Kolmeteistkümneaastane sõda (1454–66)
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2020) |
 | Artiklis puuduvad viited. (November 2020) |
| Kolmeteistkümneaastane sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Poola – Saksa ordu sõdadest | |||
| Toimumisaeg | 4. veebruar 1454 – 19. oktoober 1466 | ||
| Toimumiskoht | Pomereelia, Preisimaa, Läänemeri | ||
| Tulemus |
| ||
| Territoriaalsed muudatused | Saksa ordu loovutas Lääne-Preisimaa Poolale | ||
| Osalised | |||
|
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kolmeteistkümneaastane sõda (saksa Dreizehnjähriger Krieg; poola wojna trzynastoletnia) oli Preisi Liidu, kes oli liidus Poola kuningriigi krooniga, ja Saksa Ordu riigi vaheline konflikt aastatel 1454–1466.
Sõda algas Preisi linnade ja kohaliku aadli ülestõusuna, et võita iseseisvus Saksa ordust. 1454. aastal abiellus Kazimierz IV Austria Elisabethiga ja Preisi Liit palus Poola kuningalt Kazimierz IV-lt abi ja tegi ettepaneku võtta Saksa ordu asemel kaitseks kuningas. Kui kuningas nõustus, puhkes sõda Poola toetatud Preisi Liidu toetajate ja Saksa ordu valitsuse toetajate vahel.
Kolmeteistkümneaastane sõda lõppes Preisi Liidu ja Poola võiduga ning Thorni teise rahuga. Sellele järgnes peagi Preestritesõda (1467–1479), veninud vaidlus Preisi Ermlandi piiskopkonna iseseisvuse üle, millega Saksa ordu taotles ka Thorni rahu muutmist.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Sõja põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Poola ja Saksa ordu vaheline vaidlus kontrolli üle Gdański Pommeris oli kestnud alates 1308. aasta Danzigi ülevõtmisest Saksa ordu poolt, kui Saksa ordu territooriumi vaidlustas ja annekteeris. Selle sündmuse tagajärjeks oli rida Poola – Saksa ordu sõdasid läbi kogu 14. ja 15. sajandi. 15. sajandil kasvasid Preisimaa linnad majanduslikult kiiresti. Kuid sellele ei järgnenud nende poliitilise mõju kasvu. Saksa ordu valitsust nähti üha anakronistlikumana — maksud (toll) ja teraviljalitsentside süsteem (iga kaupleja pidi maksma suuri tasusid teraviljakaubanduse privileegi eest) takistas provintsi majanduse arengut. Samal ajal soovis aadel suuremat sõnaõigust riigi juhtimises ja vaatas kadedusega naaberriiki Poolat, kus Poola aadel nautis laiemaid privileege. Saksa ordut süüdistati ka aadli ja linnade väheste eesõiguste rikkumises. Käsitöölised olid rahulolematud niinimetatud partacze või Saksa ordu linnuste juurde asustatud käsitööliste konkurentsi tõttu. Kašuubid, poolakad, sakslased ja preislased sulasid aeglaselt kokku üheks rahvuseks ja kui rahvuslikud erinevused kadusid, muutusid kõigi Preisimaa etniliste ja sotsiaalsete rühmade ühised eesmärgid üha olulisemaks ning Preisi seisused kaldusid üha enam Poola poole.
1397. aastal rajasid Preisi rüütlid salajase organisatsiooni Eidechsenbund (Sisalikuliit), enam-vähem Saksa ordu vastu, kuid see organisatsioon oli läbi kukkunud, kuna linnarahvas seda ei toetanud. Pärast Poola ja Leedu vägede võitu Grünfeldes Tannenbergi lähedal (Grünwaldi lahing) Poola – Leedu – Saksa ordu sõja (1409–1411) ajal vandusid Preisi seisused innukalt truudust Poola kuningas Jogailale. Kuid nad pöördusid kiiresti ordu valitsemise alla, kui poolakad ei suutnud vallutada Marienburgi (Malborki). Rahulepingu klauslis öeldi, et Preisi seisused tagavad, et saaks lepingu rikkumise korral õiguse Saksa ordut trotsida. Järgmistes sõdades olid Preisi seisused vastu igasugustele konfliktidele ja sundisid Saksa ordu kõrgmeistrit rahu tegema.
21. veebruaril 1440 moodustas rühm eraisikuid Preisi linnade, aadli ja vaimulikkonna hulgast Preisi Liidu. Peamised panustajad olid Kulmerlandi, Thorni, Kulmi (Chełmno) aadli hulgast ning Elbingi (Elblągi) ja Danzigi hansalinnadest. Kõrgmeister Paul von Rusdorf näis selle liidu olemasoluga leppivat, kuid tema järglane Konrad von Erlichshausen oli selle vastu. Tema kompromissitut poliitikat järgis ja süvendas Ludwig von Erlichshausen, kes asus sellesse ametisse 1449. või 1450. aastal.
1452.–1454. aasta läbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]
1452. aastal palus Preisi Liit keiser Friedrich III-lt vahendamist nende konfliktis Saksa orduga. Liiduga mittenõustumisel keelas Friedrich selle ja käskis 5. detsembril 1453 Saksa ordule kuuletuda.
