Philosophia

See artikkel räägib antiikaegsest sõnast ja mõistest; ajakirja kohta vaata artiklit Philosophia (ajakiri)

---

Eesti sõna "filosoofia" ja selle vasted paljudes teistes keeltes pärinevad vanakreeka sõnast "philosophia" (φιλοσοφία).

Sõna philosophia tõlgendatakse sageli liitsõnana, mis on moodustatud verbist philein, phileō 'armastama' ja nimisõnast sophia 'tarkus'. Sõna tähenduseks arvatakse 'tarkuse armastus'. See tõlgendus on küll traditsiooniline, kuid ei ole korrektne. Esiteks on tegemist pigem tuletisega sõnast philosopheō või sõnast philosophos. Teiseks ei tähendanud see sõna oma esialgses kasutuses sõnasõnaliselt 'tarkuse armastust', vaid tema tähendusväli oli fokuseeritud kitsamale alale.

Mainitud sõnad ei olnud esimeste filosoofide kohta nende kaasajal käibes. Sõna philosophia sai terminoloogiliselt valdavaks alles Sokratese ajal.

Esimesed filosoofid

Esimeseks filosoofiks nimetab Aristoteles tagantjärele Thalest, keda tema ajal nimetati pigem targaks (sophos). Thalest loetakse üheks seitsmest targast, keda Vana-Kreekas austati. Thalese õpilast Anaximandrost nimetatakse aga füsioloogiks (physiologos), mis on seotud sellest ajast saadik laialt levinud filosoofilise kirjutise formaadiga "peri physeōs" ("Loodusest" või "Loomusest"). Füsioloogideks nimetab Aristoteles enamikku Sokratesele eelnevatest ehk eelsokraatilistest filosoofidest.

Filosoofia saab eksplitsiitselt määratletud tähenduse alles Platoni dialoogides, varasemates tekstides esineb see sõna pigem juhuslikes tavakeelest lähtuvates seostes.

Sõna päritolu

Varaseimad sõnale philosophia lähedase sõna kasutused esinevad Vana-Kreeka ajalookirjutuses.

Herodotose "Historias" pöördub Lüüdia kuningas Kroisos teda külastava Ateena riigimehe Soloni poole: "Külaline Ateenast, meieni on ulatanud palju jutte sinust ja seda sinu tarkuse ning reisimise tõttu, kuis oled tarkust püüelnuna (philosopheō) rännanud mööda maad nägemise (theoria) nimel, nüüd on ometi iha mul pärida, kes nüüdseks kõigist kõige õnnelikumana sulle paistab?" (I 30)

Herodotose sõnastuses ei tähenda verbivorm philosopheō siin mitte niivõrd abstraktse tarkuse püüdlemist, vaid pigem rõhutab Soloni reisimise juures, et see toimus ainult nägemise või silmaringi avardamise nimel ning mitte mingitel praktilistel eesmärkidel, millest võiks lähtuda näiteks reisivad kaupmehed.

Thukydidese "Peloponnesose sõja ajaloos" esineb philosophia verbivorm Ateena riigimehe Periklese suus, kui ta ülistab Ateenat oma leinakõnes: "Kuid mitte ainult sellepärast pole meie polis imetlust vääriv, vaid ka muu pärast: me läheneme ilule (philokaleō) ju ometi lihtsuses/kasinuses ning läheneme tarkusele (philosopheō) ilma hellitamiseta/nunnutamiseta." (II 39-40)

Verbi philosopheō tähendust tõlgitsetakse sellistes kontekstides enamasti sarnaselt järgnevaga.

