Lääne-Preisimaa

Lääne-Preisimaa provints (saksa: Provinz Westpreußen; kašuubi: Zôpadné Prësë; poola: Prusy Zachodnie) oli Preisimaa provints aastatel 1773–1829 ja 1878–1922. Lääne-Preisimaa loodi 1773. aastal Preisi kuningriigi provintsina, mis moodustati Esimese Poola jagamisega annekteeritud Rzeczpospolita Kuninglikust Preisimaast. Lääne-Preisimaa kaotati 1829. aastal ja liideti Ida-Preisimaaga, et moodustada Preisimaa provints, kuid taastati 1878. aastal, kui liitmine tühistati, ja sai Saksa keisririigi osaks. 1918. aastast oli Lääne-Preisimaa Preisimaa Vaba Riigi provints Weimari vabariigis, kaotades Versailles' rahuga enamuse oma territooriumist II Rzeczpospolitale ja Danzigi vabalinnale. Lääne-Preisimaa kaotati 1922. aastal ja selle allesjäänud lääneterritoorium liideti Poseni provintsiga, et moodustada Posen-Lääne-Preisimaa, ning selle idaterritoorium liideti Ida-Preisimaaga kui Lääne-Preisimaa piirkonna ringkond.

Lääne-Preisimaa provintsi pealinn vaheldus eksistentsi ajal Marienwerderi (Kwidzyn) ja Danzigi (Gdańsk) vahel.

Lääne-Preisimaa oli sisserände ja kultuuriliste muutuste tõttu tähelepanuväärne oma etnilise ja religioosse mitmekesisuse poolest, kus rahvastik oli sajandite jooksul segunenud. Varasest keskajast alates elas piirkonnas arvukalt slaavi ja balti rahvaid, nagu pomoraanid Pomereelia piirkonnas, preislased ja masoovialased Kulmerlandis ning pomesaanid Wisła jõest idas. Hiljem lisandusid sakslased. Sakslased olid ühtlasi Lääne-Preisimaa suurim rühm 19. sajandi keskpaigast kuni kaotamiseni 1922. aastal; piirkonnas elas arvukalt ka poolakaid, kašuube, mennoniite ja juute.

Ajalugu

Kontekst

Kolmeteistkümneaastases sõjas (1454–1466) mässasid Preisi Liidu linnad Pomereelias ja külgnevas Preisimaa piirkonnas Wisła jõest idas Saksa ordu võimu vastu ja otsisid abi Poola kuningalt Kazimierz IV-lt. Teise Thorni rahuga 1466. aastal said Pomereelia ning Preisi Kulmi (Chełmno) ja Marienburgi (Malbork) maad, samuti autonoomne Ermlandi piiskopkond Poola Kuningliku Preisimaa provintsiks, mis sai eriõigused, eriti Danzigis (Gdańsk). Provintsist sai 1569. aasta Lublini uniooniga Poola krooni maa Rzeczpospolitas. Osa kohalikest elanikest oli Uniooni vastu, et see on 1454. aasta liidendamiseesõiguse erapoolik ja ebaseaduslik tõlgendus. Järgnenud sajanditel püüdsid Poola kroon ja Poola Seim ohjeldada seisuste õigusi ja tõrjuda sakslasi mõjukatelt kohtadelt. Staarostid, kes olid endised Saksa ordu valdused üle võtnud, üritasid tugevdada Poola võimu, mis viis püsivate rahutusteni.

Ida-Preisimaa Königsbergi ümbruses jäi seevastu Saksa Ordu riigile, mis oli alandatud Poola kuningate vasalliks. Nende territoorium sekulariseeriti 1525. aasta Krakówi lepinguga Preisimaa hertsogiriigiks. Valitsedes 1618. aastast personaalunioonis keiserliku Brandenburgi margiga, suutsid Brandenburg-Preisimaa Hohenzollerni valitsejad 1657. aasta Brombergi lepinguga Poola süseräniteedi eemaldada. See areng osutus Poola monarhiale saatuslikuks, kuna tõusva Preisi kuningriigi kaks osa eraldati Poola maadest.

Rajamine

1772. aasta Esimese Poola jagamisega kasutas Preisi kuningas Friedrich Suur juhust suurema osa Kuningliku Preisimaa annekteerimiseks. Lisandus andis Preisimaale maismaaühenduse Pommeri provintsi ja Ida-Preisimaa vahel, katkestades Poola juurdepääsu Läänemerele ja muutes Ida-Preisimaa hõlpsamini kaitstavaks sõja korral Venemaa Keisririigiga. Annekteeritud Pommeri (s.o. Pomereelia) (peale Danzigi linna), Marienburgi (Malbork) ja Kulmi (Chełmno) (peale Thorni (Toruń)) vojevoodkonnad liidendati Lääne-Preisimaa provintsi järgmisel aastal, samas Ermland (Warmia) sai Ida-Preisimaa provintsi osaks. Täiendavalt annekteeritud Suur-Poola ja Kujawy alad lõunas moodustasid Netze ringkonna. Seim ratifitseeris loovutuse 30. septembril 1773. Seejärel kutsus Friedrich end "Preisimaa kuningaks", mitte "kuningaks Preisimaal".

