Raamatukogude ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Raamatukogude ajalugu on raamatukogude loomise ja arenemise ajalugu.

Vana-Idamaade raamatukogud[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated raamatukogu olemasolust pärinevad Ees-Aasia jõgikonnast, kus praeguse Iraagi territooriumil asus Sumeri riik. Vanimad säilinud kirjatekstid pärinevad umbes aastast 3000 eKr.

Esimesed raamatukogud tekkisid mitmesuguste riiklike, majanduslike jt dokumentide koguna. Sellise institutsiooni teke johtus sumeri kultuuri jõudmisest arengujärku, mil inimesel tekkis vajadus end teadvustada.

Vanimad raamatukogud avastati enne Esimest maailmasõda alanud ja 1927. aastal jätkunud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus Sumeri riigi territooriumil. Peamiselt Eufrati jõe kallastel asunud linnade alalt leiti hulk savitahvleid anonüümsete teostega – vanade kaartidega, kirjandustekstidega, töödega matemaatikast, põllumajandusest ja teistest teadmisvaldkondadest.

Üks vanemaid meie päevini säilinud kogusid on Heti riigi valitsejale Hattusilis III-le (1283–1260 eKr) kuulunud raamatukogu. Tema loss asus riigi pealinnas Hattusas. Heti riik eksisteeris seitsme sajandi vältel teisel aastatuhandel eKr Väike-Aasia ja tänapäeva Süüria territooriumil.

Suurim ja tuntuim vanaaja raamatukogu oli Assüüria kuninga Assurbanipali (668–631 eKr) raamatukogu, mis asus Niinive linnas. Sellele oli aluse pannud juba kuningas Tiglatpilesar I (1112–1074 eKr). Raamatukogu fond koosnes umbes 5000 – 10 000 savitahvlist. See raamatukogu oli universaalne, sest seal säilitati kuninganimistuid, matemaatika, astronoomia ja meditsiini töid, sõnastikke ja grammatikaid. Religioossed tekstid asusid eraldi ruumis. Ilukirjandust oli teistest vähem, sest seda anti edasi suuliselt. Just sellest raamatukogust leiti kõige täielikum akkadikeelse müüdi tekst Sumeri valitsejast Gilgamešist. Assurpanipal oli üks vähestest kirjaoskajast valitsejast, kes avaldas oma raamatukogus tolleaja tähtsamad raamatud. Kirjutajad tegid raamatutest koopiaid. ~100 000 savitahvlit, alles ~20 000. Savitahvlid olid põletatuna vastupidavamad kui papüürus. Ainult vähesed lihtinimesed kasutasid raamatukogusid, sest olid kirjaoskamatud. Tol ajal oli raamatukogu nii raamatukogu, arhiiv kui ka muuseum.[1]

Egiptuses oli raamatukogu kohta kasutusel kaks terminit: "raamatumaja" ja "elu maja". Esimese termini all mõeldi templiraamatukogusid, teine termin tähistas templi juures asuvat omalaadi teadusasutust. "Elu maja" täitis ka raamatukogu funktsiooni, kuid sealseid raamatuid kasutati religioossetel ja hariduslikel eesmärkidel. Raamatukogu hoidja amet oli riiklik ja pärandatav. Selle võis edasi anda vaid "kõrgeimatesse teadmistesse" pühendatuile. Raamatukogus säilitatavaid ürikuid kasutasid kas valitsejad või preestrid, sest üksnes nemad olid "pühendatud". Vana-Idamaade raamatukogu on ühtaegu nii raamatukogu kui ka arhiiv. Vana-Idamaade raamatukogu tuleb pidada raamatukogu omalaadseks "esiisaks".