Selle olukorra taustal saatsid preislased saadikud Poola – kuigi Preisi Liit oli Thorni ning Pommeri ja Kulmerlandi aadli mõjul juba poolakatega kontakti otsinud. Nad said toetust, eriti Suur-Poolast ja Poola kuninga Kazimierz IV ema kuninganna Halšany Sofia parteilt. Krakówi piiskop Zbigniew Oleśnicki oli selle toetuse vastu ja üritas sõjast hoiduda.
1454. aasta jaanuaris, aastal, kui Kazimierz IV abiellus Austria Elisabethiga, palus Preisi fraktsioon Kazimierz IV-lt Poola kuningriigi kaitset. Kazimierz palus Preisi Liidult ametlikumat avaldust. 4. veebruaril 1454 saatis Preisi Liidu Salanõukogu kõrgmeistrile ametliku sõnakuulmatuse. Kaks päeva hiljem alustas Liit oma mässu ja varsti oli peaaegu kogu Preisimaa, väljaarvatud Marienburg, Stuhm (Sztum) ja Konitz (Chojnice), Saksa ordu võimu alt vaba. Enamus vallutatud Ordensburg linnustest purustati kohe.
10. veebruaril 1454 saatis Liit Poolasse ametliku delegatsiooni, mida juhtis Johannes von Baysen. 20. veebruariks olid delegaadid Krakówis ja palusid Kazimierzi võtta Preisimaa Poola kuningriiki. Pärast ühinemise täpsete tingimuste üle läbirääkimisi kuningas nõustus ja Preisi Liidu delegaadid vandusid Kazimierzile 6. märtsil 1454 truudust.
Samal päeval nõustus kuningas kõigi Preisi delegaatide tingimustega — näiteks Thorn nõudis Poola linna Nieszawa purustamist — andes Preisi linnadele ja aadlile ulatuslikud eesõigused. Kolm päeva hiljem nimetati Johannes von Baysen esimeseks Preisimaa kuberneriks. Pärast 15. aprilli vandus enamik Preisi seisusi, väljaarvatud Ermlandi piiskopkond, truudust oma uuele valitsejale.
Poola saatis kõrgmeistrile enne 22. veebruari sõjakuulutuse. Mõlemad pooled eeldasid, et sõda lõpeb kiiresti.
Rahvusvaheline olukord[muuda | muuda lähteteksti]
1454. aastal oli Poola konfliktis Leedu suurvürstiriigiga. See tähendas, et kuigi Kazimierz IV oli Leedu suurvürst ja ka Poola kuningas, ei saatnud Leedu sõja ajal Poolale abi ja ei osalenud konfliktis, peale mõne ebatõhusa retke. Samuti ähvardas rünnakuoht Moskva suurvürstiriigi poolt.
Mujal oli rahvusvaheline olukord Poola jaoks üsna hea, kuna tõenäoliselt ei sekkunud ükski välisriik. Poola lõunapiir oli enam-vähem turvaline Böömimaa nõrkuse tõttu, mis tulenes Hussiitide sõdadest. Ehkki Hansa Liit tundis Preisi linnadele kaasa, toetas Liit Saksa ordut, kuna ordu andis neile täiendavaid eesõigusi. Liivimaa ordul oli probleeme Taaniga ja ta ei saanud Saksa ordut Preisimaal aidata. Rootsi ja Taani vahelise konflikti tõttu jäid mõlemad pooled eelseisvas konfliktis enam-vähem erapooletuks.
Prantsusmaa ja Inglismaa olid pärast Saja-aastast sõda liiga nõrgad ning Inglismaa oli haaratud ka kodusõtta, Rooside sõtta. Burgundia, Flandria ja Madalmaade hertsog Philippe Hea oli rohkem huvitatud iseseisva Burgundia kuningriigi loomisest. Paavst Nicolaus V oli esmajoones seotud Osmanite riigiga.
Sõdijate väed[muuda | muuda lähteteksti]
Selle aja Poola armee põhiosa võeti ajateenistusse. Kõik aadlikud pidid kuninga kutsel ilmuma oma külavanemate ja külaadministraatorite saatel. Linnad andsid hobuvankreid, toitu ja neile teenust (sealhulgas saatjad). Üksused jagunesid kahesugusteks choragwie (standardid): perekond, mis koosnes väga suurtest klannidest, ja maa, mis koosnes aadlikest kindlalt territooriumilt. Talupojad osalesid ka jalaväelastena. Ülemjuhatus kuulus kuningale. Armees võis kokku olla 30 000 ratsaväelast.
15. sajandi algusest hakkas Poola kroon palkama palgasõdureid, kes võitlesid tavaliselt Püha Jüri lipu all (eriti Böömimaa (tšehhi) palgasõdurid). Lipp oli kas punane rist valgel taustal või valge rist punasel taustal; viimast kasutati vaid siis, kui kaks Böömimaa üksust kohtusid lahinguvälja vastaspooltel ja neid tuli eristada. Tšehhidelt õpitud tabori mõiste oli oluline taktika.
