1948. aasta male maailmameistrivõistlused

Hollandikeelne filmilõik maailmameistrivõistlustest Haagis 23. märtsil 1948

1948. aasta male maailmameistrivõistlused (tuntud ka kui Haag-Moskva 1948) oli viieringiline ringsüsteemis turniir male maailmameistri väljaselgitamiseks pärast maailmameister Aleksandr Alehhini ootamatut ja hämaratel asjaoludel surma (1946) temast vabaks jäänud troonile. Turniir peeti 1948. aastal märtsis-mais Haagis ja Moskvas ning selle võitis Mihhail Botvinnik. Turniiril osales ka Paul Keres.

Eellugu

Algselt pidi turniir peetama neljas ringis ja 6 osavõtjaga. Neist kolm olid läänemaailma esindajad Samuel Reshevsky, Reuben Fine ja eksmaailmameister Max Euwe. Ülejäänud kolm, kes pidid turniiril osalema, olid Nõukogude Liidu esindajad Mihhail Botvinnik, Salo Flohr ja Paul Keres. NSV Liidu maleföderatsiooni soovile vastu tulles asendati Flohr aga tunduvalt noorema Vassili Smõsloviga.

Turniiril Praha 1946 esikoha saavutanud poolakas, Argentina esindaja Miguel Najdorf oleks algsete reeglite põhjal samuti pidanud saama õiguse osaleda maailmameistriturniiril, ent talle öeldi ära, viidates Praha turniiri nõrgaks osutunud koosseisule.

USA Maleföderatsioon väljendas rahulolematust seoses asjaoluga, et turniir Praha 1946 toimus samaaegselt USA meistrivõistlustega. Samuti ei meeldinud neile see, et USA-l ei lastud seda ise otsustada, keda nad soovivad saata maailmameistrivõistlustele. Ootamatult, vaid paar päeva enne maailmameistriturniiri algust loobus turniirile kutsutud USA esindaja Reuben Fine aga osalemast, tuues esmalt formaalseks põhjuseks, et ta ei soovi katkestada tööd doktoridissertatsiooni kallal. Hiljem esitas ta teistsuguseid põhjendusi.

Seejärel otsustati segastel asjaoludel, et Argentina esindaja Najdorf ei saa Fine'i asendada. Lõppotsuseks jäi, et turniir viiakse läbi viie osavõtjaga ja viieringilisena. Turniiri peakohtunikuks määrati sloveen Milan Vidmar.

Selle turniiri eellugu on aga veelgi segasem. Mõningail andmeil (Dr. J. Hannak raamatust Euwe 2013, lk 12–13; esmatrükk 1948) hakati Fine'i initsiatiivil maailmameistriturniiri korraldama juba maailmameister Alehhini eluajal ja temast mööda minnes. Põhjuseks oli see, et Alehhin oli end sõja ajal rängalt kompromiteerinud. Turniir oleks pidanud toimuma ehk juba 1946. aastal. Ent tolle aasta alul teatas Venemaa ootamatult, et nad siiski tahavad rakendada Botvinniku õigust maailmameistrimatšile Alehhiniga. Ja kohe pärast selle matši väljakuulutamist Alehhin suri ning kõik hakkas jälle otsast peale.

Teise maailmasõja järgset segadust malemaailmas kirjeldab Edward Winter oma artiklis "Interregnum" , mis toetub algallikaile.

Kokkuvõte

Haag-Moskva 1948 reaalselt toimunud turniiril mängiti aeglase ajakontrolliga 40 käiku kahe ja poole tunni jooksul, millele järgnes partii katkestamine (salakäik). Esimesed 2 ringi toimusid Haagis ja viimased 3 ringi Moskvas. Turniiril mängiti kokku 5 ringi, 25 vooru ja 50 partiid ehk mängu.

Pärast turniiri Haagi-osa lõppu juhtis Nõukogude Liidu esindaja Botvinnik 6 punktiga 8-st, edestades oma lähimat konkurenti Reshevskyt (4,5 punkti) pooleteise punktiga. Veel pool punkti vähem (4 punkti ehk 50%) olid kogunud Nõukogude Liidu esindajad Keres ja Smõslov. Euwe oli 1,5 punktiga 8-st konkurentsist sisuliselt välja langenud.

Turniiri võitis ja maailmameistriks sai Mihhail Botvinnik. Botvinnik kindlustas endale püüdmatu esikoha juba 22. voorus, viigistades oma partii Euwega. Mängida jäi siis veel 3 vooru. Teiseks tuli Vassili Smõslov, hilisem maailmameister. Enne turniiri paljude poolt esikoha favoriidiks peetud Paul Keres jagas kolmandat-neljandat kohta Samuel Reshevskyga, saades 10,5 punkti 20 võimalikust. Eksmaailmameister Max Euwe esines väga nõrgalt ja jäi viimaseks.

Keres kaotas partiisid peamiselt oma peakonkurent Botvinnikule (4 partiid 5-st). Alles siis, kui Botvinnik oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, lakkas Kerese kaotusteseeria ja ta võitis ühe partii Botvinniku vastu nende omavahelises viimases kohtumises.

Sedasi sai Mihhail Botvinnikust 1948. aastal Nõukogude Liidu esimene male maailmameister. Nõukogude Liit hoidis seda tiitlit enda käes kuni 1972. aastani, mil selle tiitli haaras ajutiselt enda kätte Robert Fischer USA-st.

Turniiritabelid

1948. aasta FIDE maailmameistrivõistlused

Mängija	Botvinnik	Smõslov	Keres	Reshevsky	Euwe	Punkte
Mihhail Botvinnik (NSVL)	–	½ ½ 1 ½ ½	1 1 1 1 0	1 ½ 0 1 1	1 ½ 1 ½ ½	14
Vassili Smõslov (NSVL)	½ ½ 0 ½ ½	–	0 0 ½ 1 ½	½ ½ 1 ½ ½	1 1 0 1 1	11
Paul Keres (NSVL)	0 0 0 0 1	1 1 ½ 0 ½	–	0 ½ 1 0 ½	1 ½ 1 1 1	10½
Samuel Reshevsky (USA)	0 ½ 1 0 0	½ ½ 0 ½ ½	1 ½ 0 1 ½	–	1 ½ ½ 1 1	10½
Max Euwe (Holland)	0 ½ 0 ½ ½	0 0 1 0 0	0 ½ 0 0 0	0 ½ ½ 0 0	–	4

Haag-Moskva 1948 – kumulatiivne tabel

	5. voor	10. voor	15. voor	20. voor	25. voor
	Haag	Haag	Moskva	Moskva	Moskva
Botvinnik	3.5	6	9	12	14
Smõslov	2	4	5.5	8.5	11
Keres	2	4	6.5	7.5	10.5
Reshevsky	2.5	4.5	6	8.5	10.5
Euwe	0	1.5	3	3.5	4

Haag-Moskva 1948 – viimase ringi kumulatiivne tabel

Start	Mängija	21. voor	22. voor	23. voor	24. voor	25. voor	Koht
12.0	Botvinnik	XXX	12.5	13.0	14.0	14.0	I
8.5	Smõslov	9.0	9.5	10.0	11	XXX	II
7.5	Keres	8.5	9.0	9.5	XXX	10.5	III–IV
8.5	Reshevsky	9.0	XXX	9.5	9.5	10.5	III–IV
3.5	Euwe	3.5	4.0	XXX	4.0	4.0	V

Turniiri viimase, 5. ringi tabelis ülal näitab vasakpoolseim tulp "start" mängija punktisaaki pärast eelmise, 4. ringi lõppemist. Ristidega on tähistatud voor, milles mängija oli vaba. Sel juhul tuleb tema punktisaaki vaadata vasakpoolsest lähimast tulbast. Näiteks 21. voorus oli Botvinnik vaba, pärast selle vooru lõppemist oli tema punktisaak endiselt 12.0. Paksus kirjas on tähistatud punktisaak, millest alates mängija koht turniiril oli juba selgunud. Näiteks 22. vooru järel oli Botvinnik kogunud 12.5 punkti ja endale esikoha turniiril juba kindlustanud.

Eelmise, 4. ringi viimases, 20. voorus oli partii Botvinnik-Keres kaotamisega Keres endale kindlustanud, et tal oli juba tehniliselt võimatu sellel turniiril esikohale tulla ja sel moel segada Botvinniku saamist maailmameistriks. Tabelist ülal on näha, et Keresel jäi veel mängida 4 mängu ja ka kõige ideaalsemal juhul oleks ta Botvinnikust 0.5 punkti maha jäänud.

Pärast 21. vooru oli eksmaailmameister Euwe endale kindlustanud püüdmatu viimase koha.

22. voorus garanteeris 14-käiguline kiirviik partiis Botvinnik-Euwe Botvinnikule turniiril esikoha ning maailmameistri tiitli.

24. voorus kindlustas võit partiis Euwe-Smõslov Smõslovile teise koha. Keres oli selles voorus vaba ja pidi abitult pealt vaatama. Kui Euwe oleks viigistanud ka Smõsloviga, oleks Keresel olnud veel šanss tulla teist kohta jagama, sest Smõslov oli viimases voorus vaba. Seda muidugi ainult tingimusel, et Reshevsky oleks endiselt oma 24. vooru partii kaotanud.

25. voorus konkureerisid veel vaid Keres ja Reshevsky, kellel vooru alguses oli mõlemal 9,5 punkti. Oli ainult kaks võimalust: kas nad tulevad jagama kolmandat-neljandat kohta või tuleb üks neist kolmandaks ja teine jääb neljandaks. Ent nad ei mänginud selles voorus omavahel ja turniirikohtade jaotus otsustati partiides Keres-Botvinnik ja Reshevsky-Euwe. Keres võitis oma partii värske maailmameistri Botvinniku vastu. Reshevsky partii Euwega ei olnud siis veel lõppenud. Ent Reshevsky samuti võitis ja nõnda jäi Keres ilma ka puhtast kolmandast kohast, jäädes Reshevskyga jagama kolmandat-neljandat kohta.

Postmargid

1948. aastal anti NSV Liidus välja sellele võistlusele pühendatud margiseeria:

• 
• 
• 

Kerese ahistamine Nõukogude Liidus

1938 – Keres maailmameistrikandidaat

1938. aasta novembris toimus Hollandis soliidne AVRO turniir. Paul Keres ja Reuben Fine jagasid esikohta. Mihhail Botvinnik tuli kolmandaks. Valitsev maailmameister Alehhin jäi esikolmikust välja ja jagas neljandat kuni kuuendat kohta.

Kuna Kerese ja Fine'i omavaheline skoor oli Kerese kasuks, pidi Keresest saama maailmameistrikandidaat.

Seejuures oli maailmameister Alehhin endale võtnud õiguse veel ka ise matše kokku leppida.

Kohe pärast turniiri esitas Botvinnik Alehhinile väljakutse maailmameistrimatšiks. Algasid läbirääkimised. Umbes juunis 1939 võttis Alehhin selle väljakutse vastu, ent detailid olid veel täpsustamisel. Ka Keres esitas Alehhinile väljakutse maailmameistrimatšiks ja algasid läbirääkimised.

Alehhin lähtus nn "Londoni reeglist", millega maailmameister Capablanca oli omal ajal teda ennast kui väljakutsujat kostitanud: väljakutsuja peab garanteerima 10 000 USA dollari suuruse fondi. Mõnedel andmetel esitas Alehhin põhjendamatult kõrgeid nõudmisi.

Teise maailmasõja aegsed malekuriteod

Septembris 1939 algas teine maailmasõda ja Alehhini läbirääkimised nii Botvinniku kui Keresega jäid pooleli. Pärast sõja lõppu taasalustati läbirääkimisi Alehhini ja Botvinniku vahel. Ent Alehhini läbirääkimised Keresega ei taastunud, kuigi AVRO turniiri tulemuste põhjal pidanuks Keresel olema maailmameistrimatšile esmaõigus. Väidetavalt takistas nõukogude võim pärast teist maailmasõda Keresel Alehhiniga maailmameistrimatši üle läbirääkimisi pidamast (Kingston 2001).

Sõja ajal vallutati Kerese kodumaa Eesti alul Nõukogude Liidu, siis Saksamaa, ja siis jälle Nõukogude Liidu poolt.

Paul Keres mängis malet peaaegu eranditult vallutaja poolt korraldatud turniiridel. Kokkuvõttes osales ta turniiridel nii Nõukogude Liidus kui ka natsi-Saksamaal, selle poolt vallutatud aladel ja selle poolt korraldatud turniiridel – kui välja arvata mõned võistlused ja matšid Eestis, Soomes ja Rootsis.

