Liturgilised värvid

Õigeusu kirikutekstiilikangaste näidised

Punane missarüü (kaasula), karikakate ja bursa katoliku kirikus

Paastuaja kate võidukaare ristil Billerbecki Püha Ludgeruse roomakatoliku kirikus

Kreeka ja rumeenia õigeusu vaimulikud Jumalaema uinumise püha ristikäigus

Õigeusu kiriku lugejaks pühitsemine

Kolmainupüha jumalateenistus Kirovogradi Jumalaema Sündimise kirikus

Ristikäik Iisaku katedraali ümber

Liturgilised värvid on kindlaksmääratud sümboolse tähendusega värvused, mida kasutatakse kristlikus kirikus jumalateenistustel kirikutekstiilidel, eelkõige pealisrüüdel ja katetel vastavalt kirikuaasta kulgemisele. Liturgiline värv väljendab sümboolselt kirikuaasta perioodi või tähtpäeva sisu.

Ajalugu

Kristliku kiriku algusaegadel ei olnud kasutusel erilisi liturgilisi värve. Põhivärvuseks, mida kasutati, oli valge. Mitme värvi kasutamisest saab kõnelda alates 9. sajandist. 12. sajandil olid enamkasutatud värvid must, valge, punane ja roheline (idakirikus ka kollane ja kuldne, tumesinine, valge muster kreemikal põhjal, violetne muster valgel põhjal). Tänapäevane värvide kasutamise kord pärineb umbes aastast 1200. Liturgiliste värvide kasutamise korra kinnitas paavst Innocentius III, kuid kogu roomakatoliku kirikus tegi selle kohustuslikuks paavst Pius V 1570. aastal. Samas ei katkenud ka kohalikud värvide kasutamise traditsioonid. Üksmeel värvide kasutamises saavutati roomakatoliku kirikus alles 1870. aastal.

Evangeelsed kirikud võtsid üle roomakatoliku kiriku liturgiliste värvide kasutamise korra.

Kasutamine

Roomakatoliku kirikus

Värvide kasutamine roomakatoliku kiriku liturgias kujunes välja pikema aja jooksul. Aastal 1570 kinnitas paavst Pius V bullaga "Quo Primum Tempore" rooma liturgias viie liturgilise põhivärvi kasutamise ning sellest ajast on katoliku kirikus ametlikult liturgilisteks põhivärvideks viis värvi.

• valge – suurtest pühadest on see jäänud liturgiliseks värviks jõulude, ülestõusmis- ja taevaminemispühade ajal. Valge värv on liturgiliseks värviks Kristuse tegevusega seotud pühadel, Maarjaga seotud pühadel, inglitega seotud pühadel, Ristija Johannese sündimise pühal, naispühakute mälestuspäevadel, kõigi pühakute päeval, kirikute ja altarite pühitsemise päevadel, paavsti valimise ja kroonimise aastapäevadel, laulatustel ja piiskoppide ametissepühitsemisel.

• punane – tule ja tunnete värv. Punane on märterpühakute värv, samuti kasutatakse punast värvi liturgilise värvina süütalastepäeval ja kirikuaasta nelipühade perioodil Püha Vaimu tuleku mälestuseks. Vana-Rooma võimukandjate tähisena omab punane värv sama tähendust ka kardinalirüü puhul.

• roheline – sümboliseerib elu võitu surma üle. Samuti sümboliseerib roheline ligimesearmastust ja hinge taassündi heade tegude läbi. Roheline on kirikus Kristuse ilmumise püha liturgiliseks värviks, tähistades Hommikumaa tarkade külaskäiku ja initsiatsiooniriitusi Kristuse elus. Liturgias kasutatakse rohelist värvi tavaliselt epifaaniast kolmanda pühapäevani enne paastu ja nelipühadest advendini, välja arvatud vahepeale langevate tähtsamate pühade tähistamisel.

• violett – sümboliseerib armastust, tõde ja kannatamist. Liturgias kasutatakse violetti advendiajal ja ülestõusmispühade eel.

• must – surma ja allilma sümbol. Must on suure reede liturgiline värv. Kasutatakse ka leinamissadel. Kuid alandlikkuse ja elu puhtuse tähenduses kasutavad musta või musta ja valget oma mungarüü tunnusvärvina näiteks augustiinlased ja dominiiklased.

Õigeusu kirikus

Õigeusu kirikus puudub ühtselt kinnitatud värvide süsteem, seega põhineb liturgiline värvikasutus traditsioonidel, mis on erinevates maades erinevad. Ka Eesti õigeusu kirikutes kasutatakse erinevaid värvide süsteeme. Liturgilised värvid näitavad kirikuaasta ajaperioode. Kindlaks on määratud vaid tumeda ja heleda rõivastuse kandmise ajad.