Philein ei tähendanud filosoofia algusaegadel armastamist tänapäevases mõttes. Pigem on see verb seotud omaks või lähedaseks tegemisega: kui Homeros räägib kätest ja ütleb nende kohta philai, siis ei pea ta silmas mitte "armsaid käsi", vaid "omaenda käsi". Philein viitab seega pigem millegi endale omaseks tegemisele või ligidalt tutvumisele, vaatlevale lähenemisele ilma praktiliste eesmärkideta ning ei samastu traditsioonilise armastava või ihaleva püüdlemisega. Ilule lähenemine (philokaleō) ja tarkusele lähenemine (philosopheō) kui philein vastandatakse barbaarsetele ilu ja tarkuse taotlemise viisidele, mis barbaritel ilu puhul moondub eputavaks ehtimiseks ning ei taotle ilu selle lihtsuses – ning mis tarkuse puhul moondub tarkuse hellitamiseks, autoriteedi härdaks kummardamiseks.

Sophia ei tähendanud vanakreeka keeles samuti mitte niivõrd tarkust teadmiste kogumi mõttes, vaid pigem midagi elutarkusesarnast. Sophos on see, kes mingis täpseid teadmisi ja oskusi eeldavas valdkonnas hästi orienteerub või asjatundlik on, seega võib sophos olla nii kingsepp, tüürimees, lüüriline luuletaja, ärimees kui poliitik vms. Näiteks Pindaros nimetab end poeedi asemel hoopis sophoseks ning väidab teises Olümpia epiniikionis, et sophos on see, kes mõistab asju nende puhkemisest või sisemisest kasvamisest (phuē < physis) lähtuvalt (II 86). Seega on sophia pigem loomulik tarkus või asjatundlik mõistmine, mis on seotud tegutsemise või orienteerumisega mingis kindlas valdkonnas.

Philosophia võiks sellele vastavalt olla siis taotlus vaadelda ja tutvuda otsest praktilist eesmärki omamatute asjadega lähemalt, et saavutada nende loomulik-asjatundlik mõistmine selle mõistmise enese pärast.

Esimene philosophia kasutus filosoofide hulka arvatute säilinud fragmentides kuulub ilmselt Herakleitosele: "Vaja ometi olla hästi paljude asjade uurija (historas) filosoofilistel meestel (philosophous andras)." (B 35)

Nagu näha seob ka Herakleitos philosophia asjade vaatleva uurimisega või näinud-olemisega (historia), mida ta "filosoofiliste meeste" puhul iseäranis tähtsaks peab. Herakleitos on tuntud oma arrogantsi poolest paljuteadmise (polymathēsis) suhtes, mistõttu kõlab tema sõnakasutus eelnevatega päris hästi kokku, lubamata filosoofia tõlgendamist 'tarkuse armastamiseks' selle fraasi otseses tähenduses.

Tõlgendajad on ka arvanud, et philosophous andras on lisatud Herakleitose ütlusele Aleksandria Clemensi poolt, kelle kaudu vastav fragment meieni jõudnud on.

Antiigi ajal tavatseti siduda sõnade philosophia ja philosophos (filosoof) päritolu Pythagorase nimega. Nii kinnitavad näiteks Diogenes Laertios ("Kuulsate filosoofide elulugude" prooimion 8-10 [12-14]) ja Cicero ("Tusculumi arutlused" V 3-4 [8-10]), kes tuginevad oma väidetes Herakleides Pontikose ühele nüüdseks kadunud teosele.

Cicero kirjeldab stseeni, kus Philiose valitseja küsib imetledes Pythagoraselt, milles tema oskused (artes 'kunst') täpsemalt seisnenvad, mille peale vastab Pythagoras, et temal mingeid oskusi ega kunsti, vaid ta on filosoof. Filosoofi laseb Cicero Pythagorasel määratleda sellena, kes vaatleb uurivalt loomulikke asju sidumata neid mingite muude eesmärkidega. Arvatakse, et see sõnastus on ajalooliselt ebatäpne ja päris niisugusel kujul vast Pythagoras filosoofiat veel ei mõistnud. Ometi võib arvata, et Pythagoras siiski sellist sõna kasutada võis.