Aastal 1940 osales Keres suhteliselt ebaedukalt Nõukogude Liidu XII meistrivõistlustel, mis pidanuks välja selgitama, kes nõukogude maletajaist saab õiguse kutsuda Alehhini välja maailmameistrimatšiks. Ebaedukalt esines sellel turniiril ka Botvinnik, kelle pealekäimisel organiseeriti veidratel asjaoludel 1941. aastal toimunud kummaline turniir Nõukogude Liidu Absoluutsed Meistrivõistlused. Nüüd pidi hoopis selle turniiri võitja saama õiguse Alehhinit välja kutsuda ning selle turniiri võitis juba Botvinnik, jättes Kerese teisele kohale. See "absoluutne" turniir toimus vaid mõni kuu enne Nõukogude okupatsiooni lõppu Eestis.

Aastail 1942–1944 osales Keres muuhulgas järgmistel Saksamaa-bloki turniiridel (vt n Keres 1961, lk 483):

Kerese maleturniirid 1942–1943 Saksamaa mõjusfääris olevatel aladel

• 1942 Salzburg
• 1942 München
• 1943 Praha
• 1943 Poznan
• 1943 Salzburg
• 1943 Madrid

Vt ka interaktiivset kaarti rindejoonega: Paul Kerese turniirid 1942–1943

Raamatus "Igavene tuli" (Keres 2006) on avaldatud Kerese sõjaaegsed artiklid tema reisidest, võistlustest ning tähtsamatest malesündmustest sel perioodil. Tuleb rõhutada, et isegi leebeid iroonilisi märkusi nõukogude võimu aadressil tõlgendati Nõukogude Liidus raskete kuritegude ja reetmisena Paul Kerese poolt, kellest oli ju esimese okupatsiooni ajal saanud Nõukogude Liidu kodanik.

Kerese kiusamine pärast sõda

Sõja lõpupäevil sattus Eestisse naasnud Keres pahuksisse nõukogude võimuga, kes tõlgendas tema sõjaaegset tegevust koostööna natsidega ja olevat tal takistanud taasalustamast läbirääkimisi Alehhiniga maailmameistrimatši üle (Kingston 2001).

Mõningail andmeil aga olevat (nähtavasti rahapuuduses vaevlev) Alehhin sõja-aastail umbes 1942–1944 pakkunud Keresele korduvalt maailmameistrimatši, millest Keres aga olevat siis keeldunud, viidates sõjaolukorrale (Heuer 1995).

Igatahes on selge, et keegi üritas Kerese sõjaaegseid Saksamaa-turniire maha vaikida, sest Kerese poolt Haag-Moskva 1948 turniirile pühendatud raamatus (Keres 1949) leiduvas tabelis "P. Kerese sportlikud tulemused" (lk 11–12) puuduvad viited turniiridele aastaist 1942–1944 (lk 12), jättes mulje, et Keres neil aastail turniiridel ei osalenudki. Viited neile turniiridele puuduvad ka järgmisel aastal ilmunud venekeelses väljaandes (Keres 1950), lk 14.

Alles Kerese 1961. aastal ilmunud raamatus "Valitud partiid" (Keres 1961) leidub peatükk "Sõjaaegsed turniirid 1942–1944" (lk 200–208), mis sisaldab kahte selle perioodi partiid. Muide, üks neist varemvarjatud partiidest on väga oluline: just partiis Keres – Bogoljubov (Salzburg 1943) võttis Keres kasutusele käigu 6. g2-g4!? Sitsiilia kaitse Scheveningeni variandis – käigu, mis sai kuulsaks nime all "Kerese rünnak" ja mis on viimastel aastatel uuesti moodi läinud. Hiljem ilmunud analoogilise venekeelse raamatu "100 partiid" (Keres 1966) analoogilises peatükis aga raputab Keres endale tuhka pähe ja kahetseb pattu, mida eestikeelses raamatus (selle lehekülgedel 200–201) ei esinenud. Lk 151 teatab Keres siin sõjale viidates: "Petlik saatus kiskus mind kauaks eemale nõukogude maletajatest," ja "Ent asjaolud sundisid mind maletama."

Groningen 1946 (1946 august–september) oli esimene suur rahvusvaheline maleturniir pärast teist maailmasõda. Botvinnik tuli sellel turniiril esikohale, ent Keres ei ilmunud välja.

Soltise raamatus "Nõukogude male 1917–1991" (Soltis 2000) sisaldub peatükk "Kerese müsteerium" (lk 165–166). Soltis (lk 165):

"Üheks silmatorkavaks puudujaks Groningenis oli Paul Keres, keda oli personaalselt kutsutud, ent kes näis olevat malest haihtunud. Kerese müsteerium omandab lisaelemendi tema nelja kaotuse tõttu Botvinnikule maailmameistri matšturniiril 1948 ning püsivate spekulatsioonide tõttu, et teda sunniti Botvinnikut tiitlile aitama."

Pärast sõda osales Keres ainult väiksematel maleüritustel, enne 1946. aasta matše USA ja Suurbritanniaga. Kuni 1947. aastani ei osalenud ta ühelgi suuremal turniiril.

Soltis (lk 165–166) viitab ebamääraselt ajaloolase Valter Heueri "kirjutatule". NKVD kuulas Kerest üle septembris 1944. Kerest süüdistati vaenlasega koostöö tegemises. Teda ähvardas GULAG ja 25-aastane karistus. Muuhulgas heideti Keresele ette, et ta suhtles sõja ajal Alehhiniga. Teda kahtlustati sidemetes kodanlik-natsionalistlike põrandaalustega. 31. augustil 1946 olevat seetõttu tõstatatud küsimus, kas Kerest tohiks eales lubada mingitele maailmameistrivõistlustele. Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Nikolai Karotamm aga olevat Kerest soosinud. Nõukogude võim ei lasknud Keresel Groningen 1946 turniirile sõita. Esikoha saavutamine sellel turniiril võinuks mõjutada maleföderatsioon FIDE otsuseid maailmameistrivõistluste küsimuses. – Mõned täpsemad viited leiab ehk allikast Cafferty 2000.

Heueri (1995) andmeil Kerest kordagi formaalselt ei arreteeritud. Aastail 1944–1946 oli Kerese liikumisvabadus piiratud. Vähemalt kaks korda kuulati teda pikemalt üle. Oktoobris 1944 konfiskeeriti Paul Kerese maja, väidetavalt ajades teda segamini mingi "kriminaali Robert Keresega". 7. aprillil 1945 saatis Paul Keres patukahetsuskirja Molotovile. Oma õiguse maailmameistrimatšiks Alehhiniga loovutas Keres Botvinnikule tõenäoliselt visiidi ajal Moskvasse detsembris 1945. Veel 1947. aastal esitas rühm nõukogude maletajaid Kerese peale kaebuse, milles ta tembeldati fašistiks.

Kingston (2001) peab seda tõestatuks, et nõukogude võim eelistas maailmameistrina Botvinnikut Keresele ning survestas Kerest mitte segama Alehhini/Botvinniku matši korraldamist, samuti, et umbes aastail 1945–1946 oli Keres Nõukogude Liidus poliitilises ebasoosingus. Viimast väidet peab ta rikkalikult dokumenteerituks.

Kas Keresel keelati Haag-Moskva 1948 turniiri võita?

Ent kõik see seletab, miks Keres võis Haagi-Moskva 1948 turniiri ajaks olla maleliselt ette valmistamata, (psühholoogiliselt) vormist väljas, hirmutatud jne. See ei tõesta aga, et Kerest sunniti sellel turniiril Botvinnikule kaotama.

Ometi tegid just Kerese kummalised kaotused Botvinnikule Haag-Moskva 1948 turniiril Botvinnikust maailmameistri.

Evans (1996) püüab partiide analüüsi najal lugejat veenda, et Keres kaotas Botvinnikule 4 partiid järjest tahtlikult, misjärel juba maailmameistriks saanud Botvinnik kaotas viienda partii Keresele tahtlikult. Ent Evans jääb pealiskaudseks ega arenda seda analüüsiliini piisavalt välja. Kingston (1998) kritiseerib neid Evansi kaudsetele tõenditele toetuvaid argumente metodoloogilistelt.

Heuer (1995) teatab, et tal pole õnnestunud leida kindlaid asitõendeid, et Kerest sunniti Botvinnikule kaotama Haagi-Moskva 1948 turniiril.

Ent nähtavasti ei olnud Heuer sellal teadlik Botvinniku 1991. aastal antud intervjuust, mis osaliselt tõlgiti hollandi keelest inglise keelde alles 1999. aastal.

Botvinniku pihtimus

1991. aastal antud intervjuus, mis ilmus hollandi keeles (Botvinnik 1991), mainis Botvinnik, et Stalin isiklikult püüdis mõjutada 1948. aasta turniiri tulemust. Järgnev on ligikaudne tõlge hollandi keelest inglise keele vahendusel.

Botvinnik:

"Turniiri teise poole ajal Moskvas juhtus midagi ebameeldivat. Väga kõrgel tasemel tehti ettepanek, et teised Nõukogude maletajad [s.o. Keres ja Smõslov] kaotaksid mulle tahtlikult, kindlustamaks, et maailmameistri tiitel tuleks Nõukogude Liitu. See oli Stalin isiklikult, kes selle ettepaneku tegi."

Käesoleva tõlke ingliskeelne originaal, mis omakorda tõlgiti hollandi keelest, ilmus ühes maleblogi postituses alles 1999. aastal (vt allpool VÄLISLINGID/SAYING NO TO STALIN). See ingliskeelne tekst on järgmine. Botvinnik:

During the second half in Moscow something unpleasant happened. At a very high level, it was proposed that the other Soviet players [i.e. Keres and Smyslov] would lose to me on purpose, in order to make sure there was going to be a Soviet World Champion. It was Stalin personally who proposed this.

Botvinniku väitel keeldus ta sellest ettepanekust.

Botvinniku ütlusest ei järeldu mitte midagi selle kohta, kas Keres siis kaotas või ei kaotanud talle tahtlikult.

Botvinniku ütlusest järeldub, et Stalini ettepanek tehti alles turniiri teisel poolel – ent selleks ajaks oli Keres Botvinnikule Haagis juba mitu partiid järjest kaotanud. Botvinniku ütlusest ei järeldu mitte midagi selle kohta, kas ja kui palju mõjutas KGB (NKVD) maletajaid turniiri Haagi osas või juba enne seda.

Küll aga näib Botvinniku ütlus olevat otsene asitõend selle kohta, et stalinistlik režiim vähemalt üritas turniiri käiku mõjutada.

Ent Botvinniku "skandaalset paljastust" võib tõlgendada ka enesekaitsena või kommunistliku režiimi kaitsena. Populaarse vandenõuteooria kohaselt oli Nõukogude võimu üheks peaeesmärgiks Paul Kerese maailmameistriks tuleku vältimine – sest sõja-aastail oli Keres osalenud maleturniiridel Saksamaal ning Saksamaa poolt okupeeritud maades (vt nt Soltis 2000). Ning selle üsna usutava hüpoteesi kohaselt hakati Kerest "elimineerima" kohe pärast tema lõksujäämist Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud Eestisse. – Ent Botvinniku "paljastus" väidab, et Stalini eesmärgiks oli hoopis selle kindlustamine, et turniiril tuleks esikohale nõukogude maletaja, kusjuures mõjutamise ajaks on märgitud vaid 1948. aasta turniiri teine pool.

Botvinniku versiooni muudab veidi ebaloogiliseks veel see asjaolu, et pärast turniiri esimese osa lõppemist Haagis juhtis Botvinnik läänemaailma esindaja Reshevsky ees tervelt 1,5 punktiga – kusjuures Nõukogude Liidu esindajad Keres ja Smõslov jäid Reshevskyst maha vaid 0,5 punktiga, läänemaailma esindaja Euwe aga oli lootusetult vähe punkte kogunud.

Kingston (2001) teeb järelduse, et (tõenäoliselt) kommunistid tegid seda: kuidagimoodi sundisid nad Kerest Botvinnikule kaotama Haag-Moskva 1948 turniiril. Seejuures on Kingston seekord oma tõestamise standardeid veidikene lõdvemaks lasknud. Otsest asitõendit sundimisest vms endiselt ei ole. Lisaks sellele jääb Kingstoni käsitluses veel lahtiseks küsimus, kui suur oli Botvinniku roll selles tsirkuses – kas ta teadis Kerese sundimisest, kas ta oli ainult kingituste passiivne vastuvõtja või Kerese tagakiusamise initsiaator.

Selle hollandikeelse intervjuu andis Botvinnik vene keeles. Intervjueeris küll Hollandi ajakirjanik Max Pam, ent tõlgina vahendas Venemaalt emigreerunud suurmeister Genna Sosonko (Kingston 2001).

Niisiis on selle intervjuu teekond siia selline:

vene keel → hollandi keel → inglise keel → eesti keel

Kõige kahtlasem on selle ahela esimene lüli. Seni ei ole veel midagi öeldud Botvinniku intervjuu helisalvestise, Botvinniku allkirja vms kohta. Kuidas tõestada, et Botvinnik ütles vene keeles täpselt sedasama mis ilmus hollandikeelses tekstis?

Hollandikeelset teksti vt allpool VÄLISLINGID/BOTVINNIKU PIHTIMUS 1991.

