Hans Pawelsi kenotaaf

Hans Pawelsi kenotaaf

Püha õhtusöömaaeg

Kristuse vangistamine

Hans Pawelsi kenotaaf on hilisgooti tiibaltarina kujundatud ja niššhauda meenutav mälestusmärk 16. sajandi algusest, mis asub Tallinnas Oleviste kiriku Maarja kabeli idapoolses välisseinas kahe tugipiilari vahel. Tegemist on silmapaistva teostuse ja kompositsiooniga hilisgooti siilis kunstiteosega Eestis, mille puhul on tuvastatud dokumentaalselt nii valmimisaeg kui ka kunstnik.

Kunstiajaloolane Sten Karling on Pawelsi kenotaafi niši-tüüpi haua ja skeleti järgi määranud Burgundia-Brabandi (Ida-Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa) kunstiringi, millel oli ulatuslik mõju Vestfaali aladel. Ühtlasi märgib see Tallinna ajalooliste kultuurisidemete ulatust 16. sajandi alguses.

Kirjeldus

Kenotaaf on valmistatud dolomiidist, reljeefid on tahutud välja Orgita dolomiidist, ehisraamistus Märjamaa kivist. Valmimisaeg on dateeritud aastaisse 1513–1516. Kompositsioon sarnaneb avatud tiibaltarile, mis seisab kitsamal predellal. Kõrgemas osas asub ristuvatest hilisgooti krabide ja ristlillikutega kiilkaartest kroonitud ornamentaalses raamistuses tühi kesknišš, millest vasakule ja paremale jäävad avatud altaritiivad. Mõlemal tiival paiknevad neli passiooniteemalist raidreljeefi, igaüks omakorda profileeritud raidraamistuses, ülemised kiilkaarsetes, alumised ristikkaarsetes raamides. Reljeefide ülemine ja alumine rida erinevad stiililt ja pärinevad eri autoritelt.

Altari predellaks on hilisgooti varvistikraamistuses, samuti krabide ja ristlillikutega kaunistatud kiilkaarne nišš, mille tagaseinal on vapikilp Hans Pawelsi peremärgiga ja viierealine alamsaksakeelne tekst:

Dat ick vorgaf is mi gebl[even]

Wes ick behelt helf my bo[geven]

[H]irvme sal sik nemant to h[och] [er] / heven

Also roek vorgheyt des myn/scen leuen

hans pawls / gedechtenisze 1513.

Teksti tõlge:

Kõik, mis olen ära andnud, on minuga jäänud,

kõik, mida olen hoidnud, on mu maha jätnud.

Sestap ei tohi end keegi liiga kõrgeks tõsta.

Inimese elu hajub nagu suits.

Hans Pawelsi mälestuseks. 1513

Niši põhjas lamab luukere, mille rinnal on kärnkonn ja madu.

2017. aastal EKA juhtimisel tehtud uurimistöödel leiti kenotaafil kunagise polükroomia jälgi.

Mõõdud

Kristus Õlimäel

Hauamärgi üldlaius 445 cm, üldkõrgus 370 cm, ülemise osa kõrgus 210 cm ja alumise osa (predella) kõrgus 165 cm. Reljeeftahvlite mõõt on umbes 100 × 80 cm.

Keskniši sügavus 70 cm, predella niši sisemine laius 173, sügavus müüris 56 cm (sellele liitub raami paksus 19 cm). Tekstitahvli laius on 150 cm.

Hilisemad muutused

Kenotaafi skulptuure on 19. sajandil parandatud, ilmselt betooniseguga, mille tulemuseks oli 1970. aastatel fikseeritud kirju pind. Pärast 1980. aastat on kenotaaf üle võõbatud kollakasvalge ainega, mis tänaseks on samuti osaliselt irdunud. Niiskuskahjustused on osaliselt hävitanud teksti predella osas, mis on asukoha tõttu eriti vastuvõtlik iga aastaaja ilmastikule. Kenotaafi piirab ilmselt 19. sajandil paigaldatud malmaed, mille võrestiku mõned vertikaalpostid on murdunud. Vihma kaitseks ehitatud plekk-katus on hilisem.

