Printer

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Epsoni printer

Arvutitehnikas on printer seade, mis toodab teksti või graafikat elektrooniliselt salvestatud dokumentidest füüsilistele meediakandjatele, näiteks paberile või kilele. Enamasti mõeldakse printeri all arvutist sõltuvat lisaseadet, kuid uuemad printerid saavad hakkama ka ilma arvutita. Vanasti toimus andmevahetus arvuti ja printeri vahel rööpväratiga, tänapäeval enamasti USB-kaabli kaudu. Võrguprinteril on sisseehitatud, tüüpiliselt traadita side ja/või Etherneti võrgukaart ning neid saavad kasutada tööks kõik selle konkreetse võrgu kasutajad. Tavakasutajatele mõeldud printerid on tihti võimelised toetama korraga nii võrgukasutajaid kui otsekasutajaid. Lisaks suudavad uuemad printerid lugeda infot otse mälukaardilt sisseehitatud mälukaardilugeri abil, USB-mälupulgalt või suhelda digitaalkaamerate ja skanneritega. Mõned printerid ühendatakse otse skanneri ja/või faksiaparaadiga ühtseks süsteemiks, et toimida nagu paljundusmasin. Printereid, millel on lisaks printimisele ka skannimise või paljundamise (vahel ka faksimise) võimalus, nimetatakse tihti kontorikombainideks.

Tavaprinterid ja mõned tööstuslikud printerid on mõeldud väikesemahulisteks trükitöödeks ja ei vaja praktiliselt üldse mingit seadistamisaega enne paberkandjale printimist. Printerid on siiski reeglina aeglased seadmed (30 lehekülge minutis loetakse kiireks, kuid paljud odavad printerid on sellest palju aeglasemad) ja lehekülje hind tuleb tegelikult suhteliselt kõrge. Selle kompenseerib aga printimise mugavus ja parema ülevaate omamine printimiskuludest võrreldes trükifirmade teenuste kasutamisega. Suuremahuliste tööde juures, näiteks ajaleheväljaannete puhul ja kirjastustes, eelistatakse endiselt trükipressi. Samas on printereid pidevalt täiustatud prindikvaliteedis ja jõudluses, paljusid töid, mis tehti varem trükikojas, teevad nüüd kasutajad ise tavaprinteriga. Maailma esimese mehaanilise arvutiprinteri leiutas Charles Babbage 19. sajandil.[1]

Printimistehnoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Printereid klassifitseeritakse tehnoloogiate järgi, mida nad kasutavad. Aastate jooksul on arendatud arvukalt uusi tehnoloogiaid. Erinevate printimistehnoloogiatega printerid sobivad erinevate tööde jaoks, neil on erinev prindikvaliteet piltidele ja tekstile, erinev printimiskiirus, lehekülje hind, müratase jne. Näiteks ei sobi mõned tehnoloogiad üldse papile või lüümikule printimiseks.

Teine oluline aspekt, mida tihti unustatakse, on prinditud teksti muutumiskindlus: vedel tint, näiteks tindipeast, imendub paberisse. Vedela tindiga prinditud dokumente on raskem muuta kui tooneri või tahke tindiga prindituid, mille tint jääb paberi pinnale, mitte ei imendu paberisse.

Tšekke tuleks printida kas vedela tindiga või spetsiaalsele tinti hästi imavale paberile.[2] Samadel põhjustel oli IBM-i Selectricu elektrikirjutusmasinal peal silt, mis keelas kasutajatel sellega kauplemisvahendeid, näiteks tšekke, trükkida. Samas peab tšeki alumise, masinloetava osa trükkima kasutades MICR-toonerit või -tinti. Pangad ja muud rahatehinguid tegevad ettevõtted kasutavad automaatseid tšekilugereid, mis töötavad magnetvoo tugevuse mõõtmise põhimõttel. See tehnoloogia võimaldab neil seadmetel lugeda MICR-tooneri või -tindiga trükitud sümboleid.

Moodsad printimistehnoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Printimistehnoloogiate järgi võib nüüdisaegseid printereid liigitada järgmiselt.

Tooneripõhised printerid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Laserprinter
Laserprinter.

Laserprinter prindib kiiresti kõrgekvaliteedilist teksti ja graafikat. Nagu digitaalsed paljundusmasinad ja kontorikombainid, kasutavad ka laserprinterid kserograafilist printimisprotsessi, kus väljastatav materjal on toodetud laserkiire otsese skannimise kaudu üle kogu printeri fotoretseptori. Laserprinterid on tänapäeval levinumad laiatarbeprinterid. Laserkiir projekteerib pildi prinditavast lehest elektriliselt laetud trumlile, mis on kaetud seleeniga või, moodsates printerites tavapärasema orgaanilise fotokonduktoriga. Fotokonduktor eemaldab laengu kohtadest, mis on valgusele avatud. Kuiva tindi (tooneri) elektrostaatiliselt laetud osakesed jäävad trumli laetud alade peale. Seejärel prindib trummel kujutise paberile otsese kontakti ja kuumusega, mis põletab tindi paberile.