Libamaailmameister Euwe

Aleksandr Alehhin (1892–1946) on tänini ainus male maailmameister, kes suri oma tiitlit hoides. Kui välja arvata üks äpardus, siis oli Alehhin maailmameister aastail 1927–1946.

1935 & 1937 Euwe matšid Alehhiniga

Selleks äparduseks oli Hollandi esindaja Dr. Max Euwe (1901–1981) – matemaatik, teadlane, õppejõud ja maletaja. Euwe oli male maailmameister aastail 1935–1937.

Maailmameistrimatšis 1935 võitis Euwe Alehhinit skooriga 15,5 : 14.5.

Matš toimus Hollandis, oktoobris-detsembris 1935. Alehhin ei võtnud oma vastast tõsiselt. Enne matši langes Alehhin pikaajalisse joomatsüklisse ning ilmus matšile kahvatus seisundis (The Oxford Companion to Chess 1992, lk 8). Kuulduste kohaselt olevat Alehhin ka matši teise poole ajal lubamatult raskes joobes olnud. Üllatuslikult kaotas Alehhin selle matši.

See oli esimene maailmameistrimatš, milles ametlikult kasutati sekundante. Alehhini sekundandiks oli Salo Landau ja Euwe sekundandiks oli Géza Maróczy. Mõningail andmeil (Shaburov 1994, lk 82) oli Euwel aga kaasas terve meeskond treenereid ja nõunikke.

Pärast seda tiitlikaotust võttis Alehhin end sihikindlalt käsile, loobus pikaks ajaks alkoholist ning taastas oma vormi, võites veenvalt 1937. aastal revanšmatši Hollandis (The Oxford Companion to Chess 1992, lk 8).

Maailmameistri revanšmatšis 1937 võitis Alehhin Euwet skooriga 15,5 : 9.5 (+10 =11 –4). Viimasest viiest mängust kaotas Euwe neli ja suutis viigistada vaid ühe.

Oma elu lõpuni säilitas Alehhin maailmameistri tiitli, sest rohkem tiitlimatše ta ei mänginud.

1941. Alehhin solvab Euwet ja juute

Teise maailmasõja ajal sattus Alehhin aastail 1940–1941 täbarasse olukorda ning leidis pääsetee koostöös natsidega. Sakslaste poolt okupeeritud Pariisis välja antud saksakeelses ajalehes Pariser Zeitung ilmus märtsis 1941 Alehhini nime all rida juudi maletajaid mõnitavaid artikleid. Septembris 1941 aga ilmusid Hispaania ajalehtedes intervjuud Alehhiniga, sisaldades antisemiitlikke lausungeid. Pärast Pariisi natsidest vabastamist teatas Alehhin, et sakslased moonutasid tema tekste, hiljem aga, et ta polegi neid kirjutanud.

Oma Pariisi etteastes kirjeldas Alehhin oma 1937. aasta matšivõitu Euwe üle kui "triumfi juudivandenõu üle". Ta lähtus sellest, et Euwel oli sellel võistlusel kaasas meeskond juudi rahvusest maleabilisi.

Euwe ja malemaailma kättemaks Alehhinile

Pärast sõda ei kutsutud Alehhinit aastavahetuse turniirile Hastings 1945/46. Sellel turniiril osales ka Euwe. Euwe raamatus (Euwe 2013), mille esmatrükk ilmus 1948 (Euwe 1948) kirjutab J. Hannak, et turniirikutse Alehhinile tühistati, et mitte solvata venelasi, kes aga sellegipoolest keeldusid turniiril osalemast (lk 13). Hannak ei kirjuta siin aga midagi sellele turniirile vähem kui nädala pärast järgnenud Londoni suurturniirist, millele Hastingsi turniir oli vaid soojendusvõistluseks.

London 1946 turniirile oli Alehhin samuti kutsutud, ent teiste seas esitasid protesti Hollandi Maleföderatsioon ning Max Euwe, mispeale Alehhini kutse tühistati.

Ebatšempion Euwe

24. märtsil 1946 Alehhin ootamatult suri. Pärast Alehhini surma mängis maailmameistriturniiri organiseerimisel otsustavat rolli eksmaailmameister Euwe, kirjutab J. Hannak raamatus (Euwe 2013), lk 13. Juuliks 1947 planeeritud maailmameistriturniir jäi aga ootamatult ära. Seejärel kerkis esile plaan kuulutada "vahemaailmameistriks" (ingl k: interim world champion) eelmine maailmameister Euwe (lk 17). Ent Euwe ise ei näidanud üles initsiatiivi. Euwe malelised tulemused 1947. aastal olid muuseas nõrgad, sest ta kulutas kogu oma energia organiseerimistegevusele. Augustis 1947 otsustati aga FIDE kongressil Haagis lõplikult korraldada Haagi-Moskva 1948. aasta turniir (lk 17).

Soltise raamatus "Nõukogude male 1917–1991" (Soltis 2000) leidub aga peatükk "Maailmameister üheks päevaks" (lk 172–176). Nõukogude Liidu esindajate esitatud versiooni järgi tekkis neil raskusi Haagis toimuvale FIDE 1947 kongressile jõudmisega. Sõjajärgse poliitilise segaduse tõttu Saksamaa jagamise küsimuses takerdusid Nõukogude Liidu esindajad Berliinis. Kui nad pärast rohkeid seiklusi Haagi jõudsid, oli Euwe juba maailmameistriks kuulutatud. Hollandlaste ettepanekul. Pärast Ragozini pikka kõnet see otsus aga tühistati (Soltis 2000, lk 173).

Hiljem olevat Euwe armastanud sellel teemal nalja visata (Soltis 2000, lk 173):

"Ära unusta, et ma olin maailmameister kaks korda – aastail 1935–1937 ja ühel päeval aastast 1947."

Ent hollandlased ei jätnud oma jonni.

Euwe raamat "Haag-Moskva 1948" ilmus hollandi keeles juba 1948. aastal (Euwe 1948). Isegi saksa keele valdajaile võib hollandi keel olla raskesti mõistetav. Pärast teist maailmasõda vähenes aga saksa keele rahvusvaheline tähtsus märgatavalt. Ent Euwe raamat ilmus inglise keelde tõlgitulta alles 2013. aastal: Euwe 2013.

Euwe raamatus on peatükk "Eelmisest ja praegusest maailmameistrist" (lk 229–237), mille on kirjutanud Dr. J. Hannak. Täies hiilguses kõigi oma turniiride ja matšide loeteluga esineb siin "eelmine maailmameister Dr. Max Euwe" (lk 229–233).

Kõik need aastad oli Euwe olnud Botvinnikule eelnenud maailmameister ja meie ei teadnudki.

Alehhin oli mitte ainult ära surnud (või tapetud) 1946, vaid ka pildilt kadunud (või teist korda tapetud) 1948.

Siiski on Euwe (2013) raamatus Alehhinit hea sõnaga meenutatud Dr. J. Hannaki poolt.

Lk 10 on Alehhinit nimetatud malegeeniuseks.

Lk 11 aga mainitakse, et Alehhini isikul oli varjupool: ta sõltus veinist, vägijookidest ja narkootikumidest. Ta olevat korduvalt abiellunud, hinge kaasamata ja otsides naistes vaid rikkust ja võimu. Tal olevat olnud deemonlik iseloom. Ta oli noobel kiskja, kes oli absoluutselt hõivatud eneseimetlemisega. Ta oli egotsentriline ja võimetu teiste tunnetest hoolima. Ta ei olnud võimeline heal ja kurjal vahet tegema. Ta lihtsalt reageeris oma kiskjaliku loomuse instinktidele. Ta oli süüdimatu.

Kerese ainuke võit Botvinniku üle

Keres-Botvinnik 1 : 0

Haag – Moskva 1948

Moskva 1948.05.16

25. voor

Keres – Botvinnik

Prantsuse kaitse (ECO C15)

1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rc3 Ob4 4. Od2 dxe4 5. Lg4 Rf6

6. Lxg7 Vg8 7. Lh6 Rc6 8. O-O-O Vg6 9. Lh4 Oxc3 10. Oxc3 Ld5

11. b3 Re7 12. f3 Od7 13. Ob2 Oc6 14. c4 Lf5 15. d5 exd5

16. fxe4 dxe4 17. Rh3 Rg4 18. Lg3 Lc5 19. Lxc7 Vc8 20. Lf4 Le3+

21. Vd2 Lxf4 22. Rxf4 e3 23. Vc2 Vg5 24. Oe2 Rf2 25. Ve1 Vd8

26. g3 Vf5 27. Of1 Vxf4 28. gxf4 Rd3+ 29. Oxd3 Vxd3 30. Vc3 Vxc3+

31. Oxc3 Rf5 32. Od2 Kd7 33. Oxe3 b6 34. Of2 f6 35. Kd2 h5

36. Kd3 Rh6 37. Oh4 f5 38. Ve7+ Kd6 39. h3

1-0

Selle turniiri ainsa partii Botvinniku vastu, mida Keres ei kaotanud, mängis Keres viimases, 25. voorus, kui Botvinnik oli juba värske maailmameister. Keres mängis valgetega ja võitis, kindlustades endale kolmanda koha või selle jagamise. Kuna veidi hiljem võitis ka Reschevsky Euwe vastu, jäi Keres Reschevskyga jagama kolmandat-neljandat kohta.

Keres lülitas selle partii oma kogumikku "Valitud partiid" (Keres 1961) ja ka hiljem venekeelsena ilmunud analoogilisse kogumikku "100 partiid" (Keres 1966).

Seda Kerese võidupartiid koos kiibitsejate kommentaaridega saab vaadata või PGN-na alla laadida allolevalt lingilt:

Keres – Botvinnik 1 : 0

(PGN – Portable Game Notation, selle kasutamiseks oma arvutis on sobilik mõni maleredaktor ehk inglise keeli chess editor – nagu näiteks vabavara Penguin.)

Botvinniku viga 21... Lxf4?

Keres–Botvinnik 1948, nende 5. partii – Botvinnik tegi vea 21...Lxf4?

Diagrammil näidatud seisus tegi mustadega mänginud Botvinnik vea ja vahetas lipud. Pärast

21... Le3xf4?

22. Rh3xf4 e4-e3

23. Vd2-c2!

sattus must täbarasse olukorda ja kaotas lõpuks partii.

Ent Botvinnik saavutanuks väga head viigilootused, kui ta oleks mänginud hoopis

21... Le1+

ja nüüd on tõenäoliseks tulemuseks viik käikude kordamisega: must tulistab lipuga väljadelt e1 ja e3 ning valge vanker pendeldab edasi-tagasi väljadel d1 ja d2, tõkestades tulistamist.

Valge ei saa mängida kuningaga c2, sest pärast ratsu tuld väljalt e3 peab valge kuningas minema väljale c3 – ent siis kaotab ta pärast musta ratsu tuld väljalt d5 lipu – see on ratsukahvel valge kuningale ja lipule; kui esimene ratsu etturiga ära lüüa, kargab teine ratsu asemele, aga valge vanker d2 on seotud.

Valgele ei ole ka soodus lüüa ise lipuga e3-le, sest musta ratsu pääseks tempoga ründama siis.

Kui valge aga mängib kuningaga b1 (panemata vankrit väljale d2 tõkestamaks tuld), siis alles vahetab must lipud väljal f4 ning kargab kohe seejärel oma ratsuga väljale f2 panema kahvlit valge kahele vankrile. Kuigi valgel on tekkivas lõppmängus kaksikodad, on mustal kas oma kaitstud vabaetturi e4 ja tugeva etturitsentri tõttu või siis oma vigurite aktiivsuse tõttu head viigišansid.

Neist variantidest mõned on sellised:

A) 22. Kc2? Re3+ 23. Kc3 R7d5+ 24. cxd5 R3xd5+

B) 22. Vd1 Le3+ 23. Kb1 Lxf4 24. Rxf4 Rf2! 25. Rxg6 hxg6 26. Oe2 Rxh1 27. Vxh1 f5 või koguni 25... Rxg6 26. Oe2 Rxh1 27. Vxh1 Rf4

Kolm erinevat tõlgendust

Botvinniku eksimust 21... Lxf4? kommenteerivad erinevad autorid hämmastavalt erinevalt.

Botvinnik, Eesmärgi poole (1982), lk 111:

Olen äärmiselt väsinud, mõtlen kakskümmend minutit ega leiagi, et võin sel momendil sundida viiki käikude kordamisega ... ja kaotan.

Keres, Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948 (1949), lk 275:

Must mängib nähtavasti võidule, kuid satub teksti vahetusega halvemasse lõppmängu.

Evans, "Paul Kerese tragöödia" (1996):

Mängides kaotusele!

Niisiis Botvinniku järgi mängis ta mustadega viigile, ent väsimusest eksis; Kerese järgi otsustas tema vastane Botvinnik ootamatult võidule mängida; aga Evans püüab jätta muljet, et Botvinnik kaotas selle partii tahtlikult.

