Kodanikupalk

Allikas: Vikipeedia

Kodanikupalk ehk kodanikuraha ehk tingimusteta põhisissetulek (inglise keeles unconditional basic income) on tavapärase sotsiaaltoetuste süsteemi alternatiiv, mille puhul makstakse kõigile kodanikele riigi poolt regulaarselt põhivajadusi katvat maksuvaba toetust, kusjuures selle määr ei sõltu inimese muudest tuludest. Eestis on seda nimetatud ka rahvastipendiumiks[1]. Mõnikord on kasutatud mõistet "helikopteriraha"[2], kuid selle all mõeldakse siiski keskpanga emissiooni otse kodanikele[3].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tingimusteta põhisissetuleku ideed on esimest korda käsitlenud Thomas Paine 1795. aastal ilmunud raamatus Agrarian Justice.

Kodanikupalga ideega omab sisulist sarnasust ka Milton Friedmani idee negatiivsest tulumaksust.

Põhisissetuleku idee on erinevates vormides olnud aruteluaineks paljudes riikides. Juba 1920. aastatel räägiti Austraalias, Suurbritannias, Kanadas ja Uus-Meremaal "sotsiaalsest krediidist" (Social Credit). Näiteks Ameerika Ühendriikides on räägitud "põhisissetuleku garantiist" (Basic Income Guarantee, BIG), Namiibias "põhisissetulekutoetusest" (Basic Income Grant, BIG), Nõukogude Liidus "tagatud miinimumist" (гарантированный минимум) ning saksakeelsetes maades sotsiaalsetest dividendidest (Sozialdividende) ja "ellujäämisrahast" (Existenzgeld), mida on nimetatud ka "kodanikurahaks" (Bürgergeld).

Euroopa kodanike algatus tingimusteta põhisissetuleku kehtestamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa kodanike algatus tingimusteta põhisissetuleku kehtestamiseks on Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Hollandi, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriigi kodanikke ühendava Töötavate Euroopa Kodanike Komitee initsiatiiv, millega palutakse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (TFEU) artiklile 156 Euroopa Komisjonil edendada liikmesmaade koostööd, mille eesmärk on teha kindlaks, milliseid võimalusi annab tingimusteta põhisissetulek (Unconditional Basic Income, UBI) liikmesriikidele oma sotsiaalkindlustussüsteemi paremaks muutmiseks. Kodanikualgatus registreeriti 14. jaanuaril 2013, toetusavalduste kogumine lõppes 14. jaanuaril 2014. Nõutavat miljonit toetusavaldust kokku ei saadud, kuid mitmes riigis (sealhulgas Eestis) ületas toetusavalduste arv rahvusliku kvoodi.

Kuna Euroopa kodanike algatuse (European Citizen’s Initiative, ECI) reeglite järgi võib ametlikus algatusrühmas olla vaid seitse inimest erinevatest Euroopa riikidest, siis Euroopa kodanike algatuse tingimusteta põhisissetuleku kehtestamiseks algatusrühmas olid korraldaja Klaus Sambor (Austria) ning kaaskorraldajad Ronald Blaschke (Saksamaa), Stanislas Jourdan (Prantsusmaa), Olympios Raptis (Kreeka), Annie Miller (Ühendkuningriik), Sepp Kusstatscher (Itaalia) ja Branko Gerlic (Sloveenia). Algatuse koordinaatorid Eestis olid Vahur Luhtsalu ja Jaanus Nurmoja.

Kodanikupalgaga seotud algatused ja arutelud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt esimene avalik üleskutse kaaluda kodanikupalga kehtestamist Eestis ilmus 2003. aastal. Ege Hirv pakkus tookord selle suuruseks 2000 krooni kuus [4]. Kuus aastat Hiljem propageeris Ahti Mänd ideed 8000 kroonisest kodanikupalgast Eesti Vabariigi kodanikele. Samal ajal võttis idee sarnaselt aatekaaslastega mujal maailmas omaks Erakond Eestimaa Rohelised ning tõi kodanikupalga küsimuse 2011. aasta riigikogu valimistele.

Kodanikupalga idee muutus tõsisemaks kõneaineks 2013. aasta sügisel, kui sai teatavaks, et Šveitsi aktivistid kogusid vajaliku arvu toetusallkirju tõstatamaks küsimuse kodanikupalga kehtestamisest referendumil (toimus juunis 2016). Samal ajal koguti toetusavaldusi ka Euroopa kodanike algatusele põhisissetuleku kehtestamiseks ning vaatamata eestikeelse teavituskampaania hilisele algusele ja lühikesele ajale (ca 2 kuud) olid eestlased ühed edukamad toetuseavaldajad.

Vaatamata negatiivsele tulemusele andis Šveitsi referendum aruteludele kodanikupalga üle ainult hoogu. Muu hulgas oli see üheks teemaks Äripäeva arvamusartiklite konkursil "Edukas Eesti". Mihkel Kunnus pakkus välja, et kodanikupalk võiks olla piiratud kasutusvaldkonnaga isikustatud kodanikuvaluuta (PKIK)[5]. See kehtiks vaid Eestis, oleks ainult ID-kaardi põhine ning teatud piirangutega kaupade ja teenuste ostmisel (näiteks ei saaks osta alkoholi). PKIK raha ei saaks ka koguda – igal kodanikul oleks seda alati vaid ühe kuu limiidi ulatuses (iga kuu algul läheks eelmise kuu jääk nulli).

2016. aasta sügisel alustati portaalis rahvaalgatus.ee toetusallkirjade kogumist algatusele "Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis". Algatus peab saama vähemalt 1000 toetusallkirja, et see võetaks riigikogu menetlusse. Pöördumise tekstis rõhutatakse, et allkirjastanud ei taotle sellega kodanikupalga kehtestamist, vaid idee põhjalikku uurimist koos võimaliku katsetamisega. Lisaks on toodud rida spetsiifilisi küsimusi, millele teostatavuse ja mõju uuring peaks vastuse andma. Uuringuvajadust põhjendatakse nii tehnoloogia arengu kui ka idee levikuga (näiteks pilootprojekt Soomes, mis algas 2017. aastal). Algatus on erakondadeväline (eestvedaja Jaanus Nurmoja), ehkki pöördumise koostamises osales ka roheliste erakonna liikmeid.

2017. aasta juulis teatas Erakond Eestimaa Rohelised sotsiaalmeedias, et Tallinnas kohalike valimiste tulemusel võimule saades viivad nad läbi kodanikupalga katsetuse, millesse kaasatakse 1000 erineva sissetulekuga tallinlast. Juuli lõpus andis Eesti Vabaerakond teada, et moodustab töörühma, mis uurib kodanikupalga võimalikkust ja võimalusi Eestis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Guido Viik. "Rahvastipendium kõigile – 1000 eurot kuus kätte". Eesti Ekspress, 08.06.2015.
  2. Tõnis Oja. "Igaühele tuhat eurot kätte? Keskpank on vastu". Postimees, 01.07.2016.
  3. Stanislas Jourdan. "Helicopter money and basic income: friends or foes?". BIEN, 25.03.2017.
  4. Ege Hirv. "Kodanikupalk ühiskondliku leppe sisuks". Delfi, 22.01.2003.
  5. Mihkel Kunnus. "Võtame kasutusele isikustatud kodanikuvaluuta". Äripäev, 02.03.2016.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]