Poolakatel oli suurtükivägi, esialgu algelised kahurid nagu bombardid. Püstoleid või käsitulirelvi kasutati, kuid need olid vähetõhusad. Palju olulisemad olid ammud, mis õigesti kasutatuna võisid põhjustada suuri kaotusi.
Preisi seisuste armee koosnes ajateenijatest ja linnade saadetud väikestest üksustest (umbes 750 inimest üksuses). Kokku võisid nad pakkuda umbes 16 000 sõdurit, lisaks mõnituhat relvastatud talupoegadest jalaväelast. Neil oli ka rohkem suurtükiväge kui Poola armeel.
Preisi linnad suutsid välja panna ka väikese laevastiku, osaliselt relvastatud kaubalaevadest, osaliselt teistest linnadest palgatud kaapritest.
Saksa ordu kaotas 1454. aastal suurema osa oma arsenalist, kuid hiljem suutis ta koguda armee ustavatest rüütlitest (vabad preislased) ja talupoegadest. Enamik selle vägedest olid aga palgasõdurid, peamiselt Saksamaalt ja Böömimaalt.
Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene etapp[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed maismaaoperatsioonid veebruarist augustini 1454 viisid läbi Preisi kutsealused, keda toetasid tšehhi palgasõdurid Määrimaalt ja sõdurid Väike-Poolast. See vägi, mida juhtis Johannes von Bayseni vend Scibor von Baysen (Ścibor Bażyński), üritas piirata kõrgmeister Ludwig von Erlichshausenit Marienburgi linnas ja linnuses, kuid ilma suurema eduta tänu Elbingi komtuuri Heinrich Reuß von Plauen Vanema professionaalsele juhtimisele.
Vahepeal organiseerisid Saksa ordule toetust Saksa vürstkonnad, peamiselt Saksimaalt. Abiväed sisenesid Preisimaale 1454. aasta märtsi teises pooles Neumarki suunalt. Nad suutsid võtta ülitähtsa strateegilise Konitzi linna, mis asus olulisel teel Poolast Wisła suudmeni. Johannes von Baysen viis ajateenijate ja palgasüdurite väed sinna ning varsti järgnes Mikołaj Szarlejski, kes oli Poola kuningriigi esindaja ja sai tiitli "Vägede ülemjuhataja Preisimaal".
1454. ja 1455. aastal Saksa ordu esialgu pantis, seejärel müüs Cöllni ja Mewe lepingutega Neumarki tagasi Brandenburgi margile.
1454. aasta aprilli lõpus alustas Preisi armee Konitzi piiramist; linna kaitset juhatas Heinrich Reuß von Plauen. Szarlejskil puudusid aga mingidki märkimisväärsed juhtimisoskused, tema armeel ei olnud piisavalt suurtükiväge ja Preisi seisused ei suutnud palgasõduritele palka maksta, mistõttu Konitz tõsiselt ohtu ei sattunud.
Pärast Kazimierz IV saabumist, kui ta sai oma uutelt alamatelt Elbingis ja Thornis ametliku truudusvande, suunas ta Konitzisse Poola Kujawy aadlike pospolite ruszenie (üldmobilisatsioon), mis asendas palgata palgasõdurid. Ratsavägi, nagu aadlikud olid, ei sobinud siiski linnuste vallutamiseks, mistõttu olukord Konitzis ei muutunud. Kuningas saatis ka oma üksused ja mobiliseeritud Marienburgi piirama, kuid Poola väed ei suutnud võtta linnust isegi koos Preisi abivägedega, mis paigutati Malborki pärast Stuhmi võtmist 8. augustil 1454. Saksa ordu kaitses end oskuslikult ja suutis 13. septembril äkkrünnakuga alistada väed Danzigist.
Poola krooni alandav olukord halvenes veelgi, kui 1454. aasta septembris saabus Sagani (Żagań) vürsti Rudolfi ja Määrimaa aadlimehe, andeka sõduri Bernhard von Zinnenbergi (Bernard Szumborski) juhtimisel Preisimaale Saksa-Rooma riigist suur palgasõdurite armee. Armees oli 9000 ratsaväge ja 6000 jalaväge, lisaks suurtükivägi ja palju tabori lahingukorras vankreid.
Rudolfi armee liikus aeglaselt Konitzisse, et vabastada see Poola piiramisrõngast. See sundis Kazimierzi kutsuma teenistusse Suur-Poola, ilma provintsi sejmik 'u traditsioonilise nõusolekuta. Saagikoristuse katkestamisest ja ebatavalisest kutsumise vormist vihased aadlikud kogunesid Duża Cerkwica (Cerekwica, Groß Zirkwitz) küla lähistel ja nõudsid kuningalt mitmeid eesõigusi, mis anti Cerekwica privileegiga 14. septembril 1454.
Kazimierz jagas oma väed seitsmeks suureks üksuseks ja armee marssis Konitzisse, kus sellega ühinesid preislased. 18. septembril 1454 võitis Saksa ordu Poola armeed sellest tulenenud Konitzi lahingus.