Nende tõlgenduste analüüs

Botvinniku versioon, et ta mängis viigile, näib esmapilgul vägagi usutav. Botvinnikul oli selja taga pikk ja väsitav turniir, mille käigus ta oli juba tulnud maailmameistriks. Käesolevas, turniiri viimases partiis ei olnud tal värske maailmameistrina enam midagi väga olulist võita ega kaotada. Tunda võis anda psühholoogiline pingelang. Pealegi mängis ta selle partii mustadega.

Kerese teravad käigud 4. Od2 ja 15. d5 olid märguandeks, et Keres mängib võidule – ründavalt, riskeerides ja kahides ettureid.

Pärast oma käiku 12... Od7 oli Botvinnik pakkunud viiki, millest Keres oli keeldunud – nagu tunnistavad nii Botvinnik (Botvinnik 1982, lk 111) kui Keres (Keres 1949, lk 274).

Käiguga 5... Rf6 loobus Botvinnik teise etturikahingu vastuvõtmisest ja kahis hoopis etturi tagasi, et lõpetada oma arendus. Botvinnik ei võtnud ka hiljem vastu pakutud tsentrietturit d4, et mitte anda liinide avamisega valgele rünnakuvõimalusi. Käiguga 9... Oxc3 andis must küll valgele kaksikodad, ent lihtsustas vahetusega seisu ja võimaldas jätkata oma arengu lõpetamist järgneva käiguga 10... Ld5 . Botvinniku vaidlusalune käik 21... Lxf4 jätkab samas stiilis ja püüab lipuvahetusega kahandada valge rünnakuvõimalusi, mis on tekkinud seoses asjaoluga, et musta kuningas ei saa enam tsentrist lahkuda.

Kahtlusi võib äratada asjaolu, et maailmameister mõtles küll 20 minutit, ent ei näinud, et käiguga 21... Le1+ saab must viiki forsseerida. – Ent siin võib pareerida, et tõenäoliselt must nägi (vt analüüsivarianti A) ülal) ratsukahvlit 23... Rd5+ , ent ei märganud peenemat nüanssi: et valge kuninga asendi tõttu väljal c3 on valge vanker d2 seotud ja ei saa lüüa d5-le.

Milles Botvinnik eksis, oli see, et ta hindas pärast lipuvahetust tekkivat seisu valesti: tegelikult on ka pärast lipuvahetust 21... Lxf4 mustal muresid sellega, et tema kuningas asetseb veel väljal e8, mistõttu rünnakutega musta e-etturile suudab valge vabaneda musta survest etturile g2 ning lõpetada oma kuningatiiva vigurite arendus.

Kerese versioon, et must mängis võidule, näib esmapilgul ebausutav. Ent see muutub mõistetavamaks seoses sellega, et Keres paneb oma käigule 23. Vc2 hüüumärgi ja kommenteerib: "Seda head käiku ei pannud must nähtavasti lippe vahetades tähele, arvestades ainult võimalust 23. Ve2 Vd6 tugeva vastumänguga d-liinil. Teksti käiguga hoiab valge välja e2 vabana oda jaoks..." (Keres 1949, lk 276). – Ent on raske uskuda, et isegi väga väsinud Botvinnik arvaks, et Kerese stiilis mängija asetaks siin oma vankri väljale e2, kus see tõkestaks tema oda väljal f1, mis omakorda ummistaks vankri h1 mängu toomist. Kas Keres tõesti arvas, et Botvinnik ei tea, et Keres pigem kahiks etturi kui jätaks oma vigurid sedasi puntrasse?

Keres (lk 276) ütleb oma käigu 23. Vc2 kohta, et valge hoiab välja e2 vabana oma oda jaoks ja "... suudab seetõttu kiiresti mobiliseerida oma kuningatiiva vigurid. Must satub nüüd etturi e3 nõrkuse tõttu juba raskustesse." – Ent nagu ülal juba mainisime, võis Botvinnik seda kõike mitte näha ja tekkivat seisu valesti hinnata. Ütleb ju ka Keres (lk 276) ise, et: "... järgneb veel huvitav võitlus." See teeb Kerese versiooni aga mõnevõrra usutavaks.

Evansi versioon, et Botvinnik mängis käiguga 21... Lxf4 kaotusele, on komplitseeritud.

Evans (1996) hüüatab pateetiliselt, et must mängib kaotusele, märkides selgituseks vaid, et must ei forsseerinud viiki käiguga 21... Le1+ . – Ent Evans ei lisa vähimatki analüüsi selle kohta, miks partiijätk 21... Lxf4 kaotab ja miks sellise käigu tegemine on "kaotusele mängimine". Tegelikult on Keresel õigus, kui ta ütleb partiijätku kohta, et "järgneb veel huvitav võitlus". Igatahes ei ole (vähemalt keskmise maletaja jaoks) see sugugi nii ilmne, et must tekkinud seisu kaotab – ning igal juhul ei ole Botvinniku partiijätk sedalaadi ilmne ja jäme viga nagu need, mida Keres tegi Botvinniku vastu eelnevates partiides ja mida Evans oma artiklis rõhutab.

Ka ei ole analüüsivariant A) ülalt nii silmnähtav. Tegemist on küllaltki peene kombinatsiooniga, mille puhul tuleb märgata, et lõppseisus on valge vanker d2 juba seotud.

Viitamata täpsele algallikale, tsiteerib Evans Kerest veidi ebatäpselt: "On raske mõista, miks must ei kontrollinud, kas valge on rahul viigiga pärast 21... Le1+ ..." – Kerese turniiriraamatust (Keres 1949), lk 275 leiame ütluse: "Siin oli vaja jätkata 21... Le1+ ..." Kerese raamatust "Valitud partiid" (1961) leiame aga tõepoolest (lk 266) ütluse: "On raske aru saada, miks must ei valinud siin tulistamist 21... Le1+ . Ta oleks võinud vähemalt proovida, kas valge on nõus viigiga..."

Malepartii välised tegurid

Evansi legendi eripäraks on see, et ta toob motiividena sisse konkreetse malepartii välised tegurid. Nõukogude võimu eeldatavatest soovidest oleme me seni (vt n Kingston 1998 & 2001) käsitlenud vaid järgmiseid: vältida Kerese tulemist maailmameistriks; kindlustada Botvinniku tulemine maailmameistriks; kindlustada nõukogude maletaja tulemine maailmameistriks. – Ent kõik need eesmärgid olid siinanalüüsitava partii toimumise ajaks juba saavutatud, sest nõukogude maletaja Botvinnik oli turniiri juba võitnud. Seega peaks Evans esitama mingi lisamotiivi, miks Botvinnik selle partii Keresele tahtlikult kaotas. Ent oma artiklis ta ei tee seda.

Lisamotiiviks võiks olla näiteks Botvinniku džentelmenlik žest.

Ent kõige tõenäolisem tundub olevat järgmine võimalus: nõukogude võimu eesmärgiks oli, et Botvinnik tuleks maailmameistriks ja Keres ei tuleks. Kui see eesmärk oli juba saavutatud, oli järgmiseks eesmärgiks see, et võimalikult palju nõukogude maletajaid tuleks võimalikult kõrgetele kohtadele. Ja tõepoolest: nõukogude maletajatest Botvinnik tuli esikohale, Smõslov teisele kohale ning Keres saavutas (tänu võidule käesolevas partiis) kolmanda koha jagamise.

Mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid üldse kõikide riikide spordipoliitikas on selline trend väljaspool kahtlust. Ent konkreetselt Haag-Moskva 1948 maleturniiri, eriti aga selle viimase vooru partii Keres – Botvinnik puhul ei ole meil veel otseseid asitõendeid, kui mitte arvestada Botvinniku vihjeid tema raamatus "Eesmärgi poole" (1982). Muide, selles raamatus, mis vene keeles ilmus juba 1978, on Botvinnik ise käsitlenud teooriat, et ta kaotas Keresele tahtlikult.

Botvinnik (lk 111):

Mõned arvasid, et see oli tahtlik kaotus (sain isegi Eestist sooja telegrammi) ... kokkuleppeviike olen teinud ... kõike ei jõua üles lugeda, aga oma sportlaseelus pole kunagi ega kellelegi teadlikult kaotanud.

See kõlab nagu: "Kollase tulega olen sageli ristmikku ületanud, aga punase tulega ealeski mitte!"

Evansi (1996) käsitluse suurimaks puuduseks on aga see, et kui ta juba toob motiividena sisse konkreetse malepartii välised tegurid, siis peaks ta arvesse võtma kõiki sääraseid relevantseid ja olulisi tegureid, ent ta ei tee seda. Üheks selliseks tähtsaks teguriks on kahtlemata see, et viimases voorus konkureeris Keres kolmandale kohale Reshevskyga, kusjuures partii Keres – Botvinnik mängiti paralleelselt partiiga Reshevsky – Euwe. Sellise teguri analüüsi esitame eraldi järgmises peatükis "Viimase vooru mänguteoreetiline analüüs".

Vaba Botvinnik

Käesoleva peatüki lõpetuseks aga üks maiuspala vandenõuteoreetikuile. Kerese (1949) raamatus "Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948" esineb väga vähe trüki- ja muid tehnilisi vigu. Ent "Avangute ülevaates" on lk 278 viidatud käesolevale, 25. vooru partiile Keres – Botvinnik, milles valge mängis Prantsuse kaitses 4. Od2, ekslikult, osutades mitte leheküljele 272, vaid hoopis leheküljele 239. Lehekülg 239 aga on sissejuhatus 21. voorule. Leheküljelt 239 leiame juba järgmise trükivea:

"Vaba Potvinnik"

Muidugi andis see Botvinnikule finišisirgel eelise, et ta oli vaba 5. ringi esimeses, 21. voorus. Siin võib mõtelda aga ka sellele, et pärast seda, kui Botvinnik oli 22. voorus tulnud maailmameistriks, oli ta Kerese jaoks vaba saak, sest Keres ei saanud teda enam segada tulemast maailmameistriks.

See kõik jääb ainult oletuseks. Kuid 1949. aastal, kui Stalin veel elus oli, võis sääraste trükivigade eest saada tuusiku Venemaa looduslikult kaunitesse piirkondadesse.

Viimase vooru mänguteoreetiline analüüs

Turniiriseis enne viimast vooru

Turniiri Haag-Moskva 1948 viimase, 25. vooru alguseks kujunenud olukorda saab iseloomustada alloleva tabeliga:

Haag-Moskva 1948 turniiri seis enne viimast vooru Haag-Moskva 1948 turniiri seis enne viimast vooru

Haag-Moskva 1948 turniiriseis enne viimast vooru

	Punkte	Mängida
Botvinnik (NSVL)	14	Keres – Botvinnik
Smõslov (NSVL)	11	XXX
Keres (NSVL)	9.5	Keres – Botvinnik
Reshevsky (USA)	9.5	Reshevsky – Euwe
Euwe (Holland)	4	Reshevsky-Euwe

Selle tabeli põhjal ei ole mitte kellelgi enam võimalik kinni püüda Botvinnikut ega Smõslovi. Euwel ei ole enam võimalik vältida viimasele kohale jäämist. Keres ja Reshevsky konkureerivad kolmandale kohale: kas üks neist tuleb kolmandaks ja teine jääb neljandaks või jäävad nad jagama kolmandat-neljandat kohta.

Smõslov on viimases voorus vaba. Ent edetabelis kolmandale kohale konkureerivad Keres ja Reshevsky ei mängi viimases voorus malet mitte omavahel, vaid nende saatus otsustatakse mängudes Keres-Botvinnik ja Reshevsky-Euwe.

Kohe alguses torkavad silma kaks asjaolu:

• Omavahel konkureerivad Keres ja Reshevsky võistlevad vastastega, kellel pole turniiri edetabelis enam midagi võita ega kaotada.
• Nõukogude Liidu esindajad Keres ja Botvinnik võistlevad omavahel ning lääne esindajad Reshevsky ja Euwe omavahel.

Ent liikugem edasi samm-sammult ja eeldagem alul, et maletajad on lisaks oma kohale turniiri edetabelis huvitatud ka oma üksikute partiide võitmisest ning et nad võistlevad turniiril individuaalselt, mitte meeskondadena.

Turniiri reglement

Turniiri reglemendis (vt n Keres 1949, lk 7–9) ei ole midagi öeldud selle kohta, kuidas jaotuvad kohad edetabelis siis, kui mängijail on võrdne punktisaak, ent nad ei küüni jagama esikohta. Reglemendis on eeldatud vaid, et maailmameistreid saab olla ainult üks – mistõttu esikoha jagamise korral organiseeritakse kuue kuu jooksul esikoha jagajate vaheline uus võistlus (lk 7).

Muide, kui oleks rakendatud mõnda tavapärast meetodit (ingl k: tiebreaker) võrdse punktisaagi puhul edetabeli täpsustamiseks alates teisest kohast, siis ei oleks viimane voor tõenäoliselt saanud enam mõjutada Kerese ja Reshevsky omavahelist paremusjärjestust – juhul, kui nad turniiri lõpuks on saavutanud sama palju punkte. Kuna nad ei mängi viimases voorus omavahel, siis ei saa see voor mõjutada ka nende omavahelist skoori. Ja kui neil on pärast viimast vooru sama palju punkte, siis pidid nad oma viimase vooru partiides saama ühesuguse tulemuse – mistõttu ei saa muutuda ka see vahekord, kumb neist on turniiril mänginud resultatiivsemalt ning saavutanud sama punktisaagi korral rohkem võite. Reshevskyl oli Kerese vastu parem skoor, ent Keres oli turniiril resultatiivsem.

