Niki de Saint Phalle

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Niki
Niki de Saint Phalle (1964) by Erling Mandelmann.jpg
Sünninimi Catherine Marie-Agnés Fal de Sain Phalle
Sünniaeg 29. oktoober 1930
Sünnikoht Pariis, Prantsusmaa
Surmaaeg 21. mai 2002 (71-aastaselt)
Surmakoht La Jolla, California, Ameerika Ühendriigid
Tegevusala kunstnik
Kunsti õppinud autodidakt
Kunstivool Noveau Realism
Nana Fontaine

Niki de Saint Phalle (kodanikunimega Catherine Marie-Agnés Fal de Sain Phalle; 29. oktoober 1930 Pariisi eeslinn – 21. mai 2002 California) oli prantsuse päritolu Ameerika skulptor, kunstnik ja filmilooja.

Tema isa oli prantslane, ema ameeriklane ja ta sündis jõuka viielapselise pere teise lapsena. Pere kaotas oma varanduse börsikrahhi tagajärjel ja kolis elama New Yorki. Lapsepõlves kannatas ta agressiivsuse ja vägivalla all, seetõttu oli ta koolieas mässumeelne ja vahetas sagedasti koole. Oma tööelu alustas Niki 18-aastaselt modellina ajakirjade Vogue ja Life kaanetüdrukuna. Sel ajal abiellus ta oma lapsepõlvetuttava Harry Mathewsiga.[1]

1930–1959[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastal alustas Niki oma kunstnikuteed õli- ja guaššmaalidega.

1952. aastal kolis ta koos tütre ja abikaasaga Pariisi, kus mees õppis muusikat.

1953. aastal tekkis esimene tagasilöök – Niki ravis närvivapustust haiglas, sai siiski kriisist üle ja otsustas kunstiga jätkata, väljendades end maalides talle omase stiiliga.

Pere elas vahepeal Mallorcal, kus sündis ka poeg.

Hispaanias olles avastas Niki enda jaoks Antonio Gaudi kunsti ja Barcelona Güelli pargi järgi sündis idee rajada oma skulptuuripark.

Tagasi Pariisis kohtas Niki Jean Tinguelyt, kelle tööd teda mõjutasid, samuti Paul Kleed, Henri Matisse'i, Pablo Picassot ja Henri Rousseau'd. Pariisi moodsa kunsti muuseumi külastades vaimustus ta Jasper Johnsi, Willem de Kooningi, Jackson Pollocki ja Robert Rauschenbergi loomingust.[1]

1960–1974[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastal Niki ja Harri lahutasid, lapsed jäid isaga ning Niki asutas oma stuudio, kus jätkas kunstieksperimentidega. Moodsa kunsti muuseumis olid tema tööd grupinäitusel koos Jean Tinguelyga. Hiljem knstnikud elasid ja töötasid koos.

Buddha

1960. aasta alguses oli Niki loomingus "tulistamise maalide" (Tirs) periood, mil ta kujutas oma teostel tulistatud värvipurke. Selles oli ka performance'i elemente. Nikist sai Noveau Realismi kunstiühenduse liige. Rühmitusse kuulusid Arman, Christo, Yves Klein, Jean Tinguely, Jacques de la Villeglé ja paljud teised, Niki oli ainus naine.

Niki esimene isikunäitus toimus 1961. aastal Pariisis. Ta tutvus sel ajal ka mitme Ameerika kunstnikuga, näiteks Robert Rauschenbergi, Jasper Johnsi, Larry Riversi ja tema naise Clarice'iga.

Marcel Duchamp tutvustas Nikit ja Tinguleyd Salvador Dalíle. Koos loodi Hispaanias elusuuruses härjavõitluse maal. See koosnes plastist ja paberist härjakujudest ning süüdati traditsioonilise härjavõitluse festivali lõpuks.

1962. aastal külastasid Niki ja Tinguely New Yorki, Niki teosed võeti New Yorgi moodsa kunsti muuseumi. Kunstnikepaar rändas läbi California, Nevada ja Mehhiko, osales näitustel ja esitas häppeninge.

