Jean Tinguely

Allikas: Vikipeedia
Jean Tinguely
Jean Tinguely portree Lothar Wolleh
Sündinud 22. mai 1925
Fribourg, Šveits
Surnud 30. august 1991
Bern, Šveits
Rahvus šveitslane
Tegevusala maalikunst, skulptuur
Kunstivool dadaism

Jean Charles Tinguely (22. mai 1925 Fribourg – 30. august 1991 Bern) oli Šveitsi päritolu kunstnik, kelle peamiseks huviks oli kineetiline kunst ja masinad.

Tinguelyd huvitas, kuidas masinad töötavad, kuidas nad liiguvad, nende hääled ja tehniline poeesia. Jean Tinguelyd peetakse üheks juhtivaks kunsti uuendajaks 20. sajandi II poolel.[1]

Kunstnik kuulus ka Noveau Réalisme kunstiühendusse. Ta arendas välja stiili, mille nimetas metamaatikaks, et uurida absurdset külge inimolemusest, mis on pidevas vajaduses tehnika järele.[2]

Tema suuremad mõjutajad olid dadaistid nagu Otto Piene, Yves Klein ja Martial Raysse, lisaks Niki de Saint Phalle, kellega ta ka abiellus ja karjääri jooksul palju koostööd tegi. Tänapäeval on Tinguely teosed näitustel Madridis, Londonis, Washingtonis, Baselis ja mujal.[2]

Lapsepõlv Baselis[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Tinguely oli Charles Célestin Tinguely ja Jeanne Louise Tinguely-Ruffieux' ainuke laps. Pere kolis Baselisse kaks aastat pärast Jeani sündi, ema töötas teenijana ja isa oli Kohleri tehase teenistuses olev kaupmees. Tinguely perel oli keeruline Baseli eluga kohaneda, sest valdavalt protestantlikus linnas räägiti peamiselt saksa keeles. Pere kodune keel oli prantsuse keel ning Jean sai kodus katoliikliku kasvatuse.[1]

Jean Tinguely õppis Baseli Kõrgemas Kunstikoolis maalikunsti ja skulptuuri erialal 1941.–1945. aastal. Juba varases eas näitas ta üles huvi liikuva kunsti vastu. Hilisemas elus kolis kunstnik Pariisi, kuna tüdines Baseli lihtsakoelisest kunstimaailmast. Pariisis hakkas ta arendama oma kineetilisi skulptuure, mida nimetas "metamehaanikaks".[3]

Tinguely sõnul on üheks tema suurimaks mõjutajaks olnud anarhism ja eriti Max Stirneri raamat "Der Einzige und sein Eigentum" ("Ego ja Tema Ise"). Stirner uskus, et vabadus tähendab seda, et inimene on vaba kõikidest dogmadest.[4]

Pariis ja 1950. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Tinguely. Erling Mandelmann, 1963

Kui Tinguely Šveitsist lahkus, oli ta 28-aastane ning tundis hästi moodsa kunsti ajalugu. Tinguely lõi skulptuure, mille jaoks kasutas enamasti traati ja tinapaberit. Nagu paljusid samal ajal elanud abstraktseid kunstnikke huvitas ka Tinguelyd küsimus kunsti seostest moraaliga. Kuidas sai kunstnik otsustada, milline kompositsioon ja konstruktsioon oli kõigist variantidest parim? Võrreldes varasemate kunstiuuendajatega nagu Miró, Duchamp või Kandinsky, kes lõid kunsti ainult läbi iseenda taju ja vaatepunkti, oli Tinguely stiil kontrollitum. Ja kuigi abstraktne kunst oli siiski spontaansusest tulvil, olid uuema aja meistrid otsimas võimalusi kombineerimaks spontaansust otsustusvõime ja mõistusega.[5]

Jean Tinguely suurim probleem seoses maalikunstiga oli teadmatus, millal maal lõpetada. Tinguely leidis lõpmatuses vastuse oma moraalsele dilemmale, kui hakkas looma teoseid, mille motoorika ei lõpeta kunagi nende liikumist ja muutumist.[6]

1954. aastal avas kunstnik oma esimese näituse Arnaud' Galeriis, mis oli üks kahest avangardse kunsti galeriist Pariisis. Näitus sai kriitikutelt kiita ning sama aasta hilissügisel avati näitus uuesti. Eksponaadid olid mobiilsed pildid valgete geomeetriliste kujunditega mustal taustal, mida kunstnik nimetas "automataks". Kujundeid piltide peal juhtisid mootorid ning kujud võisid jõuda algasendisse kas mõne kuu või mõnesaja aasta jooksul. "See oli suhtelisus tegevuses: ei ole algust ega lõppu, ei ole minevikku ega tulevikku, on ainult igikestev muutus." [7]