Kaotus oli peaaegu katastroof. Poola armee taganes kiiresti Marienburgist ja Stuhm läks tagasi Saksa ordule. Nad võtsid ka teised suured linnad, nagu Mewe (Gniew) ja Dirschau (Tczew). Ristisõdijate muljetavaldava võidu tõttu kapituleerusid ka mõned Preisi maad. See oli Saksa ordule suur võit, ehkki neil nappis võidukatele palgasõduritele tasumiseks piisavalt raha. 9. oktoobril lubas kõrgmeister neile, et kui ta ei suuda neile 19. veebruariks 1455 maksta, saavad nad kõik Preisimaa linnad, linnused ja maad õigusega neid müüa.
Palgasõdurid vallutasid hiljem Marienburgi lähedal veel kaks linna, Marienwerderi (Kwidzyn) ja Lesseni (Łasin). Ükski Preisi suurimatest ja olulisematest linnadest, nagu Königsberg, ei alistunud ning nad olid otsustanud sõda jätkata. Selle tulemusena oli Saksa ordu täiesti sõltuv Saksa-Rooma riigi abist.
Poola olukorra päästmiseks hakkas Kazimierz palkama rohkem Böömimaa ja Sileesia sõdureid ning saatma neid Pommeri, Pomesaania ja Kulmerlandi linnadesse. Ta otsustas korraldada ka üldmobilisatsiooni kogu Poola kuningriigist. Mobilisatsioon Opokas, kus sel ajal domineeris Väike-Poola aadel, nõudis sarnaseid eesõigusi nendele, mis anti Cerekwicas; kuningas kiitis need kiiresti heaks. Hiljem 11.-16. novembril 1454 muutis Kazimierz Väike-Poola aristokraatia mõjul mõnd nii Opokas kui ka Cerekwicas varem antud lubadust eesõiguste kaudu kogu riigile, mis anti Nieszawas (Nieszawa statuudid).
Sel ajal oli Poola armees peaaegu 3000 ratsaväge, lisaks 3000 palgasõdurit. Palgasõduritel olid mõned võimekad väejuhid, nagu Jan Kolda Zampachist ja Jan Skalski Põhja-Böömimaa Malá Skála (sõnasõnalt "väike kalju") linnast ning Valdsztejni, Waldsteini või Wallensteini perekonna liige.
Seekord hoidus kõrgmeister lahingust kui liiga riskantsest. Armee alustas Lesseni piiramist, mille kaitset juhatas Austria palgasõdur Fritz Raweneck. Kuid armee oli linnuste võtmiseks ette valmistamata ja suured ettevalmistused lõppesid veel ühe fiaskoga.
1455–1460[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed läbirääkimised kahe poole vahel, mis toimusid 9.–10. jaanuaril 1455, olid edutud. Olukord muutus Kazimierzi jaoks raskeks. Palgasõduritele palga maksmiseks pidi ta vaimulikelt laenama. Ta otsustas anda kaks linna lääniks Stolpi (Słupsk) Erich II-le, lootes, et see turvab Põhja-Pommeri. Opositsiooni rahustamiseks läks Kazimierz hiljem Leetu, kus ta oli sunnitud püsima 1455. aasta suveni.
Selles olukorras suutis Saksa ordu 17. aprillil 1455 tagasi saada Preisimaa idaosa, sealhulgas Königsbergi linnaosad Altstadti ja Löbenichti. Neid aitasid mässud linnades, mille põhjustasid uued suured sõjamaksud. Viimane Poola kuningale lojaalne Ida-Preisi linn Kneiphof võeti 14. juunil 1455 pärast pikka piiramist Saksa ordu poolt, mida juhtis Heinrich Reuss von Plauen Vanem. Poolakad said kaotuse kaotuse järel ja hiljem kaotasid nad ka Warmia (Ermland).
Kuid kõrgmeister ei suutnud oma palgasõduritele maksta ning need võtsid 1455. aasta mais Marienburgi, Dirschau ja Eylau (Iława). Böömimaa Ulrich Czerwonka (või Oldrzych) juhitud palgasõdurid alustasid kohe läbirääkimisi Poolaga linnuste müümise osas.
Ka rahvusvaheline olukord muutus märkimisväärselt halvemaks. 25. märtsil keelustas keiser Friedrich III Preisi Liidu, keelates kaubavahetuse selle liikmetega. 24. septembril 1455 hoiatas paavst Calixtus III, et paneb kirikuvande alla Preisi Liidu ja kõik selle liitlased, kui need ei tee orduga rahu. 1455. aasta juunis sai Saksa ordu uue liitlase, Taani kuninga Christian I, kes kuulutas Poolale ja Preisi Liidule sõja. See ei tähendanud aga muud kui häireid kaubanduses, kuna Taani oli endiselt hõivatud võitlusega Rootsiga.
