Mine sisu juurde

Paul Keres

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib maletajast; laeva kohta vaata artiklit Paul Keres (laev) ja advokaadi kohta artiklit Paul Keres (advokaat).
Paul Keres
Paul Keres, male maailmameistri tiitlipretendent (1938)
Isikuandmed
Sünniaeg 7. jaanuar 1916
Sünnikoht Joala vald
Surmaaeg 5. juuni 1975 (59-aastaselt)
Surmakoht Helsingi
Sportlaskarjäär
Spordiala male

Paul Keres (25. detsember 1915 (vkj)/ 7. jaanuar 1916 Joaorg, Joala vald, Vaivara kihelkond, Virumaa[1] – 5. juuni 1975 Helsingi) oli eesti maletaja (rahvusvaheline suurmeister, 1950) ja malekirjanik.

Paul Keres sündis rätsep Peeter Kerese ja õmbleja Mari Kerese peres. Lapsepõlve ja noorusaastad veetis ta Pärnus. Kerese väljakujunemisel mängis suurt osa kirimale, mida ta mängis tihti ka hilisemas eas. Keres tegutses juba varasest noorusest maleproblemistina.

Male vastu hakkas Keres huvi tundma juba nelja-aastaselt, jälgides isa partiisid ja pakkudes talle käike. Ema ei pooldanud lapse malehuvi ja olevat mõnel korral malendeid lausa hävitanud, kuid see ei heidutanud noort Kerest. Esialgu mängis ta isaga, hiljem sai tema peamiseks vastaseks vanem vend Harald Keres.

Noorukina võitis Keres olulisi maleturniire. 1929. aastal osales ta 13-aastaselt oma esimesel kiirturniiril Pärnus, kus saavutas 8 punkti 8-st ning pääses linna võistkonda. Samal aastal alistas ta simultaanpartiis malemeister Vladas Mikėnase.

1930. aastaks ei leidunud Keresele enam Pärnus väärilist vastast. Kui tema sagedane vastane Virkus, varasem kolmekordne koolinoorte meister, loobus male mängimisest, pidi Keres otsima uue vastase. Selleks sai allohvitser Anton Pugal-Kasema, kelle mängutase oli paraku tagasihoidlik.

Tänu Martin Villemsoni maleajakirjale hakkas Keres huvituma kirimalest. Mõne aja pärast saavutas Paul ajakirja ülesannete lahendamise turniiril 11. koha ja sai auhinnaks Hans Kmochi raamatu "Kaitsekunst". Septembris 1931 registreerus Paul kirimale turniirile ja detsembris 1932 võitis selle, kogudes 9 punkti 10-st. 1932. aastal Martin Villemson haigestus ja kirimale turniiride korraldamine oli ohus, kuid Keres ja Pugal otsustasid organisatsiooni eestvedamise enda peale võtta. Aasta hiljem suri Villemson tuberkuloosi, sõbrad korraldasid tema mälestuseks turniiri.

1933. aastal korraldas Keres Eesti-Rootsi matši. Tulemus oli 8,5 : 3,5 Eesti kasuks. Samal aastal hakkas Paul regulaarselt ajalehtedes maleülesandeid avaldama ning 1934. aastast alates juhtis ta male rubriiki. Sel ajal lõi ta kuningagambiidi jätkuvariandi, mis hiljem nimetati Kerese variandiks.

1932–1933 võitis Paul veel kaks koolinoorte turniiri.

Kevadel 1934 lõpetas Keres Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi ja hakkas valmistama okariine ning väikseid saviflööte. Sel aastal oli ta teise liiga turniiril esikohal, kuid viimases voorus jäi ta võitjast poole punktiga maha. Vaatamata sellele pääses Keres esiliigasse kolmeteistkümnendana. 1934. aasta esiliiga kuulutati läbi aegade tugevaimaks. Keres ei olnud peamiste võidukandidaatide hulgas, isegi tema ise arvas, et võib saavutada vaid kolmanda koha. Turniir algas 26. detsembril 1934. Turniiri favoriit, Paul Schmidt, ei saanud haiguse tõttu osaleda. Enne viimast vooru jagas Keres esikohta Gunnar Friedemanniga ning viimases voorus mängisid nad viiki. Võitja selgitamiseks korraldati kolmest partiist koosnev matš. Esimese partii kaotas Keres oma sünnipäeva tõttu, kuid kaks järgmist võitis ning tuli Eesti meistriks.