Laserprinteri printimise kiirus varieerub suures ulatuses ja on mõjutatav mitmetest teguritest, sealhulgas prinditava töö graafilisest täpsusest. Kiireimad mudelid suudavad printida kuni 200 mustvalget lehte minutis (12 000 lehte tunnis). Kiireimad värvilaserprinterid suudavad printida üle 100 lehe minutis (6000 lehte tunnis). Väga kiireid laserprintereid kasutatakse mass-postinduses ja isiklike dokumentide nagu näiteks krediitkaardi ja muude maksulehtede printimisel. Sellised laserprinterid võistlevad lausa litograafidega mõnel kaubanduslikul alal.[3]

Laserprinteri tehnoloogia maksumus sõltub mitmete asjaolude kombinatsioonist, mille hulka kuuluvad paberi ja tooneri maksumus, harvad trumli vahetused, samuti ka muude kuluosade vahetus (kõik mis liigub, see kulub). Printeritel, millel on pehme plastiktrummel, ei tule õige ülalpidamishind enne välja, kui trummel nõuab vahetust.

Kahepoolselt printiv (paberi mõlemale poolele prinditakse ühe printimistsükli käigus) printer võib vähendada paberi- ja köitekulu. Kui varem oli see funktsioon olemas vaid mõnel kallimal printeril, siis nüüd on kahepoolne printimine juba tavaline funktsioon ka keskmise hinnaklassi kontoriprinteritel. Kahepoolselt printiv printer on suurem ja aeglasem, kuna paberi liikumisteekond printeris on pikem. Võrdluses laserprinteriga prindivad enamus tindiprinterid ja nõelprinterid sissetuleva info vahetult välja, ilma et terve fail oleks kohale saabunud; sellist moodust kasutades võib printer ka poole lehe pealt pausi pidada, oodates, millal uus andmevoog kohale jõuab. Laserprinter ei ole võimeline nii töötama, kuna laserprinter ei suuda oma mehhanismi nii täpselt peatada ja taaskäivitada, et see paberil silmaga näha poleks. Laserprinter ootab ära terve faili ja alles siis alustab tööd. Sellest on tingitud ka laserprinteri sisemälu olemasolu vajadus.

Teine tooneril põhinev printer on LED-printer, mis kasutab laseri asemel LED-ide massiivi, et tekitada tooneri haardumist printeri trumliga.

Vedeltindiprinterid[muuda | muuda lähteteksti]

Vedeltindiprinter on printer, mis loob paberile kujutise, tilgutades sinna erineva suurusega tinditilku. Tindiprinterid olid enne laserprintereid kõige tavapärasemad printerid. Tindiprintereid tehakse alates väikestest ja odavatest tavatarbijatele mõeldud mudelitest kuni suurte profiprinteriteni.

Tindiprinteri olemus ulatub kuni 19. sajandini, kuid tänapäevane tehnoloogia töötati välja alles 1950. aastate alguses. 1970. aastate lõpul töötati välja tindiprinterid, mis suutsid reprodutseerida arvuti genereeritud digitaalset kujutist. Põhilised arendajad olid Epson, Hewlett-Packard (tuntud kui HP) ja Canon. Ülemaailmsel turul oli müügienamus nelja tootja käes: Canon, Hewlett-Packard, Epson ja Lexmark – 1991. aastal loodud IBM-i kõrvaltoode.

Tindiprinterites kasutatavaid tindipihustusmeetodeid kasutatakse ka teistel aladel, näiteks trükkplaadi väljajoonistamisel. Sel puhul kasutatakse tindi doseerimiseks piesoelektrilisi pihusteid.

Tindiprinterite tehnoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

On kaks põhilist tehnoloogiat, mida kasutatakse tänastes tindiprinterites: pidev (CIJ) ja nn nõudmisel – Drop-on-Demand (DOD). Drop-on-Demand tehnoloogia jaguneb omakorda kahte alamkategooriasse: termo-DOD ja piesoelektriline DOD.