Kneiphofi kaotusest šokeeritud Kazimierz, võlgades ja suutmatu palkama uusi palgasõdureid, korraldas uue mobilisatsiooni. Poola armee liikus aeglaselt Thorni, kuid sõjategevus peatati lühidalt, kui kuningas nõustus lõpuks Brandenburgi Friedrich II vahendustegevusega; kõik varasemad vahendusettepanekud erinevatelt pooltelt olid tagasi lükatud. Kuid kuurvürst ei suutnud rahu välja kaubelda, kuna Saksa ordu ei soovinud pärast hiljutist edu kompromissi. Poolakad panid ette, et Saksa ordu peab Preisimaalt lahkuma ja minema kuhugi mujale paganatega võitlema; Poola saadikute poolt varem Saksa-Rooma riigis ettepandud asukoht oli Podoolia tatarlaste lähedal. Läbirääkimised lõppesid 26. septembril edutult ja sõda jätkus.
Uus Poola armee oli suurem kui varem, sealhulgas sõdurid Puna-Venest, väike Leedu tatarlaste abivägi ja mõned palgasõdurid Sileesiast. See asus Lessenit piirama, kuid Raweneck suutis linna kaitsta. Lisaks, kui Kazimierz IV käskis edasi Graudenzi (Grudziądz) marssida, aadel keeldus ja otsustas selle asemel maksta uut maksu, mis võimaldaks kuningal palgata rohkem palgasõdureid.
Pärast seda ei muutunud olukord palju. Saksa ordu suutis tagasi saada veel ühe linna, Memel (Klaipėda), kuid pealetungid teistes suundades peatati Thorni ja Kulmerlandi linnakodanike poolt Andrzej Tęczynski juhtimisel. 1455. aasta sügisel mässasid sõjast väsinud talupojad Ida-Masuurias Saksa ordu vastu, kuid said 1. jaanuaril 1456 Rheini (Ryn) juures lüüa. Maapealsed sõjategevused piirdusid rüüsteretkede ja kohalike tülidega.
Mereareenil kutsus Kazimierz Danzigit üles ehitama laevastikku, mis suudaks katkestada mereühendused Saksa ordu ja selle liitlaste vahel. 1456. aasta mais vallutasid Danzigi palgatud kaaprid Hollandi laevu, mis põhjustas konflikti Amsterdami ja Burgundia hertsogi Philippe Heaga. Kahel nädalal 1457. aasta augustis võitis kolm Danzigi laeva Taani-Liivi 16 laevast ühendlaevastikku Bornholmi juures.
Varem, 1454. aastal, oli Jan Janski de Turze (Jan z Jani) Ostoja klannist saanud esimeseks Poola Gdański ja Pommeri vojevoodiks. Klann oli Saksa ordu poolel võidelnud juba Transilvaania hertsogi ja kuningas Sigismundi ühe kõige lojaalsema isanda Ścibor ze Ściborzyci päevil. Ostoja klanni strateegia seisnes 15. sajandi alguses lisaks sõjalise jõu kasutamisele ka diplomaatia kasutamises, et muuta Saksa ordu majanduslikult nõrgemaks, mistõttu nad ei saanud maksta palgasõduritele, kellest nad sõltusid. Selleks ajaks, kui Jan Janski de Turze sai Pommeri vojevoodiks, oli Szarlejski Kujawy vojevood ja kasutas oma klannivenna abi vahendite kogumiseks Poola poolel võitlevate palgasõdurite palkamiseks. Suur-Poola ülemisand Stibor de Poniec liitus asjaga 1457. aastal. Koos oma klannivendade Jan Janski ja Szarlejskiga kogus Stibor de Poniec uusi vahendeid, et palgata rohkem palgasõdureid Poola poolel võitlemiseks. Kuid Stibor otsustas kasutada neid vahendeid maksmiseks palgasõduritele, kes kaitsesid Saksa ordu peamist kantsi Malborki (Marienburg), ja palus vastutasuks neil kantsist lahkuda. Sel viisil õnnestus Poolal Malbork 1457. aastal jõudu kasutamata üle võtta. Later, 1466. aastal Stibor de Poniec pitseeris Teise Thorni rahu, mis ühtlasi purustas ka Saksa ordu võimu.
Pärast pikki läbirääkimisi nõustusid Saksa ordu palgasõdurid müüma Poolale kolm Preisimaa linnust, sealhulgas Marienburgi. Uued suured maksud põhjustasid Danzigis ja Thornis mässu, mis linnade poolt kuninga armee abil veriselt maha suruti. Poola ja Preisi seisused suutsid kokku korjata 190 000 Ungari kullatükki, millest suurem osa oli laenatud Danzigilt. 6. juunil 1457 anti Marienburgi, Dirschau ja Eylau linnused Poola armeele üle. Kaks päeva hiljem sisenes Kazimierz Marienburgi linnusesse ja linnakodanikud vandusid talle truudust. Ulrich Czerwonka sai esimeseks Poola linnusesherifiks ja sai lisaks veel kolm maakonda. Kuningas andis Preisi linnadele taas ulatuslikke eesõigusi. Üldiselt eeldati, et nüüd, Saksa ordu pealinna langedes, lõpeb sõda kiiresti. Optimism hääbus aga siis, kui Prandota Lubieszowski juhitud Poola armee ei suutnud võtta Mewet, mida kaitses taas Raweneck. Kazimierz pidi naasma Poolasse, et otsida raha võlgade ja palgasõduritele maksmiseks. Meeleolu halvenes, kui kõrgmeister korraldas uue pealetungi. Saksa ordu sai märkimisväärset abi Königsbergi linnakodanikelt, vabadelt Preisi rüütlitelt ja teistelt. Ehkki nad ei suutnud võtta kahte Poola kontrolli all olnud linnust, Wehlaud (Znamensk) ja Schippenbeili (Sępopol), mis olid pealetungi algseks sihtmärgiks, võitsid nad Poola armeed taas 1457. aasta septembris.
