Vitruvius

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vitruvius esitlemas oma teost De Architectura Augustusele

Vitruvius, õieti Marcus Vitruvius Pollio, elas 1. sajandil eKr Vana-Roomas. Vitruviuse kirjutatud "De architectura libri decem" ehk "Kümme raamatut arhitektuurist" (lühidalt "Kümme raamatut") on entsüklopeediline teos, millesse on kirja pandud antiikaja arhitektuuri põhimõtted.

Teisi selle perioodi arhitektuuriteooria arengut mõjutanud raamatuid pole säilinud. "Kümme raamatut" on olnud inspiratsiooniks arhitektuuriteoreetikutele mitme sajandi jooksul alates renessansist ning ükski arutelu arhitektuuriteooria kohta polnud võimalik Vitruviuse põhimõtteid puudutamata kuni 19. sajandini [1].

Elu ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Vitruviuse elust ja karjäärist on teada vähe. Täpselt pole teada ei tema sünni- ja surmadaatumeid ega tema päritolu. Kindlalt saab väita vaid seda, mida ta ise oma raamatus on kirja pannud. Vitruvius teenis Rooma armees, seetõttu osales kindlusehitiste rajamisel ning Julius Caesari juhitud kodusõja ajal töötas välja piiramisrelvad. Pärast Julius Caesari surma (44. aastal eKr), Octavianuse ajal, võttis osa Rooma akvedukti konstruktsioonide väljatöötamisel. Vitruvius läks erru u. 33 eKr ja oli välja teeninud hea pensioni, mis kindlustas muretu vanaduspõlve. "Kümme raamatut" valmisid 33–14 eKr (mõningatel andmetel 27–23 eKr).[1]

Vitruviuse nimetab end arhitektiks. Tema enda sõnul osales ta basiilika ehitamisel Fano linnas, mille arhitektuuri Vitruvius oma raamatus ka näiteks toob. Vitruvius kirjutas oma traktaadis, et ei saavutanud tunnustust arhitektina, kuid pidas vajalikuks sõnastada arhitektuuri põhimõtted. II ja VI raamatu eessõnades rõhutab arhitektuuri olulisust. Samas kirjutas Vitruvius, et nende raamatutega kavatseb ta endale mälestusmärgi [2] püstitada. See õnnestus tal suurepäraselt. Vitruviuse "Kümme raamatut" on hindamatu pärand arhitektuuriajaloos, millele tuginevad kõik hilisemad arhitektuuriteoreetikud.

Vitruvius oli esimene, nagu ta ise enda kohta uhkusega kirjutas IV raamatu eessõnas, kes on süstematiseerinud kogu arhitektuuri ala eri valdkondade kaupa. Hilisemad tööd, näiteks Marcus Cetius Faventiuse "De diversis fabricis architectonicae" (3. saj pKr) või hilisema Rooma autori Palladiuse Rutiliuse Taurus Aemilianuse töö "De re rustica" (4. saj pKr) on otsesed või kaudselt refereeringud või viited Vitruviuse tööle ja on vähese tähtsusega arhitektuuriteooria jaoks. [1]

Traktaat "Kümme raamatut arhitektuurist"[muuda | muuda lähteteksti]

"Kümme raamatut", nagu nimigi ütleb, on jaotatud kümneks raamatuks, mille eessõnad tutvustavad põgusalt raamatu sisu ja võtavad kokku eelmise raamatu. Traktaadi I raamatu eessõnas on pühendus imperaator Augustusele. Raamat ja selle pühendus on kirjutatud, nagu Vitruvius ise on selle kirjeldanud, tänuavaldusena keisri poolt määratud pensioni eest. Pühenduses tõstab ta esile oma kirjatöö, mitte ennast, ilmselt lootuses saada keisrilt ehituslepinguid.

Eessõnad seovad traktaadi tervikuks ja sisaldavad põhilisi väiteid raamatu eesmärkidest ja autori enda arusaamistest. Ta kirjeldab eessõnades arhitektuuri probleeme üldiselt – Vitruvius loob iseenda kontseptsiooni arhitektuurist, mis on samas kooskõlas kaasaegse riigi ideoloogiaga. [2]

"Kümne raamatu" sisu on järgmine:

I raamat. Arhitekti haridusest; põhilised esteetilised ja tehnilised arhitektuuri põhimõtted; arhitektuuri allüksused: ehitised, ajamõõtmine, mehaanika; avalikud hooned ja eraehitised; linnaplaneerimine.