CIJ-tindiprinter[muuda | muuda lähteteksti]

CIJ-tindiprinterit kasutatakse turunduses: kaupadele ja toodetele vöötkoodi trükkimiseks. Idee patenteeris aastal 1867 Lord Kelvin ja esimese kommertstoote (meditsiinis kasutatava eluliste näitajate salvesti) tõi aastal 1951 turule Siemens.[4]

CIJ-tehnoloogiat kasutatavates tindiprinterites juhib kõrgsurvepump tindi tema anumast mikroskoopilisse düüsi, tekitades pideva tindipiiskadest koosneva, kuid koguseliselt väikese pealevoolu. Piesoelektriline kristall tekitab oma võnkumisega akustilise lainetuse, mis murrab tindivoolu kindla ühtlase sagedusega piiskadeks – saavutatav on 64 000 – 165 000 piiska sekundis. Tindipiisku juhitakse elektrostaatilise väljaga, mis on tekitatud elektronide suunatud liikumisega. Välja muutes saab muuta tindipiisa langemisnurka, see tähendab saab kontrollida kuhu tindipiisk langeb. Selle tulemusel omandab tindipiisk ka laengu. Laetud piisku eraldavad omavahel laadimata piisad, et vähendada samanimeliselt laetud osakeste tõukumist.

CIJ-printimistehnoloogia on üks vanemaid printimistehnoloogiaid üldse. Üks peamisi eeliseid on tinditilkade väga suur kiirus (~50 m/s), mis võimaldab suhteliselt suurt vahemaad printeripea ja paberi vahele, ja väga suur piiskade väljalennu sagedus, mis võimaldab suurt printimiskiirust. Teine eelis on düüsi mitteummistumine, kuna see on alati töös, seetõttu mitte andes lenduvatele ainetele nagu ketoonid ja alkohol võimalust aurustuda, ning lubada seda alles paberil, mis kindlustab tindi hea haakuvuse ja kiire kuivamise.

DOD-printimistehnologia[muuda | muuda lähteteksti]

Enamus tavatarbijatele mõeldud tindiprintereid tootjatelt nagu Canon, Hewlett-Packard ja Lexmark, kuid mitte Epson, kasutavad tindikasette, milles on kogum pisikesi soojendiga kambreid, mis kõik on ehitatud kasutades fotolitograafiat. Et väljastada tindipiisk ükskõik millisest kambrist, lastakse selle kambri soojendisse elektriimpulss, mis põhjustab kambris tindi äkilise aurustumise ja moodustab mulli, mis põhjustab äkilise rõhusuurenemise. See paiskab omakorda tindi paberile (sellest tehnoloogiast tuli ka Canoni kubamärk Bubble Jet). Tindi pindpinevuse ja ka kambris tindi väljumisel tekkinud alarõhu tõttu imetakse kambrisse tindihoidlast väikese kanali kaudu uus tint.

Kasutatav trükivärv on tavaliselt veepõhine (vesilahus) ja kasutab värvuse saamiseks pigmente või värvainet. Tindis peab olema lenduv komponent, et moodustada tindimulli, muidu ei saaks tint eemalduda kambrist. Kuna trükipea ei pea olema mingist kindlast materjalist, on selle tindiprintimistehnoloogiaga seadmeid muudest odavam toota. DOD-printimistehnoloogia leiutas Canon 1977. aasta augustis.

DOD-printer ei sarnane termoprinteriga, mis tekitab pildi spetsiaalsele termopaberile kuumuse abil nagu vanades faksiaparaatides, kassaaparaatides, pangaautomaatides ja loteriipiletiprinterites.

Tahke tindi printerid[muuda | muuda lähteteksti]

Tahke tindi printerid on teatud tüüpi termoprinterid. Nad kasutavad tahkeid, küünlavaha meenutavaid, CMYK-värvi tindipulki, mis sulatatakse ja juhitakse piesoelektrilistesse printeripeadesse. Printeripea piserdab tindi pöörlevale, õliga kaetud trumlile. Seejärel rullub paber üle trumli, tänu millele jääb kujutis paberile. Tahke tindi printereid kasutatakse tavaliselt värviliste kontoriprinteritena. Tahke tindi printer sobib suurepäraselt printimiseks kiledele ja muudele mittepoorsetele materjalidele. Tahke tindiprinteriga saab väga häid printimistulemusi. Jooksvad ja soetuskulud on laserprinterite omadega sarnased. Selle tehnoloogia miinuseks on suur energiakulu ja pikk soojenemisaeg külmstardil. Samuti kurdavad mõned kasutajad, et prinditud tulemusele on raske kirjutada, kuna vaha kipub pastaka tinti tõrjuma, ka ei sobi tahke tindi printeriga prinditud lehed automaatselt pabereid etteandvatele seadmetele, kuid neid puudujääke on viimaste mudelitega märkimisväärselt vähendatud. Lisaks on seda tüüpi printerid saadaval ainult Xeroxi mudelivalikus. Seda toodetakse Xerox Phaseri kontoriprinterite mudelite all.[5] Varem toodeti tahke tindi printerit ka Tektronixi nime all, aga Xerox ostis selle firma aastal 2001 ära.