Saksa ordu väed, keda juhtis Bernard von Zinnenberg, kelle poolakad teenistusest vabastasid, võtsid Marienburgi linnakodanike abiga üllatuslikult 28. septembril 1457; vaid linnus, mida kamandas Czerwonka, jäi Poola kontrolli alla. Lubieszowski suutis peatada mõne järgmise Saksa ordu vägede pealetungi. Kuid nad vallutasid tagasi Eylau, mis vandus taas truudust Saksa ordule, Kulmi ja Preußisch Stargardi (Starogard Gdański). Poolakate jaoks päästis olukorra Suur-Poolast saadetud uus armee.
Rahvusvaheline olukord muutus järjest keerulisemaks. Uus Ermlandi vürstlik piiskop oli kardinal Eneas Silvio Piccolomini, kes oli tuntud oma Saksa ordu-meelsete sümpaatiate poolest. 1458. aastal valiti Piccolomini paavst Pius II-ks. Teiseks komplikatsiooniks oli Ladislaus Postumuse surm ja Jiří Poděbradyst valimine uueks (Hussiitide) Böömimaa kuningaks ja Mátyás Hunyadi kui Ungari kuningas.
1458. aasta kevadel korraldas Kazimierz IV taas mobilisatsiooni, mis hõlmas Masooviat. Eirates Tšehhi palgasõduri Jan Jiskra z Brandýsa vahendust, kes lootis sõja lõppu Preisimaaga ja uue konflikti algust Ungariga, marssis Poola armee aeglaselt Preisimaale, ületades juunis Thorni juures pontoonsilla kaudu Wisła. Taas toetasid armeed tatari abiväed Leedust ja kuninga oma armee. Armeed juhatas Poznańi kastellaan Piotr z Szamotuł. Poola armee marssis otse Marienburgi, jõudes linnani 10. augustil. Seekord oli see hästi varustatud suurtükiväega, mille saatsid Danzig ja Elbing. Kuid piiramine oli järjekordne fiasko, osaliselt pikkade läbirääkimiste ja osaliselt Piotri agressiivsuse puudumise tõttu lahinguväljal. Tema võimetu juhtimine võimaldas Fritz Raweneckil võtta veel ühe linnuse. Aadlikud nõudsid linnuse ründamist tormijooksuga ja kui seda ei juhtunud, hakkasid nad deserteeruma ja Poolasse naasma.
Alam-Preisimaal oli talupoegade mäss Poola võimu vastu. Talupojad vallutasid mõned linnused ja andsid need Saksa ordule, kuulutades, et nad on valmis võitlema Saksa ordu poolel Poola vastu.
Vahepeal pidas kuningas Jan Jiskra z Brandýsa vahendusel läbirääkimisi Saksa orduga. Poolakad tegid taas ettepaneku, et Saksa ordu lahkuks Preisimaalt Podooliasse. Ristisõdijad nõustusid missiooniga Podoolias, kuid keeldusid Preisimaalt lahkumast. Danziglased pakkusid välja kompromissi, mis jätaks osa Preisimaast Saksa ordu kätte. Ühel hetkel sõlmiti üheksakuuline relvarahu — sõlmiti isegi leping ja Jan Jiskra z Brandýsa vahendajana pidi saama Marienburgi — ja rahu näis kindel, kuid Preisi seisused otsustasid veenda kuningat läbirääkimiste katkestamiseks.
Üks positiivne märk oli rahu Taaniga. Kuningas Christian I vallutas lõpuks Rootsi, kuid Rootsi kuningas Karl VIII pages Poolasse ja hakkas toetama Poola asja rahaliselt. Danzig ja Karl VIII hakkasid palkama rohkem kaapreid, mis kahjustas tõsiselt Läänemere kaubandust, ja lõpuks otsustas Christian I sõlmida 1458. aasta juulis relvarahu, mida pikendati 1459. aasta mais neljaks aastaks ja seejärel 20 aastaks.