II raamat. Arhitektuuri areng ja ehitusmaterjalid.

III raamat. Templi ehitus.

IV raamat. Templite tüübid; orderite programm; proportsiooni teooria.

V raamat. Ühiskondlikud hooned, teatri ehitus.

VI raamat. Eramajad.

VII raamat. Ehitusmateralide kasutamine; seinamaaling ja värviõpetus.

VIII raamat. Veevärk ja veevarustus.

IX raamat. Päikese süsteem; päikese- ja veekellad.

X raamat. Seadmete ehitus ja mehhanismid. [2]

Traktaadi mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Vitruviuse traktaat on ta enda avastuste ja väljatöötatud tehnikate, aga samuti kõikide arhitekti elukutsega seotud tollal kättesaadavate teadmiste koondamine ühte teosesse. Erinevaid küsimusi käsitledes viitab Vitruvius nii enda kaasaegsetele kui vanematele autoritele.[3] Paljude viidatud autorite teosed pole säilinud ning me tunnemegi neid ainult tänu Vitruviusele.

Vitruvius pidas lisaks hoonete projekteerimise arhitekti kohustusteks ka erinevate mehhanismide (tõste-, piiramis- ja laske-, ajamõõtmismehhanismid jne) väljatöötamist ja ehitamist, mistõttu oli arhitektile esteetika ja tehnika hea tundmise kõrval oluline ka teaduslike teooriate ja tehniliste aluste tundmine.

Naiteks ehituse ja linna planeerimine võimatu ilma teadmiste inimese füsioloogiast ja hügieeni reeglitest, ehitusala kliimast ja looduslikkest eripärasutsest; pole võimalik orienteeruda ehitusmaterjalides teadmisteta botaanikas, geoloogias ja mineroloogias; ehitada teatreid polnud võimalik ilma akustika- ja muusikateooria teadmisteta; polnud võimalik tõste- ja laskemehhanismide ehitus teoreetilise mehaanika teadmisteta. [4]

Linnaplaneerimise juures pidas Vitruvius oluliseks inimese vajaduste ja füsioloogia ja hügieeni tundmist, samuti oli linnaplaneerimise juures oluline tunda ehitusala kliimat ja looduslikke eripärasid; ehitusmaterjalidega töötamise juures oli Vitruviuse meelest tähtis tunda botaanikat, geoloogiat ja mineraloogiat. Vitruvius rõhutab, et teatrite ehituse on vaja tunda nii akustikat kui ka muusikateoorita, tõste- ja laskemehhanismide ehituse juures oli oluline teoreetilise mehaanika tundmine.

Vitruviuse teos oli suunatud laiemale lugejate ringile, sh tellijale [3] mistõttu hinnati traktaati juba kaasajal ning järgnevad põlved kirjutasid seda korduvalt ümber. Keskajal pöörati traktaadile tähelepanu vaid vajadusest lahendada mõnda tehnilist probleemi hoonete ja mehhanismide ehituses. Varem ei pööratud tähelepanu arhitektuuri esteetilisele väärtusele, kuid see muutus renessansiajastul, mil suurenes huvi arhitektuuri ja antiigi kaanonite vastu. Just renessansi ajal kunstnikud ja arhitektid töötasid välja arhitektuuri esteetika alused, mis põhinesid Vitruviuse põhimõttetel. See mõjutas kogu arhitektuuri mitmeteks sajanditeks.

Tarktaati kirjutati korduvalt ümber, hiljem trükiti ja tõlgiti erinevatesse keeltesse. Vitruviuse töös tõstetatud probleemid ja tema arhitektuuri kategooriad tõlgendatakse ja interpreteeritakse läbi aegade erinevalt ja kuigi alati ei mõistetud Vitruviust õigesti, toetuti temale ning see avaldas tohutut mõju arhitektuuriteooriale peaaegu 19. sajandini [4] vahendades uni tänapäevani iidsete arhitektide teadmised ja saavutused.