Liturgilist värvi on nii kiriku sisustustekstiilid kui ka vaimulike rõivad. Komme omistada kirikuaasta pühadele ja perioodidele kindlad värvitoonid arenes kõige täpsemaks, rangemaks ja mitmekesisemaks Venemaal, mille traditsioonidest on lähtutud ka Eestis. Samad värvide tähendused kehtivad ka ikonograafias.

Üldjoontes kasutatakse veidi erinevate variatsioonidega seitset värvust.

• kuldne/kollane – kasutusel tavalistel päevadel, kui ei ole märgitud muud värvi. See võrdub hiilgusega, taevariigi lähedusega, annab võimaluse kogeda liturgial taevariiki juba maa peal olles. Kulla metalliläige imiteerib päikesevalgust ja küünlaleeki ning sümboliseerib jumalikku valgust. Kui kuldseid tekstiile pole, kasutatakse kollaseid, kuid oluline on meeles pidada, et kulda asendav kollane on sügav puhas toon, seevastu tuhm- või kahvatukollasel on seos uhkuse, abielurikkumise, reetmise ja Lutsiferi väävliga.

• sinine – Jumalasünnitaja pühade liturgiline värv on helesinine, mis tähendab taevaseid asju vastandina maistele ja vastab kujutlustele püha vaimu väest ja tema tegudest... Jumalaema Uinumise pühal võib kasutada ka tumedat öösinist, mis kutsub igavikku ja rahusse.

• violetne – kasutatakse paastupäevadel ja paastuaegadel, sest tähistab sügavat vaimuelu ja tunnetust. Olles segu sinisest, mis tähendab taevast armastust ehk Püha Vaimu tulemist neitsi Maarja peale, ja punasest, mis tähistab lihakssaamist, tähendab violetne ootamist ehk paastu, kannatuste kogemist ning meeleparandust. Veel sümboliseerib see värvus puhkust Jumala juures pärast maist elu.

• valge/hõbedane – see on Kristuse värv, liturgiline värv jõulude ajal ja suurel laupäeval, matustel, laulatustel ning preestriks pühitsemisel. Nagu on omavahel seotud kuldne ja kollane, vastab valgele hõbedane. Valge sümboliseerib Kristuse sündi (Kristuse mähkimislinad) ja kohtumõistmist aegade lõpus (Kristuse surilinad). Samuti on valge seotud hingepuhtusega, teispoolsusega, jumalikkusega, valgusega. Valget värvust kasutatakse lahkunute mälestamise ja matuse ajal, sest see toob väga täpselt esile hingepalvuse mõiste ja sisu, milles palutakse lahkunutele hingeõnnistust pühakute koosseisus. Mõnikord asendatakse valge kuldsega, näiteks jõuluajal, kuid mitte kunagi ei asendata kuldseid kangaid valgetega.

Ülestõusmispühadel, kirikuaasta kõige helgemal ja pidulikumal ajal, kasutati varem punast, nüüd on mindud vana kombe järgi üle valgele ja punast kasutatakse jõulude ajal. Vanem komme vahetada ülestõusmisööl ristikäigu ajal valged katted punaste vastu on taandunud, nüüd kasutatakse alates suurest laupäevast kogu ülestõusmispühade aja jooksul valget.

• punane – sümboliseerib pulbitsevat elu, noorust, ilu, rikkust, tervist, maist armastust, aga ka sõda. Punane aktiveerib füüsist ja pidurdab vaimsust, seda peetakse mehelikkuse värviks. Erkpunast peetakse õigeusu kirikus tähtsaimaks värviks, see on peale paastu tulevate suurte pühade värv.

• roheline – sümboliseerib Püha Vaimu kui elu ülevalpidajat ning elu tärkamise ja kevade värvina ka kiriku sündi. Palmipuudepühal ja nelipühil kaunistatakse kirik helerohelisega ja kirikusse tuuakse kased. Vanasti oli kombeks just nelipüha aegu ristida ja vastu võtta uusi kirikuliikmeid. Tähendus on, et usk kasvab siis nagu puud ja rohulibled ja et elu püsib Isa ja Poja tahtel ning elustub (ärkab) Pühast Vaimust nii nagu kevadine loodus. Seega roheline on Püha Vaimu, igavese elu ja igavese õitsengu ning kiriku ja Jumalaga ühenduses olemise sümbol.