Küll samuti Herakleidesele tuginedes jääb Diogenes Laertios aga mõnevõrra tagasihoidlikumaks, kuigi ka tema tunnistuses on kaheldud. Ta nimelt kinnitab Philiose valitseja ja Pythagorase vahel toimunud vestlust ning ütleb, et Pythagoras on see, kes leiutas sõnad philosophia ning philosophos ja kasutas sõnadest viimast enda kohta esmakordselt. Diogenes tunnistab, et varem nimetati tarkadeks (sophoi) peale riigimeeste, poeetide, väejuhtide jne ka neid, keda me nüüdseks filosoofideks kutsume. Pythagoras väitis aga, et tark pole keegi peale jumala (theos), mille tõttu tema võib olla ainult philosophos. Sellest ajast on saanud Diogenese arvates tavaks eristada tarku ja filosoofe.

Filosoofia määratlemine

Siiani säilinud filosoofide algupärastest tekstidest määratletakse philosophia filosoofia ajaloos esimest korda filosoofilise oskussõnana Platoni dialoogides.

Tuntuim tema määratlustest sisaldub dialoogis "Pidusöök", milles ta määratleb filosoofia kui sureliku ehk inimese erootilise püüdluse surematu ilu, hüve ja tarkuse poole. Filosoofile on selle määratluse järgi omane teadmine oma teadmatusest, filosoofid pole need, kes arvavad, et nad teavad, kuigi tegelikult ei tea ega ka mitte need, kes tõepoolest kõike teavad.

Filosoof "asub kusagil tarkuse (sophia) ja nõmeduse (amathia 'võhiklus, asjatundmatus, õpetamatus') vahepeal, ja seega siis ei tegele ükski jumal filosoofiaga ega ihalda tark olla, sest jumalad ju ongi targad; samuti ei püüakski mõni teine tark enam targaks saada. Kuid ka nõmedad ei tegele filosoofiaga ega ihalda tarkust. Just see ongi nõmeduse viletsus, et inimene, kuigi ta ei ole ilus, hea ega arukas, on endaga täiesti rahul. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest ta puudust ei tunne." (203 e-204 a)

Tähelepanu väärib, et ka Platonil säilib philosophia loomulikkuse ja mõõdukuse varjund, nagu see esines Thukydidesel. Säilib ka vastandus lõplike, eesmärgi tarvis äraõpitavate teadmiste vahel ja filosoofilise tarkuse vahel, mis seisneb pigem eesmärgitus mõistmises.

Platon väidab dialoogis "Theaitetos" – nagu kinnitab hiljem ka Aristoteles oma "Metafüüsikas" –, et "just see ongi filosoofi sattumus (pathos), nimelt imestamine (thaumazein), pole ometi muud algust (archē) filosoofial peale sellesama, ning sugugi mitte halva päritolu-seletusena ei näi ütlemine, et Iris Thaumase järeltulija on" (155 d).

Platoni jaoks saab hilistes dialoogides tähtsaks filosoofi ja sofisti eristamine, mille puhul viimane omab näivat tarkust ning püüab lasta end paista targana, esimene aga taotleb tarkust ennast selle enese nimel. Seega on sofistid käsitletavad kavatsuslike näiv-tarkadena, filosoofid aga võiks neile vastanduda oma suhtumise osas tarkusesse, kuna nad targana paistmisest lugu ei pea. Platon kempleb omakorda filosoofi nimetuse üle ka Isokratesega, kes juhtis Ateenas retoorika-kooli ning pretendeeris erinevalt muudest sofistidest sellele, et oma tegevust filosoofiaks kutsuda.

Dialoogis "Sofist" osutab Platon, et filosoof ja sofist erinevad teineteisest samal viisil nagu hunt ja koer ning nende segiajamine on sama saatuslike tagajärgedega nagu kiskjaloomulise uluki ja inimsõbraliku kodulooma segiajamine.