Kunstniku üheks peamiseks hobiks oli rallisõit, kuna see ühendas temas nii inimlikkuse kui ka vajaduse mehaanilise ja kiiruse järele. 1957. aasta oktoobris juhtus kunstnikuga raske autoõnnetus, milles ta kannatas raskeid vigastusi. Seda surmalähedast kogemust peetakse tema elu pöördepunktiks. Elu haprus oli äkitselt surma eel palju tajutavam kui varem. Pärast õnnetust ei olnud kunstnikul võimalik pikka aega tööd jätkata. See aeg andis talle võimaluse hinnata ümber oma filosoofilised vaated.[8]

Kuus kuud pärast õnnetust ei valminud Tinguelyl ühtegi uut teost, aga 1958. aastal avanes tal võimalus teha koostööd Yves Kleiniga, kellega oli varasema karjääri jooksul kokku puutunud. Tinguely jaoks oli Kleini töö austusväärne ning ta hindas kunstniku otsust oma töödele kindlaks jääda, mistõttu Kleini teoseid polnud varem galeriidesse vastu võetud. Ühisnäituse tarbeks esitas Tinguely tühja valgete seinadega muuseumisaali. Uste ette olid asetatud valvurid nagu valvataks seal Mona Lisat ning külalistele pakuti sinise toiduvärviga toonitud kokteile. Selle näitusega tahtis Tinguely edastada mõtte, et kunst on vaid spirituaalne manifest.[9]

New York ja 1960. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Tinguely Muuseum, Basel

Jaanuaris 1960. aastal otsustas Jean Tinguely ületada Atlandi ookeani ning suunduda New Yorki. Tema plaan oli luua monumentaalne mehaaniline konstruktsioon, mis mängiks läbi iseenese surma. New Yorki jõudes oli tema kuulsus juba ette jõudnud ning Tinguely leidis endale mitmeid toetajaid, kelle seas oli ka Marcel Duchamp, kellega oldi tutvutud Pariisis. Oma monumentaalse manifestatsiooni tahtis ta avada MoMA kunstimuuseumis. Tinguely arvates oli muuseumi suhe kunstiga nagu oli Vatikani suhe jumalaga. Tinguely arvates oli vale, et MoMA on justkui ametlik kunsti asukoht ning oma anarhistliku ja vabadust tulvil tööga tahtis ta seda dogmat muuta.[10]

Kunstiajaloolane Peter Selz ütles Tinguely töö kohta: "Mul polnud alguses aimugi, kui ilus see saab olema. Seda tõelist tragöödiat oli tunda, kui seda suurt valget masinat polnud võimalik säilitada." Sellist reaktsiooni oligi kunstnik lootnud tekitada. 17. märtsi õhtupoolikul hävitas Tinguely masin iseenda. Ennasthävitavad skulptuurid said Jean Tinguely tippteosteks. [11]

Pärast edukat reisi Ameerika Ühendriikidesse naasis kunstnik Pariisi ning jätkas seal oma skulptuuride arendamist. Ta lisas liikumisse valguselemente ja värve ning avas 1960. aastal ka isikunäituse. Samal aastal hakkas ta koostööd tegema oma tulevase abikaasa Niki de Saint Phalle'iga. Nende endi sõnul olid nende stiilid ja teosed teineteist inspireerivad ja toetavad. "Me oleme vastandid, kes sobivad ideaalselt kokku." Kahe kunstniku koostöö oli mõlemale sütitav ning viis Tinguely karjääri järgmisele tasemele.[12]

Järgnenud kümnendil toimus kunstniku näitusi paljudes riikides. Teda kutsuti tagasi nii New Yorki kui ka Los Angelesse. Samuti külastas Tinguely ka Jaapanit, Šveitsi, Prantsusmaad ja Rootsit, kus toimus ka tema isikunäitusi. Näiteks soovis kunstnik juhtida tähelepanu tarbimiskultuurile ning lõi selleks masina, mis haamriga konveieri meetodil esemeid purustas. Ühel näitusel kasutati selleks õllepudeleid ning publik aplodeeris iga kord, kui haamer pudelile pihta sai. Olukorra ilmestamiseks tõi Tinguely lavale ka vanema härrasmehe, kellel oli põrandahari ning kes üritas aina süvenevas kaoses seda tekkinud segadust koristada. Sama eesmärki üritas kunstnik luua ka taldrikutega ja tarbimiskultuuri irooniliseks peegelduseks lõhkus Jean Tinguely haamerkonstruktsioon ühe õhtuga umbes kaksteist tuhat taldrikut.[13]

1970. ja 1980. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Tinguely, "Eos". Billy Rose Art Garden, Jeruusalemm

Jean Tinguely veetis uue kümnendi alguses aina enam aega Šveitsis. Eriti kuna tema ellu oli saabunud uus armastatu Micheline Gygax, kellega kunstnik ka lapse sai. Tema abielu Niki de Saint Phalle'iga kestis vaid kaks aastat ning 1973. aastal paar lahutas, kuid nad jäid elu lõpuni sõpradeks ja kolleegideks. Tinguely ostis endale Fribourgi lähedale maamaja, mis jäi tema koduks kuni surmani.[14]

