Mati Kütt

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mati Kütt (sündinud 5. aprillil 1947 Tallinnas) on eesti animatsioonfilmide režissöör, karikaturist ja maalikunstnik.

Aastatel 1962–1963 õppis Kütt Viljandis Juhan Muksi stuudios maalimist, kuhu sattus oma kunstiõpetaja Vello Liivi suunamisel. Õppis Viljandi 1 kaheksaklassilises ja Viljandi 1 Keskkoolis, mille lõpetas 1965 aastal. Noorikuna innustus mudellennundusest ja sportvõimlemisest. Aastatel 19651968 õppis ta Tallinna Polütehnilise Instituudi energeetikateaduskonnas soojusenergeetikat. Pärast sõjaväge üritas sisse astuda ka Kunstiinstituuti, kuid ebaõnnestunult. Animaatoriks hakkas 1974 aastal Tallinnfilmi Rein Raamatu väljakuulutatud konkurssil, kus töötas animaatorina koos Rein Raamatu, Priit Pärna, Avo Paistiku, Rein Tammiku, Ando Keskküla, Heiki Ernitsaga jt. 19741994 aastatel ja 19941995 stuudios Eesti Joonisfilm. 1995. aastast on ta vabakutseline kunstnik. Karikatuuri tuli ta läbi multifilmi. Esimesed karikatuurid ilmusid tal 1974. aastal ajakirjas Pikker ja ajalehes Sirp ja Vasar. Osalenud mitmetes karikatuurvõistlustel ja kogumikes, mis on ilmunud eesti, leedu, vene, soome, saksa, prantsuse, itaalia, inglise ja teistest keeltes.

Alates 1980. aastast on ta loonud õlipastelle ühendades neis nii karikatuuri ja maali, nt rõhutades groteskset süžeed maalilise kujutusviisi kaudu (Üks jutt (1984), Ökoloogi eine (1985), Virtuoos (1985)).

20012002 töötas ta Ameerika Ühendriikide Colorado osariigi pealinnas Denveris Rocky Mountaini Kunsti- ja Disainikolledžis eksperimentaalanimatsiooni õppejõuna.

1985. aastast on Kütt Eesti Kinoliidu liige.

1999. aastast Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Mati Kütt on väsimatu eksperimenteerija. Iga uue filmiga püüab ta teist teed mööda käia ja luua midagi ennenägematut.

"Labürint"[muuda | muuda lähteteksti]

"Labürindi" puhul kraapis ta nõelaga positiivlindile ligikaudu 6000 kaadrit, koloreeris need ja võttis üles ning tulemuseks oli võimas sürrealistlik film.

"Sprott võtmas päikest"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sprott võtmas päikest.

"Sprott võtmas päikest" on saksakeelne veealune animaooper.

"Põrandaalune"[muuda | muuda lähteteksti]

"Põrandaaluse" võtted toimusid suures osas väljaspool stuudiote paviljone, vabas looduses ja loomulikus interjööris. Selles filmis pole kasutatud ei nukke ega joonistatud tegelasi. Filmis mängib hoopis Estonia teatri baleriin Eve Andre. Film on valminud piksillatsioonitehnikas ja tegemist on animeeritud koreograafiaga lamades. Lihtsamalt seletades: filmis baleriin tantsib murul või kivisillutisel lamades. Teda filmitakse aga ülevalt. Animafilmiks loetakse teatavasti sellist teost, kus toimuv on üles võetud kaadrihaaval. Seega iga vajaliku kaadri saamiseks muudetakse õige pisut tantsijatari jalgade või käte asendit ning tehakse järjekordne plõks. Kõige tulemusena näeme baleriini filmis tantsivat nagu päris. "Põrandaaluses" toimivad paralleelselt kaks liini: kõigile tuntud väike, st inimeste maailm ja suur maailm. Mis see viimane tegelikult on, püüab Kütt ka ise filmi tehes pisutki selgusele jõuda.

"Nööbi odüsseia"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nööbi odüsseia.

“Nööbi odüsseia” on film tõdemusest, et püksinööbist ei saa kunagi frakinööpi. Tegevustik toetub HomeroseOdüsseiale”. Peategelaseks on mõtlev nööp, keda vabaduskihk ajab seiklema. Nööp esindab voluntaristide käsitlust vabadusest, kus vabadus oleneb vaid tahtja tahtest. Vormilt on teos valdavalt lamenukktehnikas, kus on kasutatud ära ready-made kunstivõtteid ja kitši atribuutikat.