1459. aastal suri Johannes von Baysen ja tema vend Scibor sai uueks Preisimaa kuberneriks. Saksa ordu rüüstas Poola maid ja saavutas vähest edu, näiteks Konitzi komtuur Kaspar Nostitz vallutas mõneks kuuks Poola linna Põhja-Suur-Poolas. Vahenduskatseid oli teisigi, nagu Baieri ja Austria hertsogid, samuti piiskopid Liivimaalt, kuid Poola keeldus neist kõigist. Tõsisema vahenduse viis läbi paavst Pius II, kes üritas luua koalitsiooni Osmanite riigi vastu. Ta peatas Preisi Liidu kirikuvande ja teatas selgesõnaliselt, et eelmainitud kirikuvanne oli ka Poola vastu. See avaldus solvas Kazimierzi, kes keelas paavsti legaadi Hieronymus Lando saabumise. 3. juunil 1460 taasaktiveeris paavst kirikuvande Preisimaa, Poola ja Poola kuninga vastu. Samal ajal Böömimaa kuningas Jiří Poděbradyst keelas ja vangistas Ulrich Czerwonka ja tema kaaslased, ning nõustus Saksa ordu sõdurite palkamisega oma kuningriigi territooriumilt.
21. märtsil 1460 alustas Poola armee, keda toetasid danziglased ja talupojad, Marienburgi piiramist; Malborki linnus oli juba Poola kontrolli all. Seekord oli armeel palju võimekam juht, Lubieszowski, ja piisavalt suurtükiväge. Lubieszowski suri piiramise ajal ja teda asendas Jan Koscielecki, kelle nõunik oli Johann Meydeburg Danzigist. Marienburg kapituleerus lõpuks 5. juulil. Marienburgi linnapea, bürgermeister Blume poodi reeturina, kuna ta oli vandunud truudust Poola kuningale, kuid hiljem avas Marienburgi väravad Saksa ordule.
Selle Poola edu pööras kiiresti ümber Saksa ordu, kes vallutas tagasi teised linnad Lääne-Preisimaal. Nad võitsid 1460. aasta juulis Danzigi armeed Prausti (Pruszcz Gdański) juures ja põletasid Danzigi eeslinnad; hansalinn kutsus siis Kazimierzi appi. Saksa ordu vallutas ka Lauenburgi (Lębork) ja Bütowi (Bytów), mis olid olnud Pommeri Erich II valduses, Leba (Łeba) ja Putzigi (Puck); viimase varustasid garnisoniga endise Rootsi kuninga Karl VIII palgatud palgasõdurid. Bernard von Zinnenberg vallutas ka Schwetzi (Świecie) linnuse. Thorn saatis sinna kohe sõdurid, kes kuninga armee abil piiramist alustasid. Warmia piiskopkonnas alustas Paul von Legensdorf administratsioon. Paavst oli ta määranud ja ta lubas neutraalsust Saksa ordu ja Poola kuninga vahel. Legendorfi neutraalsus tegi ta populaarseks linnakodanike ja talupoegade seas, kes olid sõjast väsinud.
Poola olukord muutus meeleheitlikuks. Saksa ordu armee vallutas ükshaaval Preisimaa linnused ja linnad. Sisemine olukord oli pessimistlik paavsti ja kuninga vahelise konflikti tõttu uue Krakówi piiskopi nimetamise üle, kuna nii kuningas kui ka paavst olid veendunud, et teisel puudub õigus uue piiskopi valimiseks.
Poola kuningas korraldas taas mobilisatsiooni, kuid enamus aadlist keeldus osalemast pärast Tęczynski tapmist Krakówis linnakodanike poolt vaidluses tema relvastuse eest maksmisel. Komandörid, nende hulgas Piotr z Szamotuł, olid organiseerimata ja pärast rüüsteretki Erich II Pommeri hertsogkonda tuli armee mõne nädala pärast tagasi koju. Viimase mobilisatsiooni ebaõnnestumine ja Warmia tagasiminek Saksa ordule, vallutades viimased Poola vastupanukolded, veenis Kazimierzi, et sõda tuleks jätta professionaalide hooleks. Aadel nõustus maksma uusi makse regulaarsema armee palkamise ja säilitamise eest. Uus väejuht oli Piotr Dunin, innovaatiline juht Prawkowicest.
Teine etapp[muuda | muuda lähteteksti]
1461. aastal saavutas Poola suurt edu, kui vallutas Schwetzi linnuse. Danzigi palgatud Poola kaaprid olid samuti edukad, isegi kui nad võitlesid mitte ainult Saksa ordu laevade ja kaapritega, vaid ka Lübecki laevadega. Esimene rühm Poola armee regulaarväelasi — esialgu umbes 2000 sõdurit — tuli Dunini juhtimisel Preisimaale 1461. aasta oktoobri paiku. Peaaegu kohe saavutas Dunin kaks edu, vallutades Lesseni and Stuhmi linnused. Saksa ordu vallutas samal ajal mõned linnad ja linnused, nagu Strasburgi (Brodnica) linna, kuigi linnus jäi Poola kätte, ja Stargardi. Sejm Nowy Korczynis Väike-Poolas otsustas Poola regulaararmee kasvatamiseks uusi makse kehtestada. Alles 1462. aasta suvel sai Dunin pärast Strasburgi linnuse kaotust lõpuks tõsisemat tegevust alustada. Tema esimene edu oli Frauenburgi (Frombork) linnuse vallutamine.
