Trükimasin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Trükimasin on mehaaniline seadeldis, mille abil saab paberile või teistele materjalidele trükkida teksti ja muid kujutisi.

Gutenbergi panus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldlevinud arvamuse järgi leiutas trükimasina Johann Gutenberg. Tegelikult pani ta vaid mitu tehnoloogiat ühte aparaati kokku. Ta hakkas esimesena kasutama liigutatavaid ja eraldiseisvaid tüüpe, mille abil sõnu, lauseid ja lõpuks lehekülgede viisi tekste laoti. Tüübid olid valmistatud plii (seatina), tina (inglistina) ja antimoni sulamist.

Tüübid valmistati matriitisi järgi, mis oli eelnevalt käsitsi valmis tehtud. Gutenberg oli kullassepp ning seega oli metallitöö talle tuttav. Idee tüübi valmistamiseks võis Gutenberg saada oma käsitöö alal kasutatud templilaadsetest instrumendist, millega oma kaubamärk tootele sisse löödi.

Trükkimisel kasutas ta maalikunstis juba kasutusel olnud värve. Esimese masina tegi Gutenberg mahlapressi eeskujul.

Sel moel sai raamatutrükk käsitöönduslikust tööstuslikuks.

Edasine areng[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed, 15. sajandi lõpus trükitud trükised olid inkunaablid – see, millega kujutis paberile viidi, oli käsitsi laotud, kirjaviis oli käsikirjalähedane ning illustratsioonid ja suured algustähed maaliti käsitsi juurde.

Gutenbergi käsitsi juhitav trükimasin, mida vahepeal vaid viimistleti, püsis pikka aega, kuni 19. sajandini välja. Leonardo da Vinci projekteeritud tehnoloogilised parandused jäid paberile ning Willem Janszoon Blaeu pisut efektiivsemaks muudetud press ei leidnud populaarsust.

Trükipressid levisid üle kogu Lääne-Euroopa, kuid rohkem oli neid keskustes: Saksa suuremad (ülikooli)linnad, Veneetsia, Rooma, Firenze, Antwerpen, Amsterdam, Leiden, Pariis, Lyon, Genf.


Kui varem olid trükikojad ühisel jõul suutnud uuendusi tagasi hoida, siis 19. sajandil saabus lõpuks murrang:

  • 18. sajandi lõpus hakati paberit valmistama masinaga;
  • trükkidest tehti stereotüüpe – koopiaid laotud tekstidest, mille abil võis uustrüki teha ilma uuesti ladumata;
  • trükipress valmistati metallist ja mitte puust ning pressi pind muudeti suuremaks;
  • 1810. aastal rakendas Friedrich König trükipressi opereerimiseks aurumasinat, nii jõuti varasema 200 lehekülje asemel tunnis trükkida 400;
  • William Church leiutas tüüpide tootmiseks masina;
  • köitmine muutus mehaaniliseks, naha asemel köideti odavama riidega – see tähendas, et raamatud köideti juba trükikojas – varem lasi lahtised või lõdvalt kokku õmmeldud lehed köita edasimüüja või tulevane omanik.


1845. aastal valmistas ameeriklane Richard Hoe rotatsioontrükimasina, mis muutis trükkimise tunduvalt kiiremaks. Masin ise oli selline, et ühe silindri ümber oli paber, teisele oli kinnitatud trükitav tekst ning mõlema pöörlemisel kanti kujutis paberile.

1880. aastatel leiutati lino- ja monotüüp, mis lahendas ridade joondamise probleemid.

Ka tänapäeva trükimasinad töötavad samal põhimõttel, ainult et nüüd kantakse tekst ja pildid fotograafiliselt metallist trükivormile. Trükkimiseks on nüüd inimesel vaja panna masinasse seesama plaat, trükivärv ja paber.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • L. Aarma, M. Randma, A. Samp, A. Sokolova. Kiri & raamat: arengulugu. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 2001.
  • S. H. Steinberg. Five hundred years of printing. Harmondsworth: Penguin Books, 1955.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]