Värvisublimatsioonprinterid[muuda | muuda lähteteksti]

Värvi sublimatsiooni printer

Värvisublimatsioonprinter on printer, mis kasutab printimiseks kuumust, millega ta juhib värvi prinditavale pinnale nagu plast, paber või riie. Tavaliselt kantakse pinnale üks kiht korraga, kasutades linti, millel on värvipaneelid. Värvisublimatsioonprinterid on mõeldud enamasti kõrgekvaliteediliste värvipiltide, näiteks värvifotode printimiseks. Teksti jaoks need eriti ei sobi. Kui varem leidus värvisublimatsiooniprintereid enamasti vaid kõrgetasemelistes trükikodades, siis nüüd on need fotoprinteritena ka laiatarbekasutuses.

Tindita printerid[muuda | muuda lähteteksti]

Termoprinterid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Termoprinter
Termoprinter.

Termoprinteri tööpõhimõte seisneb selles, et ta kuumutab valikuliselt kuumustundliku paberi eri piirkondi. Must-valgeid termoprintereid kasutatakse kassaaparaatides, pangaautomaatides ja muudes seadmetes, mis väljastavad kviitungeid, lisaks kasutasid mõned vanad faksiaparaadid termoprintimist. Värvilist trükist on võimalik saada spetsiaalset paberit kasutades, erinevate temperatuuridega saab erinevaid värve.

UV-printerid[muuda | muuda lähteteksti]

Xerox on välja töötanud spetsiaalse tindita printeri, mis kasutab korduvkasutatavat paberit. Paber on kaetud mõne mikromeetri paksuse kihiga UV valgustundliku kemikaaliga. Need printerid kasutavad UV-valgustoru, millest kiirgava UV valgusega on võimalik paberile kirjutada ja kustutada. Aastal 2007 oli see tehnoloogia veel katsejärgus, tekst paberil kestis vaid 14–16 tundi enne hajumist.[6]

Monokroomsed, värvi- ja fotoprinterid[muuda | muuda lähteteksti]

Monokroomne printer võimaldab toota ainult ühevärvilist kujutist, tavaliselt musta. Monokroomne printer võimaldab toota lisaks ka selle värvi erinevaid toone, nagu näiteks hallskaalal. Värviprinter võimaldab omakorda mitmevärvilist tootmist. Fotoprinter on värviprinter, mis toodab kujutisi, mis matkivad fotograafilise filmitrüki värviulatust ja resolutsiooni. Paljusid neist printeritest võib kasutada arvutist eraldiseisvana või mälukaarti või USB-üleminekut kasutades.

Printerite tootmine kui äri[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse tihti lisatoodetest sõltuvat müügimeetodit. See tähendab, et ettevõte võib müüa printereid võrdlemisi odavalt ning teenida tulu tindikassettide, paberi või muude kulumaterjalide või tarvikute pealt. See on tekitanud õigusvaidlusi ettevõtete õiguste üle müüa ühilduvaid tindikassette peale tootjate. Säilitamaks mainitud ärimudelit, investeerivad mitmed tootjad jõudsalt uute kassetitehnoloogiate arendamisse ja nende patenteerimisse.

Selle ärimeetodi vastandina müüvad teised tootjad printereid kallimalt ja tinti odavamalt, edendades viimase tulu ohtrate reklaamikampaaniate läbi. Kõige lõpuks loob see kaks väga vastandlikku varianti: "odav printer – kallis tint" või "kallis printer – odav tint". Lõppkokkuvõttes kujuneb tarbija valik tema huvimäärast või ajaeelistusest. Majandusteadlase vaatevinklist leidub kindel kompromiss eksemplari- ja printerihinna vahel.[7]

Printimiskiirus[muuda | muuda lähteteksti]

Varem mõõdeti printerite kiirust märkidega sekundi kohta. Uuemate printerite kiirust mõõdetakse lehekülgedega minuti kohta. Neid näitajaid kasutatakse eelkõige turustamisel, kuid need pole nii standardiseeritud kui toonerite toodang. Tavaliselt viitavad leheküljed minutis pigem hõredatele monokroomsetele kontoridokumentidele kui tihedatele piltidele, eriti värvipiltidele, mis üldjuhul printuvad palju aeglasemalt. Leheküljed minutis viitavad enamasti ka A4-paberile Euroopas ja Letter-formaadis paberile Ameerika Ühendriikides, põhjustades omakorda 5–10% erinevuse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]