Vanakreeka raamatukogud[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Kreekas võeti raamatukogu kohta kasutusele tänapäevalgi paljudes keeltes tuletisena kasutatav sõna bibliothēkē (biblion 'raamat' + thēkē 'panipaik'). Tänapäevasele raamatukogule lähedase asutuse teke on seotud uut tüüpi museioni raamatukoguga. Museioniks nimetasid kreeklased muusade elupaika. Laiemas tähenduses oli tegemist kultuuri-, teadus- ja uurimisasutusega. Lisaks raamatukogule sisaldas see ka kaardikogu ja erinevate uurimisvahendite mudeleid.

Antiikmaailma suurim raamatukogu oli Aleksandria raamatukogu. Selle asutas hellenistliku Egiptuse valitseja Ptolemaios I Soter (323–328 eKr). See oli tolleaegne kõige rikkalikum ja täielikum raamatukogu. Seal asus umbes 700 000 käsikirja papüürustel. Peamiseks ülesandeks oli koguda kreeka kirjandust ja teiste rahvaste teoste kreekakeelseid tõlkeid, kusjuures hangiti kõige erinevamat kirjandust kreeka tragöödiatest kokaraamatuteni välja. Aleksandria raamatukogus viidi esmakordselt sisse õpetlase ja poeedi Kallimachose loodud kataloogimis- ja paigutussüsteem.

Kuningas Eumenes (197–160 eKr) asutatud Pergamoni raamatukogu võistles oma fondide suuruselt Aleksandria raamatukoguga. Pergamon oli oma aja arstiteaduse keskus, mistõttu raamatukogusse püüti muretseda kirjandust eelkõige sellest teadmistevaldkonnast. Pergamoni raamatukogu ajalugu lõppes 43. aastal eKr, mil Pergamon oli juba Rooma provints ja Marcus Antonius kinkis suure osa raamatukogust Egiptuse kuningannale Kleopatrale.

Vana-Rooma raamatukogud[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt kreeklastest ja hellenistlike riikide kodanikest ei tundnud roomlased lugemise vastu eriti suurt huvi ja seda kuni viimase sajandini eKr. Raamatukogud toodi sõjaretkedelt kaasa trofeedena. Esimesena toodi 168. aastal eKr Makedoonia valitseja Perseuse raamatukogu.

Esimese suure raamatukogu avas Roomas Gaius Asinius Pollio (76 eKr – 5. pKr). Tema seadis raamatukogule ülesandeks ladina kirjanduse kajastamise oma fondides. 28. aastal avati keiser Augustuse algatusel raamatukogu, mida hakati nimetama Apolloni Templi Raamatukoguks (Bibliotheca Templi Apollinis) või Bibliotheca Palatina'ks. Hilisemad Rooma keisrid püüdsid seda eeskuju jälgida ja asutasid uusi raamatukogusid. Kõige tuntum on neist keiser Traianuse (98–117) asutatud Bibliotheca Ulpia, mis võinuks võistelda Aleksandria raamatukoguga.

Claudiuse-aegne raamatukogundustegelaste liigitus:

  • riiklik järelevaataja
  • raamatukogu juhataja (juhatas tööd, pidi tundma raamatuid)
  • töötajad:
    • sisetöötegijad
    • teenindajad (läks külastajale uksele vastu ja küsis, mida ta vajab)

Bütsants ja Lääne-Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopolis asutati 330. aastal ainulaadne raamatukogu, mis on tuntud keiser Constantinus Suure raamatukoguna. Raamatukogus töötas palju kreeka- ja ladinakeelsete raamatute ümberkirjutajaid, kelle töö oli eelkäijate omast keerulisem – nad mitte üksnes ei kopeerinud tekste, vaid ka taastasid neid. Keiser Constantinuse raamatukogust kujunes üks rikkalikem raamatuhoidla.

Kõiki eri aegadel antiikmaailma erinevates osades eksisteerinud raamatukogusid ühendab see, et nad olid üheks tähtsamaks institutsiooniks antiikaja ühiskonnas. Antiikaja raamatukogu oli kaasaja teadusest lahutamatu. Raamatukogu oli ideaalne vahend teaduse jaoks, teenides õppimist ja õpetamist, soodustades teadmiste kogumist ja nende süsteemi loomist. Antiikraamatukogude peamine ülesanne oli algupärandite hoidmine, nende säilitamine tulevastele põlvedele. Samas pidid need tööd olema kättesaadavad ka õpetatud kaasaegsetele, mistõttu raamatukogu täitis teadmiste levitamise funktsiooni.