Olemasoleva informatsiooni põhjal peame me eeldama, et kui Keres ja Reshevsky saavad oma viimase vooru partiides ühesuguse tulemuse, siis jäävad nad III–IV kohta jagama. Kui aga üks neist saab viimases partiis parema tulemuse kui teine, saavutab ta puhta kolmanda koha, jättes teise üksinda neljandaks.

III ja IV koha jaotumine heaolupunktides

Sellist struktuuri on võimalik kompaktselt kirjeldada, kui omistada Kerese ja Reshevsky lõpptulemustele edetabelis heaolu ehk kasulikkuse (ingl k: utility) punkte näiteks järgmiselt:

III koht – 1 heaolupunkt (väga hea)

III–IV koht – 0,5 heaolupunkti (pooleldi rahul)

IV koht – 0 heaolupunkti (täiesti pettunud)

Olgu Keres järjekorranumbrilt esimene ja Reshevsky teine. Siis heaolupaar 1 – 0 tähendab, et Keres sai III koha; paar 0,5 – 0,5 tähendab, et Keres ja Reshevsky jäid jagama III–IV kohta; ning paar 0 – 1 tähendab, et Reshevsky sai III koha.

Viimase vooru strateegiline tabel

Turniirisituatsiooni loogikat ning strateegilist olukorda saab nüüd kompaktselt esitada alloleva mänguteooria (ingl k: Game Theory) tabeliga (soovi korral võib seda nimetada ka otsustusteooria – ingl k Decision Theory – tabeliks):

Haag-Moskva 1948 viimase vooru strateegiline tabel

	Reshevsky-Euwe 1 – 0	Reshevsky-Euwe 0.5 – 0.5	Reshevsky-Euwe 0 – 1
Keres-Botvinnik 1 – 0	0.5 – 0.5	1 – 0	1 – 0
Keres-Botvinnik 0.5 – 0.5	0 – 1	0.5 – 0.5	1 – 0
Keres-Botvinnik 0 – 1	0 – 1	0 – 1	0.5 – 0.5

Ülalolevas tabelis kirjeldavad paksus kirjas kirjutatud numbritepaarid partiide tulemusi,

tavaliselt kirjutatud numbritepaarid aga Kerese ja Reshevsky tulemusi võitluses kolmanda koha pärast.

See tabel ei kirjelda malepartiid ega malemängu. Sarnaste tabelitega saab kirjeldada ka spordivõistlusi hoopis teistsugustel aladel.

Selles tabelis on "mängijateks" kaks paralleelselt kulgevat malepartiid. Keresel on kolm võimalikku "käiku": võita Botvinnikut, viigistada Botvinnikuga või kaotada Botvinnikule. Ka Reshevskyl on kolm võimalikku "käiku" oma partiis Euwega.

Selle tabeli mängu tulemuseks ei ole malepartii tulemus, vaid tulemus turniiri edetabelis.

Strateegiline mäng kolmanda koha pärast

Tegemist on staatilise mänguga (ingl k: static game või simultaneous game]) siis, kui malepartiide tulemused selguvad üheaegselt või kui ühel laual mängijad oma partiid lõpetades veel ei tea, milline oli paralleelse partii tulemus või kas see on juba lõppenud.

Kui aga ühel malelaual mängijad saavad teada teise malepartii lõppemisest ühes selle tulemusega, siis on kindlasti tegemist dünaamilise mänguga (ingl k: dynamic game või sequential game).

Turniiriraamatus (Keres 1949) kirjutab Keres oma partii Keres-Botvinnik kohta (lk 272): "Valge pidi selle partii iga hinna eest võitma, kui ta tahtis võidelda kolmanda koha pärast." Ent Keres kirjutab ka partii Reshevsky-Euwe kohta (lk 268): "Reshevsky pidi selle partii iga hinna eest võitma, et saavutada lootusi kolmandale kohale." – Ent seni, kuni pole esitatud täiendavat informatsiooni, on need Kerese märkused eksitavad, neuroosi väljendavad vms. Kujutlegem, et Reshevsky oleks hajameelsusest kiiresti juba 8. käigul ühekäigulise mati saanud ja Keres, kes viibis turniirisaalis, oleks seda loomulikult kiiresti teada saanud. Strateegilises tabelis ülal oleksime seega kõige parempoolsemas tulbas. Turniiril puhta kolmanda koha saavutamiseks piisaks Keresele viigist. Kujutlegem, et Botvinnik teeks nüüd oma käigu 12... Od7 , vangutaks pead ja pakuks viiki. – Tõenäoliselt võtaks Keres kujunenud turniiriolukorras, arvestades ka malelaual tekkinud seisu, viigiettepaneku vastu, sest see kindlustaks talle puhta kolmanda koha ilma igasuguse riskita.

Strateegilises tabelis ülal on mängus vaid kaks malepartiid, ent kummaski partiis osaleb kaks maletajat, mistõttu selles strateegilises turniirimängus osalevaid otsustajaid on kokku neli. Seejuures saavad maletajad oma partiide tulemusi vaid osaliselt "valida" ja pigem saavad nad oma mänguga partiide tulemusi mõjutada.

Nüüd aga läheb pilt sedavõrd kirjuks, et me loobume edasiste, keerukamate tabelite esitamisest.

Keres ei saa "valida" oma võitu Botvinniku üle, küll aga saab seda teha Botvinnik – näiteks Keresele meelega kaotades. Keres sai "valida" viigi siis, kui Botvinnik pakkus viiki pärast oma käiku 12... Od7. Ent Keres ei võtnud seda viigiettepanekut vastu. Botvinnik omakorda sai "valida" viigi oma 21. käigul, mängides 21... Le1+ , ent ta ei teinud seda ja mängis 21... Lxf4 .

Sellistes strateegilistes turniirimängudes valivad mängijad tavaliselt teatavaid malelisi strateegiaid. Näiteks Keres valis Botvinniku vastu terava avanguvariandi, mängides 4. Od2 . Sedasi suurendas Keres nii tõenäosust, et ta võidab kui ka tõenäosust, et ta kaotab – vähendades tõenäosust, et partii läheb viiki. Reshevsky seevastu valis Euwe vastu üsna rahuliku, aeglase ja äraootava avanguvariandi.

Tavaliselt on sellised strateegilised mängud pooleldi staatilised ja pooleldi dünaamilised. Maletaja aeg-ajalt kiibitseb oma konkurendi seisu kõrvallaual, püüdes hinnata, kas seis on terav või aeglane, kas kellelgi on ajapuudus, kas konkurent hakkab võitma või kaotama või suubub tema partii viigisadamasse jms. Saadud informatsioonist lähtudes ta kas hoiab oma seisu, manööverdab ja venitab või otsustab näiteks hoopis riskantse blufi kasuks ning teeb ebakorrektse vigurikahingu, lootuses vastast eksitada, lõksu tõmmata ning sedasi võita. Konkurendi partii lõpptulemuse ennustamise suhtes on selline strateegiline mäng tavaliselt ebatäiusliku informatsiooniga (ingl k: imperfect information) – ei või eales kindel olla, et konkurent kõrvallaual näiteks ei ületa võiduseisus mõtlemisaega.

Kriitika Kasparovile: male ei ole ammendav elumudel

Öeldust on selge, et Kasparov tugevasti liialdab oma raamatus "Male kui elu mudel", püüdes lugejat veenda, et male on universaalne mudel maailma kirjeldamiseks ja maailmast mõtlemiseks. Mänguteooria keeli on male küllaltki piiratud: malepartiis osaleb vaid kaks mängijat (ei saa modelleerida koalitsioone); see on nullsumma mäng (ühe võit on teise kaotus); see on täiusliku informatsiooniga dünaamiline mäng (käike tehakse avalikult ja kordamööda), selles mängus ei tehta juhuslikke käike (näiteks ei visata täringuid). – Seetõttu ei saa imeks panna, et maletajad tihti ülehindavad oma intellektuaalset ettevalmistust näiteks turniiriseisude strateegiliseks analüüsiks. Samas on analoogilised strateegiliste mängude võistluskogemused ka näiteks trekijalgratturitel ja sellepoolest võiks ka jalgrattavõistlust pidada elu mudeliks.

Kas Botvinnik kaotas tahtlikult?

Evans (1996) püüab lugejat veenda, et Botvinnik kaotas viimases voorus Keresele tahtlikult. – Sellega on Evans sisse toonud partii Keres-Botvinnik välised tegurid. Ent ta peab silmas ainult ühte sellist tegurit – nõukogude võimu riiklikku malepoliitikat. Aga mitte ükski selline partiiväliste tegurite analüüs ei saa sellises viimase vooru olukorras, kus kolmandale kohale konkureerivad kaks mängijat (Keres ja Reshevsky), kes omavahel ei mängi, mööda minna sellest loogilisest struktuurist, mis on esitatud strateegilises tabelis ülal. Nii Evansi väite jaatamisel kui eitamisel on vägagi asjassepuutuv, et partiid Keres-Botvinnik ja Reshevsky-Euwe kulgesid paralleelselt.

Näiteks kui Reshevsky oleks kiiresti kaotanud, oleks nõukogude malepoliitika ühes Botvinniku eneseuhkusega viinud arvatavasti selleni, et Botvinnik oleks Keresele nõudlikult viiki pakkunud ja Keres oleks selle ettepanekuga nõustunud.

Me peaksime analüüsima mõlemat partiid. Me peaksime teadma mitte ainult seda, kes ja millal oli ajapuuduses. Me peaksime teadma selle vooru ajalist dünaamikat: millisel kellaajal millisel laual toimus oluline muudatus. Kahjuks ei olnud Moskvas 1948. aastal videokaameraid, samuti ei olnud sel ajal veel internetti. Esialgu teame me väga vähe selle viimase vooru dünaamikast.

(Seevastu teame me küllaltki palju näiteks turniiri London 2013 viimase vooru dünaamikast, kui esikohale kandideerisid Carlsen ja eksmaailmameister Kramnik, kes aga selles voorus omavahel ei mänginud. Viimase vooru partiides Carlsen-Svidler ja Ivanchuk-Kramnik kaotasid mõlemad liidrid, pöörates nähtavasti liiga palju tähelepanu oma konkurendi malelauale ning suisa bluffides oma partii lõpuosas. Kramniku jaoks oli see kaotus valusam, sest resultatiivsema mängu alusel pääses Anandiga maailmameistrimatši mängima Carlsen, kes selle matši ka võitis.)

Üks on kindel: Euwe oli väga nõrgalt mänginud sellel turniiril. Seega võis Keres pidada väga tõenäoliseks, et Euwe kaotab ka Reshevskyle. Selles mõttes võis õigustatud olla Kerese arvamus, et ta pidi Botvinnikut iga hinna eest võitma. Või siis Botvinniku võimalik arvamus, et tõenäoliselt tuleb tal kaotada.

Partii Reshevsky-Euwe

Reshevsky omakorda võis mõtelda, et Keresel võib maailmameister Botvinniku vastu ka (järjekordselt) halvasti minna. Samas ta teadis, et Euwe mängib nõrgalt. Reshevsky poliitika valida aeglane rahulik avang võis sellepoolest olla õigustatud. Reshevsky lihtsalt venitas, viitis aega, oodates, mis kõrvallaual juhtub. Kui Keres oleks liigselt riskeerinud ja Botvinnikule kaotanud, oleks Reshevsky pakkunud Euwele viiki. Kui Keres oleks võitnud, oleks Reshevsky käised üles käärinud ja oma seisu käsile võtnud. Seni ta aga lihtsalt ootas, et Euwe teeks ise vea. Paraku läks Reshevsky partii kellegi süül üsna peatselt vägagi teravaks, kusjuures kord oli Reshevskyl väga hea seis, siis aga näis äkki, et ta hakkab hoopis kaotama, seejärel aga järsku jälle hoopis vastupidi. Seda vigaderohket põnevat partiid saab vaadata allolevalt lingilt:

Reshevsky-Euwe

Botvinnik kaotas ju enne Euwet!

Kahjuks ei ole Kerese turniiriraamatus (Keres 1949) mitte mingisugust informatsiooni selle viimase vooru dünaamika kohta.

