Vitruvius

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vitruvius esitlemas Augustusele oma teost "De Architectura"

Marcus Vitruvius Pollio, tuntud kui Vitruvius, elas 1. sajandil eKr Vana-Roomas. Vitruviuse kirjutatud "De architectura libri decem" ehk "Kümme raamatut arhitektuurist" (lühidalt "Kümme raamatut") on entsüklopeediline teos, kuhu on kirja pandud antiikaja arhitektuuri põhimõtted.

Teisi selle perioodi arhitektuuriteooria arengut mõjutanud raamatuid pole säilinud. "Kümme raamatut" on olnud inspiratsiooniks arhitektuuriteoreetikutele mitme sajandi jooksul alates renessansist ning kuni 19. sajandini polnud ükski arutelu arhitektuuriteooria kohta Vitruviuse põhimõtteid puudutamata võimalik.[1]

Elu ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Vitruviuse elust ja karjäärist on teada vähe. Täpselt pole teada ei tema sünni- ja surmadaatumeid ega tema päritolu. Kindlalt saab teada vaid seda, mida ta ise oma raamatus on kirja pannud. Vitruvius teenis Rooma armees, seetõttu osales ta kindlusehitiste rajamisel ning töötas Julius Caesari juhitud kodusõja ajal välja piiramisrelvad. Pärast Julius Caesari surma Octavianuse ajal 44. aastal eKr, võttis Vitruvius osa Rooma akvedukti konstruktsioonide väljatöötamisel. Vitruvius läks erru u. 33. aastal eKr, olles välja teeninud hea pensioni, mis kindlustas muretu vanaduspõlve. "Kümme raamatut" valmis aastatel 33–14 eKr (mõningatel andmetel 27–23 eKr).[1]

Vitruvius nimetas end arhitektiks. Tema enda sõnul osales ta basiilika ehitamisel Fano linnas, mille arhitektuuri Vitruvius oma raamatus ka näiteks toob. Vitruvius kirjutas traktaadis, et ei saavutanud tunnustust arhitektina, kuid pidas vajalikuks sõnastada arhitektuuri põhimõtted. II ja VI raamatu eessõnades rõhutab ta arhitektuuri olulisust. Samas kirjutas Vitruvius, et nende raamatutega kavatseb ta endale mälestusmärgi püstitada[2]. See õnnestus tal suurepäraselt. Vitruviuse "Kümme raamatut" on hindamatu pärand arhitektuuriajaloos, millele tuginevad kõik hilisemad arhitektuuriteoreetikud.

Vitruvius oli esimene, nagu ta ise enda kohta uhkusega IV raamatu eessõnas kirjutas, kes on kogu arhitektuuriala erinevate valdkondade kaupa süstematiseerinud. Hilisemad teosed, näiteks Marcus Cetius Faventiuse "De diversis fabricis architectonicae" (3. saj pKr) või Rooma kirjaniku Rutilius Taurus Aemilianus Palladiuse raamat "De re rustica" (4. saj pKr) on otseselt või kaudselt viited Vitruviuse tööle ja on arhitektuuriteooria jaoks väikse tähtsusega.[1]

Traktaat "Kümme raamatut arhitektuurist"[muuda | muuda lähteteksti]

"Kümme raamatut" koosneb raamatutest, mille eessõnad tutvustavad põgusalt raamatu sisu ja võtavad kokku eelmise raamatu. Traktaadi I raamatu eessõnas on pühendus imperaator Augustusele. Vitruvius kirjutab, et raamat ja pühendus on tänuavaldus keisri poolt määratud pensioni eest. Pühenduses tõstab ta esile oma kirjatöö mitte enda, ilmselt lootes saada keisrilt ehituslepinguid.

Eessõnad seovad traktaadi tervikuks: neis on kirjas raamatu põhilised eesmärgid ja autori arusaamad. Autor kirjeldab eessõnades arhitektuuri probleeme üldiselt. Ta loob iseenda arusaama arhitektuurist, mis on samas kooskõlas kaasaegse riigi ideoloogiaga.[2]

Teose "Kümme raamatut" sisu on järgmine:

I raamat. Arhitekti haridus; arhitektuuri põhilised esteetilised ja tehnilised põhimõtted; arhitektuuri allüksused: ehitised, ajamõõtmine, mehaanika; avalikud hooned ja eraehitised; linnaplaneerimine.

II raamat. Arhitektuuri areng ja ehitusmaterjalid.

III raamat. Templi ehitamine.

IV raamat. Templite tüübid, orderite programm, proportsiooniteooria.

V raamat. Ühiskondlikud hooned, teatri ehitamine.

VI raamat. Eramajad.

VII raamat. Ehitusmaterjalide kasutamine, seinamaaling ja värviõpetus.

VIII raamat. Veevärk ja veevarustus.

IX raamat. Päikesesüsteem, päikese- ja veekellad.

X raamat. Seadmete ehitamine ja mehhanismid.[2]

Traktaadi mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Vitruviuse traktaat on ta enda avastuste ja väljatöötatud tehnikate, aga samuti kõikide tollal kättesaadavate arhitekti elukutsega seotud teadmiste koondamine ühte teosesse. Erinevaid küsimusi käsitledes viitab Vitruvius nii kaasaegsetele kui vanematele autoritele.[3] Paljude viidatud autorite teosed pole säilinud ning neid tuntaksegi ainult tänu Vitruviusele.