Islamimaad[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatukogud tähetornides ehk observatooriumites. Nende jaoks oli oluline see, mis tähistaevas toimub. Raamatute laenutamisel oli juba tähtaeg ~üks kuu. Raamatukogudes olid faktikataloogid – andmed maade ja piirkondade kohta. Soodustati maadeuurimist. Raamatukogus oli võimalik kasutada vett. (Kõrbes tähendas see austusavaldust.) Sai tellida raamatutest koopiaid valitsejate kulul.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal asusid raamatukogud valdavalt kirikute ja kloostrite juures ning lihtrahval puudus neile juurdepääs. Kuna teadus oli koos raamatukogudega kirikule allutatud, siis teaduse areng pidurdus. Hiliskeskajal hakati looma ülikoole ja nende juurde ka raamatukogusid. Kui raamatuid hakati aheldama ketiga spetsiaalsete pultide külge, võisid neid kasutada ka üliõpilased.

13. sajandil andis R. De Bury välja esimese raamatukogundusliku raamatu "Philobiblion".

Renessanss[muuda | muuda lähteteksti]

Renessansiaja ühiskonnas domineeris raamatukogutüübina eraraamatukogu. Need nii kaasaegset kirjandust kui ka antiikaja aardeid sisaldanud suurepäraselt komplekteeritud kogud mitte üksnes ei ajendanud üldkasutatavate raamatukogude arengut, vaid kujundasid ka nende kogude temaatika ja komplekteerimispõhimõtted. Ühe tolle aja parima raamatukogu komplekteeris väljapaistev poeet Francesco Petrarca (1304–1374). Eriti hoolikalt kogus ta antiikautorite teoseid. 1337. aastal koostas ta oma raamatukogu kataloogi "Libri mei", mis sisaldas üle tuhande nimetuse. Elu lõpul püüdis Petrarca teha oma raamatukogu kättesaadavaks laiale lugejate ringile. Üldkasutatavate raamatukogude kujunemisel oli väga oluline osa bibliofiilide erakogudel. Eraraamatukogusid asutasid ka sellised õpetlased, nagu Giovanni Boccaccio, Niccolò de' Niccoli, Poggio Bracciolini jt. Renessansiajastu raamatukogu oli üldkasutatav, kuid oma kogude universaalse koostise tõttu oli see samal ajal ka teadusraamatukogu. Esmajärjekorras koguti antiigipärandit. Raamatukogul oli nii kogumis- ja säilitamis- kui ka teenindusfunktsioon. Renessansi ajal lähtuti seisukohast, et raamatukogu hoone peab olema kaunis ja asuma kesklinnas. Esmakordselt raamatukogude ajaloos peeti seda küsimust niivõrd oluliseks, et raamatukogusid projekteerisid oma aja parimad arhitektid. Nii selles, et raamatukogu ehitati linna südamesse, kui tema väliskujunduses ja interjööris peegeldus uus, renessansiajal kinnistunud ettekujutus raamatukogu rollist ja kohast ühiskonnas.

Reformatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

15. sajandil leiutas Johannes Gutenberg trükikunsti. See andis Euroopa raamatukogundusele uue impulsi. Trükikunsti levikuga suurenes raamatute hulk ja vähenes nende hind. Raamatukogu lakkas täitmast skriptooriumi funktsiooni. Raamatute kogumine ja säilitamine eraldusid lõplikult nende valmistamisest, tekkisid trükikojad ja kirjastused. Trükised mõjutasid ka raamatukogu sisemist töökorraldust. Inventariseerimissüsteemi kõrval said põhimõtteliselt uue tähenduse kataloogimine ja raamatute tähistamine kohaviitadega, millest kujunes vahend raamatu leidmiseks riiulilt. Lääne-Euroopas levis see 14. sajandil ja muutus tavapäraseks 15. sajandil. Läänemere maade linnades küpses sel ajal vaimse uuenemise protsess, mis soodustas hariduse ja linnakultuuri arengut. Seal alanud reformide hulka kuulus ka raamatukogureform. Martin Luther nägi raamatukogudes Saksa linnade arengu olulist elementi. Reformatsiooniaegne linnaraamatukogu oli eri institutsioonide juures asutatud raamatukogude ühine nimetus. See võidi rajada raekoja, kiriku või gümnaasiumi juurde. Neis hansalinnades, kus reformatsiooni mõjud puudusid, ei asutatud ka linnaraamatukogusid.

1537. aastal võttis Prantsuse kuningas Francois I esimest korda vastu sundeksemplari seaduse, mis siiski kohe õnnestunult käiku ei läinud.

Barokiajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Barokiajastu raamatukogu määras katoliikliku maailma raamatukogude arengu enam kui kaheks sajandiks. Esimesteks raamatukogudeks, kus interjööri visuaalsetel komponentidel oli oluline roll, olid Vatikani raamatukogu ja kuninglik raamatukogu San Lorenzo de El Escorialis (1567). Nii seinad raamatukappide kohal kui laed olid kaetud maalingutega, milles kajastus selle saali tähendus. Hoogsad kujutised illustreerisid ja selgitasid nende alla paigutatud raamatukogu fondi eri osi, külastaja võis need lahti mõtestada vastavalt oma mälule ja kujutlusvõimele.

Valgustusaja raamatukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse revolutsioon 1789, mis kestis kümme aastat, mõjutas ka raamatukogunduse arengut. Raamatukogud olid olulised institutsioonid valgustusideede levitamisel. Tekkis arusaam, et raamatukogud tuleks teha avatuks kõigile kirjaoskajatele.

Sel ajal eeldati, et universaalne raamatukogu peab olema entsüklopeediline. Esimesed teadusraamatukogud tekkisid musketäride ajal 17. sajandi Prantsusmaal.

Tolle aja raamatukogusid mõjutasid kõige enam prantsuse õpetlase Gabriel Naudé (1600–1653) ideed. Palju aastaid töötas ta raamatukoguhoidjana. Eriti särav oli tema tegevus kardinal Mazarini (1602–1661) raamatukogus, mis alates 1645. aastast tegutses avaliku raamatukoguna. Tema sulest pärineb kirjutis "Nõuandeid raamatukogu korraldamiseks". Naudé käsitas raamatukogu universaalsena, selle fondid pidid peegeldama kõiki teadmistevaldkondi ja trükitoodangu liike. Väga suurt tähelepanu pööras ta raamatute läbitöötamisele ja nende ratsionaalse paigutussüsteemi loomisele. Ta oli veendunud, et korrastamata raamatukogu ei tohi nimetada raamatukoguks. Ta võttis esimesena kasutusele sõna "bibliograafia" nimestiku tähenduses.

Depoo[muuda | muuda lähteteksti]

Sinna koguti kirjandust ning selle kaudu toimus raamatute ümberjaotamine raamatukogude vahel. Raamatuid saadakse erinevate ühingute ja eraisikute varade riigistamise käigus. Asuti depoode varasid kirjeldama, seda juhiti Pariisist. Rahvahariduse Komitee töötab välja kirjeldamise juhendid. Kirjeldati raamatu seisundit. Algselt kirjeldati aktiivselt, revolutsiooni süvenedes (Prantsuse revolutsioon) tekkis apaatia ja lõpupoole kirjeldati vähe. Depoodest käis läbi kümme miljonit raamatut, revolutsiooni ajal jõuti kirjeldada umbes kolm miljonit eksemplari.

1795. aastal tekib Prantsusmaal raamatukogu, mille nimi on Rahvusraamatukogu ning teised riigid järgisid eeskuju. Rahvusraamatukogul eesõigus võtta depoost raamatuid. Üle terve maa tekib raamatukoguvõrgustik. Hakati inimesi lugema õpetama.