1963. aastal kolisid Niki ja Tinguely Pariisi lähedale maale ja Niki hakkas süvenenult tegelema reljeefsete figuuridega, mis kujutasid naisi, koletisi, draakoneid ja linde oma värvikirevuses ja erilises vormis.

Olles saanud inspiratsiooni Larry Riversi naise Clarice'i lapseootusest, hakkas Niki looma nana'sid (prantsuse keeles 'daam, tütarlaps') – arhetüüpseid naisefiguure, mis oli edasi arendatud teosest "Every wo(man)".

1966. aastal lõi Niki Rootsi moodsa kunsti muuseumile nana'de kollektsiooni "Hon" ('tema naine' rootsi keeles). Teos äratas suurt tähelepanu ja äratas taas idee luua oma skulptuuripark.

1967. aastal osales Niki Montrealis maailmanäituse (Expo) Prantsusmaa paviljoni kujundamisel. Teos "Le Paradis Fantastique" loodi just selle näituse tarbeks. Töö plasti ja muude tehismaterjalidega mõjus kunstniku tervisele laastavalt.

Järgnevatel aastatel reisis Niki Indiasse ja Egiptusse ning sai inspiratsiooni skulptuuride loomiseks. Ta vaimustus arhitektuurist ja andis oma panuse elukeskkonna kujundamisse.

13. juulil 1971 Niki ja Jean Tinguely abiellusid.

1972. aastal sai Niki Iisraelist tellimuse luua Jeruusalemma Rabinovitchi parki skulptuur "Golem". Niki skulptuure "Sophie, Charlotte ja Caroline" võib näha Saksamaal Hannoveris.

1975–1989[muuda | muuda lähteteksti]

Vahepeal ravis Niki end Šveitsis mägedes, kus kohtus Marella Caracciolo Agnelliga, keda tundis Ameerika aegadest. Mõttevahetuse käigus pakkus Marella välja oma venna valdused Itaalias Toscanas Garavicchios. Selle pargi idee teokstegemine saatis Nikit järgnevad kakskümmend aastat.

Samal ajal sündis skulpturaalne teos Brüsseli kunstifestivali "Last Night I Had a Dream" raames. Naastes Šveitsi, jätkus töö Tarot Gardeni skulptuuride kavandamisega. 1980. aastal hakati esimesi skulptuure paigaldama.

1980. aastal korraldas Saksamaa Ulmi muuseum Niki graafikatöödest näituse. Samuti oli tema retrospektiivnäitus Pompidou keskuses Pariisis ja Jaapanis.

Niki loomingusse ilmusid esimesed sisustuselemendid: maotoolid, vaasid ja lambid. Niki loomingus oli ka parfüüm, millest saadud tulu eest tehti edasi Tarot Gardenit. Pariisi Pompidou keskuse kõrvale kerkis skulpturaalne purskkaev Igor Stravinskile.

1983. aastal jõudis Niki aidsiennetuse toetuseks Los Angelesse, ta lõi skulptuurid California ülikooli kampusesse San Diegos.

1984–1987 olid aastad, mil kujundati loomade, lillede jm skulptuuridega Tarot Gardenit.

Samuti valmisid neil aastail raamatuillustratsioonid teosele "Aids: You can't Catch it Holding Hands".[2]

1990–2002[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal suri Šveitsis Bernis Jean Tinguely. Tema mälestuseks kujundas Niki kineetilise skulptuuri "The Meta-Tinguelys".

1994. aastal asus Niki kehvast tervisest tingituna elama La Jollasse Californias. Seal lõi ta klaasist, peeglist ja kividest skulpturaalsed teosed.

Niki tegeles koos arhitekt Mario Bottaga skulptuurikogumiga "Noah's Ark" Jeruusalemmas. Niki töötas ka skulpturaalse sarjaga, mis oli pühendatud afroameerika mustanahalistele kangelastele, näiteks muusikutele Miles Davisele ja Louis Armstrongile. Samal aastal sai Niki Jaapani 12. Premium Imperial Prize'i, mida peetakse Nobeli auhinnaga võrdseks autasuks.

Niki de Saint Phalle suri 21. mail 2002 71-aastaselt La Jollas Californias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Fondi koduleht". Kasutatud 11.5.2018.
  2. "Kunstniku biograafia". Kasutatud 11.5.2018.