• must – vastand valgele värvile, valguse puudumine ja see tähendas ühe käsitluse kohaselt midagi, mis on seotud "pimeduse jõudude" ja surmaga, seega suure reedega, kuna sel päeval sureb Kristus ristil ja läheb alla surmavalda, murdes lahti põrgu väravad, haarab Aadamal ja Eeval käest, tõmmates nad välja surma pimedusest. Suurel reedel kasutatakse musta kurbuse märgiks slaavi traditsiooni järgi, kreeka traditsiooni järgi kasutatakse ka siis violetset. Vanas õigeusu kirikus ei kasutatud liturgilise värvusena musta, kuna vaimulike igapäevariided olid musta värvi. Vanas kreeka ja slaavi traditsioonis riietuti suure paastu ajal tumepunasesse. 1730 anti Peterburi vaimulikele käsk Peeter II matuseks riietuda mustadesse liturgilistesse rüüdesse. Sellest ajast kasutatakse slaavi traditsioonis matustel ja suure paastu teenistustel musta.

Teises tähenduses tähistab must munga riietust, loobumist maailma edevusest, mis on jumaliku valguse nägemise eeltingimus. Veel sümboliseerib must kaost ja ängistust; ja siiski peitub mustas öös koidiku eelaimus, nagu talves peitub kevade eelaimus. Seega on must ülemineku värv, mis juhib uuenemise juurde.

purpurpunane ehk märtrite punane – tänapäeval kasutatakse täiesti eraldi liturgilise värvusena ka purpurpunast. Purpurivärvi rüüsid hakati kirikus kasutama pärast 10. sajandit, sest Bütsantsi keiser Leon VI tühistas siis 5. sajandist kehtinud seadused, mille järgi purpurit tohtis kanda ainult keiser. Bütsantsis sümboliseeris purpurrüü ülimat võimu. Ka pärast purpuri kandmise lubamist säilitas see oma sümboolse tähenduse, milleks on kuninglikkus, suursugusus. Märtrite punane, mida kasutatakse vahel koos kullaga, on vere värv, tähistades (märtri) põletavat armastust Jumala vastu. Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma meelest ja kogu oma jõust! Mk 12:30 Veel sümboliseerib see askeesi ja pühendumust, hingelist kangelastegu. Purpurit kasutatakse märtrite mälestuspäevadel, Risti Ülendamise pühal, Ristija Johannese Pea Maharaiumise pühal ja Apostlite paastu ajal ning ülemapostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäeval.

Luterlikus kirikus

Eesti luterlikus kirikus

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on kasutusel viis liturgilist värvi:

• roheline – elu ja lootuse värv; kasutatakse ilmumisajal kuni vastlapäevani ning nelipüha järgsel ajal
• valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv; kasutatakse jõuluajal ja ülestõusmisajal
• punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv; kasutatakse nelipühal ja sellele järgneval nädalal
• violett – paastu ja meeleparanduse värv; kasutatakse advendiajal ja paastuajal
• must – sügava leina värv; kasutatakse suurel reedel ja vaiksel laupäeval

2019. aasta 26.-27. novembril toimunud EELK kirikukogu võeti muudetud kujul võeti vastu siiski kirikuseadustiku 2. osa "Sõna ja sakrament: kiriku liturgia", kus lisati kuuenda liturgilise värvina sinine. Kasutusele tulevad sinised kirikutekstiilid ja sinine on neitsi Maarja värv. Sinist soovitatakse kasutada Neitsi Maarjaga seotud pühadel.

Ka 1930. aastatel oli sinine Eesti luterlikus kirikus kasutusel kirikutekstiilide värvina, kuid mitte Maarja pühadel, vaid Eesti Vabariigiga seotud pidupäevadel:

"Peale nende wärwide on härra piiskop lubanud tarwitusele wõtta sinist, mis wäljendab rahwuse wärwi ja tarwitatakse wabaduse-, wõidu- ja teistel riigi rahwus- ja isamaalistel pühadel."

Teateid sinist värvi altari- ja kantslikatete valmistamise kohta enne II maailmasõda on neljast kogudusest – Petseri Peetri, Tallinna Kaarli, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani Johannese kogudusest. Sinist värvi katete levik Eesti luterlikus kirikus ei olnud enne II maailmasõda kuigi ulatusliku loomuga. Nõukogude perioodil ei olnud see võimalikki. Küll aga sai seda teha piiri taga. 1964. aastal Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopiks valitud Johannes Oskar Lauri võttis piiskopirõivastuse osana violetse vöö asemel kasutusele sinise vöö. Koos valge alba ja musta värvi piiskopimantliga tuletas see meelde, et ka eksiilkirik esindab Eesti Vabariiki.

1990. aastate algul olid Tallinna Kaarli kirikus Eesti Vabariigi aastapäeval koos vanade siniste katetega kasutusel uued valged rukkililledega altari- ja kantslipõlled. 1995. aastal õmmeldi sinine altaripõll ja stoola Tallinna Püha Vaimu kirikule. Neid kasutatakse Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel ja küüditamise aastapäeval tänapäevani. Ruhnu kirikus viitavad sinised katted mere lähedusele.

Välislingid

• Liturgical Calendar: About those colors … – KnowTea (blogi)