Olimar Kallas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Olimar Kallas (19. detsember 192913. märts 2006, ekslikult on käibel ka 14. märts) oli eesti koomiksikunstnik, karikaturist ja raamatugraafik, kirjanik Teet Kallase vend.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Olimar Kallas sündis 19. detsembril 1929. aastal Tallinnas. Olles lõpetanud seitse klassi Tallinna 22. algkoolis, kus tema klassivend ja vahel ka pinginaaber oli Edgar Valter, läks ta pärast sõda raamatupidajast isa tungival soovitusel õppima edasi kaubanduskooli, mis jäi aga lõpetamata. Hiljem jäi pooleli ka merekalandustehnikum.

Pärast kooli[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemate lahkumineku järel teenis Olimar Kallas üle poole aasta raske füüsilise tööga elatist Järvamaal Eivere turbarabas. Sealt siirdus noor mees 1947. aastal Tallinnasse Iru invaliidide kodusse, kus ta ema oli saanud kokakoha ja elamiseks kööktoa. Irus hakkas Olimar vabariigiaegsete õpikute ja Villu Tootsi raamatute abil süvendama oma joonistamisoskust.

Aastal 1949 kutsuti Olimar Kallas Nõukogude sõjaväkke. Kroonupõlv möödus tankistina Tšita linnas Siberis. Sõjaväest tagasi tulles töötas Olimar aastast 1953 Tallinna Kalakombinaadis ametiühingukomitee esimehena, vahetades tüütuks muutunud ametiühingutöö 1962. aastal karikaturistiameti vastu huumoriajakirja Pikker toimetuses.

Karikatuuride joonistaja[muuda | muuda lähteteksti]

Karikatuuride joonistamist oli Olimar alustanud algkoolis, sehkendades neid võidu klassivend Edgar Valteriga. Esimene karikatuur ilmus 1954. aastal Õhtulehes. Pärast seda sai iseõppijana kunsti juurde tulnud mehest kiiresti nõutud naljapildijoonistaja. Olimar Kallas kuulus koos Edgar Valteri, Hugo Hiibuse ja Evald Pihoga oma aja karikaturistide juhtgruppi, n-ö tooniandvasse nelikusse. Olimari haare karikaturistina oli lai, see ulatus mustast huumorist ja satiirist kuni filosoofiliste piltmõtiskluste ja armsate lastenaljapiltideni. Oma karikatuuridest on ta välja andnud kaks kogumikku: "Tutvuse poolest" (1965) ja "Elu on sihuke" (1974).

Lisaks karikatuuride joonistamisele on Olimar Kallas illustreerinud raamatuid (eelkõige õpikuid ja vestekirjandust) ja järjejutte (Horisondis, Rahva Hääles) ning vaatamata baashariduse puudumisele maalinud professionaalsel tasemel akvarelle. Töötades pärast Pikrit kunstnikuna Tallinna taksopargis (1964–1967), rikastas ta muuhulgas linnaruumi enese kujundatud võrdlemisi modernistlike taksopeatuse postidega. Nooruses oli Olimar katsetanud ka luulega.

Koomiksite joonistaja[muuda | muuda lähteteksti]

Juba varakult, 14–15-aastase poisina meeldis Olimarile joonistada koomikseid. Need olid ameerikalikud, "karmis" poolrealistlikus stiilis põnevad detektiivlood kaabu ja sigaretiga eradetektiivide ja uhkete autodega. Väljundi avalikkuse ette leidis Olimari koomiksihuvi 1960. ja 1970. aastatel, mil ta nn naljapildiribade peamisteks avaldamiskohtadeks said ajakirjad Täheke, Pikker ja Pioneer. Juba tema tollane koomiksilooming (näiteks Tähekese pildisarjad "Poiss ja koer" ning "Kerapoiss ja Kuubipoiss") on eesti koomiksi ajaloos olulise tähtsusega.

Aastal 1979 jõudis Olimar oma esimese koomiksiraamatu "3 lugu" avaldamiseni. See sisaldas lugusid "Toomas ja krahv", "Operatsioon "Mari"" ja "Karvane külaline". Järgnesid "Proovisõit" (1981), "Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel" (1986), "Kevadtriller" (1990) ja "Parem käsi tegutseb" (1995). Viimase pikema koomiksina ilmus aastail 1996–1997 Sõnumilehe laupäevalisas "Ootamatu pärandus". Kõiki neid seob vähemal või rohkemal määral tegevuspaik Kiviküla.

Kiviküla-koomiksite peategelaste nelik – ulmekirjanik Ulmik, insener Noonius, rätsep Kraaps ja mardikateuurija Tundel – on eesti koomiksi ajaloo ühed kuulsamad kangelased. Tuntuselt ei jää neile alla ka värvikad sulid Pontšik ja Beebilõug, elegantselt paheline "sulipoiste šeff" Krahv, Malakamaa teadusemees Munapea ning lumeinimene Li. Oma põnevate ja seiklusterohkete koomiksiraamatutega on Olimar Kallasel eesti kirjanduses püsiv koht.

Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1967. aastast kuni elu lõpuni töötas Olimar Kallas vabakutselise kunstnikuna. Elu lõpuaastad veetis ta Riguldis Läänemaal ja kõige viimaks Põlva lähedal tütre juures, kus ta 13. märtsil 2006. aastal siit ilmast lahkus. Olimar Kallase tuhastatud põrm on maetud Tallinnasse Metsakalmistule vanale kunstnike künkale, klassivend ja kolleeg Edgar Valteri kõrvale.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Koomiksiraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Teisi koomikseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Eksam XXI sajandisse"
  • "Kõik said kokku Kribuldis"
  • "Ootamatu pärandus" (19961997, ilmus Sõnumilehes)

Karikatuurikogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

Illustreeritud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]