Lisaks kineetiliste skulptuuridega jätkamisele liitus Jean Tinguely 1974. aastal Baseli Karnevalirühmaga Kuttlebutzer. Karneval kultuurinähtusena oli kunstniku jaoks olulisel kohal juba lapsepõlvest, kuna ta hindas mängimise ja kultuuri ühendamist. Tinguely oma kunstnikuoskustega aitas kujundada karnevalideks maske ja kostüüme. Kaks aastat pärast liitumist toimus karneval juba Tinguely pakutud teemal – indiaanlased. Läbi aastate võis Tinguely kunstilist arengut näha ka tema teoste põhjal Baseli karnevalil.[15]

Tinguely väärtustas lapselikku vaadet kunstile. Ta üritas vaatajat ühendada lapseliku loomingulisusega ning suunata suhtuma oma teostesse nagu mänguasjadesse. Tema masinakunst hõlmab totaalset vabadust ja mängulisust ning esmapilgul prahist kokkukleebitud skulptuurid peegeldavad ideaalselt lapselikku mängumaailma ja moonutatud reaalsust.[16]

Kümnendi lõpu poole leidis ta inspiratsiooni unustatud hobist – rallisõitmisest. Tinguely esitas kaks ralliteemalist teost, millest üks – "Inferno" – oli eriti meeldejääv, kuna kujutas autoõnnetuse kõige kohutavamat hetke, kui kokkupõrke tagajärjel lendab masin miljoniks tükiks.[17]

Jean Tinguely ja Niki de Saint Phalle "Stravinski purskkaev". Pariis, Pompidou Keskus

Terve elu jooksul oli Jean Tinguely pidevas liikumises. Ta otsis endale lõputuid inspiratsiooniallikaid ning kasutas neid otseses või kaudses mõttes ära ka oma teostes. Elu jooksul avas ta väga palju isikunäitusi üle maailma ning tema kineetilised ja ennasthävitavad skulptuurid olid kunstimaailmas märkimisväärsed ja isikupärased. 1991. aastal Jean Tinguely suri ning Šveits korraldas talle 4. septembril suurejoonelise ärasaatmise.[18]

Olulisemad näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kineetilise kunsti näitus "Le Mouvement" ('liikumine'), 1955, Denise René Galerii, Pariis.
  • "Vitesse pure et stabilité monochrome" ('puhas kiirus ja monokromaatiline stabiilsus'), 1958, Iris Clerti Galerii, Pariis.
  • "Cyclo-Matic-Evening (a "happening)", 1959, Kaasaegse Kunsti Instituut, London.
  • "Study for an End of the World, no.1" ('maailmalõpu õpetus', nr. 1), 1961, Louisiana Moodsa Kunsti Muuseum, Taani.
  • "Study for and End of the World, no. 2" ('maailmalõpu õpetus', nr. 2), 1962, Nevada kõrb, Las Vegas.

Samuti olid olulisteks tähisteks tema kunstnikuteel näitused Tate'i Galeriis Londonis ja Palazzo Grassis Veneetsias. 1996. aastal, viis aastat pärast kunstniku surma, avati Tinguely muuseum Baselis.[19]

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Tinguely oli 20. sajandi II poole üks silmapaistvamaid kunstnikke. Tema originaalne stiil ja mõttemaailm jätsid kunstimaailma sügava jälje. Tinguely peamisteks teosteks said tema elu jooksul kineetilised skulptuurid. Tinguelyd huvitas liikumine ja lõpmatus, aga samas ka enesehävituslikud mehhanismid. Ta sündis Šveitsis, aga elas suure osa oma elust Pariisis, kuni pöördus elu lõpu poole koju tagasi. Ta avas elu jooksul isikunäitusi üle terve maailma ning lõi mitmeid ühekordseid kunstiprojekte ja ühekordseid kunstinäitusi. Jean Tinguelyst sai üks Šveitsi tuntumaid kunstnikke ning tema kodulinna Baselisse rajati tema muuseum.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Museum Tinguely. "Jean Tinguely". Originaali arhiivikoopia seisuga 4.06.2020. Vaadatud 29.04.2020.
  2. ↑ 2,0 2,1 ArtNet. "Jean Tinguely". Vaadatud 29.04.2020.
  3. ↑ Encyclopaedia Britannica. "Jean Tinguely". Vaadatud 29.04.2020.
  4. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 14.
  5. ↑ Pontus Hulten (1987). Jean Tinguely: A Magic Stronger than Death. London: Thames and Hudson. Lk 15.
  6. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 20.
  7. ↑ Pontus Hulten (1987). Jean Tinguely: A Magic Stronger than Death. London: Thames and Hudson. Lk 17.
  8. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 27.
  9. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 30.
  10. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 36.
  11. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 36-37.
  12. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 47.
  13. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 76-77.
  14. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 78.
  15. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 92-93.
  16. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 110.
  17. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 130.
  18. ↑ Heidi E. Violand-Hobi (1995). Jean Tinguely: Life and Work. Munich and New York: Prestel-Verlag. Lk 160.
  19. ↑ Guggenheim. "Jean Tinguely". Vaadatud 29.04.2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jean_Tinguely&oldid=6216686"