Väikese infokillu leiame aga Euwe turniiriraamatust (Euwe 2013). Lk 217 saame me teada, et "partii Keres-Botvinnik lõppes, kui partii Reshevsky-Euwe oli alles mängimisel". Enamgi veel: selgub, et tormilised ovatsioonid Paul Keresele ja fotograafide askeldamine segasid Euwel oma käiku mõtlemast ning ta oli kohtuniku peale pahane, et see tema mängu kohe ei katkestanud. Euwe puudutab ka Kerese võidu mänguteoreetilist aspekti seoses turniiristrateegiaga (lk 217): "... see tähendas, et ta [Reshevsky] peab nüüd võitma, et mitte lõpetada neljanda kohaga." Kahjuks ei saa me aga ka Euwe esitatud partiianalüüsist (lk 218–223) teada, mitmendat oma käiku Euwe parasjagu mõtles, kui Botvinnik Keresele alistus.

Informatsiooni vähesuse tõttu ei saa me viimase vooru strateegilise analüüsi abil veel ei kinnitada ega kahtluse alla seada Evansi (1996) arvamust, et Botvinnik kaotas Keresele tahtlikult. Seni me veel lihtsalt ei tea näiteks seda, milline seis oli laual partiis Reshevsky-Euwe sel hetkel, kui partiis Keres-Botvinnik laskis Botvinnik viigivõimaluse käest ja tegi vea 21... Lxf4? Me saame oma analüüsiga põhjendada ainult üldist hoiakut, et Evansi analüüs on pealiskaudne ja poolik. Et oma väidet usutavaks teha, peaks ta näiteks ära seletama, miks Botvinnik otsustas Keresele kaotada veel enne seda, kui Reshevsky oli Euwet võitnud.

Võimalikud koalitsioonid: NSV Liit vs. Lääs

Et Evansi (1996) hüpoteesi Botvinniku tahtlikust kaotamisest usutavaks teha, võiksime eeldada, et Nõukogude Liit oli huvitatud sellest, et võimalikult palju nõukogude maletajaid tuleks turniiril võimalikult kõrgetele kohtadele. Evans ise sellist eeldust ei maini, ent Soltise (2000) raamat "Nõukogude male 1917–1991" esitab piisavalt tõendeid säärasest pikaajalisest poliitikast. Seetõttu peame võimalikuks motiivi, et viimases voorus kaotas Botvinnik Keresele selleks, et Keres tuleks turniiril kolmandale kohale.

Teisisõnu: me peame silmas riiklikke maletajate koalitsioone.

Ent teaduslik objektiivsus nõuab, et me sel juhul peaksime võimalikuks ka vastupidist kokkumängu: turniiril osalenud lääne esindajate koalitsiooni nõukogude maletajate vastu. Kuna Euwel ei olnud edetabelis niikuinii enam midagi võita ega kaotada, siis on täiesti mõeldav, et Euwe kaotas Reshevskyle tahtlikult – selleks, et vähemalt üks lääne maletaja pääseks auhinnalisele kohale. Pärast Kerese võitu Botvinniku vastu pidi ju Reshevsky ilmtingimata võitma, et kolmandat kohta jagama tulla.

Niisiis näitab viimase vooru mänguteoreetiline strateegilise dünaamika analüüs, et pärast Kerese efektset võitu Botvinniku üle võis Euwel olla motiiv Reshevskyle tahtlikult kaotada. Evansi teooriat, et Botvinnik kaotas Keresele tahtlikult, ei õnnestunud meil sedasi aga esialgu ei usutavamaks ega ka ebausutavamaks muuta.

Botvinniku ja Euwe kaotused kui koalitsioonide domineerivad strateegiad

Lõpuks mainigem veel, millistel tingimustel võiks olla mõtestatud Kerese seisukoht, et Keres ja Reshevsky pidid mõlemad iga hinna eest viimases voorus võitma, selleks et võidelda kolmanda koha pärast. – Iga hinna eest pidi seda tegema näiteks juhul, kui nii nõukogude leer kui ka lääne leer mängisid isekeskis kokku ja mõlemad vastastikku teadsid seda. Oli ette teada, et Euwe kaotab tahtlikult ja oli ette teada, et Botvinnik kaotab tahtlikult. Leebema variandi järgi oli tegemist aga külma sõja olukorraga, milles kumbki pool kahtlustas teist poolt kokkumängus ja pidas seetõttu ka ennast kokkumängule sunnituks. Kas see nii oli ja mis see "hind" oli, seda me ei tea.

Juhul kui tõesti oli tegemist kahe poliitilise koalitsiooni omavahelise võitlusega viimases voorus, siis võib strateegiline tabel ülal kirjeldada nende koalitsioonide vahelist staatilist mängu, milles partiide tulemused otsustatakse juba enne vooru algust. Nõukogude leeri jaoks on strateegia "Botvinnik kaotab Keresele" Pareto-eelistatud strateegia ehk motiveerivalt nõrgalt domineeriv strateegia (ingl k: weakly dominant strategy) ning vastasleeri jaoks on selliseks strateegiaks "Euwe kaotab Reshevskyle".

Näiteks Nõukogude Liidu jaoks väljendub see tulpade kaupa järgmistes võrratustes Nõukogude Liidu tulemitele:

Esimene tulp: 0,5 > 0 = 0

Teine tulp: 1 > 0,5 > 0

Kolmas tulp: 1 = 1 > 0,5

Mis ka ei juhtuks partiis Reshevsky-Euwe, strateegia "Botvinnik kaotab Keresele" annab Nõukogude Liidule vähemalt sama hea tulemuse kui mistahes teine strateegia ja vähemalt ühel juhul isegi parema tulemuse.

Seetõttu võiks Stalin anda Botvinnikule korralduse viimases voorus kaotada – väljaarvatud muidugi juhul, kui Reshevsky näiteks kiirelt mati saab ja piisaks viigist. Viimasel juhul oleks ikkagi veel tegemist strateegilise hiilimisega – dünaamilise mänguga. Kuna aga kaotada ei tohi liiga läbinähtavalt, tuleb kaotust aegsasti ette valmistama hakata. Malepartiil on oma loogika ja teatud strateegilisi otsuseid saab ja tuleb teha teatud kindlates seisudes või partii staadiumites. Seega võis viimase vooru strateegiline turniirimäng olla ka osalt dünaamiline ja osalt staatiline.

Ülalöeldust tuleneb, et mänguteooria saab siin pakkuda vaid erinevaid võimalikke loogilisi mudeleid. Kas ja milline neist mudeleist realiseerus, kas ja millist mängu mängiti, seda peab otsustama tõendusmaterjali põhjal. Või ka vastupidi: mänguteooria abil saab kontrollida ajaloolase esitatud hüpoteesi loogilist usutavust. Kõigele lisaks tuleb siin aga arvestada ka muid tegureid, kaasaarvatud küsimust, kas kõik mängus osalejad olid piisavalt ratsionaalsed ja kas nad ise said aru, millises mängus nad osalevad.

Botvinniku ja Euwe kaotused kui koalitsioonide Nashi tasakaal

Haag-Moskva 1948 viimane voor – Nashi tasakaal koalitsioonidele NSVL ja LÄÄS

Strateegiatepaar "Botvinnik ja Euwe mõlemad kaotavad" on ühtlasi ka Nashi tasakaal (ingl k: Nash equilibrium). See tähendab: kui Botvinnik kaotab, siis on Euwe kaotus lääneleerile kasulik ja vastupidi – kui Euwe kaotab, siis on Botvinniku kaotus Nõukogude Liidule kasulik.

Staatilise mängu puhul on mänguteooria ennustus ja soovitus siin ühene: Botvinnik ja Euwe mõlemad kaotavad. Seda eeldusel, et ei sõlmita koalitsioonide omavahelist kokkulepet. Mänguteooriale tüüpiline paradoks väljendub siin selles, et kolmanda koha jagamine oleks saavutatud ka siis, kui mõlemad partiid oleks viiki lepitud, mis Botvinnikule ja Euwele oleks individuaalselt sobilikum olnud.

Kõigis neis ülalvaagitud hüpoteesides aga mängisid omavahel malet mitte individuaalsed maletajad, vaid riigid või ideoloogilised leerid või nende (sunnitud) vastased. Kõigis neis variantides oli male aastaks 1948 politiseeritud – mis vähemalt Nõukogude Liidu puhul on küllaltki ranget tõendamist leidnud (vt Soltis 2000).

Kronoloogia

Enne sõda

1927

Alehhin saab male maailmameistriks, võites matši Alehhin-Capablanca.

1928

Alehhin kritiseerib avalikult bolševismi. Nõukogude Maleföderatsioon kuulutab Alehhini nõukogude võimu vaenlaseks.

1935

Euwe saab maailmameistriks, võites matši Euwe-Alehhin 1935.

1937

Alehhin saab taas maailmameistriks, võites revanšmatši Alehhin-Euwe 1937.

1938

Paul Keres võidab AVRO turniiri ja saab õiguse esitada Alehhinile väljakutse maailmameistrimatšiks. Fine tuleb teisele ja Botvinnik kolmandale kohale.

Botvinnik alustab Alehhiniga läbirääkimisi maailmameistrimatšiks.

Keres alustab Alehhiniga läbirääkimisi maailmameistrimatšiks.

Teine maailmasõda

September 1939

Algab teine maailmasõda.

Alehhini läbirääkimised Botvinnikuga ja Keresega maailmameistrimatšide üle katkevad.

Juuni 1940 – juuli 1941

Nõukogude okupatsioon Eestis.

September–oktoober 1940

NSV Liidu XII esivõistlused. Bondarevski ja Lilienthal jagavad esikohta. Keres jääb neljandaks ja Botvinnik jagab V–VI kohta.

Nõukogude võimu arusaamise kohaselt pidi selle turniiri võitja esitama Alehhinile väljakutse maailmameistrimatšiks. Esialgse kava kohaselt oleks pidanud toimuma täiendav Bondarevski-Lilienthali matš, selgitamaks Alehhini väljakutsujat. Ent see matš jääb ära.

Märts–aprill 1941

NSV Liidu absoluutsed meistrivõistlused. Botvinnik oli esitanud võimudele kaebuse, et NSV Liidu XII esivõistluste turniirisaalis oli liiga hea akustika ja lärm segas maletajail mõtlemist. Bondarevski-Lilienthali matš maailmameistri väljakutsuja väljaselgitamiseks jäetakse ära ja selle asemel korraldatakse käesolev turniir, millel osalevad Nõukogude Liidu eelmiste, XII esivõistluste kuus paremat.

Botvinnik tuleb esikohale ja saavutab nõukogude võimu arusaamise kohaselt õiguse kutsuda Alehhin välja maailmameistrimatšiks. Keres tuleb teisele kohale. Endised liidrid Lilienthal ja Bondarevski jäävad vastavalt eelviimaseks ja viimaseks. – Allikad: (Botvinnik 1982), lk 73–75 ja (Soltis 2000), lk 130–136.

Märts 1941

Pariser Zeitung avaldab Alehhini nime all rea artikleid, mis on suunatud juudi maletajate vastu. Oma 1937. aasta matši võitu Euwe üle kirjeldab Alehhin kui "triumfi juudivandenõu üle".

Juuni 1941

Saksamaa kuulutab Nõukogude Liidule sõja.

Juuli 1941 – oktoober 1944

Saksa okupatsioon Eestis.

September 1941

Hispaania ajalehtedes ilmuvad intervjuud Alehhiniga, mis sisaldavad antisemiitlikke lausungeid.

1942–1944

Keres osales mitmel maleturniiril, mis toimusid natsi-Saksamaal ja selle poolt okupeeritud aladel.

Alehhin pakub mitu korda Keresele maailmameistrimatši, millest Keres aga keeldub, viidates käimasolevale sõjale. – Allikas: Heuer 1995.

Jaanuar 1944

Nõukogude väed tungisid Eestisse.

Juuli 1944

Nõukogude väed vallutasid Narva.

1944–1946

Paul Kerese liikumisvabadus oli nõukogude võimu poolt piiratud. Keres oli poliitilises ebasoosingus.

September 1944

Nõukogude väed vallutasid Tallinna.

NKVD kuulas Kerese üle Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis. Kerest kahtlustati vaenlasega koostöö tegemises. – Allikas: Soltis 2000.

Oktoober 1944

Konfiskeeriti maletaja Paul Kerese maja, väidetavalt ajades teda segamini kriminaal Robert Keresega. – Allikas: Heuer 1995.

7. aprill 1945

Paul Keres saadab patukahetsuskirja Molotovile. – Allikas: Heuer 1995.

Pärast sõda

7. mai 1945

Saksamaa kapituleerus, mis tähistab teise maailmasõja lõppu Euroopas.

Fine'i eestvedamisel algasid pärast sõda Lääne ja Nõukogude Liidu läbirääkimised male maailmameistriturniiri korraldamiseks. Nõukogude Liidu survel otsustati, et maailmameister Alehhin ei saa sellel turniiril osaleda. – Allikas: Euwe 2013.

Detsember 1945

Tõenäoliselt visiidi ajal Moskvasse loovutab Keres Botvinnikule oma õiguse maailmameistrimatšiks Alehhiniga. – Allikas: Heuer 1995.

Detsember 1945 – jaanuar 1946

Hastingsi aastavahetuse turniir. Alehhini kutse turniirile tühistati.

