmaksete teostamiseks vajalikku keskkonda haldab üks isik.
krüptoraha tekib protsessi käigus ja sellega toimuvaid tehinguid ei kontrolli ükski institutsioon ega isik.

Rahasüsteeme võib eristada üksteisest veel ka selle poolest, et

raha loob ja annab välja selle emiteerija, seda vahetades teiste valuutade või muu vara vastu või laenuna, s.t tagasimakse kohustusega väljastades. Seda mudelit saab rakendada vaid riik, mis kontrollib avalikus ruumis toimuvat ning rakendades oma sunnivõimu, kohustab oma elanikke üle minema uuele rahale.
raha loob ja annab välja selle emiteerija, kuid süsteemi käivitamiseks jagab ta seda tasuta potentsiaalsetele tarbijatele. Kui raha väljajagamine jätkub (nt sotsiaalabi, kodanikupalga või eraettevõtjatele jagatava abi vormis), siis tuleb luua ka süsteem selle kustutamiseks. Seda saab teha kas tagasimakse (nt riigimaksud) kohustust kehtestades või selle väärtust kustutades. Viimasel juhul kustub raha väärtus, kas emiteerija loodud süsteemi siseselt nii, et inimeste käes oleva raha hulk väheneb igal kuul määratud protsendi võrra või siis tekitades raha ülepakkumise turul, mis iseenesest hakkab vähendama selle ostujõudu (inflatsioon ). Raha väärtus kustutakse sel juhul reeglina 30–50 aasta jooksul.
raha tekib ja hävib vahetusprotsessi käigus. Sellist süsteemi saab rakendada, kui kasutatakse digiraha mobiilmaksete süsteemis. Sellisel juhul tekib ühel tehingu osapoolel summa pluss- ja teisel miinusmärgiga, mis omakorda kustuvad järgmistes tehingutes. Selline rahasüsteem vajab küll ühte süsteemi haldajat, kuid mitte raha emiteerijat. Sellises rahasüsteemis pole rahal endal väärtust, sest ta on vaid vahetustehingu läbiviimise vahend.

Rahasüsteem sotsiaalses korras

Iga sotsiaalne kord võtab kasutusele oma eluviisile sobiva rahasüsteemi ning loob selleks vajalikud institutsioonid.

Kooperativistlik rahasüsteem

Kooperativismi ajalooliselt algupärane vorm oli kogukondlik eluviis. Kuna majanduses domineeris naturaalmajandus – s.t kõik tootsid kõike ise – ja spetsialiseerumine piirdus perekonna sisese tööjaotusega, siis vahetus toimus põhimõttel "kaup kauba ja teene teene vastu" (bartertehingud). Mitmed kroonikad räägivad, et kui kogukonnas elavad inimesed saidki vahetustehingu käigus enda valdusse münte, siis ei osanud nad sellega muud teha kui oma jumalatele ohverdada või enesele ehetena kaela riputada.

Individualistlik rahasüsteem

Individualism tähendab spetsialiseerumist ja turupõhist vahetusmajandust, mis vajab toimimiseks arvestus- ja maksevahendit – raha. Kuna selle eluviisi aluseks on eneseteostuse vabadus ja puudub sunnivõimu rakendav institutsioon (v.a kohus), siis väärtusmõõdu kandja määratakse ühiskondliku kokkuleppega ja see omakorda sõltub antud rahva tehnoloogilisest arengutasemest (münt, paberraha, bitt jms).

Elitaristlik rahasüsteem

Elitaristlik valitsuskultuur tähendab pärilikku klassiühiskonda, milles kapital on väikese grupi inimeste (eliit) valduses ja seda kasutatakse ebaõiglasi majandussuhteid (maarent, laenuintress jms) kehtestades ülejäänud ühiskonna alistamiseks. Kuna elitaristlik valitsuskultuur elimineerib arengustiimulid, siis põhineb see kogukondlikul naturaalmajandusel, mida täiendab kohustus osutada vastastikku teenuseid (ABI). Igapäevases praktikas tähendas see, et lihtrahvas töötab lääniisandate heaks, saades vastu „turvalise“ elukeskkonna. Lääniisandad (ingl landlord) annavad vasallidele maavalduse (feood), kes kohustuvad selle eest osalema lääniisanda kutsel sõjaretkedel ja kaitsevad vajaduse korral ka töötavat rahvast väliste rüüsteretkede eest. Igale vasallile määrati kohustus, kui suure sõdalaste grupi ta peab moodustama, varustama ja seda ülal pidama. Selleks vajalikud vahendid nõuti sisse andamitena valitsetava territooriumi kogukondadelt. Vasall pidi hoidma ka korda ning mõistma õigust tsiviilõiguslike konfliktide puhkemisel.

