Kullatud ajastu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"The Bosses of the Senate by Joseph Keppler" (1889). Karikaturist Joseph Keppler kujutas USA Senatit kui reformijaid, keda omakorda kontrollisid hiiglaslikud kaukahuvid, kes esindasid riigi rahandusfonde ja monopole.

Kullatud ajastu (inglise keeles The Gilded Age) oli väliselt kullaläikeline, kuid seesmiselt pigem petlik ja rohkesti korrumpeerunud periood Ameerika Ühendriikide ajaloos aastatel 18701898. Termin võeti kasutusele 1920.–1930. aastatel, see lähtus kirjanik Mark Twaini 1873. aastal ilmunud raamatu "The Gilded Age: A Tale of Today" pealkirjast; teos pilkas aega, kus tõsised sotsiaalsed probleemid olid maskeeritud õhukese kullatud ja särava kihi alla. Samas kestis endiselt eurooplaste õnneotsingutest ajendatud siseränne territooriumitele Metsikus Läänes.

Ameerika Ühendriikide kullatud ajastu algas, kui viktoriaanlik ajastu Ühendkuningriigis oli jõudnud keskpaika, ning kestis enam-vähem rööbiti ja üheaegselt ilusajaga (Belle Époque) Mandri-Euroopas. Sellele eelnes Ameerika Ühendriikide kodusõja (1861–1865) järgne rekonstrueerimise ajastu (1865–1877), ning järgnes tulevane progresseerumise ajastu (1900–1929).

Chicagos asuvat hoonet Home Insurance Building, mis valmis 1884. aastal, peetakse maailma esimeseks kõrghooneks

Kullatud ajastu oli reformeeritud tärkava tööstusarengu, majanduskasvu, linnaehituse ja ümberasustuse periood, Idaranniku järel eriti Põhjas ja Läänes, mil USA jõudis Ühendkuningriigist industrialiseerituselt ette juhtivale kohale. Jõudsalt arenes majandamine uutes harudes, eriti rasketööstuses: tehastes, raudteedel, söekaevandustes ja metallurgias. Tööstuse suurenev mehhaniseerimine püüdis leida odavamaid võimalusi hulgitoodete tootmisel. 1869. aastal avas vastvalminud Esimene Transkontinentaalne Raudtee ühenduse isoleeritud Kaug-Lääne kaevanduste ning põllumaade ja rantšode piirkondadega. Reisiaeg New Yorgist San Franciscosse lühenes varasemalt ratsateekonna kuuelt nädalalt kuue päevani. Suuremates ülerahvastatud linnades läksid hinda maavaldused, ehitati esimesed kõrghooned ja arendati trammiteede võrgustikku ning hakati rajama metroosid. Kommertslikus ja eksklusiivsemas arhitektuuris hakati historitsistlikult varasema uusrenessanss-stiili asemel rohkem eeskuju võtma uusbaroksest prantsuse stiilist beaux-arts. Eriti jõudsalt kasvasid ja linnastusid metropolistena New York, Chicago, Philadelphia, Brooklyn (käsitleti tollal eraldiseisva linnana), Saint Louis, Boston ja Baltimore. USA-st sai rakendusliku tehnoloogia liider, kolmekümne aasta jooksul väljastati uute leiutiste heaks ligikaudu 500 000 patenti. Sajandi lõpp nägi uute sidevahendite nagu fonograafi, telegraafi, telefoni ja raadio ning ka massilise tiraažiga ajalehtede ja ajakirjade laialdast kasutusele võtmist, mis suurendas USA-sisest integratsiooni ja Atlandi-ülest kaastööd veelgi enam.

New Yorgi ratsapolitsei ründamas töötuid meeleavaldajaid 1874. aasta finantskriisi ajal Tompkins Square pargis

Kuna Ameerika palgad olid Euroopa palkadest tunduvalt kõrgemad, eriti oskustööliste palgad, siis kullatud ajastu periood nägi miljonite eurooplastest immigrantide sissevoolu. Vana sisseränne Kanadast, Suurbritanniast, Iirimaalt, Skandinaaviast ja Saksamaalt oli asendumas uue sisserände vooluga Itaaliast, Ungarist, Poolast, Venemaalt ja Kreekast. Uued tulijad olid tihti katoliiklased või juudid, ning jäid enamasti linnadesse paikseks. Läänerannik nägi umbes kahesaja tuhande mittesoositud töölise saabumist Hiinast, kellel ei olnud õigust kodakondsusele kuni aastani 1950 ja kes koondusid nn hiinalinnadesse. Kiire tööstusareng tõi kaasa 60% palgatõusu aastatel 1860–1890, mis jagunes pidevalt suurenevate tööjõumasside vahel. Keskmine tööstustöölise (nii meeste, naiste kui ka laste) aastapalk tõusis 380 $-lt 1880. aastal 564 $-ni 1890. aastal, mis teeb kokku 48%. Siiski võib perioodi vaadelda ka armetu kasinuse ja ebavõrdsuse ajastuna, kui miljonid vaesunud Euroopa rahvustest immigrandid püüdsid enda elu uuel mandril iga hinna eest sisse seada ja kuuldud edulugudest osa saada. Jõukate kätte koondunud rikkus paistis oma vastuolulises hooplevas ahnuses ja salakavaluses seega üha enam silma.

See oli kaasajastuva Ameerika formeerumise periood, kui agraarühiskonna väiketootjad kujunesid ümber linnastunud ühiskonnaks, milles domineerisid kapitalistlikud ja pahatihti monopoliseeritud tööstuskorporatsioonid. Tuntumad magnaadid olid Cornelius Vanderbilt (raudteendus ja laevandus), Andrew Carnegie (terasetööstus), John Pierpont Morgan (investeerimispangandus), John D. Rockefeller (naftatööstus). Kõnekeeles ristiti magnaate (ingl tycoon) mõnikord sagedaste võimu kuritarvitamiste ja ükskõikse eetikakoodeksi ning sündikaatliitude tõttu nn röövelparuniteks. Kuid samuti oli kõrgklassi seas märgata suuremeelsust ja filantroopiat, kelle heategevus ja annetused arendasid haiglaid, koole, ülikoole, muuseume, raamatukogusid, muusikatubasid jne.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]