Kevadel 1935 korraldati Tallinna maleklubi 50. aastapäeva puhul rahvusvaheline turniir, kuhu saabus Friedrich Sämisch Saksamaalt, Gösta Danielsson Rootsist, Eero Böök Soomest, Teodors Bergs ja G. Witte (mõlemad Lätist) ning Eestit esindasid Gunnar Friedemann, Johannes Türn ning 19-aastased Paul Keres ja Paul Schmidt. Turniiri lõpptulemusena saavutas Keres teise koha, esikoha võitis Schmidt.

Paul Keres õppis 1937–1943 Tartu ülikoolis matemaatikat. Ta oli alates 1936. aastast üliõpilasseltsi Liivika liige.

1935. aastal osales ta Varssavi maleolümpial. Eksperdid hindasid Eesti võimalusi mitte madalamaks kui 12.–14. koht. Mängupäev kestis üheksa tundi. Keres alustas olümpiat sama tagasihoidlikult kui eelmist turniiri Tallinnas. Esimeses voorus alistas ta iirlase Reilly. Järgmises voorus mängis ta Aleksandr Alehhiniga. Mängus tema vastu oli Keres väga närvis, oodates ootamatut lõksu. Keres kaotas Alehhinile kombinatsioonis, kus tal oli vanker ja ettur kahe kerge viguri vastu. Kolmandas voorus võitis Keres Läti meistrit Petrovsit ja neljandas Šveitsi esindajat Nägelit. Pärast neljandat vooru oli Eesti teisel kohal. Seejärel kaotas Keres Savielly Tartakowerile. Pärast seda võitis ta Grünfeldi, siis kolm partiid järjest, kuid kaotas Salomon Flohri vastu 19 käiguga.

Võistkondliku arvestuse esikoha saavutas USA, Eesti jäi 11. kohale. Keres saavutas individuaalarvestuses viienda koha, kogudes 65,8 protsenti võimalikest punktidest ja 12,5 punkti 19-st. Keresest kirjutati seejärel palju maailma ajalehtedes, talle ennustati suurt tulevikku ja suurmeistriks saamist.

Siiski loobus Keres 1935. aasta talvel Hastingsi turniirist.

1936. aasta märtsis sai Paul Keresest uue maletajatele mõeldud ajakirja Eesti Male peatoimetaja ja vastutav väljaandja. Ajakiri võeti naaberriigis Nõukogude Liidus soojalt vastu. Toimetajana sai ta väikest palka, kuid talle maksti toetust 1000 krooni.

Pärast 1936. aasta turniiri esitas Paul Schmidt Keresele väljakutse, pakkudes juulis matši. Keres nõustus ja võitis avavooru, kuid teise vooru võitis Schmidt ning kolmas partii lõppes viigiga. Neljanda ja viienda partii võitis taas Schmidt. Keres võttis ühepäevase pausi. Pealtvaatajad väitsid, et tal pole enam võimalust võita. Kaotuse põhjuseks toodi tema osalemine kirimales ja bridžis. Kuid vaatamata ennustustele võitis Keres kolm otsustavat partiid ja sai esimeseks Eesti meistriks, kes on edukalt oma tiitlit kaitsnud.

1936. aastal kutsuti Keres Bad Nauheimi turniirile. Esimesed kolm vooru lõppesid viigiga, kuid neljandas voorus saavutas ta võidu. Viiendas voorus mängis Keres Alehhiniga viiki. Lõpptulemusena kogus ta 6,5 punkti 9-st ja saavutas turniiril esikoha.

Pärast võitu sõitis Keres koos oma sõbra Gideon Ståhlbergiga Dresdenisse, kus kogus vaid 3,5 punkti 9-st. Siiski ei heidutanud see teda, sest Bad Nauheimi võit oli tema jaoks olulisem.

