Kaarel Kurismaa
Kaarel Kurismaa (sündinud 13. mail 1939 Pärnus) on eesti maali- ja installatsioonikunstnik[1].
Ta on üks Eesti heli- ja kineetilise kunsti alusepanijaid.[2][3]
Haridus ja elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Kurismaa on lõpetanud 1965. aastal Tartu Kunstikooli kunstilise kujundajana ja õppinud aastatel 1966–1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal.
Ta on töötanud dekoraatori, animaatori ja pedagoogina.[millal?][viide?]
Alates 1980. aastatest töötas ta filmilavastajana Eesti Joonisfilmis ja Nukufilmis, maalis ning lõi tähelepanuväärseid avaliku ruumi objekte.
 | Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Jaanuar 2026) |
Ta on kuulunud progerokiansamblisse Mess ning esinenud 1975. ja 1976. aastal kontsertidel Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas.[4]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kurismaa on üks Eesti esimesi kineetilise kunsti viljelejaid. Ta kasutab oma teostes vormi, heli ja värvi kooskõla. Kuna kineetiline kunst tõusis Eestis põranda- või poolpõrandaalusest staatusest välja alles pärast taasiseseisvumist (esimene kineetilise kunsti näitus “Mobile”, mille korraldaja oli Kaarel Kurismaa, toimus 1995. aastal), tuntakse Kurismaad samavõrd ka maalikunstnikuna ning nukufilmide režissööri ja kunstnik-lavastajana.
Tema filmistuudiotes töötamise perioodil loodud teostest on säilinud näiteks „Kineetiline objekt“ restoranis Gloria (1987), vitraažisari „Valguse rütm“ (1987) Paide kultuurimajas ja „Tallinna trammi objekt“ (1993). Hävinud on aga mitu tuntud tööd, nagu Tallinna Postimaja „Kineetiline objekt“ (1980, koos Härmo Härmi ja Rait Präätsaga, demonteeritud 2002), Põhja Kõrgepingevõrkude „Objekt“ (1981, eemaldati 2000), „Valgussammas“ Tabasalu Ühisgümnaasiumi sissepääsu juures (1986).[5]
Ta on üks Eesti kunstiajaloo eripärasemaid loojaid, sünergilise platvormiga kunstnik, kes suudab mängleva kergusega ühendada väga erinevaid väljendusvahendeid: liikumist, valgust, heli ja füüsilist vormi ning seda nii väiksemates kui ka monumentaalobjektides. Kaarel Kurismaa erilisus väljendub leidmaterjalide, mööbliosade ning neid liikuma, helisema ja vilkuma paneva elektroonika metamorfoosis. Tema liikuvad ja ümisevad objektid toimivad justkui hingestatud masinatena. Kaarel Kurismaa loomingut võib kõrvutada näiteks Jean Tinguely, Bruno Munari, Robert Rauschenbergi ja kaasaegsetest kunstnikest Fischli & Weissi loominguga.[6]
Kunstniku 80 aasta juubeli puhul toimus 2019. aastal Kumu kunstimuuseumis tema teoste suur ülevaatenäitus „Kollase valguse orkester“ ning Temnikova & Kasela galeriis isikunäitus „Vanamees ja partituur“ – viimases eksponeeriti Kurismaa vähem tuntud kollaaže ja maale. Samal aastal jõudis Kurismaa kineetiline skulptuur „Auruekspress ja teivasjaamad“ (1993/2010) Temnikova & Kasela galerii väljapanekus Art Baseli kunstimessile.[7]
Tema teoseid leidub Tartu ja Eesti Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone ning Zimmerli Kunstimuuseumi (USA) kogudes.
Isikunäitusi
[muuda | muuda lähteteksti]- 2008 “Polüfooniline”, SooSoo galerii, Tallinn
- 2009 “Teise süütuse tuba”, Tartu Kunstimuuseum
- 2015 “Väike masin ja sõbrad”, Vabaduse galerii, Tallinn
- 2018 "Kollase valguse orkester" Kumu kunstimuuseum
Ühisnäitusi
[muuda | muuda lähteteksti]- 2013 “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”, Kumu kunstimuuseum
- Kumu püsiekspositsioon, Tallinn
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1995 – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (personaalnäitus Tallinna Linnagaleriis ja kineetilise kunsti näitus "Mobile" Tallinna Kunstihoones)
- 1996 – Kristjan Raua preemia (pikaajaline loominguline tegevus, eriti kineetilise kunsti näituse "Mobile" korraldamine Kunstihoones)
- 1997 – Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia (koos Leila Pärtelpoja, Mart Kalmu, Ülar Saare, ja Mari Kurismaaga; Riigikogu istungitesaali ajaloolise interjööri ennistamine)
- 1997 – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (isikunäitus Tallinna Kunstihoones, installatsioonid "Sound Graffiti" festivalil NYYD'97)
- 2018 – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia (Eesti kunstis ainulaadne fenomen, kelle mängulised kineetilised objektid ja heliinstallatsioonid on avardanud visuaalse kunsti piire ning loonud sünergia erinevate kunstiliikide vahel)
- 2025 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
Portreefilm
[muuda | muuda lähteteksti]2024. aastal valmis temast ja tema loomingust portreefilm "Kaarel Kurismaa ajatuse piirid" (režissöör Aljona Suržikova).[8]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema abikaasa on sisearhitekt ja maalikunstnik Mari Kurismaa.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 15. märtsil 2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Kaarel Kurismaa Kunstnike andmebaasis. Vaadatud 17.01.2025.
- ↑ Dokfilm "Kaarel Kurismaa. Ajatuse piirid" võitis auhinna Praha Silver Screen filmifestivalil ERR Kultuur, 16.12.2025.
- ↑ Kaarel Kurismaa Kunstnike andmebaasis. Vaadatud 17.01.2025.
- ↑ Kaarel Kurismaa Kunstnike andmebaasis. Vaadatud 17.01.2025.
- ↑ "Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester". kumu.ekm.ee.
- ↑ Kaarel Kurismaa Kunstnike andmebaasis. Vaadatud 17.01.2025.
- ↑ "Kinodesse jõudis Aljona Suržikova uus dokfilm kunstnik Kaarel Kurismaast" ERR kultuur, 24. jaanuar 2024.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kaarel Kurismaa Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
- Indrek Grigor: Kurismaa ja papa Carlo on paras paar ERR, Kultuur, 9. detsember 2018