"Une instituut"[muuda | muuda lähteteksti]

"Une instituut" on atmosfääriline teos, nauditav eelkõige visuaalselt, sürrealism ulatab siin käe fotograafilisele realismile, seepiakarvaliseks keeratud taustad on eriti somnambuulsed. Õnnestunult on kokku sobitatud reaalset ja animeeritut, ahhaa-efekte tekitatakse eri suurusega tegelaste ja esemetega mängides.

Filmograafia ja tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1981 – "Monument" (üks novell joonisfilmist "1+1+1" koos Heiki Ernitsa ja Valter Uusbergiga)
  • 1988 – Lühinukufilm "Animeeritud autoportreed", esietendus 1989 Annecy festivalil (Prantsusmaa)
  • 1989 – "Labürint"
  • 1990 – Eksperimentaalfilmi auhind Cinanima rahvusvahelisel animatsioonifilmi festivalil, (Espinho, Portugal) eriauhind Tampere rahvusvahelisel lühifilmifestivalil
  • 1992 – "Sprott võtmas päikest"
  • 1993 – Žürii diplom rahvusvahelisel lühifilmifestivalil, Clermont-Ferrand, Prantsusmaa
  • 1995 – "Plekkmäe Liidi"
  • 1995 – Keskkonnaministeeriumi auhind 38. Leipzigi rahvusvahelisel dokumentaal- ja animafilmide festivalil, Saksamaa
  • 1996 – Žürii eriauhind Oslo rahvusvahelisel animafilmifestivalil, Montecantini panga auhind Terme filmifestivalil Itaalias
  • 1997 – "Põrandaalune" žürii auhind Pärnu Animatsioonifilmi Festivalil
  • 1998 – I auhind A-kategoorias Ottawa rahvusvahelisel animafilmifestivalil, Kanada, parima animatsioonifilmi auhind 41. Leipzigi rahvusvahelisel dokumentaal- ja animafilmide festivalil, Saksamaa, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia
  • 2000 – "Underground"
  • 2002 – Eesti Kultuurkapitali aastapreemia parima animatsiooni eest "Nööbi odüsseia"
  • 2003 – Eesti animatsioonifilmi festival New Yorgis 13.–23. novembril, Theater Pioneer, Kunsti Arendamise Fondi eriauhind rahvusvahelisel animafilmifestivalil KROK, Ukraina parima kujunduse auhind 4. rahvusvahelisel animafilmifestivalil Fantoche, Baden, Šveits
  • 2006 – "Une instituut" parima animafilmi preemia 18. Riia Rahvusvahelisel Filmifestivalil „Arsenals“, žürii diplom Leipzigi rahvusvahelisel filmifestivalil, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia parima animatsiooni eest, Grand Prix Riia rahvusvahelisel animafilmifestivalil „Bimini“, ANOBA 2007 laureaat Helsingi filmifestivalil „Animatricks"
  • 2007 – Luulekassett "Must lagi"
  • 2007 – Lühilugu "Substantia Stellaris"
  • 2010 – Eesti Kultuurkapitali aastapreemia filmi "Taevalaul" eest
  • 2010 – "Taevalaul" (produtsent Arvo Nuut), Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind 5. jaanuaril 2011

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused (karikatuur)[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1978 – Autasustatud Balti karikatuuri näituse diplomi ja medaliga (Vilnius, Leedu)
  • 1978 – Autasustatud Balti karikatuuri näituse auhinnaga (Riia, Läti)
  • 1979 – Eesti NSV Ajakirjanike Liidu auhind ja diplom karikatuurinäituselt "Mis siin naerda on?" (Tallinn, Eesti)
  • 1980 – Rahvusvaheline spordikarikatuuride näitus "Võitjate üle ei naerda!" plakatikonkursi auhind (Tallinn, Eesti)
  • 1981 – Spordikarikatuuride näituse "Ancona-81" hõbemedal (Ancona, Itaalia)
  • 1981 – Rahvusvaheliselt karikatuuridenäituselt hõbemedal (Berliin, Saksamaa)
  • 1981 – Rahvusvaheliselt karikatuuridenäituselt eriauhind (Tokio, Jaapan)
  • 1983 – Spordikarikatuuride näituse "Ancona-83" hõbemedal (Ancona, Itaalia)
  • 1983 – Rahvusvaheliselt karikatuuridenäituselt eriauhind (Marostica, Itaalia)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]