Poola haldus- ja õigusseadustik asendati Preisi süsteemiga ning aastatel 1772–1775 ehitati 750 kooli. Lääne-Preisimaal õpetasid nii protestantlikud kui ka katoliiklikud õpetajad ning õpetajaid ja haldureid julgustati oskama kõnelda nii saksa kui ka poola keeles. Friedrich Suur soovitas oma järeltulijatel õppida ka poola keelt, seda poliitikat järgis Hohenzollerni dünastia seni, kuni Friedrich III otsustas mitte lasta Wilhelm II poola keelt õppida. Vaatamata sellele vaatas Friedrich II (Friedrich Suur) viltu paljudele oma uutele kodanikele. 1735. aastast pärit kirjas nimetab ta neid "räpasteks" ja "alatuteks ahvideks". Tal ei olnud arvuka Poola aadli šlahta vastu muud kui põlgust ja ta kirjutas, et Poolal on "Euroopa halvim valitsus, välja arvatud Osmanite riik". Ta pidas Lääne-Preisimaad vähemtsiviliseerituks kui koloniaal-Kanadat ja võrdles poolakaid irokeesidega. Kirjas oma vennale Heinrichile kirjutas Friedrich provintsi kohta, et "see on väga hea ja kasulik omandamine nii rahalises kui ka poliitilises plaanis. Vähema kadeduse tekitamiseks ütlen kõigile, et olen oma reisidel näinud lihtsalt liiva, männipuid, nõmmesid ja juute. Hoolimata sellest tuleb teha palju tööd; pole korda ja planeerimist ning linnad on haletsevas seisukorras". Friedrich kutsus saksa sisserändajaid provintsi arendama. Ka paljud saksa ametnikud suhtusid poolakatesse põlglikult. Poola ajaloolase Jerzy Surdykowski sõnul tõi Friedrich Suur 300 000 saksa kolonisti. Christopher Clarki sõnul oli 54% annekteeritud maast ja 75% linnarahvastikust saksakeelsed protestandid. Veel Poola alasid annekteeriti 1793. aastal Teise Poola jagamisega, nüüd ka Danzigi (Gdańsk) ja Thorni (Toruń) linnad. Mõned 1772. aastal annekteeritud Suur-Poola alad, mis moodustasid Netze ringkonna, liideti Lääne-Preisimaaga 1793. aastal.

Pärast Preisimaa kaotust Napoleoni Prantsusmaa keisririigile 1806. aasta Jena ja Auerstedti lahingus kaotas Lääne-Preisimaa oma lõunapoolse territooriumi Thorni ja Kulmi (Chełmno) ümbruses lühiealisele Varssavi hertsogiriigile, see kaotas ka Danzigi, mis oli aastatel 1807–1814 Vabalinn. Pärast Napoleoni lõplikku kaotust 1815. aastal tagastati Danzig, Kulm ja Thorn Viini kongressi otsusega Lääne-Preisimaale.

Restauratsioon

1815. aastal jaotati provints halduslikult Danzigi ja Marienwerderi Regierungsbezirkideks. Aastatel 1824–1878 olid Lääne-Preisimaa ja Ida-Preisimaa ühendatud Preisimaa provintsiks, pärast mida taastati nad eraldi provintsidena. 1840. aastal püüdis Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV riiki katoliku kiriku ja kuningriigi poola alamatega lepitada, andes vangistatud poola piiskoppidele amnestia ja taastades poola keele õpetamise poolakate enamusega piirkondade koolides. Kuid pärast piirkonna saamist Saksamaa ühendamise käigus 1871. aastal Saksa keisririigi osaks rakendati selle suhtes meetmeid, mis olid suunatud poolakeelsete alade saksastamisele. Poola ajaloolane Andrzej Chwalba loetleb saksastamise meetmeid:

etnilisi sakslasi eelistati valitsuse lepingutes ja ainult nemad võitsid need, poolakad aga kaotasid alati.
etnilisi sakslasi edutati ka investeerimiskavades, tarnelepingutes.
saksa käsitöölised said poola aladel linnades võimudelt parimad kohad, et nad saaksid oma äri alustada ja õitseda.
sõdurid said korraldusi, mis keelasid neil arreteerimise ähvardusel osta poola poodidest ja poolakatelt.
saksa kaupmehi innustati asuma poola aladele.
saksa ametnikele pakuti maksusoodustusi ja soodsaid rahalisi kokkuleppeid, kui nad asuksid elama poola aladele.