1936. aasta kevadel toimus Müncheni maleolümpia. Tugevad suurmeistrid otsustasid turniiri boikoteerida, protesteerides Saksamaa poliitika vastu. Turniiri võitis Ungari meeskond, Eesti meeskond saavutas kümnenda koha (Eesti koosseisus oli mitu tugevat mängijat, kuid ka nõrgemaid, mis mõjutas üldtulemust). Individuaalarvestuses saavutas Keres kombinatsioonilise mängustiiliga esikoha, võites 75% oma partiidest. Mitmed Müncheni olümpiat kommenteerinud maleanalüütikud märkisid, et Kerese mängustiil meenutab Alehhini agressiivset ja loomingulist lähenemist. Pärast Müncheni maleolümpiat, 1936. aasta septembris lisati ta maailma 12 parima maletaja nimekirja, kuhu kuulusid: José Capablanca, Mihhail Botvinnik, Reuben Fine, Max Euwe, Salomon Flohr, Aleksandr Alehhin, Samuel Reshevsky, Emanuel Lasker, Andor Lilienthal, Paul Keres, Vjatšeslav Ragozin ja Vasja Pirc.

1937. aastal sai Keres rahvusvaheliseks suurmeistriks ning pälvis 1938. aastal Hollandis peetud AVRO turniiri võidu eest maailmameistri matši õiguse Aleksandr Alehhiniga (matši ei toimunud). Sellest ajast oli ta aastakümneid maailmameistri tiitli peamisi pretendente ("igavene teine").

1939. aasta sügisel, samal ajal kui Euroopas puhkes Teine maailmasõda, osales Eesti võistkond, kuhu kuulus ka Keres, Buenos Aireses 8. maleolümpial. Eesti võitis 8. maleolümpial pronksmedalid.

Nõukogude okupatsiooni ajal 1940-1941 töötas Keres Tartus, toimetades ajalehe malesektsiooni ja koostades käsikirja avangutest. Saksa okupatsiooni tingimustes mais 1942 toimunud Eesti meistrivõistlustel kogus Keres võitjana 15 punkti 15-st.

1944. aasta septembri suure põgenemise ajal üritas ka Keres koos abikaasa ja kahe väikelapsega kodumaalt paadiga Rootsi pageda. Paraku see Kerese hiljaks jäänud põgenemisplaan ebaõnnestus ja kogu pere pidi jääma Nõukogude Liidu poolt uuesti okupeeritud Eestisse.[2][3]

1948. aastal Haagis ja Moskvas peetud turniiril, kus selgitati maailmameister pärast Aleksandr Alehhini surma (1946), jagas (olude sunnil Nõukogude Liidu lipu all esinenud) Keres kolmandat-neljandat kohta Samuel Reshevskyga (USA), saades 10,5 punkti 20-st. MM turniiri võitis Mihhail Botvinnik (NSV Liit).

Pretendentide turniiril, mille võitja sai MM-i tiitlimatšile, oli Keres 1950. aastal Budapestis 4., 1953. aastal Zürichis ja Neuhausenis 2.–4. (jagas kohta Samuel Reshevsky ja David Bronšteiniga), 1956. aastal Amsterdamis 2., 1959. aastal Bledis, Zagrebis ja Belgradis toimunud võistlusel 2. ja 1962. aastal Curaçaol 2. (Keres võitis temaga 2.–3. kohta jaganud Jefim Gelleri vastu lisamatši, mis selgitas välja, kumb neist pääseb otse järgmise tsükli kaheksa pretendendi hulka).

Keres oli kolmekordne NSV Liidu maletšempion (1947, 1950 ja 1951) ning kuulus 7 korda (1952, 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964) NSV Liidu võistkonda, kes võitis maleolümpia.

Viktor Kortšnoi on väitnud, et Keres oleks võinud saada FIDE presidendiks.

Keres on kirjutanud maleraamatuid, sealhulgas püsiva väärtusega teoseid eriti lipu- ja vankrilõppmängust. Lõppmängu käsitlev "Praktische Endspiele" (Hamburg 1973) kuulub maailma sellealase kirjanduse paremikku. Teoseid: "Malekool" I–III (1948–1955), "Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948" (1949), "Valitud partiid 1931–1958" (1961), "100 partiid" ("100 партий"; ilmunud vaid vene keeles), "Maleaabits" (1969, Kereselt lõppmängude osa, raamatu avangu ja keskmängu osa Iivo Neilt), "4x25" (1975, koos Iivo Neiga).