Suurbritannia[muuda | muuda lähteteksti]

17.-18. sajand – tekib kihelkondlike raamatukogude idee (T. Bray), kirikute juurde tekkis võrgustik, enamjaolt usukirjandus.

18. sajandi lõpp – 19. sajandi I pool – raamatukogud töölisklassile. 1847. aastal moodustub Parlamendis komitee, kes tegeleb igasuguste ettetulevate probleemidega. 1850. aastal Public Libraries Act – riigi tasandil raamatukogu seaduse loomine.

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Sel sajandil arenesid raamatukogud tormiliselt. Saksamaast kujunes maailma teaduse arengut määrav maa ning selle maa muutused raamatukogudes määrasid ka teiste riikide raamatukogude arengu.

Kõige märgatavamalt uuenes raamatukogutöös lugejateenindus. Raamatukogud pidid arvestama nii lugejate arvu suurenemisega kui ka sellega, et suurenes nõudlus raamatute järele. Kui ülikooli raamatukogu oli siiani suunatud eelkõige ülikooli professoritele, siis nüüd kuulusid lugejate ringi ka üliõpilased ja doktorandid.

Töömahu suurenemise tõttu tekkis vajadus üle vaadata liigitussüsteemid, kuna ühtne süsteem raamatukogudes puudus. Võeti kasutusele [[UDK – kümnendliigitussüsteem]]. Ka fondide komplekteerimine sai uue suuna. Palju tähelepanu pöörati laenutusruumide, lugemissaalide, sealjuures eraldi ajakirjanduse saalide ehitusele, samuti raamatukogutöötajate abiruumide varustamisele kõige vajalikuga. Oli selge, et vanade raamatukoguhoonete arhitektuur ei vastanud enam uutele tööülesannetele.

Raamatukoguhoidjate kutselise ettevalmistuse küsimuse lahendamisel oli kõige olulisem osa Berliini Ülikoolil. Selle ülikooli raamatukogu baasil loodi 1893. aastal kõrgem raamatukogunduskool. Esimese maailmasõja lõpuni oli see ainuke õppeasutus, kus koolitati kutselisi raamatukoguhoidjaid.

Ameerika[muuda | muuda lähteteksti]

Melvil Dewey – esimene raamatukogunduse õpetaja New York Colombia Ülikoolis alates 1887. aastast. 1876 – kümnendliigituse algvariant. Asutab maailma esimese raamatukogude ja -hoidjate ühingu: Ameerika Raamatukogude Ühenduse ALA[2]. Sel ajal saab alguse ka esimene raamatukogunduslik ajakiri "Library Journal". Kongressi Raamatukogu – ei kehti sundeksemplari seadus; Kongressi Raamatukogu kaitses autoriõigusi. Luuakse esimene koondkataloog – raamatukogud saatsid oma kirjed Kongressi Raamatukogule. Teeninduse efektiivsuse korraldamine.

21. sajandi raamatukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatukogu roll tänapäeva infoühiskonnas on teisenenud niivõrd, et võime eristada eri tüüpi raamatukogumudeleid:

  • traditsiooniline raamatukogu kui mäluinstitutsioon
  • raamatukogu kui õppe ja teadustegevuse keskus
  • raamatukogu kui kultuuri- ja suhtlemiskeskus
  • e-raamatukogu
  • virtuaalraamatukogu

Iga raamatukogumudeli puhul on tema põhirolliks olla olemasolevate ja kättesaadavate inforessursside vahendajaks kasutaja ja raamatukogu vahel, pakkudes võimalikult täiuslikke materjale vastavalt oma vastutusalale nii andmebaaside, elektrooniliste jadaväljaannete, täistekstide kui traditsiooniliste teavikute näol.

