Mõisaküla raudteejaam

Endine Mõisaküla raudteejaam aastal 2011

Mõisaküla raudteejaam oli raudteejaam Viljandi maakonnas Mulgi vallas Mõisaküla linnas, Läti piiri ääres.

Endises raudteejaamas on tänini alles kaks madalat perrooni ja jaamahoone, mis praegu seisab tühjalt ning on halvas seisukorras. Pärnu–Mõisaküla raudtee demonteeriti 2008. aastal.

Sisukord

1 Ajalugu
- 1.1 Kitsarööpmeline raudtee
- 1.2 Laiarööpmeline raudtee
2 Jaamahoone
3 Pildid
4 Vaata ka
5 Viited
6 Välislingid

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Auruvedur Sk-154 Mõisaküla jaama depoo ees

Mõisaküla jaamahoone

Mõisaküla raudteejaam, kevad 2005

Mõisaküla raudteejaam

Mõisaküla raudteejaam on aegade jooksul kandnud olulist rolli kohaliku piirkonna arengus.

Asula tekkis suuresti tänu 1895. aastal ehitama hakatud kitsarööpmelisele Valga–Ruhja–Pärnu raudteele, mis avati 1896. aasta oktoobris. Toona jäi jaam Halliste kihelkonda Abja mõisa maadele.
1897. aastal avati ka Mõisaküla–Viljandi raudtee, mille tulemusel sai Mõisakülast sõlmjaam.
1975. aastal suleti ja võeti üles Mõisaküla–Viljandi raudtee.
Aastatel 1975–1981 rajati senise kitsarööpmelise raudtee asemele uus laiarööpmeline raudtee ning Mõisakülast sai vahejaam Tallinna–Pärnu–Riia raudteel.
Rahvusvaheline reisirongiliiklus läbi Mõisaküla lõppes 1992. aasta kevadel, mille tulemusel sai Mõisakülast tupikjaam.
Kaubarongid sõitsid Mõisakülla kuni 2000. aastani (mõningatel andmetel kuni 2001. aastani). Reisiliiklus oli sel liinil lõppenud juba 1996. aasta alguses. Sulgemise ettekäändeks oli toodud väga väike reisijate arv.
2007. aastal otsustati Pärnu–Mõisaküla raudteelõik Eesti avalike raudteede hulgast välja arvata, mis tähendas ühtlasi raudtee demonteerimist.
2008. aasta alguses alustati raudtee demonteerimist, millega jõuti lõpule sama aasta keskpaigaks.
Raudtee kadumine on tänaseks jätnud kohaliku piirkonna (eeskätt Mõisaküla) arengule tugeva jälje, mis väljendub eelkõige Eesti väikseima linna rahvaarvu pidevas vähenemises.

Kitsarööpmeline raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisaküla raudteejaam tekkis seoses Valga–Ruhja–Pärnu raudtee rajamisega Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus 1895. aastal. Esimene rong Pärnust Valka, läbi Mõisaküla, väljus 1896. aasta 5. oktoobril. Samal ajal Valga–Ruhja–Pärnu raudteega ehitati ka Laatre–Viljandi raudtee, tänu millele sai Mõisakülast oluline sõlmjaam. Esimene jaam Mõisakülast Viljandi suunal oli Laatre raudteejaam.

Sõlmjaam Laatre küla juures ehk Mõisaküla raudteejaam ehitati parun von Stackelbergi kingitud soisele maale mis täideti pinnasega. Aastal 1900 valmisid töökojad ja raudteejaama ümber tekkinud asula nimetati Laatre mõisa (Moiseküll) järgi Mõisakülaks.^[1]

Raudteest jäi pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal Eesti Vabariigi territooriumile Pärnu–Mõisaküla–Viljandi raudteelõik.

Kitsarööpmelise raudtee ajastu lõppes 15. mail 1975, kui Mõisakülast lahkus viimane kitsarööpmeline kaubarong.

Laiarööpmeline raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

Uuesti jõudis raudtee Mõisakülla suvel 1981, kui avati Tallinna–Riia rongiliin, siis oli tegu juba laiarööpmelise raudteega. Üheaegselt saabusid 17. juulil 1981 Mõisaküla raudteejaama ehitud reisirongid D1-616 Tallinnast ja uhiuus DR1A-189 Riiast. Jaamas asus lisaks peateele kolm kõrvalteed, vagunite reservbaas ja haruteed vagunidepoosse. Läbi Mõisaküla Tallinnast Riiga kulgenud raudtee oli pikkuselt üle 160 km lühem kui praegune läbi Valga. Viimane reisirong sõitis Tallinnast Riiga läbi Mõisaküla 20. veebruaril 1992.

1995. aastaks kujundati Tallinna–Mõisaküla raudteeliinist üks kõige kahjumlikumaid liine. Kunstlikule "sõitjate vähesusele" aitas kaasa ka suhteliselt ebamugav sõiduplaan, mille järgi oli näiteks 1995. aastal Mõisaküla–Tallinna liinil mõlemal suunal käigus vaid üks reisirong, kusjuures hommikune rong väljus Mõisakülast 04.48 ^[2]. Pistelised kontrollid tõestasid ka, et valdav osa sõitjaid ei ostnud piletit. Põhjuseks haruharv kontrolöride külastus rongides ning puudulik piletimüügikorraldus. 2001. aastani tegutses Mõisaküla Vagunidepoo, mis paratamatult sõltus ja vajas raudteed. Pärast vagunidepoo sulgemist 1. juunil 2001 oli raudteeliini saatus otsustatud. Viimane regulaarne reisirong saabus Mõisakülla 31. jaanuaril 1996 kell 21.06. Kaubarongid sõitsid Pärnu–Mõisaküla vahet veel kuni 2001. aastani. Mõisaküla viimane jaamaülem oli Leida Dancis. ^[3]

Kunagise raudtee olemasolu meenutamiseks kinkis Edelaraudtee Mõisakülale vana reisivaguni, mis jäi alles koos perroonide ja mõnesajameetrise raudteelõiguga endises jaamas.

Mõisakülale eelnes Pärnu poolt tulles Tihemetsa raudteepeatus ja järgnes juba Läti Vabariigis Ipiku (läti keeles Ipiķi; eesti keeles ka Ööbiku) raudteepeatus. Liinil Riia–Ipiku sõitis rong kuni 1997. aastani.^[4]

Jaamahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakülas on asunud kokku kolm jaamahoonet. Esimene jaamahoone valmis oktoobris 1895. Vaksalihoone ehitati suure sõlmjaama vajaduste rahuldamiseks ühtse tüüpprojekti järgi sarnaselt Ruhja ja Paidega. Aegade jooksul hoonet pikendati ja sinna rajati ka noobel restoran. Jaamahoone hävitasid II maailmasõjas taganenud sakslased 1944. aastal. Selle asemele ehitati puidust ühekorruseline paviljonitüüpi hoone, mis 1980. aastatel lammutati.^[5] Endise raudtee lääneküljel asub tänaseni askeetlik kivist viilkatusega puitehitis, mis on toiminud viimase jaamahoonena.^[6]