Viimased rahvusvahelised turniirivõidud saavutas Keres halvenenud tervisest hoolimata 1975. aasta veebruaris Tallinnas ja sama aasta mais Kanadas Vancouveris. 1. juunil 1975, kui Keres oli naasmas turniirivõiduga Vancouverist Tallinna, tabas teda Helsingis peatudes infarkt. Ta suri Helsingis 59-aastaselt, 5. juunil 1975.

Paul Kerese Morphy arv oli 3.

Koostatud raamatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Malekool. I osa, Malemängu ajaloost, algõpetus, lihtsamaid lõppmänge ja avanguteooria. 1939
  • Malekool. I osa, Malemängu ajaloost, algõpetus, lihtsamaid lõppmänge ja avanguteooria. 1940
  • Malekool. 1. osa: Algõpetus ja avanguteooria. 1947
  • Malekool. 2. osa: Avanguteooria. 1950
  • Malekool. 3, osa: Prantsuse avang. 1955
  • Maailmameistri turniir : Haag-Moskva 1948/1949
  • Valitud partiid: 1931–1958. 1961
  • 4x25. Robert Fischer. Boriss Spasski. Viktor Kortšnoi. Bent Larssen: (100 partiid). 1975
  • Maleaabits koos Iivo Neiga
    • Maleaabits 1969 (Keres ja Nei)
    • Maleaabits 1978 (Keres ja Nei)
    • Maleaabits 2008 (Keres ja Nei)
    • Maleaabits neljas köites. (Punktkiriväljaanne). 1978

Paul Kerese vanemad olid Peeter Keres (1876–1956) ja Mari Keres (1882–1970). Paul Keresel oli õde Erna Keres (1903–1903) ning kaks venda: Evald Keres (1907–1910) ja Harald Keres (1912–2010).

Paul ja Maria Keres (sünd. Rives, 1917–2014) abiellusid detsembris 1941 Tartus.[4] Abielust sündisid poeg Peeter Keres (s. 1942) ning tütred Kadrin Keres (s. 1943) ja Krista Keres (1954–2004). Pojapoeg Paul Keres (s. 1982) on vandeadvokaat.[5][6]

Abielu sõlmimise ajal õppis Paul Keres Tartu Ülikoolis matemaatikat ja tema abikaasa Maria samas slaavi filoloogiat. Keresed asusid elama esialgu naise ema korterisse Tartus Kastani tänaval, hiljem sai nende eluasemeks kolm tuba suurest korterist allkorrusel. 1944. aasta sõjasuvel oli Maria Keres lastega Tootsis, Paul samal ajal malevõistlustel Rootsis. Kastani tänava korterist viidi osa väärtuslikumaid raamatuid Harald Kerese juurde Tartu Tähetorni varjule, kuid paraku said just need raamatud hiljem Nõukogude punaarmeelaste tegevuse tõttu kannatada.[7]

1944. aasta septembri suure põgenemise ajal otsustas ka Keres oma pere Eestist Rootsi viia. Nad ootasid mootorpaati 22. septembril Matsalu lahe loodenurgas Puise rannas, kuid paati Rootsist ei saabunud oodatud ajaks, vaid palju hiljem, mil Nõukogude väed olid juba kogu rannapiirkonna hõivanud.[2][3]

1950. aastate keskel lasi Paul Keres oma perele ehitada Nõmmel Õie tänaval Peeter Tarvase projekti järgi terrasiitkrohvist välisviimistlusega kahekorruselise eramu. Pärast Paul Kerese surma (1975) nimetati 1976. aastal see osa Õie tänavast, kus paiknes ka Kerese eramu, Paul Kerese tänavaks. Maria Keres elas samas majas kuni elu lõpuni.[8]

Maria Keresel oli kaks õde. Üks neist elas Tallinnas, teine Kanadas Montréalis. 1967. aastal sõitis maailmanäitusele EXPO 1967 Montréali NSV Liidu delegatsioon, mille koosseisus oli ka Paul Keres. Raha kokkuhoidmiseks majutati eestlasi kohalike kodudesse ning juhuse tahtel sai Paul Keres öömajale ja kostile oma naiseõe juurde.[9]

1975. aastal võitis Keres rahvusvahelise maleturniiri Tallinnas, pärast seda sõitis ta Kanadasse Vancouverisse järgmisele turniirile, kus tema tervis halvenes järsult. 1. juunil 1975, kui Paul Keres oli naasmas Vancouveri turniirilt Eestisse, tabas teda lennureisi vahepeatusel Helsingis müokardi infarkt. Ta suri Helsingi ülikooli keskhaiglas neli päeva hiljem, 5. juunil. Paul Kerese riiklikele matustele tuli üle 100 000 inimese, teiste hulgas mitmed Nõukogude Eesti partei- ja valitsusjuhid.

