Liturgilised värvid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Liturgilised värvid on kirikus kasutatavad sümboolse tähendusega värvid.

Liturgilist värvi on osa kirikutekstiile ja neid kasutatakse vastavalt kirikuaasta kulgemisele. Liturgilised värvid väljendavad kirikuaasta perioodide ja tähtpäevade sisu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kristliku kiriku algusaegadel ei olnud kasutusel erilisi liturgilisi värve. Põhivärvuseks, mida kasutati, oli valge. Mitme värvi kasutamisest saab kõnelda alates 9. sajandist. 12. sajandil olid enamkasutatud värvid must, valge, punane ja roheline (Idakirikus ka kollane ja kuldne, tumesinine, valge muster kreemikal põhjal, violetne muster valgel põhjal[1]). Tänapäevane värvide kasutamise kord pärineb umbes aastast 1200. Liturgiliste värvide kasutamise korra kinnitas paavst Innocentius III, kuid kogu rooma-katoliku kirikus tegi selle kohustuslikuks paavst Pius V 1570. aastal. Samas ei katkenud ka kohalikud värvide kasutamise traditsioonid. Üksmeel värvide kasutamises saavutati rooma-katoliku kirikus alles 1870. aastal.

Evangeelsed kirikud võtsid üle rooma-katoliku kiriku liturgiliste värvide kasutamise korra.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma-katoliku kirikus[muuda | muuda lähteteksti]

  • valge
  • punane
  • violett
  • roheline

Õigeusu kirikus[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu kirikus puudub kindel värvide süsteem, seega põhineb liturgiline värvikasutus kommetel, mis on erinevates maades erinevad. Ka Eesti õigeusu kirikutes kasutatakse erinevaid värvide süsteeme. Liturgilised värvid näitavad kirikuaasta ajaperioode. Kindlaks on määratud vaid tumeda ja heleda rõivastuse kandmise ajad.[2] Üldjoontes kasutatakse veidi erinevate variatsioonidega seitset värvust – kuldne (kollane), sinine, violetne, valge (hõbedane), must, punane, roheline. Liturgiline värvus hõlmab nii kiriku sisustustekstiile, kui ka vaimulike rõivaid.[3] Komme omistada kirikuaasta pühadele ja perioodidele kindlad värvitoonid arenes kõige täpsemaks, rangemaks ja mitmekesisemaks Venemaal, mille traditsioonidest meiegi oleme osa saanud.[2] Värvide tähendused on sarnased nii liturgilises rõivastuses kui ka ikonograafias.[3]

Tavalistel päevadel, kui ei ole märgitud muud värvi, on kasutusel kollane või kuldne. See võrdub hiilgusega, taevariigi lähedusega, annab võimaluse kogeda liturgial taevariiki juba siin maapeal olles.[3] Kulla metalliläige imiteerib päikesevalgust ja küünlaleeki, seega sümboliseerib see jumalikku valgust. Kui kuldseid tekstiile pole, kasutatakse kollaseid, kuid siin tuleb meeles pidada, et kulda asendav kollane on sügav puhas toon, see sümboliseerib tõde. Tuhm- või kahvatukollane on aga uhkuse, abielurikkumise, reetmise, samuti Lutsiferi väävli sümbol.[4]

Jumalasünnitaja pühadel on liturgiline värv helesinine.[5] Sinine – taevane (vastand maisele, mateeriale), naiselik. Helesinine värv on kõrgendatud energia värv, mis vastab kujutlustele püha vaimu jõust ja tema tegudest.[3] Jumalaema Uinumise pühal võib kasutada ka tumesinist. Tume öösinine kutsub igavikku ja rahusse.[6]

Paastupäevadel ja paastuaegadel ehitakse kirik violetsete tekstiilidega. Lilla värv tähistab sügavat vaimuelu ja tunnetust. Asudes vikerkaare spektris sinise – taevase (taevane armastus – Püha Vaimu tulemine neitsi Maarja peale) ja punase (maine armastus – lihakssaamine) vahel, tähendab lilla ootamist ehk paastu, kannatuste kogemist, meeleparandust. Veel sümboliseerib see värvus puhkust (Jumala juures pärast maist elu).[3]

Jõuluajal ja Suurel Laupäeval, matustel, laulatustel ning preestriks pühitsemisel on pidulik värvus valge. See on Kristuse värv. Valgele vastab ka hõbedane. See sümboliseerib Kristuse sündi (Kristuse mähkimislinad) ja kohtumõistmist aegade lõpus (Kristuse surilinad). Valge on seotud hingepuhtusega, teispoolsusega, jumalikkusega, valgusega. Tabori valgus – kirjeldamatu jumalik valgus, kui Kristus muutus kiirgavaks Tabori mäel – Issanda Muutmine. Valget värvust kasutatakse ka lahkunute mälestamise ja matuse ajal, sest see toob väga täpselt esile hingepalvuse mõiste ja sisu, milles palutakse lahkunute jaoks hingeõnnistust pühakute koosseisus. Mõnikord asendatakse valge kullaga, näiteks jõuluajal, kuid mitte kunagi ei asendata kuldseid kangaid valgetega.[3]