Vitruvius pidas lisaks hoonete projekteerimisele arhitekti kohustusteks ka erinevate mehhanismide (tõste-, piiramis-, laske- ja ajamõõtmismehhanismide jne) väljatöötamist ja ehitamist, mistõttu oli arhitektile esteetika ja meetodite hea tundmise kõrval oluline ka teaduslike teooriate ja tehniliste aluste tundmine. Näiteks on ehituse ja linna planeerimine võimatu teadmisteta inimese füsioloogiast ja hügieenireeglitest ning kliimast ja looduslikest eripärasustest; ehitusmaterjalides pole võimalik orienteeruda teadmisteta botaanikast, geoloogiast ja mineroloogiast; teatreid pole võimalik ehitada akustika- ja muusikateooria teadmisteta; tõste- ja laskemehhanismide ehitus pole võimalik teadmisteta mehaanikast.[4]

Vitruviuse teos oli suunatud laiemale lugejate ringile sh tellijale [3], mistõttu hinnati traktaati juba kaasajal ning järgnevad põlved kirjutasid seda korduvalt ümber. Keskajal pöörati traktaadile tähelepanu vaid vajadusest lahendada mõnda tehnilist probleemi hoonete ja mehhanismide ehituses. Alguses ei pööratud arhitektuuri esteetilisele väärtusele tähelepanu, kuid see muutus renessansiajastul, mil suurenes huvi arhitektuuri ja antiikaja kaanonite vastu. Renessansiaegsed kunstnikud ja arhitektid töötasid välja arhitektuuri esteetika alused, mis põhinesid Vitruviuse põhimõtetel. See mõjutas arhitektuuri mitmeteks sajanditeks.

Traktaati kirjutati pärast Vitruviust palju ümber, hiljem trükiti ja tõlgiti erinevatesse keeltesse. Vitruviuse töös tõstatatud probleeme ja tema arhitektuurikategooriaid on läbi aegade erinevalt tõlgendatud ning kuigi alati ei mõistetud Vitruviust õigesti, avaldas temale toetumine tohutut mõju arhitektuuriteooriale peaaegu 19. sajandini.[4]

Vitruviuse arhitektuuriesteetika[muuda | muuda lähteteksti]

Vitruviusest lähtuvalt on arhitektuuriesteetika juured teaduslikes uurimustes. Tol ajal oli laialdaselt levinud loodusfilosoofia kontseptsioon, eriti teooriad universaalsetest arvväärtustest ja proportsioonide suhetest. Inimkeha ehitust võrreldi nii universumi struktuuriga kui täpselt töötava mehhanismiga või esteetiliselt proportsionaalse hoonega. Vitruviuse näide, mille abil ta soovib tõestada proportsiooni teooriat, on tema katse sobitada inimese keha ringi ja ruudu geomeetriliste vormidega: laiali asetatud kätega inimese keha on paigutatud ruutu, mille ümber on ring, mille keskpunkt ühtib inimese naba asukohaga.[5]

Vitruviuse raamatute algjoonised, algsed pole teada ja säilinud, sest iga hilisem ümberkirjutaja lisas omapoolsed. Kõige tuntum on Leonadro da Vinci "Vitruviuse mees". Vitruviuse järgi proportsioonidel on kogemuslik väärtus mis on tuletatud inimese kehast s.t. pole absoluutväärtus. Näiteks, eramajade ehituses, soovitab Vitruvius proportsioonide suhest kõrvale kalduda.[6]

Oma arhitektuuri traktaadis tõi Vitruvius välja valemi firmitas-utilitas-venustas ehk tugevus-kasulikkus-ilu, millest sai arhitektuuri kuldne reegel mis kehtib tänapäevani. Harmoonilise hoone arhitektuur on võimalik vaid kõikke kolme arvesse võttes. See tähendab, et ehituses tuleb saavutada nii tehniline täpsus, esteetiline väljanägemus kui ergonoomiline teostus – ei saa eelistada üht omadust teisele. Näiteks, ilu ei saa kompenseerida hoone funktsionaalsust ja tehnilist korrektsust ehituses ning samas korralikult ja läbimõeldult ehitatud hoone peab pakkuma esteetilist naudingut.[4]

Vitruviuse arhitektuuri esteetiline komponent hõlmab kõiki esteetilisi nõudeid, eelkõige neid, mis puudutavad proportsioone. Venustas kategooria on jaotatud kuueks põhiliseks mõisteks:

1. Ordinatio – hoone arhitektuurisüsteemi (mahu, proportsiooni ja mõõdu suhe) üldised põhimõtted. Vitruviuse poolt kirjeldatud orderi süsteemist on saanud arhitektuuri klassika. Orderi erinevate osade mõõtmiseks rakendas Vitruvius tingimuslikku ühikut – moodulit – mõõt, mis vastas samba aluse läbimõõdule. Kasutades moodulit on lihtne arvutada orderi proportsioonid arvsuhete abil.

2. Dispositio – projekteerimine ehk väliste vormide ja ruumide planeerimine ning joonestamine: põhiplaan, külg- ja perspektiivvaated jms.

3. Eurythmia – kõikide hoone osade harmooniline tervik ehk hoone sobivaima proportsiooni ja kompositsiooni leidmine.

4. Symmetria – on Vitruviuse jaoks vormide vastavus ja tihedalt seotud inimese proportsioonidega, ta tõi selle antropomorfse kriteeriumi eraldi välja: hoone osad on inimese kehaosadele sarnased.

5. Decor – vormistamine ja viimistlemine on kategooria, mis määrab kuidas hoone esteetiline vorm ja ehituslik konstruktsioon vastab selle funktsionaalsetele kaalutlustele.

6. Distributio ehk levitamine – pigem hoone sihtotstarbelisusega seotud kategooria: hooned peavad nii koha, vormi, kui viimistluse osas olema vastavuses selle funktsiooniga ja valdajaga. Võetakse arvesse ka hoone ehituslik maksumus ja hoone edaspidise kasutusega seotud kulukus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 21. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 22. 
  3. 3,0 3,1 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 23. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 24. 
  5. Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 27. 
  6. Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 28.