Kazimierz ei saanud Poola edust kasu lõigata Leedu murede tõttu. Leedulased lükkasid tagasi mõtte viia Saksa ordu Podooliasse, isegi kui Leedu saaks Preisimaal territooriume. See sundis kuningat avama uued läbirääkimised Saksa orduga, vahendajaks oli Hansa Liit. 3. juulil 1462 algasid Thornis läbirääkimised. Poola läbirääkijad olid Jan Długosz ja Krakówi Akadeemia rektor Jan z Dąbrówki. Preisi esindajad olid Gabriel von Baysen ja Scibor von Baysen, samuti saadikud suurematest linnadest. Poolakad ja preislased väitsid, et "Pommeri kuulus aegade algusest Poolale, tuues välja slaavi nimed Pommeris, elanike slaavi keele", Pommeri makstud "Püha Peetruse maksu" ja et Pommeri kuulus Poola Włocławeki piiskopkonda. Samuti rõhutasid nad tungivalt, et preislased taotlesid omal soovil Preisimaa ühendamist Poolaga. Samuti üritati tõestada, et isegi Ida-Preisimaa oli varasematel aegadel kuidagi Poolaga seotud. Saksa ordu seadis kahtluse alla kõik argumendid ja varasemad paavsti otsused. Selle asemel rõhutasid nad tungivalt, et Poola oli ametlikult loobunud kõigist Pommeri ja Kulmerlandi nõuetest, ning osutasid ka keisri 1453. aasta avaldusele, kui ta keelas Preisimaal igasuguse vastuseisu. Hansa vahendajad pakkusid välja relvarahu 20 aastaks, kuid sellest keelduti. Poolakad tegid taas ettepaneku Saksa ordu Podooliasse viimiseks, mis lükati samuti tagasi. Mitteametlikult tegid poolakad edutult ettepaneku jätta Saksa ordu Sambija poolsaarele kui Poola vasall. Lõpuks nõudsid poolakad vähemalt Pomereeliat, Kulmerlandi, Marienburgi ja Elbingit, ning kui ka see tagasi lükati, katkestasid läbirääkimised.
Świecino (Schwetzi) lahing, kus tapeti suurepärane Saksa ordu väejuht Fritz Raweneck, muutis sõja käiku. Pärast seda lahingut suutsid poolakad, keda toetas Böömimaa vangistusest vabastatud Ulrich Czerwonka, pealetungile asuda. 27. juulil 1463 alustas Dunin Mewe piiramist. Linna ja linnuse suure strateegilise tähtsuse tõttu saatis Saksa ordu kõrgmeister abiväe. Saksa ordu armee, mida juhtisid von Plauen, von Zinnenberg ja kõrgmeister, kogunes Stargardi. 15. septembril 1463 hävitasid 30 Danzigi ja Elbingi laeva Wisła lahe lahingus 44 Saksa ordu laeva. Varsti pärast lahingut sõlmis von Zinnenberg Saksa ordu heakskiidul Poolaga lepingu, astus sõjast välja, kuid jättis enda valdusse mõned Kulmerlandi linnused. Mewe kapituleerus 1. jaanuaril 1464.
Saksa ordul tekkisid tõsised rahalised probleemid. Igal aastal said nad Saksa-Rooma riigilt üha vähem raha. Nende palgasõdurid, Saksa ordu armee tuumik, ei saanud palka ja keeldusid igast tõsisemast pealetungist. Samal ajal jätkasid Poola ja Preisi Liidu (peamiselt Danzigi) armeed oma pealetunge.
Dunin jätkas pealetungi, vallutades üha enam linnuseid. Saksa ordu röövretkedest raevunud masoovialased organiserisid mobilisatsiooni ja vallutasid Soldau (Działdowo) linnuse, kuid jälle pidi kuningas Poolast Leetu lahkuma ja rahalised probleemid peatasid edenemise. See põhjustas 1465. aastal järjekordse läbirääkimiste vooru, mis oli taas edutu.
1466. aastal otsustas Warmia vürstlik piiskop Paul von Legensdorf ühineda Poola vägedega ja kuulutas Saksa ordule sõja. Poola väed vallutasid 28. septembril 1466 Dunini juhtimisel lõpuks Konitzi.
Poola edu pani kurnatud Saksa ordu otsima uusi läbirääkimisi, mille kroonik Jan Długosz hästi dokumenteeris. Uus vahendaja oli paavst Paulus II. Paavsti legaadi Rudolf von Rüdesheimi abil sõlmiti 10. oktoobril 1466 Teine Thorni rahu. Lääne-Preisimaast sai autonoomne Poola provints, hiljem tuntud kui Kuninglik Preisimaa; Warmia piiskopkond läks samuti Poola krooni alla. Ida-Preisimaa jäi Saksa ordu kontrolli alla, kuigi sellest sai Poola kuninga vasall. Kõrgmeister sai Poola kuningriigi senaatori tiitli. Lepingu allkirjastas paavsti legaat. "Mõlemad pooled nõustusid, et kuigi paavsti heakskiit ei olnud vajalik, paluvad nad tal selle tagamiseks lepingut kinnitada". Lepingu vaidlustasid hiljem paavst Paulus II ja keiser Friedrich III.