1910. aasta Saksamaa rahvaloendusel hinnati Lääne-Preisimaa rahvastikuks 1 703 474, kellest umbes 64% loetles oma emakeeleks saksa, 28% poola ja 7% kašuubi keelt. Poola autorite sõnul oli poolakate ja kašuubide tegelik osakaal 43% (erinevalt ametlikust arvust 35,5%), kuid Preisi rahvaloenduse ametnikud lugesid paljud neist katoliiklikeks sakslasteks.

Kaotamine

1910. aastal oli Lääne-Preisimaa rahvastikust etnilisi poolakaid 36–43%. Pärast Versailles' rahu 1919. aastal anti enamus sõjaeelse Lääne-Preisimaa territooriumist (62%) ja rahvastikust (57%, kellest enamus olid poolakad) II Rzeczpospolitale või Danzigi vabalinnale (8% territooriumist, 19% rahvastikust), samas endise provintsi lääneosad (18% territooriumist, 9% rahvastikust) ja idaosad (12% territooriumist, 15% rahvastikust) jäid Weimari vabariigile. Lääneosast moodustati 1922. aastal Posen-Lääne-Preisimaa, samas idaosast sai Lääne-Preisimaa Regierungsbezirki osa Ida-Preisimaal.

Teise maailmasõja ajal tungis Natsi-Saksamaa piirkonda ja liitis selle Reichsgau Danzig-Lääne-Preisimaasse ning asustas sinna 130 000 saksa kolonisti, samas eemaldasid sakslased 120 000 kuni 170 000 poolakat ja juuti väljasaatmise, tapatalgute, orjastamise või hävituslaagrites tapmisega. Nagu kõigis teistes piirkondades, liigitati poolakad ja juudid Saksa riigi poolt kui "Untermenschen", nende saatus oli orjus ja hävitamine. Hiljem sõjas põgenesid paljud Lääne-Preisimaa sakslased läände, kui Punaarmee Idarindel edenes. Kõik natside poolt okupeeritud alad tagastati sõjajärgse Potsdami kokkuleppe kohaselt 1945. aastal Poolale, koos teiste endise Natsi-Saksamaa naaberpiirkondadega ja varem Saksamaa koosseisu kuulunud aladega. Suurem osa ülejäänud Saksa elanikkonnast piirkonnas, kes polnud varem põgenenud, saadeti hiljem läände. Paljud saksa tsiviilisikud saadeti Nõukogude Liitu Vorkuta-sugustesse töölaagritesse, kus suur osa neist hukkus või teatati hiljem kadunuks jäämisest. 1949. aastal asutasid pagulased Saksamaa Liitvabariigis läänepreislaste esindamiseks mittetulundusliku Landsmannschaft Westpreußen.

Provintsi jagamine Poola, Weimari vabariigi ja Danzigi vabalinna vahel pärast Esimest maailmasõda
Lääne-Preisimaa	Pindala 1910. aastal, km²	Territooriumi osakaal, %	Rahvaarv 1910. aastal, %	Pärast Esimest maailmasõda osa
Antud	25 580 km²	100%	1 703 474	Osa
Poola	15 900 km²	62	57	Pommeri vojevoodkond
Danzigi vabalinn	1966 km²	8	19	Danzigi vabalinn
Ida-Preisimaa	2927 km²	11	15	Lääne-Preisimaa ringkond
Saksamaa	4787 km²	19	9	Posen-Lääne-Preisimaa

Ajalooline rahvastik

Võib-olla on kõige varasemad hinnangud Lääne-Preisimaa etnilisele või rahvuslikule struktuurile aastast 1819. Sel ajal oli Lääne-Preisimaal 630 077 elanikku, sealhulgas 327 300 poolakat (52%), 290 000 sakslast (46%) ja 12 700 juuti (2%).

Lääne-Preisimaa etniline struktuur *(Nationalverschiedenheit)* 1819. aastal
Etniline rühm	Rahvaarv
Etniline rühm	Arv	Osakaal, %
Poolakad (Polen)	327 300	52
Sakslased (Deutsche)	290 000	46
Juudid (Juden)	12 700	2
Kokku	630 077	100

Karl Andree, "Polen: in geographischer, geschichtlicher und culturhistorischer Hinsicht" (Leipzig 1831), annab Lääne-Preisimaa rahvastiku koguarvuks 700 000 – sealhulgas 50% poolakad (350 000), 47% sakslased (330 000) ja 3% juudid (20 000).