Jaanuar 1946

Londoni turniir. Alehhin oli turniirile kutsutud. Teiste seas esitasid protesti Hollandi Maleföderatsioon ja eksmaailmameister Max Euwe. Alehhini kutse tühistati.

4. veebruar 1946

Botvinnik esitas Alehhinile ametliku väljakutse maailmameistrimatšiks.

Matši ettevalmistamise ajal tellis Botvinnik nõukogude võimult endale luksuslikud tingimused. – Allikas: Shaburov 1994.

24. märts 1946

Male maailmameister Alehhin suri 53-aastasena Portugalis üks päev pärast seda, kui talle saadeti telegramm teatega, et on otsustatud korraldada maailmameistrimatš tema ja väljakutsuja Botvinniku vahel. Ametliku versiooni järgi suri Alehhin infarkti. Ent tema surma ajastus ja kummalised asjaolud on toitnud vandenõuteooriaid, et Alehhin mõrvati.

29. august 1946

Nõukogude Liidu julgeolekuorganite dokument, milles otsustatakse, et Botvinniku ja Smõslovi kohta pole kompromiteerivat materjali, ent leidub tõsist kompromiteerivat materjali Kerese kohta tema koostöö tõttu sakslastega ning tema seoste tõttu Eesti aktiivsete "kodanlik-natsionalistlike põrandaalustega". Sel põhjusel ei lubata Kerest reisida välismaale, kaasaarvatud Groningen 1946 turniirile. – Allikas: Cafferty 2000.

31. august 1946

Tõstatati küsimus, kas Kerest tohiks eales lubada mingitele maailmameistrivõistlustele. – Allikas: Soltis 2000.

13. august – 7. september 1946

Groningeni turniir – esimene suur rahvusvaheline maleturniir pärast teist maailmasõda. Keres on turniirile kutsutud, ent ei ilmu välja, sest Nõukogude Liit ei luba tal turniiril osaleda. Turniiril saavutab esikoha Botvinnik.

9. oktoober 1946

Kirja mustandis Ždanovile teatavad Suslov jt, et Kerest võiks lubada maailmameistrivõistlustele ja Karotamme soovitusel ka välismaale. Kirja mustandis öeldakse, et Keresel on head šansid tulla maailmameistrivõistlustel teisele-kolmandale kohale. - Allikas: Kivine 2015.

17. detsember 1946

Nõukogude julgeoleku organite dokumendile 1946 29. augustist on käsitsi lisatud, et Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär isiklikult vastutab Kerese eest ja peab võimalikuks teda välismaale lubada. Nähtavasti oli see Nikolai Karotamm, kes Kerest soosis. – Allikas: Cafferty 2000.

2. veebruar – 8. märts 1947

NSV Liidu XV esivõistlused.

Rühm nõukogude maletajaid esitab Kerese peale kaebuse, milles ta tembeldatakse fašistiks. – Allikas: Heuer 1995.

Keres tuleb esikohale. Botvinnik ei osale.

19. märts 1947

Stalini allkirjaga dokument, mis autoriseerib Nõukogude Liidu astumise rahvusvahelisse maleföderatsiooni FIDE ning Botvinniku, Smõslovi ja Kerese osalemise male maailmameistrivõistlustel Nõukogude Liidus. – Allikas: Cafferty 2000.

August 1947

Rahvusvahelise maleföderatsiooni FIDE kongress Haagis.

Kongressil kuulutatakse (Hollandi ettepanekul) Euwe maailmameistriks. Kui Berliini segadustes takerdunud Nõukogude Liidu esindajad lõpuks kongressile jõuavad, siis see otsus tühistatakse. Eksmaailmameister (1935–1937 maailmameister) Euwe sai olla uuesti maailmameister vaid ühe päeva. – Allikas: Soltis 2000.

Kongressil otsustati lõplikult korraldada maailmameistri matšturniir Haag-Moskva 1948.

Märts–mai 1948

Male maailmameistri matšturniir Haag-Moskva 1948.

Esikohale tuleb ja maailmameistriks saab Nõukogude Liidu esindaja Mihhail Botvinnik.

Favoriit Paul Keres kaotab Botvinnikule viiest partiist esimesed neli ning võidab alles viimase partii – mille mängimise ajaks Botvinnik oli juba maailmameistriks tulnud. Keres jääb Reshevskyga jagama kolmandat-neljandat kohta.

1948

Ilmub Euwe kirjutatud hollandikeelne turniiriraamat (Euwe 1948).

Dr. J. Hannak tituleerib selles raamatus Botvinnikule eelnenud maailmameistriks Euwe – esitades Euwe koos kõigi tema turniiritabelitega ja vaikides Alehhinist.

1949

Ilmub Kerese kirjutatud eestikeelne turniiriraamat (Keres 1949).

1991

Ilmub Botvinniku hollandikeelne intervjuu (Botvinnik 1991), milles Botvinnik tunnistab, et turniiri teise poole ajal Moskvas oli Stalin pakkunud Botvinnikule maailmameistriks tulemisel abi Kerese ja Smõslovi tahtlike kaotuste näol. Botvinniku väitel ta keeldus sellest ettepanekust.

Kirjanduse ülevaade

• Botvinnik (1982) "Eesmärgi poole".

Venekeelne originaal ilmus Moskvas 1978. Selles raamatus ei ole partiide analüüse. 1948 maailmameistriks tulnud Mihhail Botvinnik kirjeldab oma teekonda tippu. Otseselt turniirile on pühendatud peatükk "Matšturniir" (lk 91–112).

• Botvinnik (1991) "Schaakmonument en harde communist: oud-wereldkampioen Botwinnik. 80 jaar."

Mõned aastad enne oma surma (1995) andis Mihhail Botvinnik oma 80. sünnipäeva (1991) puhul intervjuu, mis ilmus Hollandis hollandi keeles. Võimalik, et Botvinnik aimas seda ette, et tema eluajal ei jõuta seda intervjuud inglise või vene keelde tõlkida.

Selle skandaalse intervjuu lõpus (lk 16) tunnistab Botvinnik napisõnaliselt, et Haag-Moskva 1948. aasta turniiri teisel poolel Moskvas pakkus Stalin talle abi maailmameistriks tulemisel Kerese (ja Smõslovi) mängust elimineerimise teel. Botvinnik väidab, et ta solvus ja keeldus. Intervjuus ei ole midagi öeldud selle kohta, kas nõukogude organid siis püüdsid või ei püüdnud Paul Kerest mõjutada vms. Botvinniku intervjuu jäi maleajaloolastele pikemaks ajaks märkamatuks. Osaliselt ilmus see inglise keeles alles 10. detsembril 1999 ühes blogis.

• Cafferty (2000) "Keres and the KGB"

Üheleheküljeline artikkel, mis käsitleb kahte leitud dokumenti (mida ei maini Heuer 1995).

29. augusti 1946 dokumendis otsustavad julgeolekuorganid, et Botvinniku ja Smõslovi kohta pole kompromiteerivat materjali, ent leidub tõsist kompromiteerivat materjali Kerese kohta tema koostöö tõttu sakslastega ning tema seoste tõttu Eesti aktiivsete "kodanlik-natsionalistlike põrandaalustega". Sel põhjusel ei lubatud Kerest reisida välismaale, kaasaarvatud Groningen 1946 turniirile.

17. detsembril 1946 on sellele dokumendile käsitsi lisatud, et Eesti Kommunistliku Partei peasekretär isiklikult vastutab Kerese eest ja peab võimalikuks teda välismaale lubada.

19. märtsi 1947 dokument on Stalini allkirjaga ja autoriseerib Nõukogude Liidu astumise rahvusvahelisse maleföderatsiooni FIDE ning Botvinniku, Smõslovi ja Kerese osalemise male maailmameistrivõistlustel Nõukogude Liidus.

• Euwe (1948) "Wereldkampioenschap schaken 1948. s'-Gravenhage-Moskou".

Euwe analüüsib lakooniliselt ja täpselt mitte ainult 1948 turniiri partiisid, vaid ka sellel turniiril osalenute omavahelisi varasemaid partiisid. Raamatu täpsemat kirjeldust vt (Euwe 2013) alt.

• Euwe (2013) "The Hague-Moscow 1948".

Eelmise raamatu tõlge inglise keelde, tõlke "Eessõna" (lk 5–8) on kirjutanud Hans Ree.

Ree väljendab oma eessõnas (lk 8) tugevat kahtlust, et turniiri teisel poolel Moskvas mängitud Kerese ja Botvinniku vahelistest partiidest esimeses (III ring, 15. voor, partii Keres-Botvinnik – nende omavaheline kolmas kohtumine sellel turniiril) kaotas Keres katkestusseisu jätkamisel Bovtinnikule järjekindla tahtlikkusega.

Raamat sisaldab (lk 9–18) ka J. Hannaki kirjutatud eessõna "Habemus Papam (We have a Pope): The Lead-up to the Great Tournament", mis ilmus originaalis Euwe 1948. – See tekst sisaldab üllatavat infot turniiri Haag-Moskva 1948 korraldamisest ja sellega seotud intriigidest. Nii näiteks selgub, et maailmameistriturniiri hakati korraldama pärast teist maailmasõda veel maailmameister Alehhini eluajal ning temast mööda minnes, sest Alehhin oli end sõja ajal rängalt kompromiteerinud. Samuti saame teada, et Poola päritolu Argentina maletaja Miguel Najdorf elimineeriti (vist reegleid rikkudes) maailmameistriturniiri osavõtjate nimekirjast tervelt kahel korral.

• Evans (1996) "The Tragedy of Paul Keres" (vt ka allpool VÄLISLINGID/THE TRAGEDY OF PAUL KERES)

Suurmeister Larry Evans püüab Botvinniku ja Kerese omavaheliste partiide (Haag-Moskva 1948) analüüsi najal muuta usutavaks väidet, et Keres kaotas Botvinnikule tahtlikult.

Kingston (1998) kritiseerib Evansit metodoloogilistel alustel, leides, et Evansi muud tõendid on nõrgad, aga rumalate käikude tegemisele on ka teisi usutavaid seletusi. Seejuures isegi ühe ja sama vastase vastu järjest mitme nõrga partii mängimisele on alternatiivseid mõistlikke seletusi.

Evans väidab mitte ainult, et esimesed 4 partiid kaotas Keres Botvinnikule tahtlikult, vaid koguni, et viienda partii Keres-Botvinnik kaotas omakorda Botvinnik Keresele tahtlikult (käik 21... Le3xf4?).

Evansi maleanalüüsid on aga pealiskaudsed ega sisalda uut võrreldes varemilmunuga. Ta ei võta piisavalt detailselt arvesse ka ajapuudust, psühholoogiat, turniiriseisu, tausta jms. Seejuures kohati tsiteerib ta Paul Kerest veidi ebatäpselt. Sisuliselt piirdub Evans vaid Kerese jämedate vigade loetlemisega ning nende üle imestamisega. Näiteks ei maini Evans seda, et absurdselt nõrk mäng vankrite lõppmängus on täiesti kohatu just Paul Kerese puhul, kes oli vankrilõppmängude ekspert.

Kerese ja Botvinniku esimene omavaheline Moskva-kohtumine toimus III ringis, 15. voorus partiis Keres-Botvinnik, mis läks katkestamisele. Katkestusseisu jätkamisel võis Keres vähemetturiga vankrilõppmängus saavutada viigi ka lihtsalt paigalseismisega, ent tavaliselt suurepärane lõppmängude sooritaja Keres manööverdas sihikindlalt oma vankri "kõige passiivsemasse positsiooni malelaual", kirjutab Hans Ree oma "Eessõnas" raamatule Euwe 2013, lk 8. Ree peab siin Kerese käike 50. a3-a4?; 53. Vd4-d3? ja 54. Vd3-a3? tundemärgiks, et midagi on valesti. – Nimelt paigaldas valge oma vankri musta etturi poolt tõkestatud valge etturi taha, selle asemel, et mängida see näiteks enda etturi ja vastase etturi vahele, kust see oleks korraga nii kaitsenud enda etturit kui rünnanud vastase oma. On raske uskuda, et isegi esimese järgu maletaja teeks välkpartiis sääraseid manöövreid.

• Golombek (2002) "The World Chess Championship 1948".

Esmatrükk 1949. Harry Golombek on paljude tuntud maleraamatute autor.

• Heroic Tales: The Best of ChessCafe.com 1996–2001 (2002)

Sisaldab Taylor Kingstoni artikleid Kingston 1998 ja Kingston 2001 (vt lk 265–289).

• Heuer (1995) "The Troubled Years of Paul Keres"

Rahvusvahelist tunnustust pälvinud Eesti maleajaloolase artikkel Paul Kerese olukorrast II maailmasõja ajal ja edasi kuni 1948. aasta turniirini (k.a).