Kõige helgemal ja pidulikumal ajal, Ülestõusmise ajal kasuti varem punast, nüüd on mindud vana kombe järgi üle valgele ja punast kasutatakse jõuluajal. Kui varem oli väga efektne vahetada ülestõusmisööl ristikäigu ajal valged katted punaste vastu, siis nüüd kasutatakse alates Suurest Laupäevast kogu ülestõusmisaja jooksul valget.[2]

Erkpunast peetakse õigeusu kirikus tähtsaimaks värviks, see sümboliseerib pulbitsevat elu, noorust, ilu, rikkust, tervist, maist armastust aga ka sõda.[4] Punane aktiviseerib füüsise ja pidurdab vaimsuse, on mehelikkuse värv. Just seepärast on ta peale paastu tulevate suurte pühade värv.[7]

Suurel Reedel riietatakse slaavi traditsiooni järgi kurbuse märgiks kirik ning vaimulikud musta, kreeka traditsiooni järgi kasutatakse ka siis violetset. Must on vastand valgele värvile, valguse puudumine ja see tähendas ühe mõiste kohaselt midagi, mis on seotud “tumedate jõudude” ja surmaga,[8] sest Suurel Reedel sureb Kristus ristil ja läheb alla surmavalda, murdes lahti põrgu väravad, haarab Aadamal ja Eeval käest, tõmmates nad välja surma pimedusest.[9] Teisel juhul tähendab must aga munga riietust, mis tähendab loobumist maailma edevusest, mis on jumaliku valguse nägemise eeltingimus. Veel sümboliseerib must kaost ja ängistust; ja siiski peitub mustas öös koidiku eelaimus, nagu talves peitub kevade eelaimus. Seega on must ülemineku värv, mis juhib uuenemise juurde.[4] Vanas õigeusu kirikus ei kasutatud liturgilise värvusena musta, kuna vaimulike igapäevariided olid musta värvi.[8] Vanas kreeka ja slaavi traditsioonis riietuti suure paastu ajal tumepunasesse. 1730 anti Peterburi vaimulikele käsk Peeter II matuseks riietuda mustadesse liturgilistesse rüüdesse. Sellest ajast kasutatakse slaavi traditsioonis matustel ja Suure paastu teenistustel musta.[8]

Palmipuudepühal ja nelipühil kaunistatakse kirik helerohelisega. Kirikusse tuuakse kased. Roheline sümboliseerib Püha Vaimu, kui elu ülevalpidajat ning elu tärkamise ja kevade värvina ka kiriku sündi.[2] Vanasti oli kombeks just nelipüha aegu ristida ja vastu võtta uusi kirikuliikmeid. Usk kasvab siis nagu puud ja rohulibled. Meie elu püsib Isa ja Poja tahtel ning elustub (ärkab) Pühast Vaimust nii nagu kevadine loodus. Seega roheline on Püha Vaimu, igavese elu ja igavese õitsengu ning kiriku ja Jumalaga ühenduses olemise sümbol.[8]

Tänapäeval kasutatakse täiesti eraldi liturgilise värvusena ka märtrite punast ehk purpurit. Purpurivärvi rüüsid hakati kirikus kasutama pärast 10. sajandit, sest Bütsantsi keiser Leon VI tühistas siis 5. sajandist kehtinud seadused, mille järgi purpurit tohtis kanda ainult keiser.[1] Bütsantsis sümboliseeris purpurrüü ülimat võimu. Ka pärast purpuri kandmise lubamist säilitas see oma sümboolse tähenduse, milleks on kuninglikkus, suursugusus.[4] Märtrite punane – vahel ühendatuna kullaga, on vere värv, tähistades (märtri) põletavat armastust Jumala vastu. Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest, kogu oma hingest, kogu oma meelest ja kogu oma jõust! Mk 12:30 Veel sümboliseerib see askeesi ja pühendumust, hingelist kangelastegu.[8] Purpurit kasutatakse märtrite mälestuspäevadel, Risti Ülendamise pühal, Ristija Johannese Pea Maharaiumise pühal ja Apostlite paastu ajal ning ülemapostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäeval[2]

Luterlikus kirikus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti luterlikus kirikus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on kasutusel viis liturgilist värvi[10]:

  • roheline – elu ja lootuse värv; kasutatakse ilmumisajal kuni vastlapäevani ning nelipüha järgsel ajal
  • valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv; kasutatakse jõuluajal ja ülestõusmisajal
  • punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv; kasutatakse nelipühal ja sellele järgneval nädalal
  • violett – paastu ja meeleparanduse värv; kasutatakse advendiajal ja paastuajal
  • must – sügava leina värv; kasutatakse suurel reedel ja vaiksel laupäeval

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Louis Bréhier (2009). Bütsantsi kultuur. Tallinn: Varrak. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Idakiriku liturgilised värvid".
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Облачение священника. в Прaвослaвие и мир.".
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Michel Quenot (1991). Ikoon. Aken kuningriiki. Tallinn: Logos. 
  5. Sirje Säär. "Õigeusu kirikutekstiilidest". Metropoolia nr 33, 2007.
  6. Päikki Priha
  7. Orest Kormašovi loeng 26.10.2017
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 "Одеяния духовенствa".
  9. Konrad Onasch & Annemarie Schnieper (2003). Ikoonid.Lummus ja tõelisus.. Tallinn: OÜ Trak Pen. 
  10. http://www.eelk.ee/et/jumalateenistus/sonaseletused/