Vitruviuse arhitektuuri esteetika[muuda | muuda lähteteksti]

Vitruviusest lähtuvalt, on arhitektuuri esteetika juured teaduslikkes uurimustes. Tol ajal oli laialdaselt levinud loodusfilosoofia kontseptsioon, eriti teooriad unuversaalsetest arvväärtustest ja proportsioonide suhetest. Inimkeha ehitust võrreldi nii universumi struktuuriga kui täpselt töötava mehhanismiga või esteetiliselt proportsionaalse hoonega. Vitruviuse näide, mille abil ta soovib tõestada proportsiooni teooriat, on tema katse sobitada inimese keha ringi ja ruudu geomeetriliste vormidega: laiali asetatud kätega inimese keha on paigutatud ruutu, mille ümber on ring, mille keskpunkt ühtib inimese naba asukohaga.[5]

Vitruviuse raamatute algjoonised, algsed pole teada ja säilinud, sest iga hilisem ümberkirjutaja lisas omapoolsed. Kõige tuntum on Leonadro da Vinci "Vitruviuse mees". Vitruviuse järgi proportsioonidel on kogemuslik väärtus mis on tuletatud inimese kehast s.t. pole absoluutväärtus. Näiteks, eramajade ehituses, soovitab Vitruvius proportsioonide suhest kõrvale kalduda.[6]

Oma arhitektuuri traktaadis tõi Vitruvius välja valemi firmitas-utilitas-venustas ehk tugevus-kasulikkus-ilu, millest sai arhitektuuri kuldne reegel mis kehtib tänapäevani. Harmoonilise hoone arhitektuur on võimalik vaid kõikke kolme arvesse võttes. See tähendab, et ehituses tuleb saavutada nii tehniline täpsus, esteetiline väljanägemus kui ergonoomiline teostus – ei saa eelistada üht omadust teisele. Näiteks, ilu ei saa kompenseerida hoone funktsionaalsust ja tehnilist korrektsust ehituses ning samas korralikult ja läbimõeldult ehitatud hoone peab pakkuma esteetilist naudingut. [4]

Vitruviuse arhitektuuri esteetiline komponent hõlmab kõiki esteetilisi nõudeid, eelkõige neid, mis puudutavad proportsioone. Venustas kategooria on jaotatud kuueks põhiliseks mõisteks:

1. Ordinatio – hoone arhitektuurisüsteemi (mahu, proportsiooni ja mõõdu suhe) üldised põhimõtted. Vitruviuse poolt kirjeldatud orderi süsteemist on saanud arhitektuuri klassika. Orderi erinevate osade mõõtmiseks rakendas Vitruvius tingimuslikku ühikut – moodulit – mõõt, mis vastas samba aluse läbimõõdule. Kasutades moodulit on lihtne arvutada orderi proportsioonid arvsuhete abil.

2. Dispositio – projekteerimine ehk väliste vormide ja ruumide planeerimine ning joonestamine: põhiplaan, külg- ja perspektiivvaated jms.

3. Eurythmia – kõikide hoone osade harmooniline tervik ehk hoone sobivaima proportsiooni ja kompositsiooni leidmine.

4. Symmetria – on Vitruviuse jaoks vormide vastavus ja tihedalt seotud inimese proportsioonidega, ta tõi selle antropomorfse kriteeriumi eraldi välja: hoone osad on inimese kehaosadele sarnased.

5. Decor – vormistamine ja viimistlemine on kategooria, mis määrab kuidas hoone esteetiline vorm ja ehituslik konstruktsioon vastab selle funktsionaalsetele kaalutlustele.

6. Distributio ehk levitamine – pigem hoone sihtotstarbelisusega seotud kategooria: hooned peavad nii koha, vormi, kui viimistluse osas olema vastavuses selle funktsiooniga ja valdajaga. Võetakse arvesse ka hoone ehituslik maksumus ja hoone edaspidise kasutusega seotud kulukus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 21. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 22. 
  3. 3,0 3,1 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 23. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 24. 
  5. Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 27. 
  6. Hanno-Walter Kruft (1994). History of Architectural Theory: From Vitruvius to the Present. New York: Princeton Architectural Press. Lk 28.