Tellija

Hans Pawels oli Tallinna kaupmees ja Oleviste kiriku eestseisja. Dokumentides on ta esmamainitud noore mustpeana 1489/90. aasta jõulujootudel, saab kodanikuks 1495. aastal ja sureb 1520. aasta vastlateks.

Kunstnikud

Hans Pawelsi kenotaaf, 1909

Clemens Pale

Ülemises reas asuvad vormilt lihtsamad, ent monumentaalselt üldistuselt ja traagikalt mõjuvamad reljeefid raius Poolast pärit kujur ja ehitusmeister, hilisgooti kunstitraditsioonide jätkaja Clemens Pale (Pale, Polle 'poolakas'). Tema loodud reljeefidel on kujutatud järgmised süžeed kannatusloost:

• Kristus Kaifase ees
• Kristuse piitsutamine
• Kristus Pilaatuse ees
• Ristikandmine

Clemens Pale töö on ka kenotaafi ornamentaalne raamistus ja predella tekstitahvel.

Kõrge mütsiga ja habemega mehe figuuri esimesel tahvlil on peetud Pale autoportreeks (skulptori poolfiguur ehib ka Maarja kabeli lõunakonsooli).

Hinrik Byldensnyder

1513. aastal Pale loobus tööst ja kenotaafi lõpetas 1516. aastaks Vestfaalist pärit kiviraidur Hinrik Byldensnyder (identne Hinrik Bradenderiga Münsterist). Reljeefidel on järgnevad süžeed:

• Sissesõit Jeruusalemma (daatumiga 1514)
• Püha õhtusöömaaeg
• Kristus Õlimäel
• Kristuse vangistamine

Byldensnyderi raiutud alumiste pilditahvlite ja predella reljeefide väljenduslaad on elav ja tundeline, figuurid liikuvamad ja detailsemalt teostatud, kompositsioon rahutum võrreldes Palega. Hinrik Byldensnyderit peetakse ka kenotaafi kompositsiooni ja asukoha kavandajaks.

Tõlgendused

Levinud legend räägib, et Oleviste kiriku ehitaja Olev (Olaf, Olav) kukkus pärast kiriku valmimist torni otsast alla surnuks ning kui tema keha kohtus maapinnaga, siis madu ja kärnkonn hüppasid tema suust välja. Lugu on jõudnud sel kujul Eesti Joonisfilmi animafilmi "Tallinna legendid".

Kodu-uurija Vladimir Lesment tõlgendab kenotaafil leiduvaid sümboleid järgmiselt: "Maine inimelu on üürike (skelett), kuid tema hing on surematu. Kaheksa motiivi passiooniloost kinnitavad, et oma elu hinnaga lunastas Jeesus Kristus inimeste patud ja päästis nende hinged. Ja nüüd peab iga kristlane elama puhast, pattudega koormamata elu. Seitsmest surmapatust – ahnus, kadedus, kõrkus, viha, õgardlus, kõlvatu himurus ja masendus – on inimesele kõige ohtlikumad ahnus (madu) ja kõrkus (konn)."

Kunstiajaloolane Anu Mänd näeb kenotaafis hiliskeskajal levinud memento mori temaatikaga hauatähist. Skelett kärnkonna ja maoga, kes mõlemad on surma, patu ja lagunemise sümbolid, osutab hauatähise tüübile, mida nimetatakse transi-hauaks või memento-mori-hauaks (inglise keeles cadaver tomb), mis hakkas Euroopas levima 14. sajandi lõpul ja mille iseloomulikuks jooneks oli kujutada naturalistlikult lagunenud või lagunevat surnukeha. Nii skeletikuju hauapaadil kui didaktiline värss pidid meenutama vaatajale elu lühidust ja surma vältimatust, samas on mälestusmärk meenutus konkreetsest inimesest, kes oli lugupeetud ja sotsiaalselt mõjukas linnakodanik, kellele olid teatud ootused ka mälestuse osas, mis temast jääma pidi.

Välislingid

• Hans Pawelsi kenotaaf kultuurimälestiste riiklikus registris