Keres on maetud Metsakalmistule Kuulsuste künkale; naabruses on Georg Otsa ja Johannes Kotkase hauad.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1969. aastal valmis režissöör Ülo Tambekil Keresest portreefilm "Tuld kuningale".[10]

Kerest on kujutatud NSV Liidu postiametkonna poolt tema 75. sünniaastapäeval välja antud postmargil (1991). AS Eesti Post üllitas postmargi nr 615 7. jaanuaril 2016. Paul Kerese 100. sünniaastapäeval.[11]

Paul Kerese portree oli ka Eesti Panga viiekroonisel rahatähel.

Tallinna kesklinnas Tõnismäel paikneb Paul Kerese monument.

Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli ees asub Paul Kerese mälestusmärk (1996, skulptor Mare Mikof).

7. jaanuaril 2016 avati Narvas Paul Kerese monument, kus Kerest on kujutatud istumas malelaua ääres.[12]

Tema järgi on nimetatud tänav Tallinnas ja Pärnus ning Kerese linnaosa, tänav ja väljak Narvas. Tallinnas tegutseb Paul Kerese Malemaja.

Aastatel 2000–2008 andis ESS Kalev Kerese auks välja "Ausa mängu auhinda".[13]

7. jaanuaril 2016 andis Eesti Pank Paul Kerese 100. sünniaastapäeva puhul välja kaheeurose mälestusmündi. Mündi tiraaž oli 500 000.[14]

FIDE kuulutas 2016. aasta Paul Kerese aastaks.

2023. aastal valmis Keresest dokumentaalfilm "Paul Keres. Kuningas" (režissöör Toomas Lepp).[15]

  1. ↑ EELK Narva Aleksandri koguduse sünnimeetrika 1914–1918. Eesti Rahvusarhiiv, RA EAA.1221.1.312. Lk 102
  2. 1 2 "Väikese vabariigi uhkus ja vali". eestimale.ee, 14. jaanuar 2016
  3. 1 2 Sirp, nr. 1, 8. jaanuar 1993 dea.digar.ee
  4. ↑ "Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju". Olympia, 2015. Lk 581
  5. ↑ Kristjan Pihl, Kenderi ja Kaljuranna kaitsja: rahvas ootab prokuratuurilt verd, Eesti Ekspress, lk 22, 13. jaanuar 2016
  6. ↑ 18.november 2000, Meeli Hunt, Vanemate kuulsuse varjus või paistel
  7. ↑ "Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju". Olympia, 2015. Lk 251
  8. ↑ Unustatud majad: Kerese maja esindab ajatut modernismi. nommesonumid.blogspot.com
  9. ↑ Paul Keres – Nõukogude Liidu kodanik, Eesti uhkus. Sirp.ee, 6. juuni 2006
  10. ↑ "Tuld kuningale". ETV2. 27. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2015. Vaadatud 27. märtsil 2015.
  11. ↑ Paul Keres 100 / 615-07.01.16
  12. ↑ Valepidi sattunud malelaua tõttu kujutab monument Paul Kerest kaotamas
  13. ↑ http://www.eestikalev.ee/?div=16-50 (vaadatud 29.12.2014)
  14. ↑ Paul Keresele pühendatud 2-euroseid münte on võimalik soetada 8. jaanuarist Eesti Pank
  15. ↑ Ruus, Kaspar (4. november 2023). "DELFI VIDEO | Paul Keres uuest filmist: meie peres ei räägita vanaisast kui maletajast või igavesest teisest. Tema oli lihtsalt vanaisa". Delfi Sport. Vaadatud 4. novembril 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paul_Keres&oldid=7001203"