Bürokratistlik rahasüsteem

Bürokratistlik valitsuskultuuri ülesandeks on ebaõiglaste majandussuhetega riigi püsimise kindlustamine ja selle jätkusuutlikkuse parandamine. Kuna riigi (nagu ka keti) kui terviku tugevus sõltub elanikkonna kõige vaesema osa suurusest ja toimetulekust (kõige nõrgematest lülidest), on riigibürokraatia ülesandeks selle – eliidi jaoks kõige ohtlikuma – elanikkonna osa maharahustamine ning nende materiaalsete toimetulekuvõimaluste parandamine. Vastutasuna nõutakse vägivallast loobumist (toimetuleku hankimisel) ja alistumist kehtestatud korrale. Kuna selle ülesande täitmine eeldab töö viljade ümberjagamist, siis sõltuvalt riigikorraldusest võetakse kasutusele rahal põhinev maksu- ja eelarvesüsteem (fiskaalpoliitika) või kehtestatakse plaanimajandus, mis kehtestab töö- ja tarbimisnormatiivid ning jagab vahendeid tšekke välja jagades.

Personalistlik rahasüsteem

Personalism on sotsiaalne kord, mis eeldatavalt tekib 21. sajandil ja mille arengut määravad isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed. Kuna selle sotsiaalse korra puhul on määravaks jõuks üksikisiku eneseteostuse vabadus ja armastus (s.t soov teha teisele head), siis hakkab see piirama riigibürokraatia õigust rakendada sunnivõimu ja kehtestada ebaõiglast rahasüsteemi. Viimased sajandid on näidanud, et keskpank kui institutsioon ei ole suutnud hoida raha väärtust stabiilsena ning tema teostatud poliitika on lähtunud valitseva eliidi, mitte tavalise inimese huvidest. Ebaõiglust süvendab veelgi erapankade laenuraha emissioon ning sellelt nõutavad intressid, mis põhjustavad perioodilisi likviidsuskriise.

Keskpanka kui institutsiooni saab vältida, kui minnakse üle mobiilmaksete süsteemile (s.t välistatakse füüsilised väärtuskandjad) ja võetakse kasutusele detsentraliseeritud andmetöötlusplatvorm. Siiski on raske ennustada, kas uus rahasüsteem hakkab põhinema plokiahela (blockchain) või plokikogumi (blockstack) lahendusel. Uues rahasüsteemis tekib ja kaob raha ilmselt tehingu käigus. Sellise lahendusega välistatakse vajadus luua süsteemi, milles osa rahast kaotab väärtuse (inflatsioon) või see lihtsalt kustutakse (devalveerimine).

Suurimaks raha tekitajaks jääb siiski ilmselt keskvalitsus, kui see ühendab praeguse keskpanga, maksuameti ja sotsiaalabiraha jagavad institutsioonid. Selline süsteem pakub muuhulgas võimalust asendada tänapäeval keskvalitsuse makstavad pensionid, dotatsioonid ja sotsiaalabi raha ühtse negatiivse tulumaksu lahendusega. Praktikas tähendaks see, et isikutele, kelle sissetulek konkreetsel kuul jääb alla määratud summa, makstakse automaatselt nii palju juurde, et minimaalseks toimetulekuks vajalik summa oleks olemas. Selline internetimaksete süsteem alandaks üldist maksukoormust, annaks tohutu säästu tänu mastaabiefektile ja lahendaks nn kodanikupalga probleemi, kuid see eeldaks täielikku läbipaistvust ja kontrollitavust rahaliste ülekannete ja varalisuse osas.

Vaata ka

Kirjandus

Glyn, Davies. A History of Money. 1994. University pf Wales Press, Cardiff. ISBN 0-7083-1351-5.
Lietaer, Bernard. The Future of Money. 2001. The Random House. London. ISBN 0-712-8399-2.
Lietaer, Bernard; Christian Arnsperger; Sally Goerner; Stefan Brunnhuber. Money - Sustainability: The Missing Link. Report from The Club of Rome. 2012 Finance Watch and the World Business Academy.
Tammert, Paul. Millist riiki. 2019. Aimwell, Tallinn. ISBN 978-9949-7312-0-6 (epub).
Wildavsky, Aaron; Webber, Carolin. A History of Taxation and Expenditure in the Western World. 1986. Simon&Shuster, New York. ISBN 0-671-54617-1