Heuer kurdab selles artiklis, et hoolimata tema ponnistustest pole ta leidnud otsest asitõendit sellest, et nõukogude võim sundis Kerest Haag-Moskva 1948 turniiril Botvinnikule kaotama. Otseseks asitõendiks oleks näiteks KGB arhiivist saadud dokument või toimik vms. Ent 1995 seisuga ei olnud Venemaa andnud Heuerile juurdepääsu Kerese toimikuile neis arhiivides. Selle artikli kirjutamise ajal ei olnud Heuer nähtavasti teadlik Botvinniku antud intervjuust (Botvinnik 1991).

Kingston (2001) teatab, et pärast artiklit Heuer 1995 pole töökas Valter Heuer enam uusi olulisi dokumente avastanud.

• Keres (1949) "Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948".

Turniiri partiid Paul Kerese kommentaaridega.

• Керес (1950) "Матч-турнир на первенство мира по шахматам Гаага — Москва, 1948 г."

Venekeelsele väljaandele on lisatud Romanovski ja Zubarevi eessõnad. Näiteks Romanovski kirjutab oma eessõnas "Botvinnik", et Botvinnik on kommunistliku partei liige ja oma sotsialistliku isamaa suur patrioot, kellest tema seltsimehed peavad sügavalt lugu (lk 26).

• Keres (1961) "Valitud partiid".

Raamat sisaldab Kerese kommentaaridega tema tuntud malepartiisid aastaist 1931–1958, sealhulgas 5 partiid turniirilt Haag-Moskva 1948.

• Керес (1966) "100 партий".

Raamat sisaldab Kerese kommentaaridega tema tuntud malepartiisid aastaist 1931–1964, sealhulgas 5 partiid turniirilt Haag-Moskva 1948.

• Keres (2006) "Igavene tuli".

Selle raamatu III peatükk sisaldab infot Paul Kerese maletamistest teise maailmasõja päevil natsi-Saksamaal ja selle poolt okupeeritud aladel. Raamatus on avaldatud Kerese tolleaegsed artiklid tema reisidest ja võistlustest.

See materjal selgitab hästi, miks Nõukogude Liidu juhtkonnal võis olla tõsine plaan takistada Kerese tulemist maailmameistriks pärast teist maailmasõda.

• Kingston (1998) "The Keres-Botvinnik Case: A Survey of the Evidence"

Kingston nõuab Kerese ahistamise juhtumi uurimisel objektiivsust ja kindlaid otseseid asitõendeid ehk "suitsevat püssi" (ingl k: a smoking gun) ning kritiseerib teisi autoreid, kes teevad kaudsete tõendite põhjal liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Kingston nimetab oma ideaalidena ajalooteaduslikku rangust, "kvaasilegaalset standardit" ning süütuse presumptsiooni.

• Kingston (2001) "The Keres-Botvinnik Case Revisited: A Further Survey of the Evidence"

Selles artiklis teeb Kingston kokkuvõtte oma uurimustest Keres-Botvinnik kaasusest, võttes arvesse ka Botvinniku intervjuu (1991) vahepeal ilmunud ingliskeelset osalist tõlget 1999. aastal (vt allpool VÄLISLINGID/SAYING NO TO STALIN).

Kingston leiab, et tema "kvaasilegaalse standardi" järgi ei ole veel piisavalt tõestatud, et Haag-Moskva 1948 turniiril kaotas Keres Botvinnikule ettekavatsetult ja nõukogude võimu poolt sunnitult. USA kohtus ehk ei õnnestuks nõukogude võimu selles kuriteos süüdi mõista, sest pole veel olemas kuriteo toimumise ilmset fakti ennast. Samas teatab ta, et ajaloolane peaks ehk lähtuma pigem hoopis teaduslikust standardist. Olemasolevate tõendite valguses oleks teadlasel perversne loobuda hüpoteesi provisoorsest heakskiitmisest. "Lõppotsus: Kommud tegid seda." Tõenäoliselt ei kästud ega ähvardatud Kerest ametlikult ja otse, vaid seda tehti vihjamisi mõne tuttava kaudu Eesti Kommunistlikust Parteist. Efekt oli sama. Keres teadis, et tal ei lähe hästi, kui see on tema süü, et Botvinnik ei tule maailmameistriks.

Ent eelnevates artiklites (Kingston 1998) Kingston veel vältis sääraseid tõenäosuslikke argumente. Samas kurdab ta siin artiklis Kingston 2001, et tema eelmiste artiklite (juriidilise või ajaloolise) ranguse tõttu on talle ohtralt esitatud süüdistusi vasakpoolsuses ning kommunistide ja Nõukogude Liidu toetamises, kuigi ta ainult nõudis ranget tõestust väidetele, mida ta ise niikuinii usub.

• Kivine (2015) "Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile"

Artikkel käsitleb Vene malemeistri ja ajaloolase Dmitri Oleinikovi poolt leitud dokumendi mustandit kirjale ÜK(b)P Keskkomitee sekretär A. Ždanovile.

9. oktoobril 1946 dateeritud dokumendi mustandis (vt: Välislingid, DOKUMENT 9. oktoober 1946) soovitavad N. Romanov, G. Aleksandrov ja M. Suslov lubada Paul Kerest maailmameistrivõistlustele, mis on kavas korraldada 1947. aasta kevadel. Dokumendis lisatakse, et Eestimaa K(b)P KK sekretär Karotamm leiab, et Kerest võib lubada rahvusvahelistele võistlustele ja sõitudeks välismaale.

Dokumendis teatatakse, et Keresel on suured šansid saavutada maailmameistrivõistlustel teine-kolmas koht.

Paavo Kivine teeb siit kaugeleulatuva järelduse, et see dokumendi mustand tõestab, et nõukogude võim oli otsustanud mitte lasta Keresel tulla maailmameistriks. Ent otseselt tõestaks see dokument vaid, et Kerese tulemine maailmameistriks poleks nõukogude juhtkonna silmis olnud teretulnud.

• Kõiv (2015) "Keskmängustrateegia".

See näidend käsitleb Paul Kerest II maailmasõja keerises ja vahetult pärast seda. Tundub olevat ajaloolaste uurimustega heas kooskõlas. Draamateatri lavastuses esineb refräänina keegi KGB polkovnik, kes Paul Kerest üle kuulab, tema peale karjub ja tal isegi käsi väänab. Polkovnik nõuab Kereselt, et ta Botvinnikule kaotaks ja enamgi veel – et ta pärast alistumist Botvinnikul naeratades kätt suruks. Madis Kõivu vihjavas käsitluses oli Paul Keres ehk Eesti Vabariigi valitsuse spioon, kes käis Saksa võimude eest salaja Rootsis läbirääkimisi pidamas, ent kes olude sunnil hiljem allus nõukogude polkovniku käsklustele.

• Shaburov (1994) "Botvinnik's Secret Weapon: Keres and a Caviar Sandwich"

Arhiivimaterjalid, paralleelselt nii vene kui ka inglise keeles. Juri Šaburovi poolt Venemaa Rahvusarhiivist leitud Nõukogude Liidu Spordikomitee dokumendid "Ettevalmistused 1946. aasta maailmameistrivõistlusteks".

Eeldatavasti pidi toimuma Botvinniku matš Alehhiniga. Muuhulgas selgub, et seltsimees Botvinnik tellis parteilt ja valitsuselt selleks puhuks endale kalli hotellitoa, esinduslikud riided, esindusliku auto ja rohkesti kaaviari. Ent Alehhin heitis hinge ja matš jäi ära. Kerese rolliks oli olla enne matši Botvinniku treeningupartner.

• Soltis (2000) "Soviet Chess 1917–1991".

Botvinniku teekonda maailmameistriks pärast teist maailmasõda kirjeldavad selle raamatu peatüki "10. Joining the World" (lk 157–194) leheküljed 165–176, mis algavad pealkirjaga "The Keres Mystery" ("Kerese müsteerium").

Autor käsitleb ka Paul Kerese diskrimineerimist pärast teist maailmasõda ning Stalini ja NKVD aktiivsust Kerese tõkestamisel ning Botvinniku kujundamisel maailmameistriks.

• "The Oxford Companion to Chess" (1992)

Peatükis "Keres" (lk 197–198) deklareeritakse lakooniliselt, et pärast sõda naasis Keres kodumaale, ent mitte enne Nõukogude võimudega kokkuleppe sõlmimist. Keres olevat lubanud mitte segada Botvinniku väljakutset matšiks Alehhiniga ja vastutasuks lubatud talle "andestada" teise maailmasõja aegne Saksamaa turniiridel mängimine (lk 197).

See väide varajasest kokkuleppest Kerese ja nõukogude võimu vahel paistab esinevat ainult siin kirjeldatavas raamatus.

Peatükis "Alekhine" (lk 7–9) antakse lugejale mõista, et Alehhin oli ahelsuitsetaja ja alkohoolik, et tema vihkamiseks oli põhjust kommunistidel, prantslastel ja juutidel, et ta oli pärast II maailmasõda põlu all ja halva tervisega. Selle peatüki andmeil pidas maailmameister Alehhin läbirääkimisi maailmameistrimatšiks Botvinnikuga enne ja ka pärast teist maailmasõda; läbirääkimisi Keresega ei ole mainitud. Artiklis teatatakse, et Alehhin "suri infarkti" 1946. aastal üks päev pärast seda, kui talle saadeti telegramm maailmameistrimatši korraldamisest Botvinnikuga.

Kirjandus

• Botvinnik, Mihhail (1982) "Eesmärgi poole". Tallinn: Eesti Raamat.
• Botvinnik, Mihhail (1991) "Schaakmonument en harde communist: oud-wereldkampioen Botwinnik. 80 jaar." Vri Nederland 24. august 1991, lk 14–16.
• Cafferty, Bernard (2000) "Keres and the KGB" British Chess Magazine, February 2000.
• Euwe, Max (1948) Wereldkampioenschap schaken 1948. s'-Gravenhage-Moskou. De Tijdstroom.
• Euwe, Max (2013) The Hague-Moscow 1948. Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.
• Evans, Larry (1996) "The Tragedy of Paul Keres" Chess Life, October 1996.
• Golombek, Harry (2002) The World Chess Championship 1948. Hardinge Simpole Chess Classics.
• Heroic Tales: The Best of ChessCafe.com 1996-2001 (2002) Editor: Taylor Kingston. Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.
• Heuer, Valter (1995) "The Troubled Years of Paul Keres" New In Chess #4, 1995.
• Keres, Paul (1949) Maailmameistri turniir Haag-Moskva 1948. Tallinn: Pedagoogiline kirjandus.
• Керес П. П. (1950) Матч-турнир на первенство мира по шахматам Гаага — Москва, 1948 г. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
• Keres, Paul (1961) Valitud partiid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
• Керес П. П. (1966) 100 партий. Москва: Физкультура и Спорт.
• Керес П. П., Ботвинник М. М. (1999) Матч-турнир на первенство мира по шахматам. Харьков.
• Keres, Paul (2006) Igavene tuli. Tartu: Ilmamaa.
• Kingston, Taylor (1998) "The Keres-Botvinnik Case: A Survey of the Evidence" Part I & II. The Chess Cafe.
• Kingston, Taylor (2001) "The Keres-Botvinnik Case Revisited: A Further Survey of the Evidence" The Chess Cafe.
• Kivine, Paavo (2015) "Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile" Tuna, nr 2, lk 114‒116.
• Kõiv, Madis (2015) Keskmängustrateegia. Stseene kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga. Tallinn: Eesti Draamateater.
• Shaburov, Yuri (1994) "Botvinnik's Secret Weapon: Keres and a Caviar Sandwich" The Chess Herald #1, 1994, lk 82–85.
• Soltis, Andrew (2000) Soviet Chess 1917–1991. London, etc: McFarland & Company, Inc., Publishers.
• The Oxford Companion to Chess (1992) Second edition. Editors: David Hooper & Kenneth Whyld. Oxford & New York: Oxford University Press.

Välislingid

• FIDE WORLD CHAMPIONSHIP TOURNAMENT 1948 (Chessgames.com)
• PGN KOLLEKTSIOON
• SAYING NO TO STALIN – the 1948 Botvinnik-Keres case – Blogipostitus 10. detsembrist 1999, milles on osaliselt inglise keelde tõlgitud Botvinniku 1991. aasta hollandikeelne intervjuu (Botvinnik 1991).
• BOTVINNIKU PIHTIMUS 1991 (hollandikeelne)
• THE TRAGEDY OF PAUL KERES – Suurmeister Larry Evansi tekst (Evans 1996).
• DOKUMENT 9. oktoober 1946 – Kerese lubamisest maailmameistrivõistlustele (vene keeles).
• ARVUTIANALÜÜS – Programmiga Rybka tehtud parandused analüüsidele raamatust Euwe 2013.
• The Chess Cafe – Selles maleajakirjas on mitmeid artikleid Kerese diskrimineerimisest ja turniiri Haag-Moskva 1948 mõjutamisest nõukogude võimu poolt. Ent nüüd on tasuliseks muudetud ka selle ajakirja veebiväljaanne.
• PDF – KÄESOLEV ARTIKKEL seisuga 29.06.2015
• DJVU – KÄESOLEV ARTIKKEL seisuga 29.06.2015
• Haag-Moskva 1948 osalejad (foto)