Aarne Vasar

Allikas: Vikipeedia
Aarne Vasar
Sünniaeg 18. oktoober 1949
Tallinn
Surmaaeg 6. juuni 1994 (44-aastaselt)
Rahvus eestlane
Tegevusala karikaturist

Aarne Vasar (18. oktoober 1949 Tallinn6. juuni 1994 Tallinn) oli eesti kunstnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aarne Vasar sündis Tallinnas Estonia solisti Harri Vasara ja Viivika Vasara pojana. Tema õde on kirjanik Kati Murutar[1]. Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis, lõpetas Tallinna 9. Keskkooli. Esimesed kunstiteadmised omandas isalt. Õppis ERKI ettevalmistuskursustel Kaarel Kurismaa juhendamisel.

1971. aastal asus ta tööle Eesti Joonisfilmi kunstnik-animaatorina, kus töötas 1982. aastani.

Aastatel 1982–1987 oli Vasar vabakutseline kunstnik. Sel ajal valmisid Eesti Reklaamfilmile 15 joonisfilmi, millest kolme peeti esikoha vääriliseks: "Väetised", "Autom" ja "Muusikariistad Tallinna Kaubamajast".

Aastatel 1987–1994 töötas Vasar Eesti Joonisfilmis kunstnik-lavastajana. 1991. aastal sai film "Me lendame" filmifestivali "Krock" peaauhinna ja 1992. aastal anti filmile "3x1" II Bombei Lühifimifestivalil parima lühifilmi auhind. 1993 valmis joonisfilm "Setu vurle küüsis" Andrus Kivirähki stsenaariumi järgi.

Aarne Vasar kuulus Eesti Kinoliitu, Eesti Ajakirjanike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.

Aarne Vasar suri 1994. aastal ja on maetud Metsakalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Karikatuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Joonisfilmis töötades hakkas ta avaldama karikatuure väljaannetes Pikker, Sirp ja Vasar, Postimees, Noorte Hääl. Esimesed karikatuurid ilmusid 1972 aastal ajakirjas Pikker ja "Sirp ja Vasar" veergudel. Tema tööd osalesid rahvusvahelistel karikatuurivõistlustel Tallinnas, Moskvas, Leningradis, Vilniuses, Knokke-Hestis, Marosticas, Skopjes, Tokios, Soomes, Jugoslaavias, Poolas, Austrias jm. Enamik Vasara karikatuure avaldati nende maade karikatuurikataloogides. Avaldatud on ka - "Teemantite otsijad" (Tallinn, 1980), näituse "Võitjate üle ei naerda!", Balti karikatuuri näituse "Homo Sapiens" (Vilnius, 1984), näituse "Mis siin naerda on?" karikatuurikogumikes. Aastatel 1976–1988 esines ta kõikidel Eestis korraldatud karikatuurinäitustel, kus võitis mitmeid rahvusvahelisi ja kohalikke, näiteks võitnud "Hõbehamba" Vilniuse näitusel "Homo Sapiens" (1981, 1984), II preemia rahvusvahelisel karikatuurivõistlusel Skopjes (1982), egutusauhinna (1980) ja parima töö auhinna (1981) rahvusvahelisel karikatuurikonkursil Tokios. 1980. aastatel kujunesid karikatuurid meie totalitaarses ühiskonnas iseseisvaks kunstiliigiks, kus allegooriat kasutades pilati võimustruktuuride tegelasi nii, et nad seda ei taipaks. Vasarast kujunes välja Eesti üks tippkarikaturiste ja ta oli seetõttu ka KGB vaateväljas. Samal ajal illustreeris Vasar lühijutte ajakirjale Pikker ja tegi kaastööd ajakirjadele Täheke ja Pioneer. Illustreeris raamatuid ja kujundas postkaarte.

Maalid[muuda | muuda lähteteksti]

Vasara esimesed maalid olid väljas 1982. aasta kevadnäitusel. Pärast seda esines ta regulaarselt enamikul kevad- ja sügisnäitustel, olles sürrealistliku stiili esindaja. "Akvarell sünnib spontaanselt," rääkis Vasar ajaleheartiklis vastuseks Toomas Kalli küsimustele, "seal naudin tegevust, mis on lõõgastus. Hea karikatuur ahistab – paneb kammitsasse, kuna mõte ja teostus peab olema vaatajale kohe arusaadav." Paralleelselt filmide tegemisega esines ta akvarellinäitustel: Leedus 1986 ja 1988, Tallinnas Kinomajas 1989, Saksamaal Karlsruhes 1992, Soomes galeriis "Artegrafike" 1991, Tokko ja Arraku galeriis 1992, Kuopios 1993 ja 1993 "Tokko ja Arraku" galeriis. Aarne Vasar sai Baltimaade akvarelli- ja graafikatriennaali eripreemia Leedus aastal 1988.

Vasara akvarelle on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Viinistu Kunstimuuseumis, Saksamaal Karlsruhe Kunstimuuseumis ja paljudes erakogudes Eestis, Soomes, Rootsis, Kanadas ja USA-s. Aarne Vasara filmid asuvad Eesti Filmiarhiivis. Karikatuure on Jaapani karikatuurimuuseumis ja erinevate maade karikatuurimuuseumides.

Vasar on kujundanud heliplaadiümbriseid Eesti ansamblile Rock Hotel ja Soome ansamblile Ventus Blues Band. Vasar ise oli samuti muusikahuviline ja mängis soolokitarri mitmes Eesti rokkansamblis, näiteks ansamblis Risk.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ajalehe "Edasi" karikatuurivõistluse III koht, 1974[2]
  • Eesti Spordikomitee aukiri "Võitjate üle ei naerda", 1980
  • Rahvusvaheline Yomiuri karikatuurivõistluse ergutusauhind, Jaapan 1981
  • Baltimaade karikatuurinäitusel "Homo Sapiens", "Hõbehammas" II koht, Vilnius 1981
  • Rahvusvaheline Youiuri karikatuurinäituse "Mees ja naine" auhind "Superior Prize", Jaapan 1982
  • Eesti Ajakirjanike Liidu preemia "Mis siin naerda on", Tallinn 1982
  • Rahvusvaheline karikatuurivõistlus "Jooned" Jugoslaavias, Skopjes – II koht 1982
  • Baltimaade karikatuurinäitusel "Homo Sapiens", "Hõbehammas" II koht, Vilnius 1984
  • Ajalehe "Sirp ja Vasar" karikatuurivõistluse II koht, 1984
  • Ajalehe "Sirp ja Vasar" karikatuurivõistluse I koht, 1988
  • Rahvusvaheline karikatuurinäitus "Viva la Musica" III koht, Tallinn 1988
  • Eesti Vabariigi peapreemia "Kõige teravam nali", 1988

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Toomas Kall Pikker 17/1988
  • Artikkel ja karikatuur ajalehes Helsingin Sanomat "Liikmesriikidel õigus lahkuda Nõukogude Liidust", 12.08.1988
  • Marko Kadanik "Üks hetk, Aarne Vasar" – Noorus 11/1990
  • Soome-Rootsi ajakirja Hufvudstadsbladet rubriigis kultuur, 10. jaan 1992
  • Artikkel "Setu vurle küüsis", Hommikuleht 19. mai 1993

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]