Margaret Brown

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Margaret Brown
Margaret Brown, 3qtr view, with chair.jpg
Margaret Brown aastal 1909
Sündinud 18. juuli 1867
Hannibal (Missouri) (Ameerika Ühendriigid)
Surnud 26. oktoober 1932 (vanus 65)
New York (Ameerika Ühendriigid)
Abikaasa(d) James J. Brown

Margaret Brown (neiupõlvenimega Tobin; 18. juuli 1867 Hannibal, Missouri osariik26. oktoober 1932 New York, New Yorgi osariik) oli Ameerika Ühendriikide üks tuntumaid inimõiguslasi, seltskonnadaame, uusrikkaid ja filantroope. Ennekõike astus ta välja naiste, laste ja tööliste õiguste kaitseks. Nooruses kutsuti teda hüüdnimega Maggie, hiljem postuumselt Molly.

„Raha ei tee mehest meest ega naisest naist. ... Loeb mitte see, kes sa oled ega see, mis sul on, vaid see, mis sa oled.“

Margaret Tobin Brown[1]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Ta pärines Metsiku Lääne vaesest iiri katoliiklastest immigrantide perest. 13-aastasena suundus ta kohalikku tehasesse tööle. Kuus aastat hiljem järgnes ta oma õdedele-vendadele Leadville'i, kus leidis tööd kohalikus poes õmblejana. "Kullatud ajastu" kaevandusärimehe J. J. Browniga abielludes sai ta kiiresti rikkaks ja omandas mõjuka ühiskondliku positsiooni. Nad kolisid 125 kilomeetri kaugusele Colorado osariigi pealinna Denverisse, kus Brownist sai kohaliku naisteklubi eriõigustega liige. Samuti õppis ta prantsuse, itaalia, saksa ja vene keelt, eriti tekkis tal sümpaatia prantsuse kultuuri vastu. Pärast lahutust 1909. aastal oli tal võimalus reisida nii keisri- ja kuningriikide küllasesse Euroopasse kui ka Osmanite riigi khedivaati Egiptusesse, tegeleda naisaktivistina ühiskondlikult kasuliku töö ja filantroopiaga, korraldada rahakogumiskampaaniaid ja hilisemas eas ka näidelda. Lahutuse aastal kandideeris ta esimese naisena senaatoriks, kuid edutult, sest naistel ei olnud Ameerika Ühendriikides tol ajal isegi veel valimisõigust.

Titanicu huku üleelamine[muuda | muuda lähteteksti]

Päästepaat nr 6, milles istub Margaret Brown (pildistajaks oli Carpathia reisija)

1912. aasta 15. aprilli öösel pääses ta ookeaniliiniauriku Titanic laevahukust. Atlandi-ülese merereisiga Suurbritannia sadamalinnast Southamptonist Ameerika Ühendriikide suurimasse linna New Yorki liitus ta Prantsusmaa vahepeatuses Cherbourgi sadamas. Kodumaale soovis ta naasta varem kui plaanitud, sest oli telegrammiga saanud teate, et tema pojapoeg oli haigestunud. Samas jäi tema tütar edasi Euroopasse, naastes alles suvel. Pariisist saabus ta koos vastabiellunud Madeleine ja John Jacob Astoriga ning Emma Eliza Bucknelliga erirongil sadamakohta 10. aprillil. Pärast päikeseloojangut astus ta koos Arthur Jackson Brewe'iga Titanicu pardale tenderaurikult Nomadic. Kohvrid, riidekomplektid, kingakarbid ja kolme kasti pakitud Rooma varemenäidised (mis olid mõeldud Denveri kunstimuuseumile) aidati hiljaks jäänud laevale tenderaurikult Traffic. Ta oli üks viimaseid laevasõidule pileti ostnud inimesi, tema esimese klassi pilet PC 17610 oli soetatud 9. aprillil ning maksis tollase valuuta eest £27 14s 5d[2]. Kapten Edward Smithiga, kes teda laeval tervitas, oli ta varem kaks korda reisinud, viimati Olympicu pardal, kus istusid ühes söögilauas. Kuna ta oli new money, siis kõigile kõrgklassi reisijatele laeva I klassis tema kohalolu head muljet ei jätnud. Margaret oli üks neist, kes veenis ja aitas inimesi päästepaatidesse, jõudes ise päästepaati nr 6. Ta oli abiks aerutamisel ning olevat paadi varustusülemalt Robert Hichensilt nõudnud õnnetuspaigale naasmist ja uppujatele appi minemist (viimase kohta küll täpsemad andmed puuduvad).

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aastal proovis ta teist korda Ameerika Ühendriikide Senatisse kandideerida, kuid katkestas oma kampaania sõja tõttu. Esimese maailmasõja ajal juhatas ta Prantsusmaal ühingut American Committee for Devastated France, mis aitas taastada rindejoonetaguseid alasid ning kandis hoolt haavata saanud prantsuse ja ameerika sõdurite eest. Heategevuse eest sai ta kohalikult valitsuselt kõrgeima teenetemärgi – Auleegioni ordeni (Légion d'Honneur).

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli John Tobin, ema Laura Collins, lapsed Lawrence Palmer Brown ja Catherine Ellen Benzinger. Samuti kasvatas ta kolme lähisugulast Grace, Florence ja Helen Tobinat.

Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

New Yorgi hotell Barbizon aastal 1928

Margaret Brown suri une pealt suure depressiooni ajal ainult naistele mõeldud Manhattani hotellis Barbizon, kus oli aastaid elanud. Surres oli ta 65-aastane. Ta on maetud oma endise abikaasa kõrvale Long Islandi saarel asuval Holy Roodi kalmistul Westbury külas Nassau maakonnas.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Nii tema lapsepõlvekodus Hannibalis kui ka Denveri linnas asuvad talle pühendatud majamuuseumid.[3]

Portreteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Margaret Brown aastal 1915

Tema eluloost valmis 1964. aastal muusikalfilm "Uppumatu Molly Brown" ("The Unsinkable Molly Brown"), mis põhineb neli aastat varem etendunud samanimelisel Broadway lavastusel.[4]

Teda portreteerinud näitlejad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]