Eesti raamatukogude kujunemislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Oleviste kiriku juurde asutati raamatukogu – Bibliotheca Revaliensis ad D. Olai – 1552. aastal ja see oli Tallinna esimene avalik raamatukogu. Vanim säilinud dokument, mis tõendab Oleviste raamatukogu asutamist, on omaaegse bibliotekaari Heinrich Bröckeri poolt 1659. aastal alustatud rahaliste annetuste registreerimise raamat. See algab raamatukogude ajalugu käsitleva üldise sissejuhatusega, milles on juttu ka Oleviste kogu asutamisest.

16. sajandil oli dominiiklaste raamatukogu ~200 raamatuga Eesti suurim raamatukogu. Dominiiklaste raamatukogunduse areng on seotud katoliikliku kirjanduse arenguga. Eesti alal ei tehtud algul raamatukogul ja arhiivil vahet.

Tartu Ülikool 1632[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatukogu asutamise kohta kindlad andmed puuduvad, aga see toimus pisut hiljem. Küsiti dublette Lundi ülikoolist ja Peterburi erinevatest ülikoolidest. Tartu Ülikooli Raamatukogu kogu sai alguse, kui lätlane L. Hintelmann pärandas oma raamatukogu Tartu Ülikoolile. Pärast Hintelmanni annetust oli vaja raamatukoguhoidjat. Esimeseks Tartu Ülikooli raamatukoguhoidjaks sai L. Ludenius – õigusprofessor, kes tegi raamatukogutöid lisatööna. Reisis sageli Tallinna, Tartu ja Pärnu vahet.

1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ideed levisid ka siiakanti ja Tartu Ülikool taasavati 1802. aastal, kuid ettevalmistustega alustati juba 1800. aastal.

Morgenstern [3] oli Tartu Ülikooli õppejõud, kes juhatas ka raamatukogu ja viis ta heale tasemele. Lõi komplekteerimispõhimõtted, mida võtta, mida mitte: võtta originaal, mitte tõlge; mitte raisata raha raamatutele, mille kasutajaskond on väike; ilukirjandusest võtta seda, mida õppetööks vaja; alama astme õpikuid (gümnaasiumi) ei võta; teadusliku tasemega raamatuid eelistada üldistele. Morgenstern jälgis Euroopa raamatukogudes toimuvat ja oli arengutega kursis. Raamatuid saadi raamatukauplejatelt ja oksjonilt. Probleeme oli rahadega, sest trükiste arv kasvas kiiremini kui eraldatav raha. Sel ajal hakkas ilmuma palju erialaperioodikat. Hakatakse välja andma oma toimetisi, mida saab teiste kõrgkoolide raamatukogudega vahetada.

Valgustusaeg 18.–19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1838. aastal luuakse Tartus Õpetatud Eesti Selts. 1839 saab alguse Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu. Rahvusliku liikumise ajal hakati palju raamatuid välja andma. Kuid ÕES kogus vaid teaduslikke trükiseid. Tekib Eesti Kirjameeste Selts, hakatakse eestikeelseid raamatuid koguma, aga mitte täielikult – kõike ei jõutud koguda. Eesti Kirjameeste Seltsilt võtab teatepulga üle Eesti Üliõpilaste Selts, Oskar Kallas – raamatukogu juhataja. Olulisim perioodika kogumine, sest seda oli raske kätte saada.

1894. aastal Eesti Kirjameeste Selts lõpetab oma tegevuse, raamatukogu läheb üle Eesti Üliõpilaste Seltsile.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [Boris Volodin (2005) "Maailma raamatukogude ajalugu" Tallinn]
  2. [American Library Association http://www.ala.org/]
  3. [Johann Karl Simon Morgenstern http://www.ut.ee/klassik/isikud/morgenstern.html]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Volodin, Boriss. 2005. "Maailma raamatukogude ajalugu" Tallinn. ISBN 9949-413-05-2
  • Raamatukogusõnastik [1]
  • Standard EVS/ISO 2789:2003 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Rahvusvaheline raamatukogustatistika".´
  • Estonica [2]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]