Rahvaarv rohkem kui kahekordistus järgmise seitsmekümne aasta jooksul, jõudes 1 433 681 elanikuni (sealhulgas 1976 välismaalast) 1890. aastal. Aastatel 1885–1890 vähenes Lääne-Preisimaa rahvastik 1%.

1875 – 1 343 057
1880 – 1 405 898
1890 – 1 433 681 (717 532 katoliiklast, 681 195 protestanti, 21 750 juuti, muud)
1900 – 1 563 658 (800 395 katoliiklast, 730 685 protestanti, 18 226 juuti, muud)
1905 – 1 641 936 (sealhulgas 437 916 poolakeelset, 99 357 kašuubikeelset)
1910 – 1 703 474 (sealhulgas 36–43% poolakad, olenevalt allikast)

Saksa 1910. aasta rahvaloenduse järgi oli aladel, mis pärast 1918. aastat Poolale läksid, 42% rahvastikust sakslased (sealhulgas Saksa sõjavägi, ametnikud ja kolonistid), samas Poola 1921. aasta rahvaloendus leidis samal territooriumil 19% sakslasi.

Kaasaegsed allikad 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest annavad kašuubide arvuks 80 000 – 200 000.

Alajaotused

Märkus: Preisi provintsid jagunesid kreisideks. Linnad olid omaette linnakreisid (Stadtkreis) ja ümbritsevad maa-alad olid nimetatud linna järgi, kuid olid maakreisid (Landkreis).

Rahvaarv Saksamaa 1905. aasta rahvaloenduse järgi

Kreis	Poola nimi	Rahvaarv, 1905	Poolakad, kašuubid	Osakaal	Sakslased	Osakaal
Regierungsbezirk Danzig
Elbing-Stadt	Elbląg	55 627	175	0,31	55 328	99,46
Elbing-Land	Elbląg	38 871	105	0,27	38 737	99,66
Marienburg	Malbork	63 110	1705	2,70	61 044	96,73
Danzig-Stadt	Gdańsk	160 090	3065	1,91	154 629	96,59
Danzig-Niederung	Gdańsk	36 519	178	0,49	36 286	99,36
Danziger Höhe	Gdańsk	50 148	5703	11,73	44 113	87,97
Dirschau	Tczew	40 856	15 144	37,07	25 466	62,33
Preußisch Stargard	Starogard Gdański	62 465	44 809	71,73	17 425	27,90
Berent	Kościerzyna	53 726	29 898	55,65	23 515	43,77
Karthaus	Kartuzy	66 612	46 281	69,48	20 203	30,33
Neustadt	Wejherowo	55 587	27 358	49,22	27 048	48,66
Putzig	Puck	25 701	17 906	69,67	7629	29,68
Danzigi ringkond kokku		709 312	192 327	27,11	511 423	72,10
Regierungsbezirk Marienwerder
Stuhm	Sztum	36 559	13 473	36,85	22 550	61,68
Marienwerder	Kwidzyn	68 096	24 541	36,04	42 699	62,70
Rosenberg	Susz	53 293	3465	6,50	49 304	92,51
Löbau	Lubawa	57 285	45 510	79,44	11 368	19,84
Strasburg	Brodnica	59 927	38 507	64,26	21 008	35,06
Briesen	Wąbrzeźno	47 542	25 415	53,46	21 688	45,62
Thorn-Stadt	Toruń	43 658	13 988	32,04	29 230	66,59
Thorn-Land	Toruń	58 765	30 833	52,47	27 508	46,81
Kulm	Chełmno	49 521	25 659	51,89	23 521	47,50
Graudenz-Stadt	Grudziądz	39 953	4421	11,07	30 709	76,86
Graudenz-Land	Grudziądz	46 509	19 331	41,56	26 888	57,81
Schwetz	Świecie	87 151	47 779	54,82	39 276	45,07
Tuchel	Tuchola	30 803	20 540	66,68	9925	32,22
Konitz	Chojnice	59 694	32 704	54,79	26 581	44,50
Schlochau	Człuchów	66 317	10 180	15,35	55 981	84,41
Flatow	Złotów	67 783	18 002	26,56	49 167	72,54
Deutsch Krone	Wałcz	63 706	653	1,03	62 977	98,86
Marienwerderi ringkond kokku		936 562	375 001	40,04	550 380	58,77
Lääne-Preisimaa kokku		1 645 874	567 328	34,47	1 061 803	64,51

Vaata ka

Pommeri ajalugu